Translate

pühapäev, 25. november 2018

Balletiseelikutes õpilased ruttavad tundi möödudes Ibn Hazm'i ausambast


Muusika väljendab midagi olulist, mida sõnades ei ole võimalik väljendada. Keegi ütles seda vist möödunud nädalal, aga kes? - ei mäleta. Kaunis muusikas on oma hingamine. Sügav, võrdse pikkusega sisse ja välja, pikkade pausidega. Selline avatud hingamine tekib koos õndsa ajatuse ja igaviku ja armastuse tundega. Piiride hajumisega. Rahuga. Igaviku kohaloleku tajuga. Sellises seisundis kaob inimeselt osa gravitatsioonist ja teda võib ära tunda hõljuvatest sammudest ja liikumise erilisest kergusest. Ja tema ümber on hõredam ruum. Ta oleks kui võõrsil, ta oleks kui ohutuses. Ta näeb eemalt, aga tema pilgu all kõik muutub ja saab tõelisemaks.

Tema kass nurrub alati ja annab käppa.

Väheintensiivse hobi korras hakkasin lugema Vendi Karamazoveid. Hobi ise on selline, et loen Dostojevskit sellistes erilistes oludes, mis ühe või teise konkreetse raamatuga kuidagi olustikuliselt vmt kombel kooskõlas on. Praegu see nii on, aga raamat on kuidagi kahtlane, selle läbiv jämekoomika ei köida.

laupäev, 10. november 2018

Näe enamat

Variatsioonid. Teema Salinger

Vahel töö veab ja ahvatleb ning siis oledki mõneks ajaks elamas keset Pea(b)linna. Seal, kus iga inimene ütleb lahkudes, et nüüd peab küll ruttu minema, sest peab olema seal-ja-seal, kokkusaamisel või koosolekul. Ei saagi aru, kas nende elu toimub koosolekutel või koosolekute vahele jäävatel põgusatel ajavahemikel. Igatahes saavad nad ainult korraks tulla, aga nüüd nad peavad jälle jooksma. 

Kohvikus istudes kipuvad Xanax'it täis pumbatud pealinlased pidurdamatult endast lobisema sellist "see on väga huvitav, et mul nagu on mingis mõttes nagu oleks selline tunne, et kuidagi ma nagu see on väga huvitav nagu ei ..." teksti, aga ma ei tea, kas nad tulevad või lähevad psühhoterapeudi juurde või veedavad vaba aega eneseabi raamatuid lugedes. No see pole isegi sissejuhatus ja teemasse ei puutu.

Isegi varakult saabunud pimeduses jääb kesklinna tänavatel inimesi vähemaks, turistid ei saa enam teha selfisid ja kaovad kuhugi puhkama või sööma või jooma, kohalikud kogunevad toidupoodidesse ja rivistuvad kassajärjekordadessekassajärjekordadessekassajärjekordadesse.


Tänaval valgustatud poeakendest mööda jalutavad noormees ja neiu seisatuvad suveniiripoe juures. Noormehe pilk liigub mööda 
aknale paigutatud väljapanekut külmkapimagnetitelt kruusidele, mütsidele, T-särkidele, võltsfabergemunadele, sõrmkübaratele ja seejärel miniatuurmajakestele, laevamudelitele, matrjoškadele, vildist sussidele, (ta ei märka väikesi savist loomi,) ja rahvariietes väikestele nukkudele. Neiu hakkab aeglaselt edasi liikuma, tema sammudes on aimata ebateadlikku tantsulisust ja nende vahele tekib juba nelja sammu pikkune distants. Noormees vaatab veel tubli sissehingamise jagu merevaigust kaelaehteid ja käppa liigutavat kassikuju ning tõttab eemalduvale kaaslasele järele. Nad ei ole veel kohakuti, kui ta lausub üsna valjult: "Sellise poe omanikul võib küll üsna äge olla..." Ta ei näe, et tütarlapse laup tõmbub kipra, silmad kahanevad kitsamateks piludeks ja ninajuurele tekib korts, mida seal tavapäraselt ei ole, ja silmapilkselt kostab ta suust küsimus: "Miiiksssss?" Vaene Phoebe, selline jama, kui oled 18,  siis ikka juhtub ja pead toime tulema.      

pühapäev, 4. november 2018

Variatsioonid. Teema Pasternak


Meil vist ei ole seda lainepikkust, kus seda laulu mängitaks. Tegelikult ma ei tea, pole kursis, mida raadiod mängivad. Ise kuulan, aga sõpradele (kes vahel raadios muusikat mängivad, muusikast kirjutavad), pole sellest laulust kõssanudki. 
Kui olete siia sattunud, siis vabast tahtest, kuulate, või siis mitte.



Võib olla veresideme kaudu olen vastuvõtlik ukraina vibratsioonile.  Lugu sellest vereliinist algab Esimese maailmasõjaga ja osati on nagu "Doktor Živago" vaba ümberjutustus.

Lühidalt - vanaisa õppis Peterburis arsti ja nagu teisedki, kes juba lõpetama hakkasid, võeti Esimese maailmasõja ajal sõjaväkke medteenistusse. Vanaema läks rindele medõeks ideaalide ja idee tõttu.  Jättis sitsid-satsid-kübarad, kingad ja raamatud, sidus pähe punase ristiga valge rätiku.

Ja siis noored kohtusid ja armusid välihospidalina toiminud rongis. Kodusõja alguses jõudis vanaema tagasi koju Ukrainasse, noor doktor suundus samuti sinnapoole, seikles mingite rinnete vahel, otsis kaoses võimalust Kiievisse jõuda. Kusagil raudteejaama perroonil (no kus mujal) või vaksali ees, kohtas mustlaseite, see ennustas "sa sured punaste käes vangis". Muidugi jäigi ta pisut hiljem punaste teele, sinelist järeldati, et ohvitser ja otsustati hommikul maha lasta koos ohvitseriga, keda juba aidas luku taga hoiti. Öösel kaevasid mehed end aida seina alt läbi ja põgenesid. 

Edasi toimus kõik muidugi selle kava kohaselt, mille osaks minagi olen, st vanaisa ja -ema taaskohtusid, opteerusid, sättisid end Eestis sisse, said terve hulga lapsi, kellele vanaisa jutustas lugu, kuidas mustlase ennustus täide ei läinud. Aastal 1950 suri ta Patarei vanglas.