Translate

esmaspäev, 26. detsember 2016

Uus film Scorseselt

Viisakus


 Ühes pisut ebatüüpilises Jaapani reisijuhis oli kirjeldatud, et kui jaapanlaselt küsida, kas ta on shintoist, siis ta vastab, et jah muidugi; ja kui küsida seejärel, kas ta on budist, siis ta vastab jälle, et muidugi, ikka jah; ja kui siis küsida, kas ta on kristlane, vastab ta jälle, et muidugi ikka natuke kristlane ka. 
Aga et kes teda täpselt teab, kes ta on, sest jaapanlane on eelkõige väga viisakas inimene.

Tunnen Jaapani poole ammust tõmmet. Äsja linastunud Martin Scorsese film Silence võib Jaapani ajaloole mõningaid minu jaoks uusi, ehk täpsemalt seni mitte nii väga tähelepanu pälvinud  tahke lisada. Eks tuleb vaadata.

Üht ja teist jagab Scorsese enda kohta siin: 
https://www.youtube.com/watch?v=TbYiGdinejU




pühapäev, 25. detsember 2016

Jõulud

Häid pühi!


Naeratava Maarjaga ikoon 
Jeesuse sünnikirikus Petlemmas 


Keiser Constantinuse ajal rajatud kiriku põrand




 Petlemm tänapäeval

reede, 16. detsember 2016

Läbi Maarjamaa

Esmaspäeval (12.12.) sõitsin diagonaalis läbi Eesti. Päike tõusis silmapiiril punase valgusmänguga. 
Karge ja puhas hommik. Taevas oli selge, maa oli kahutanud ja valge hõbedane. 

Sain hotellis toa nr 12. Õhtusöögi eest maksin 12 eurot. Kaksteist on eriline arv. 

Mõned tõsised matemaatikud on arvanud, et kaheteistkümnendsüsteem oleks matemaatikas parem ehk optimaalsem kui kümnendsüsteem.  Igatahes on see süsteem hästi vastu pidanud alates sumeritest, babüloonlastest ja egiptlastest. Mõõdab aja kulgu nii kellal kui kalendris. 



Kaksteist tähte on kujutatud Neitsi Maarja ilmutusliku medaljoni tagaküljel.  




O Maarja, pärispatuta sündinu, palu meie eest, kes me vajame sinu abi.

Püha Johannes Paulus Suure paavstiks valimise järel toodi misjonäride poolt neid medaljone Ida bloki riikide ja N Liidu aladele tuhandeid. Ja nende mõju üle järgnevate sündmuste käigule võib igaüks ise oletusi teha. Olid sellised pisut suuremad kuldsed ja hoopis väikesed hõbedased. 


  
 
Need medaljonid ärritasid koledal kombel nõukogulasi. Nüüdseks on paadunud sovettidest muidugi saanud gundjailastest "õigeusklikud". Ikka samade selgelt väljendunud sadistlike kalduvustega.  

reede, 9. detsember 2016

Triviaalne, ajast ja inimestest



"Suur aeg nõuab suuri inimesi."
Muidugi Jaroslav Hašek ja Švejk.
(Raamat, mille lugemine nõukogude armees oli igale sundajateenijast eestlasele enam-vähem kohustuslik. Oli meie tüvitekstide hulgas auväärsel kohal. 
Asendatud Sõrmuste isandaga.)

Aeg on parasjagu suur. Massid on liikvel, Vahemere lõunakaldal valitseb täielik segadus.

Muidugi praegu berberid ei valluta Hispaaniat ja probleem pole selles, et türklaste vägi oleks Viini all nagu õnnetul 16. sajandil või Suure Türgi sõja aegu. Türgi positsioon on selletagi tugev. Kui nad väravad taasavavad, on Kreekas araablaste üleujutus.

Idapiiri taga Mordoris on ülesköetud sõjameeleolu ja patriootlik hüsteeria. Ilmselt otsitakse sellele veel  lisarakendust. Ühtki muud mõeldavat teemat seal elanikele ette sööta ei ole. Uus doos, uued hallutsinatsioonid ja ekstaas. (3 võõrsõna, selgelt liiga palju 👲) Uus annus, pettekujutelmad ning moondunud tegelikkuse taju ja ülim vaimustus. (Puhas eesti keel!😆) 



Hirmus, hirmus, 8. detsembril 25 aastat tagasi otsustati N Liit lõplikult laiali saata.
Selle õigusjärgne jäänuk ootab lagunemist. Mida enam see edasi lükkub, seda ennustamatum saab selle käik ja tulem olema.

Tundub, et suurte sündmuste künnisel on ajaloo laval peamiselt väikesed keskpärased inimesed. Sellised, kes ei suuna protsesse. Pinged kumuleeruvad ja sahmerdajad ei jõua enam jälgida vektorite suunda ja analüüsida edasist arengut. Kunagi ei ole midagi laabunud iseenesest. Pakkumisel on  lohutus, et mingi osa toimuvast on simulaakrum. Keegi arvestab selle (akadeemiliste? analüütikute?) arvamusega? Vaevalt. Vist parem ongi.

Hašek kiitis Švejki suureks inimeseks sest: "Ta ei pannud Efesoses põlema jumalanna templit, nagu tegi seda lollpea Herostratos, et sattuda ajalehted veergudele ja kooliraamatute lehekülgedele. 
Ja sellest aitab."





kolmapäev, 30. november 2016

Kolm postitust tagasi kirjutasin, et kui läheb väga jamaks, siis tuleb minna Lätti. Tabasin, võib öelda, et lausa kuulutasin ette, trendi. Olukorras ja poliitikas toimuvad muutused ennaktempos.

Kaudsed märgid viitavad, et hr T.H. Ilves on end juba Lätis sisse seadnud.
Peagi tekkivale tohutule õllehinna erinevusele viidates räägivad täna Lätti minekust poliitgurud, hallid kardinalid ja majandusanalüütikud.
Väliseksperdid ennustavad Lätile buumi ja õitsengut.

Tartus toimus noorte meeleavaldus Lätti siirdumise loosungi all.

"Lähme lapsed Lätimaale..."   

kolmapäev, 23. november 2016

Kihin ja virvendus

Kui eespool mainisin Heiti Talviku sünniaastapäeva, siis oleks ebaviisakas täna vaikida ja mitte märkida, et täitub  Betti Alver 110! Ei hakka teda tsiteerima, aga pealkirjaks sai kolm viimast sõna tema poeemist Lugu valgest varesest.

KIHIN JA VIRVENDUS
versus näiteks Tõde ja õigus. Või Hälin ja raev. Või Kuritöö ja karistus.

Või Sõda ja rahu.

Liikudes mööda ringjoont punktist A punkti B - vt ka tänaseid pilte Laiuselt (väga Jõgeva lähedalt), kus praegu elavad ja magavad sisalikud.

 Tartu piiskopkonna vaatevinklist ja kitsama geopoliitilise olukorra hinnangust lähtudes oleks Laiuse linnuse niru seisukord ehk koguni rahuldust pakkuv.
 Samas tuleb tunnistada, et määravaks ei kujunenud piiskopkonna ja Liivimaa saatusele mitte tülikas Ordu. "Usupuhastajad" (veel juubelijuttu! 500!) ründasid seestpoolt, moskoviit tuli idast, nagu ikka, "õigustatud nõudmistega" ja "katkenud kannatusega". 
  Propaganda, hübriidsõda, moskoviidi surve ja pretensioonid, diplomaatilised ähvardus- ja meelitusmängud, keskvõimu teeniv "õigeusu" kirik  - need nähtused on nüüd nii "uued", et ei taha kohe uskudagi, et nad ikka olemas on.

Võib-olla ainult pool tuhat aastat vanad.
Ja ikka mõjuvad kellelegi üllatavalt.


laupäev, 19. november 2016

Magamine

President Kersti Kaljulaid ööbis Tartumaal visiidil viibides (butiik)hostelis. Meediasündmus.

Karl XII peatus-elas-viibis-ööbis talvel 1700/1701 Laiuse linnuses asunud mõisas. Tartu raad olla talle küll raekotta korteri sisse seadnud, aga Karl lausa kramplikult vältis Tartut ja püüdlikke raehärrasid.
Ajalooline fakt.

Abhay Charanaravinda Bhaktivedanta Swami Prabhupada ütles, et kui ta magab, siis on tal ükskõik, kus ta magab. Kõlab usutavalt. (Tsitaat põhineb suulisel traditsioonil, vahendatud
Bhaktivedanta otsese õpilase poolt.)
Osake õpetusest.

Paradoks on selles, et magajat ei huvita, aga teisi võib see väga huvitada.

Peter Coyote kirjutas raamatu Sleeping Where I Fall. Soovitas mul seda lugeda ja ma lugesin, aga magamise kohta seal midagi meeldejäävat vist ei ole. Küll aga läks ta väidetava liigse eneseeksponeerimise ja Emmett Groganist väära pildi loomise tõttu mitmete endiste SF diggeritega tülli. See on see mälestuste avaldamise pahupool, eksole.

reede, 18. november 2016

Tartus täna

Kersti Kaljulaid käib mööda Eestit. Külastab täna ERM-i. Kui ta oleks Tartus käinud ja ERM-i poleks külastanud, siis oleks küll piinlik olnud, eksole. Postimehes kergitati veel kord KK kirikus õnnistamisel käimisest loobumise teemat. Kuidas saaks millestki nii lamedast, nagu "ma ei viitsinud, ma ju tavaliselt ei käi, ei olnud põhjust minna ju", midagi sügavat arvata? Mustrit pole eriti vaja otsida, sest ERM-i jala otsas just oli ilmne ämber seoses Neitsi Maarja kujutisega ja ajalehtedes trükiti igasugu häma "interaktiivsest" ekspositsioonist.
Eestlasena läheb see mulle korda ja on kahju, et tühisus ja rumalus on häbitul kombel avalikkuse ees. Kristlasena on mul väga vähe illusioone ja seepärast inimesed ei valmista erilist pettumust. Ja lätlaste üle on hea meel olnud. Kui asi jälle, nagu 500 aastat tagasi, väga jamaks kisub, eks siis läheme Lätti. 



Latvian President Vaira Vike Freiberga is blessed by (L-R) Cardinal of the Roman Catholic Church in Latvia Janis Pujats, Archbishop of the Latvian Evangelical Lutheran Church Janis Vanags and Latvian Orthodox Church Metropolitan Alexander during service at the Dome Church after giving oath in the Saeima 8 June 2003. President Vaira Vike-Freiberga gave the oath of office in Saeima today for her second term as the nation's leader. EPA PHOTO/AFI/ELMARS RUDZITIS

esmaspäev, 14. november 2016

Möödunud nädala kaks märkimisväärset sündmust: esmaspäeval lahkus Leonard Cohen ja hakkas levima uudis, et täna, so. esmaspäeval on taevas ülisuur Kuu. Täpsemalt täiskuu tundub Maalt vaadates ebatavaliselt suur, sest asub meile tavalisest lähemal jne jmt. Kannatame täispilvisuse all ja ei mingit Kuud siin taevas täna öösel ilmselt näha ei saa. Seega ei ole ka mõtet varuda saket, sõita paadiga Emajõel ja Kuu peegeldust emmata püüdes uppuda. Nojah. Võtame asju kainelt.

AP arvas kunagi ammu, et kord antakse Cohenile Nobeli preemia tema luuletuste ja laulude eest, aga ennäe, sai hoopis Dylan. Aga tundub, et nii Cohenil kui Dylanil on sellest üsna ükskõik. Ja Cohen suhtus Kuusse ka ebaemotsionaalselt. Või otsustage ise:

The Moon

The moon is outside.
I saw the great
uncomplicated thing
when I went to take a leak
just now. 
I should have looked at it longer.
I am a poor lover of the moon.
I see it all at once and that's it
for me and the moon.   



Samas Li Bai kirjutas Kuust pisut teisiti, aga see oli ka umbes 1273 aastat tagasi. Aga kõlab ikkagi päris kaunilt:

 Among the flowers with wine beneath the sky
Alone I drink — no friend or kin, just me.
I raise my cup to toast the moon on high.
That's two of us; my shadow makes it three.

Alas, the poor moon knows not wine's delight.
My shadow follows like a living thing.
At last with moon and shadow I unite
In joyful bond, to seize the last of spring.

I sing: it sets the moon to rock in time.
I dance: my shadow cannot hold its place.
Sober, we share companionship sublime;
Drunk at last, we drift apart in space —

Lost to worldly things, until some day
We'll meet again, beyond the Milky Way.

laupäev, 12. november 2016

600 aastat vana lumi

Meister Wenceslas (Venceslao) fresko Trento piiskopilossis, Kuud ja Tööd,jaanuar. 
Mõningatel andmetel võiks see olla Lääne maalikunsti üks varaseimaid lumise maastikuga pilte.

reede, 11. november 2016

Lumest 685 aastat tagasi

Lumest kirjutatakse ikka, põhiliselt lumi kui probleem ja labaseim kommunaalteema. "Kas te tõesti olete nii küündimatud, et ei saa lund ära koristada?" küsivad vihased kodanikud. Ilus/puhas/valge lumi, see ärritab linlasi kohutaval kombel.
  
Yoshida Kenko kirjutas (aga samas ei kirjutanud ka (ja sellest mittekirjutamisest seoses lumega kirjutas)) umbes 685 aastat tagasi sellise loo (vabandage järgnevat inglise keelt):
“One morning after a beautiful fall of snow, I had reason to write a letter to an acquaintance, but I omitted to make any mention of the snow. I was delighted when she responded, 'Do you expect me to pay any attention to the words of someone so perverse that he fails to enquire how I find this snowy landscape? What deplorable insensitivity!”

 

neljapäev, 10. november 2016

Lumi täna - lumine tänav


Talvine Pärnu on iselaadselt võluv. Hotellid on tühjad, koridorist kuuldub vahel harva rootsikeelseid kõnekatkeid, sekka aevastamist. Aeg-ajal kandub valvelaua  ning söögisaali poolt kõnekaja ja üksikuid uksepaugatusi. Täna on Heiti Talviku sünnipäev. Temal oli Pärnuga  perekondlik side, lisaks veetis ta siin ühe kooliaasta, hiljem ka osa suviseid rannapäevi, promeneeris ja poseeris parkides.
Täna oli tänavatel nii värsket lund, kui ka neid "rõõmsaid piimakärsse", kes üksteist lumekuulidega loopisid, seega oli täiesti talvi(ku)ne päev.  Keskhommikul suletud kohvipoodide vahel kõndides oli esialgu  ebamäärane ja ähmane kerge sisevirve, ""jälle vangun koju" tunne" ja nii tuligi just täna Talvik meelde.