Translate

teisipäev, 24. detsember 2019

HÄID JÕULE!



Esimese advendi aegu vaasi toodud kirsioksad on taas jõuludeks õide puhkenud.

Lisame osa jõuluöö kesksemaid tegelasi ja püüame mitte välja teha, et lund pole

kolmapäev, 18. detsember 2019

Puud langevad? Üleujutused?


Soovigem, et täna kõik õnnelikult koju jõuavad ja kellegagi midagi ei juhtu.

Kuidas pildistada tuult pimeduses, seda küll ei tea. Kui on natuke valgust ja selle peegeldusi, siis on teda märksa lihtsam püüda.



Variatsioonid. Cyndi Lauper



Täna on hea õhtu Miles Davise kuulamiseks, nt Human nature kontsertesitusi või mõned lood Müncheni 1987. või 88. aasta kontserdilt.


Helid: kass lakub mokkasid, naabritüdruk harjutab trompetit, tuuleiilid õues, auto märjal asfaldil, hakid tõusevad kraaksudes lendu, seinakell tiksub, vaikus, akna pragudes ulub tuul, kass tõuseb ukse najale kahele käpale ja tõukab ukse lahti, tiksumine, uks vajub kinni, vaikus, akna vahel ulub tuul pisut kauem ja kõvemalt, vaheukse hinged kägisevad, kass hõõrub vastu jalgu ja teeb küsivat mmrrr, piisad krabisevad vastu akent, kirjutuslaua tool kääksatab, buss sõidab mööda, tuul, auto sõidab läbi lombi, vaikus, kell tiksub.     

464 aastat vana tuul
Aga üldiselt tuul on ju positiivne tegelane, alternatiivne energiaallikas, ajab laiali pilved jmt.


reede, 13. detsember 2019

Ellujäämise kunstid edasijõudnutele

Variatsioonid - vist Gogol

Ülienergilise Laine Randjärve pidev ebaõnnestumiste jada
 Kui põhjalikumalt ette võtta, siis ka Balzac, Flaubert ja Zola

Vaatan hommikul ajalehti ja Jänese auklik nahk juba ripub Päevalehes. Tõhusalt töötavad Laine kaasreformaritest konkurendid. Õudne lugu. Kui mõni mees, kel pehme juhitool kipub uue ministri haldusalas alt libisema  (põhjusel, et minister adub, et tegemist on valdkonna võhikuga), tahab ise istuda kultuuripealinna projektijuhi toolile, lajatatakse lehelooga armutult. Komisjonil on nüüd  lihtsam valikut langetada, mõnel Tartu LV inimesel tuleb ka rahulikum uni, tulevik kangastub helgem. Põhimõtteliselt positiivne märk, kui tühikargajad parteilased kitsikuses omavahel kisklevad. Meisterliku löögi tõenäolise tellija võiduvõimalustele tasub tänase seisuga panustada.
Artiklist on lugeda, et Jänesest on jätkuvalt heal arvamusel Ansip, meenub, millise üksmeelega need kaks, vastavalt kultuuri- ja peaministrina, kunagi avalikult ja neile eriomasel matslikul moel maestro Neeme Järvit mõnitasid. Niisiis - kui tandem Ansip ja Seli põhimõtte pärast tahavad näidata, et nende tahtmine endiselt maksab ja teenijad raekojas tehku, nagu kästakse, siis läheb provintsilinn Tartus aastal 2020 veel huvitavaks. Aga nad pigem ei hakka pingutama. Lisaks on Tartus nüüd kohmakal moel tegutsemas ka Jaan Toots, kelle teemal ajaloos/uurimistoimikus on jäädvustatud tore dialoog, osatäitjad Neiku ja Otsalt -

"Paar päeva hiljem arutasid Seli ja Otsalt, kas peaks ka [Jaan] Tootsi sünnipäevale kutsuma.
Otsalt: “Mis sa tast arvad?”
Seli: “Kuule, ma ei tea. No ikka. Talle meeldib, et ta on selles süsteemis, tahab kogu aeg olla. Sokutab oma poega sadamasse tööle, kurat.”
“Ah nii. Noh, eks Toots on Toots, noh. Ise tahab Küüdi nõunikuks saada ju hullusti. Käib nagu uni peale.”
“Ministri nõunikuks?”
“Ei, Küüdi. Peadirektori.”
“Tal ei ole töökohta praegu, jah?”
“Ei, ta tahab pensionit ka saada, noh.”
“Tahab pensioni saada...Tal minu teada on tööasjadega nagu hapu.”"

Igatahes vahva eelmäng ellujäämise kunstide vallas, annab lootust, et tuleb suurejooneli etendus Euroopa mastaabis. 

esmaspäev, 9. detsember 2019

ja eelmise teema lisa


Tänu ERR-ile saame teada, et

"Tartu linnavolikogu otsustas asutada Sihtasutuse Tartu 2024, mille eesmärk on jätkata 2024. aasta Euroopa kultuuripealinna programmi ja tegevuste ettevalmistamist ning elluviimist koos kohalike ja välismaiste partneritega.
Sihtasutusel Tartu 2024 on viieliikmeline nõukogu, kuhu kuuluvad Tartu linnavalitsuse ja -volikogu, kõrgkoolide, kultuuripealinna tegevustesse kaasatud Lõuna-Eesti omavalitsuste ning kultuuriministeeriumi esindajad. Lisaks on sihtasutusel üheliikmeline juhatus, kuhu praegu kuulub veel senine Tartu 2024 kandidatuurimeeskonna juht Erni Kask. Kask ei pruugi sellele ametikohale aga jääda, sest Tartu linnapea Urmas Klaasi sõnul korraldab linnavalitsus peagi konkursi juhatuse liikme leidmiseks, kes määratakse ametisse viieks aastaks.

"See ongi nüüd esimene töö ja pärast seda loomulikult, kui juhataja on ametis, siis saab ka mehitada järgmised vastutusrikkad ametikohad. Kindlasti on vaja edasi tegeleda ja kordades aktiivsemalt turundustööga, välissuhete arendamisega. Siin on väga palju teemasid, mis puudutavad, kuidas inimesed jõuavad siia, kuidas üldse Euroopa inimestega, ka laiemalt üle maailma inimeste teadvusse jõuab, et Tartu on Euroopa kultuuripealinn," rääkis Klaas."



Kuulutan välja konkursi võitja. Kelleks on...  Laine Jänes(-Randjärv)!  

 

Hommikuprogrammis
järgmiseks
sojuzmultfilm

kolmapäev, 4. detsember 2019

Ellujäämise kunstid 2019



natuke ka teemal voodoo

Ei hakka tegema kokkuvõtteid lõppevast aastast, aga kui teeks ja teemaks oleks vabariigi poliitelu, siis meenutaks üht vana tõde (vana on tõdede puhul mu konservatiivsele poolele armas), et demokraatlik korraldus on selles osas hea, et mitte ainult ei püsi inimeste parematel omadustel, vaid funktsioneerib hästi ka tänu inimeste ebameeldivatele loomujoontele, igasugu urgitsemisele ja intriigidele, võimujanule, alatule demagoogiale jne. Kohati ehk närvesööv, aga küllaltki hästi tasakaalustatud süsteem.

Pisut imelik, advendiajaks on lauale jäänud lugemiseks ja sirvimiseks kaks ramatut, Aja lugu ja inimese aeg Margus Laidrelt ja Algus ja teised ajad Olga Tokarczukilt. Viimase lugemisega (aeglaselt, aeglaselt!) olen üsna kaugele jõudnud, samas vahel lappan ettepoole ja loen mõne koha üle. Eile õhtul lugesin teist korda peatükki, kus kirjas, et "Jumal on igas protsessis. Jumal tuksleb muutustes. Kord ta on, kord on teda vähem ja kord ei ole teda üldse. Jumal ilmutab end isegi selles, et teda ei ole." Ja hiljem muude maailmade muudest jumalatest, huvitavalt. Jutt jõuab 1939. aastasse mil üsna ilmselt on Jumal selja pööranud või koguni lahkunud.

Ilm on viimastel päevadel muutlik, vahel iluski, igav ei hakka.  

hilissügisene tuuline õhtu, parim aeg valgustatud akende vaatamiseks


missateed? missaseda pildistad?

viimane päikeseline päev, just enne lund



esimene lumi ja esimene jää

esimene härmatis
 Margus Laidre sügavmõttelisusega pahviks ei löö, samas midagi valesti ka ei ütle, kui kirjutab, et "Eksitav nii siis kui praegu on usk, et paremad masinad, mis meie elu hõlpsamaks ja mugavamaks teevad, kujundavad märkamatult kõrvalproduktina ka parema inimese. Nii see pole paraku läinud. (...) hoolimata peadpööritavalt kiirest tehnoloogilisest arengust on inimloomuse ees seisvad eksistentsiaalsed küsimused püsinud muutumatuna vanimatest meieni säilinud tekstidest tänaseni."

Laidre on raamatusse koondanud peamiselt varem ajalehes ilmunud tekstid, sellest nende pinnapealsus, samas tänuväärt, et nad kõik said kenasti kaante vahele. Ehk teeb kunagi sama liigutuse ka Ivan Makarov.   

Üldises poliitilises plaanis näib, et "jää hakkab liikuma" ja Jürgen Ligi vingerdab meeleheites, sest reformarite parteilisi kaadreid riigistruktuurides hakatakse vaikselt välja vahetama. Võib olla, et reformaritel pole võimalik muutustega kohaneda, sest nende struktuur on üles ehitatud karjääripartei printsiibil ja st, et kui pole enam jagada positsioone teise-, kolmanda- ja neljandajärgulistele parteiliikmetele, pole loota, et need oleksid jätkuvalt lojaalsed. Läheb kitsaks, algab olelusvõitlus. Eks ole näha, kuhu "prii ja vaba" Jänes maandub, kas Neiku käseb nimetada ta Tartu abilinnapeaks (endisele linnapeale muidugi vilets koht) või vähemalt kunstimuuseumi direktoriks (see oleks parem, sest ei pea tööd tegema ja samas justkui soliidne sinekuur ja hea ooteplatvorm, tore teiste muuseumide direktoritega ja kultuuriosakonna muttidega pläkutada). 

Kui Tartusse veel poliitilisi zombisid varjule tuua, siis muutub paiga kohalik vaim  haigeks ja kõhedust tekitavaks.
 
Aga laulgem ikka Hando Runneli (õnnitlused autasu puhul!) sõnadega, et "Vend oraval on uhke saba, vend jänes jõlgub sabata" ja vaatame, mis sellest sabast peagi saabuval aastal saab.

reede, 29. november 2019

Pangad müüvad usaldust

... kuidas sellest nüüd peaks aru saama?

Samavõrra võiks nt väita, et ajalehedki müüvad usaldust. Teiste hulgas ka Postimees, mille omanikul on majandushuvid Venemaal. Eilses Postimehes on Der Spiegel'ist vahendatud lugu, keskmes Bill Browder. Lugu ilmus meil ajalehes ca 48 tundi pärast seda, kui avaldati inglise keeles Der Spiegeli võrguväljaandes. Päris tempokalt. Postimehes on tekst lühem, kohati räigema sõnastusega ja märksa otsesemalt ja labasemalt sihitud Browderi maine õõnestamisele ja kahjustamisele. Kohati on algteksti refereeritud selliselt, et kärbitud lõikude tõttu piirneb PM vahendus vahetult valega ja eksitab.

(nt PM kirjutab, et Magnitski surma kohta koostatud raport ei leia, et Magnitski mõrvati tahtlikult. Ja kõik.  Refereeritud artiklis siiski mainiti, et  enne surma oli M käeraudades, et teda peksti kumminuiaga, jäeti eluohtlikus seisundis arstiabita jne, seda PM ei nimeta.)
Pole mõtet põhjalikumalt analüüsida, ilmselge artiklipesu. Kui originaal publitseeriti gaasijuhtme rajamisega seonduvas Saksamaa-USA probleemide ja sanktsioonide kontekstis, siis meil on lihtsalt lipitsemine ja tahtmine teha headmeelt Mordori võimudele. Ja levitada suhtumist, et kõik on võrdselt sulid ja kaabakad. Võrdselt. Vana hea kremloidide võte.  

Väidetavalt võib lugemine olla hariv, aga võib olla ka lihtsalt meelelahutus. Viimasele ma eriti palju aega ei pühenda, aga hooti on huvitav lugeda midagi, mis osutub ühtäkki puhtalt meelelahutuseks. Seepärast lugesin Rahapesu andmebüroo aastaraamatuid vahemikust 2007 kuni 2014. 

Meelelahutus, aga siiski õpetlik ivake ka.
"Hea lugeja! Hoiad käes järjekorras juba neljandat rahapesu andmebüroo aastaraamatut, mis annab ülevaate büroo töötulemustest ning olulisimatest sündmustest rahapesu ja terrorismi rahastamise tõkestamisel Eestis 2008. aastal. Rõõm on tõdeda, et rahapesu tõkestamise süsteem muutub Eestis aasta-aastalt üha tõhusamaks. Käesoleval aastal Moneyvali teostatud 3. hindamisvooru käigus Eestile antud reitingud viitavad selgelt, et riigi rahapesu ja terrorismi rahastamise tõkestamise süsteem tervikuna on maailmas esirinnas ning vastab peaaegu täies mahus rahvusvahelistele standarditele." 👏👏

"ÜLEVAADE RAHAPESU ANDMEBÜROO TEGEVUSEST 2013. AASTAL
Era- ja avaliku sektori ühine panus rahapesu tõkestamisse on aidanud Eestis vältida selliseid kriise nagu 
näiteks 2005. aastal eskaleerunud Läti kriis, kus välisriigid survestasid Lätit, osutades selle sektori puudustele rahapesu tõkestamises. Eestil on õnnestunud tänu õigetele valikutele ja kiiretele reageerimistele väliskeskkonnas ja siseriiklikele muudatustele säilitada madal rahapesu ja terrorismi rahastamise riskireiting. Näiteks paigutub Eesti USA rahvusvahelise uimastikontrolli strateegia aruande rahapesu tõkestamise sektsioonis ja Basel Institute of Governance rahapesu riskitabelis madalaima riskiga riikide nimekirja."
 👏👏👏👏👏👏👏👏👏👏👏👏👏👏👏👏👏👏


Aastal 2016 olime veel nõnda uhked, et kuulutasime Delfi ärilehes

"Lätlaste saamatus korruptsiooni ohjeldamisel paneb Eesti pangad kannatama


Rahapesu andmebüroo juht Madis Reimand: "Korrespondentpankade poolt piirangute seadmise üheks oluliseks ajendiks siin piirkonnas on Läti pangandussektori probleemid, mis ühtse Baltikumi kuvandi tõttu paraku ka Eesti finantssüsteemi mõjutavad."
"Läti on juba aastaid silma paistnud kui riik, kus rahapesu on suureks probleemiks. Kõige monumentaalsem näide lõunanaabrite probleemidest selles valdkonnas on möödunud aastal avalikuks tulnud Moldova riigivargus. Läti pankade otsesel osalusel kõrvaldati kolmest Moldova finantsinstitutsioonist ligi miljard dollarit ehk umbes 1/8 riigi SKT-st.""

Miljard 😺, könnid. Üks väike miljardikene! Moldovast! "Monumentaalne"!?!
Kas lätlased üldse ei jaganud matsu, kust raha tuleb, et pumbata ja pesta  sadu miljardeid?
Seda nimetaks monumentaalseks.

Vahelduseks tahaks midagi taibukat,
osavat, elegantset. 


Rahast ja rikkusest, kõik arvavad selle kohta midagi 
Reeglina meie kirjutavad ajakirjanikud (alamakstud ja ületöötanud, sageli pooliku haridusega, kergesti väljavahetatavad, üldjuhul erilise karjääriperspektiivita jne - usaldan Peeter Helmet) intervjuud võttes jooksvalt faktikontrolli ei tee. Kuuldu kohta küsimusi ei esita. Kuuldust tulenevaid järeldusi ei oska teha.  Seega võib julgelt jama ajada; intervjuu toimetatakse trükki ja sisu voolab vulinal lugejateni. Intervjueeritu räägitu on tema tõde ja lugeja saab midagi teada tema kohta, tema nägemuse kohta. Viidet sellele, et see nägemus on vale, ei põhine faktidel jne, selleni tavaajakirjanik ei jõua ega oskaks seda vist vormistadagi. Võib karta, et nad sisimas ei tunnegi mingit vajadust selle järele ja on vaenulikult ükskõiksed, kui nende töö ja valitud arvatava autoriteedi (järjekordne lavastaja, näitleja, režissöör) seisukohtade osas kriitiline olla (usun PH-d, kes näeb ajakirjanike puhul "kehv kombinatsioon, milles segunevad korraga ülbus ja üleolevus ning hirm ja alaväärsus – sisimas ju tunnetatakse oma ajalikkust-ajutisust ja madalat hinda").

Eelöeldu sai tõuke Postimehes ilmunud Taani režissööri Ulrich Thomseni intervjuust ja konkreetsemalt tema poolt kuulutatud sõnumist, et Ameerikas ei ole enam olemas keskklassi. Ja rikkusi peaks hakkama ümber jagama jmt valvevasakpoolne jura. (Muidugi on tehtud dokfilme, saateid jne, mis räägivad selle keskklassi kohutavast olukorrast, kuid reaalsus ei peegeldu alati ja objektiivselt ekraanil näidatavas.)
Uuringute andmetel moodustab keskklass USA-s praegu elanikest õrnalt alla 50% ja see protsent on langenud pigem suurema sissetulekuga inimeste lisandumise tõttu, kelle arv on kasvanud kiiremini, kui madala sissetulekuga inimeste arv (võrrelduna 2001. aastaga vastavalt 3% ja 1%). Samas on viimase kuue aasta jooksul sissetulekud kõige enam kasvanud keskharidusega inimestel (14%). Toetun arvude ja faktide osas PEW Research Center' i andmetele, nende lehekülgi  vt  https://www.pewresearch.org
Tõepoolest, osal keskklassist on väga väikesed säästud ja on muidki probleeme (tekkinud muutustest kinnisvaraturul, vanuselises struktuuris jmt), mis on lähiminevikus varasemaga võrreldes enam esile kerkinud, aga liialdada siiski ei tasu.
Nojah, olgu keskklassiga nagu on, aga ühtegi mõeldavat viisi, kuidas põhjalik rikkuse ümberjagamine muudaks maailma õnnelikumaks, ma välja mõelda ei suuda. No nt Hiina on muutunud kiiresti palju rikkamaks. Tulemuseks tohutu saastamine, ületootmine, rahvastiku kasv, loodusvarade armutu hävitamine. Ja midagi meeldivat kogu inimkonna vaatevinklist nagu ei meenugi. Vb rohelised rõõmustavad, et kaltsukates on rohkem ja laiemas valikus üliodavat kaupa, mida taaskasutada. 😸 (emotikon neile, kes tekstis irooniat ei tabanud.) Aga siiski on tahtmine korraldada üks globaalse ulatusega näljahäda ja kõikehõlmav katastroof hämmastav. Kommunism korraga kogu planeedil, kõik on võrdsed ja näljased. Järgnev loogiline samm ja ainuvõimalik pääsetee on muidugi mastaapne terror.
Kui nüüd Hiina teemal vasakpoolsed ja puna-rohelised tahavad väita, et see ongi kõik kapitalismi vili jmt, siis tehtagu endale selgeks, kas kapitalism on see süsteem, kus ülirikkad saavad rikkamaks, samal ajal kui vaesed jäävad vaesemaks, või on kapitalismi üks eripärasid, et kõik saavad ajapikku rikkamaks ja üldine heaolu kasvab. Meenuvad sotsmaade ajakirjanike-rändurite kirjeldused Aafrikast 1940-ndate lõpust, kui nad iga rajatud kooli ja haigla kohta, mille neetud valged kolonistid olid ehitanud, ühemõtteliselt kuulutasid, et need on ehitatud selleks, et vaeseid neegreid veel hirmsamalt ekspluateerida. Nüüd on Aafrikas need probleemid kadunud. 😸
Täna on põhjust tähistada, on novembri viimane öö.

teisipäev, 19. november 2019

Eile oli Läti Vabariigi iseseisvuspäev

Harjutan pimeduse pildistamist. Sellel on kaks eripära: esiteks pole midagi  näha, teiseks - pimedus on peamiselt eravaldustes, avalikud alad on valdavalt valgustatud.

Iseseisvuspäevaks

lätlastele palavad tervitused ja õnnitlused. Lehtedes  seda eriti ei mainitud. Aga viimases Eesti Ekspressi juhtkirjas Erik Moora oli taibanud, märganud ja kirjutas, et Lätis on asjad sise- ja välispoliitiliselt nõnda hästi, et me võiks neid kadestada. Jõuab kohale aeglaselt ja tükati, aga ikkagi, tubli! 

Ei usu, et nende eeskuju võetaks meile abiks ja see midagi muudaks, aga pikas perspektiivis töötab ärkamine ja teadlikkus siiski ikka Lätiga ühinemise kasuks, Eesti mägipiirkonnad oleksid rõõmsad taastatud raudtee ja heade lennuühenduste üle. 2024. aastal võiks Tartul taas olla oma piiskop ja Euroopa kultuuripealinna hetkel sisutu kuid pseudoeksistentsiaaldepressiivse slõugani saaks  asendada millegi tõelisema ja elujaatavamaga. Lisaks oli eile õhtul ERR-i parimas saates Plekktrumm lätlanna, Ilze Talberga, kes õpetab läti keelt Tartu Ülikoolis; vt https://kultuur.err.ee/1004491/ilze-talberga-latis-ei-ole-pingviinide-paraadi

Muidugi peab mu lemmikteema juures kindlasti mainima, et Issanda huumorimeel on hea, kuna EV endisele presidendile Ilvesele, kes kohe oma esimese ametiaja alguses ütles äärmiselt arrogantselt, et Eestil (mis olla Põhjamaa) pole midagi ühist Läti ja Leeduga, andis Issand läti naise.

Siinkohal muudan teemat, läheb igavaks, pole ka eriti südamlik. Teid on hoiatatud.
Viimase Eesti Ekspressi enneolematust megaloost inspireerituna tahaks pisut peatuda sel va rahapesu teemal. See on muidugi homeerilise naeru koht, kui kõik nii püüdlikult seletavad, et ajad viis või 10 aastat tagasi on nii kauge minevik, et sel ajal oli kõik hoopis teisiti. Justkui 
"Far back in the mists of ancient time, in the great and glorious days of the former Galactic Empire, life was wild, rich and largely tax free." jne Aga "...In these enlightened days, of course, no one believes a word of it." Nõnda kirjutas Douglas Adams.
Ja veelgi õpetlikku lugemist sel teemal leiab muidugi meie hallide (kuldsete) aegade valitsuse (siis kui valitsus oli veel päris valitsus, tark ja stabiilne, äärmiselt kompetentne ja tegus 😸) pressikonverentsi stenogrammist 2. november 2006 (oi aegu ammuseid!).   Valitud tsitaate:

Andrus Ansip:
"Veel oli täna päevakorras rahapesu käsitlev punkt ja sellest räägib rahandusminister meile pikemalt. Ajakirjanduses on juba juttu olnud, et Lätis on rahapesijate elu läinud väga raskeks ja on avaldatud kahtlust, et kui Lätis enam ei saa, et siis Eestis võiks saada. Aga ma olen päris veendunud selles, et Eestis ei ole mõtet üritadagi raha pesta. Aga sellest räägib Aivar Sõerd pikemalt. Aitäh!"

 Juhataja
Ja palun, rahandusminister.

Aivar Sõerd:
" Aitäh! Tere ka minu poolt! Kuni eelmise aastani oli rahapesu ja terrorismi rahastamise tõkestamine siseministeeriumi koordineerida ja vastutada, alates eelmisest aastast korraldab selle tõkestamise alast tegevust rahandusministeerium. Selle tõkestava tegevuse vormiks on valitsuskomisjon, mis esimest korda kogunes selle aasta suvel ja alustas tegevust. Sellel komisjonil on neli põhisuunda. Kõigepealt siseriiklik koordinatsioon. Komisjoni kuuluvad erinevad jõustruktuurid: kaitsepolitseiamet, keskkriminaalpolitsei, maksu- ja tolliamet, finantsinspektsioon, aga ka pankade esindajad ja erinevate ministeeriumide esindajad. Teine oluline suund on nõukoja asutamine. Tegelikult üks suur probleem ongi see, et kuigi Eestis on sellele teemale tähelepanu pööratud – nagu ka peaminister mainis, ei ole Eesti kaudu mõtet üritada –, on üks probleem kindlasti see, et rahapesu ja terrorismi tõkestamise seaduse subjektid ehk siis pangad eelkõige, aga ka muud eraõiguslikud isikud on üsna vähe teadlikud oma kohustustest ja rollist, mis nad peaksid täitma. Ja kui vaadata andmeidki või teatisi, mis subjektid on alates 99. aastast rahapesu andmebüroole esitanud, siis põhiline osa nendest rahapesu kahtlustega tehingute teatistest on tulnud pankadelt. Alates 99. aastast 7000 teadet." jne
"(...) Läti võttis rahapesu tõkestamise üheks tähtsamaks prioriteediks juba 2004. aastal. Samuti moodustati valitsuskomisjon, mida asus juhtima koguni peaminister ja Lätis suleti 250 tuhat kontot, mille kaudu ebaseaduslikult raha liigutati. Nii et Läti on selles vallas edu saavutanud. Seda näitas ka Euroopa Nõukogu ekspertkomitee MONEYVAL poolt läbi viidud järelhinnang. Ja tõesti, kui nüüd Lätis on see tegevus tehtud oluliselt keerulisemaks, siis loomulikult kanduvad riskid teistesse riikidesse. Aga ka Eesti on rahapesu tõkestamiseks väga palju teinud – töötavad institutsioonid, finantsinspektsioon, rahapesu andmebüroo ja on olemas reeglistik, seadused." jne

Küsimused
 Arkadi Prisja¾nõi, Interfax
"Mul on üks küsimus härra rahandusministrile. Suvel, nagu on teada, käis siin Venemaa keskpanga asepresident Andrei Kozlov ja ütles, et Eestis on väga suured probleemid rahapesuga. Kas tema andmed on võetud arvesse selle komisjoni töös, millest te praegu rääkisite?"

Aivar Sõerd:
"Aitäh! See on väga asjakohane küsimus ja loomulikult eelkõige on nende juhtumitega tegelenud finantsinspektsioon, rahapesu andmebüroo ja loomulikult komisjon neid asju arutab. Aga ma võin küll öelda, et Eestis krediidiasutuste poolne rahapesu andmebüroo teavitamine toimib. Nendele teatistele rahapesu andmebüroo, finantsinspektsioon reageerib. Konkreetseid rahapesujuhtumeid menetleb rahapesu andmebüroo. Tegelikult rahapesu tõkestamine ja nende juhtumite menetlemine on täitsa efektiivne, aga loomulikult kuritegelike gruppide surve kasutada Euroopa Liidu liikmesriike rahapesu läbiviimiseks siin asuvaid pankasid, see surve on, seda üritatakse. Ja kui pankade poolne nendest juhtumitest teavitamine toimib väga hästi, siis võibolla suurem riskikoht on just kinnisvarabürood, aga ka nõustajad. (...) Võib isegi öelda seda, et läbi pankade rahapesu üritamine ei olegi võibolla kasvav trend, et pigem kasvav trend Euroopas tervikuna on rahapesu üritamine läbi kinnisvara ja liisinglepingute. " 😺

Arkadi Prisja¾nõi, Interfax
"Aga kas need faktid ikka olid, mida ütles Kozlov?"

Aivar Sõerd:
"Kõiki neid fakte pädevad organid kontrollisid ja ei jäeta tähelepanuta ühtki rahapesu teavet."

Ja kui juba jutuks tuli, siis kordaks lühidalt üle, mis on teada seoses Andrei Kozloviga ja tema mõrvaga.

"In June 2006, the central banker went to Estonia personally to warn the local authorities that billions of rubles were being transferred illegally into dollars and euros in the West via an Estonian outpost of Sampo Bank. Sampo, an institution based in Finland, was subsumed by Denmark’s largest bank, Danske, later that year.
When he got to Tallinn, Kozlov told Andres Palumaa, the head of anti-money-laundering at Estonia’s Financial Supervision Authority (FSA), that the proceeds from tax evasion and money-laundering in Russia were being passed through the financial system that he oversaw. Kozlov demanded the closure of several specific accounts.

The Estonian regulator downplayed Kozlov’s warning, according to the cable sent from the embassy in Tallinn to the U.S. embassy in Moscow and back to the State Department in D.C. He conceded there could have been some legal issues with the accounts, but said he had seen no evidence of wrongdoing.
“Palumaa said that after Kozlov’s warning, the FSA followed up with their Russian counterparts in Moscow, but the Russians said that they had no information to substantiate Kozlov’s accusations,” the cable reads.
In other words, soon after their meeting in June, Palumaa flagged up Kozlov’s anti-corruption operation to the authorities back in Moscow."😾



Põnevuse lisamiseks võiks jätkata Aleksander Perepelitšnõi salapärase surma teemal ja veel nimetada mitmeid tuntud ja vähem tuntud nimesid, kuna see lugu rullub nii lihtsalt lahti ja võimalikke seoseid luua pole sugugi keeruline.  

Ja lõpuks soovitus, et järgnevad rahapesuga seotud enesetapjad kindlasti jätaksid maha tavapärase hüvastijätukirja, kui just pole viitsimist kirjutada pisut pikemalt ja vormistada osalinegi ülestunnistus.    


teisipäev, 5. november 2019

Meele- ja hingeolust


Tänane retsept

on väga peen ent aktuaalne. Ostsin poest kümme tükki kammkarbi liha nimelist toodet, mille hind teadagi on. Ja siis märkasin kaht teravapilgulist ja paberitega varustatud inimest, kes samas leti ees pikemalt peatusid, kalatoodete külmleti igat nurka põhjalikult silmitsesid ning lõpuks küsisid müüjalt, kus on leti termomeeter. Vastuseks said, et termomeetrit selles letis polegi. See protokolliti. Ja ma vaatasin mõtlikult neid lõhefileesid, muid fileesid, erinevaid karpe ja kammkarbi liha, mis seal sõbralikult kõrvuti lebasid.

Nüüd siis soovitus: puhastatud kammkarpide liha tuleb kergelt soola ja pipraga maitsestada ning väga kergelt võis praadida. Seejärel manustada kanget alkohoolset jooki ja nautida nende karpide hõrku maitset, samas manustades veel alkoholi lootuses, et maohape, alkohol ja tugev immuunsüsteem hävitavad mängleva kergusega võimalikud listeeriabakterid. Järgmisel päeval võib halva enesetunde vastavalt eelistustele kas jääknähtudeks, kergeks listeeriaks või hüsteeriaks diagnoosida.


Lihtne käegakatsutav tõsiasi on, et alanud hingedekuu mõjub siinkandi inimestele kuidagi rõhuvalt. Targemad inimesed ütlevad, et hilissügis on morbiidne aeg.


Meelolu on teine. Või meelolu üldse pole. 

Jaan Kross on luuletanud

midagi hingedepäevaööde pimedusest, 

sarnaseid depressiivset tooni arutlusi on muidugi igas žanris ja formaadis hulgi, praegu ongi nende  hooaeg,  

ja üldises ettekujutuses seondub hingedeaeg millegi ebameeldiva ja suitsidaalsega. Folkloristid aga samastavad hingi tontidega, mis viitab nende valgustatuse tasemele. Lõpus naasen põgusalt selle juurde.

Jaan Kaplinski on aastaringist kirjutanud ilusad värsid, millele Jaak Tuksam lisanud veel kaunima viisi.


Mardipäeva ja kadripäeva karnevali traditsioon ja kombestik on praktiliselt välja surnud ja üldist meeleolu meie päevil enam ei mõjuta.
Võib-olla kusagil etendatakse turistidele.
Aga kui kusagil külas see veel kõigi kasukate ja koduõlle ning üldise naeru ja aasimisega käigus on, siis soovitan seal kinnisvara hinda tõsta ja valmis olla, et tühja pilguga põgenikud hakkavad peagi linnadest teie poole tunglema.

Tulin reedel turult ja üle raekoja platsi ning tüürisin seal mööda noortest, kes seisid papist plakatitega. Inglise keeles kirjutatud kliimavärgiga seotud hüüdlauseid kandvate loosungitega noormehed olid väga sõbralikud ja abivalmid, et ma ikka aru saaks uotszepointis. (Ära söö liha, ära osta uusi riideid, ära lenda lennukiga jmt.)

Mängisin sissejuhatuseks väheke lolli, varjasin eliiterikallakugakooli inglise keele taset ja lisandunud oskuslikkust, pärisin naiivselt ja tasaselt, miks enamus plakateid on inglise keeles. See kuidagi erutas neid, rääkisid, et protesteerimas on rahvusvaheline seltskond, et turistid saavad siis ka aru, et me SIINKAA protesteerime kliimaga seoses. Eesrindlikud inimesed protesteerivadki viimasel ajal sageli in English, ma suhtun neisse sama moodi, nagu eesti noortesse, kes nõuk ajal kandnuks progressiivseid loosungeid на русском; aga selliseid vist polnudki. Ideoloogiaimmuunsus oli kas päritud või kaitsepoogitud. Eriliselt debiilsed protesteerijad koguni jooksid Toompeal ehmunud turistide juurde isiklikult andestust paluma Eesti Vabariigi uue valitsuskoalitsiooni koosseisu pärast. 🙀

Aga nüüd hinge teema juurde tagasi tulles. Et sisuliselt milles häda? Ilmselt hinge teema häirib. Hing on keha ja ego poolt tõrjutud ja parem tundub, kui ta kuidagi meelde ei tuleks. Sest esiteks ta on nagu kuidagi hädas, teiseks on ta kuidagi sõltumatu või eraldi. Kuidas on nii, et meie teeme endale head, aga hingele see ei lähe kas korda, või talle koguni see ei meeldi. Hing ei tee koostööd, on kibestunud, kofliktne, vahel isegi nõudlik, aga mitte konstruktiivne. Meie anname endast parima, aga hing ihkab midagi muud. Mida siis hing ihaldab

?


Egomaniakaalsest maailmatajust kantud eneseabi raamatute populaarsus sellel tuginebki, et neist abi ei ole, õnnetunnet nad saavutada ei aita, küll aga tekitavad püsiva vajaduse enesekeskset isiksust toestada mõne uue karguga, meelt lahutada järjekordse nipiga ja kõik häiriv summutada ja varjata.       Aga mis siis saab, kui hinge asemel tulevadki tondid?

neljapäev, 24. oktoober 2019

Röövik



Kirsil on kolm viimast kollast lehte ja röövik. Röövik ei kõla hästi,   lapsepõlves kuulsin isalt, et  need karvased olendid on päevakoerad, mis on ilus nimi.

Röövikuks olemise tausta ma ei  süveneks, eks nad elavad nii, nagu loodud elama. Milleks siis hinnanguid anda. Lõpuks saavad neist liblikad ja neisse on  kombeks hästi suhtuda. Proovisin  kindlaks teha, mis liblika röövikuga on tegemist, aga ei saanudki teada. 




  
Toimides vastavalt plaanidele, punkt üks: 

Teenida raha - check.
Järgmine punkt on siis leida koht, kus võiks  meeli ergastada. Istanbul oli üks võimalus, aga Türki reisimine tundus eelnevatel päevadel eetiliselt täiesti välistatud. Süürias toimuvate järgnevate sündmuste osas olen väga kahtlev ja pessimistlik.


Sügis on praegu väga  leebe. Kõik ei ole veel  lootusetult hall, on värve. Pole külm.
On ilma.😺 St et praegu veel ei pea lõuna poole kihutama.







Ämblik läks ära, tema tuulest lõhutud võrguräbalais lipendab  kollane kaseleht.




Olin nädala Tallinnas, milles ei saa süüdistada ei saatust ega väliseid tegureid, ikka  ise plaanisin.  Eesmärgiks ülimalt/võimalikult lühikese ajaga, erilise intensiivsuse ja ekstreemse efektiivsusega teostada tasuv töö/projekt; ja kaduda.

Et mind sinna vaja on, tuleb vist sellest, et kohalikel ei jätku aega. ((No ja muidugi ma olen andekas ka.))  Nagu kunagi ütles tundmatu Pärnu mees  (oma abikaasale), sama kehtib printsiibis  ka pealinlaste puhul "Sul on kogu aeg nii kiire, et sa ei jõua midagi teha."


Niisiis, seal ma olin. Kesköistel tundidel kuulasin, kuidas üle vanalinna lendavad haned. Näha neid ei näinud, ainult kuulsin üle lendavate parvede hääli.

Aga no mis ma seal siis nägin...
Hotellis elasid  võistlustele tulnud erinevate maade rühmvõimlejad. (Te küsite, vastan: võimlejad söövad müslit.) Nägin kohalikke ja igat masti turiste. 



Rotte, elavaid ja surnuid.

Kajakaid. Ametnikke, kes hakkasid mind vältima pärast seda, kui ütlesin neile, et on rõõm kohtuda.

Nägin seda, mida nimetatakse Telliskivi loomelinnakuks. Einojaaa. Koht oli varem äärmiselt õudne, ma arvan, eksole. Võrdluses on point. Tunda on eeslinna vaimu, aga kogukonna vaimu ei tajunud. 

(Eeslinn on selline hall tsoon, kuhu inimesed tõttasid pakku küladest, et väljaspool üht ja teist süsteemi
(küla ja linna) ajada oma väikest äri. Asi seegi.)
Söödud/proovitud sai küülikut ja parti, need olid... kas teate...  teadagi.

Paratamatult jäi neil päevil minu vaatevälja tänav, mida mööda algul toodi kooli ja pärast viidi ära kõige väiksemaid õpilasi. Ikka kiirustades ja poollohistades. Mõtlesin, et nii lapsed õpivad ja taipavad, et vanematel on tuhat kiiret ja tähtsat asja ajada. Et ole vait ja käi kiiremini. Kui vanematel oleks vaid võimalik lapsega kooliteel veeta 15 minutit kauem, siis nad võiksid rahulikult kõndida, jääks aega vaikida, võib-olla saaks laps aega mõtteid koguda ja jagada,  võiks arutada või midagi märgata ja küsida. Kuni mingi ajani tahavad nad saada aimu, mida isa või ema arvab. Tundub, et vanemad tunnevad end vaikiva lapse kõrval vaikides ebamugavalt. Vist käivituvad neil last nähes mingid refleksid. Sellised "Aaa laps.. pean talle mingi korralduse andma, juhtima, suunama." No ja siis neid keskendumisraskustega lapsi järjest tuleb ja tuleb. Hiljem kõlavad sellised dialoogid täitsa loomulikult "Kuule, kas sa viskaksid mu ära?" "OK, ma viskan su ära."Ja hiljem pole lastel vanemate jaoks aega. Elementaarne, banaalne, triviaalne.

   

pühapäev, 13. oktoober 2019

Ikka harjutan

Rohulutikas



Üks viimaseid putukaid, kes veel vahelduvalt vihmas ja päikesepaistel ringi kondab ja samas laseb üsna häirimatult objektiivil endale ligi trügida.




Et teda peetakse kahjuriks ja keegi pole talle ditürambe kirjutanud, mina ennast häirida ei lase.


Tal on äge outfit, ta on cool ja parajalt self-conscious. 😺

Tundub elavat sihukest slow living stiilis stiilset elukest.





laupäev, 12. oktoober 2019

Ajalugu aina jätkub

Varssavis toimus 9. ja 10. oktoobril Boriss Nemtsovi Foorum, teemal

Стратегии против страха в России и за ее пределами

Teiste hulgas esinesid ka Francis Fukuyama ja Aleksei Navalnõi. Ettekanded ja kahe nimetatu vaheline diskussioon on YT kättesaadavad Boris Nemtsov Foundation kanalil. (Peale loetud vene tõlge on küll üsna häiriv ja kehv.) Foorumi teemad on  huvitavad ja mitme esineja kohta võib öelda, et kui on huvi Venemaa vastu, siis nende seisukohti tasub teada ja nende analüüsid pädevad.


Praegu toimub ka Riias koverents, mille nimi näikse olevat  The Rīga Conference. Osa aega pühendati (Postimehe blogile tuginedes) populistide siunamisele, kas populismi mõiste defineeriti, pigem vist mitte. Sellises võtmes veeretatud jutud pöörlevad ikka ümber punktide nagu: populiste valivad maapiirkondade elanikud, õnnetud luuserid maksavad eliidile kätte, populistid kasutavad ära ja rõhutavad identiteeti (seda oskavad rääkida Fukuyama viimase raamatu põhjal) jne. Põhiviga on, et populismi mõistel tavaliselt sellistes sõnavõttudes sisu puudub.  Ja suhtumine maapiirkondade elanikesse on vahel peaaegu rassistlik.

Kirjanduse Nobelid anti Peter Handkele ja Olga Tokarczukile. Esimest on meil tõlgitud vähe, ehkki tema 1967. aastal kirjutatud näidend Kaspar ilmus meil LR-is juba 1970. aastal. Teise osas on Hendrik Lindepuu hoolitsenud, et kolm tema raamatut on eesti keelde tõlgitud. Kahju, et Lindepuu ei saanud Tartu linnakirjanikuks, ehk mõnel järgneval aastal see siiski juhtub.

Türgi väed tungisid kurdide kontrolli all olevale alale Süürias. Kaastunne ja sümpaatia  kurdide vastu näib maailmas olevat üldine. Ja samas on üsna kindel, et keegi ei võta midagi ette, et kurde kaitsta. Ja Türgi kavatsus vallutatavale alale asustada  Süüria põgenikud Türgist, on tegelikult üks võimalus sõnastada Türgi kavatsus korraldada Rojava ala etniline puhastus. Kuuldavasti on kurdidel esialgu piisavalt tõhusaid tankitõrjerelvi. Mis kahjuks ei päästa kahurite kaugtule ega pommitamiste eest. Seega on võimalik, et mõni järjekordne linn muutub varemeteväljaks.
Muidugi võib süüdistada, et probleemi juured ulatuvad Sykes-Picot kokkuleppeni, mis sõlmiti 1916. aastal. Ja kõik segadus ja jamad on kolonialismist tingitud ning küll oleks araabiamaades õnne, kui Lääs nende asjadesse ei sekkuks. Aga võib ka tõdeda, et Lähis-Idas ongi piirid pidevalt muutuvad ja nihutatavad. Me näeme muutuvaid piire ka Kaukaasias ja isegi Ida-Euroopas. Enamasti neid muudetakse jõuga. Kas ja kellele kehtivad rahvusvahelise õiguse normid, mis justkui välistavad taolise võimaluse? Milline on karistus?
Ja muidugi ähvardab Türgi Euroopat 3,6 miljoni Süüria põgenikuga. Huvitav, mida EU teeks, kui Türgi neil inimestel tõepoolest võimaldaks piiri ületada?
Mida õpetab indiaanlastega juhtunu ajalooline kogemus, kui nad kaotasid terve mandri? Et olla võivad seadused, olla võivad poliitikud, kes asju arutavad ja kõik võib olla, aga kui ei ole piisavalt tugevat jõudu piiridel, siis sissetungijaid ei peata miski.



pühapäev, 6. oktoober 2019

Sibulasupp

Sibulasupp on sobivaimaid sööke esimesel sügiseselt külmal pühapäeval. Selle toidu valmistamisel on üks oluline tegur aeg, tuleb teha kaua ja kannatlikult. Vahepeal võib rahulikult blogida või lugeda või telekat vaadata. Teine oluline asi on sibulate viilutamine. Rahvas, saage valgustatud! Sibulaid lõigates tehke nuga ja sibul märjaks ja pärast seda ei pea te enam kurtma, kuidas silmad jooksevad vett ja kui kohutav see on. Pole vaja tänada. (Lähen segan sibulaid.)

 Sibulad on madalal kuumusel ja malmist haudepotis, 
aga vahel tasub neid ikka segada, siis on 👌 ja muud muret sellega
pole. 

Tegelikult olen terve nädala mõtisklenud, juurelnud, piinelnud jmt raske probleemi lahendamisega - kuhu planeerida novembris või detsembris elluärkamisreis. Meeli ergastav reis. Et oleks tšill, et lihtsalt elaks natuke teises rütmis, nuusutaks teisi lõhnu, kuuleks võõraid hääli, maitseks teisi maitseid ja vahel üllatuks nähes midagi tavatut. (Sibulad käituvad viisakalt, klaasistuvad, kahanevad, on täitsa pehmed juba.)

Kui minna detsembris, on jõululaatade aeg. Ma olen sellel ajal olnud korra Itaalias ja korra Saksamaal. No ja võib öelda, et aasta tagasi lausa  elasin kesk Tallinna jõululaata. Itaalias on siis kuumale hõõgveinile lisaks lahe osta kastaneid ja neid väljas süüa. Saksamaal võtaks õlle ja kartulikoogid. 

Aga novembris võiks Hispaanias üürida nädalaks Granadas endale koopa ja klaasikese heerese taga kuulata, kuidas mustlased mängivad-laulavad-tantsivad flamenkot. Või minna Portugali ja maitsta madeirat kusagil kohvikus fado saatel. Või hüpata üle kitsa väina ja hulkuda pealetükkivate kaupmeeste keskel ringi Marrakechi õhtusel turul ja lebotada patjadel souki peidetud riadi sisehoovis või katusel.
Midagi sellist on juba olnud.
(Sibulad on valmis, kenad pruunikad. Puljong ja vein peale valatud.)


Kui ma midagi välja ei mõtle, lähen Iirimaale ja küllap leian kõrtsi, kus kõik harjuvad ära, et mul on oma koht nurgalauas. Ja kirbe maitsega tume õlu mu ees.



Supp valmis. Siin pole toidublogi, panin juustuga röstitud saia rahumeeli kausi põhja ning mingit supi pilti ärge mitte oodakegi.





Sügis, sahistada langenud lehtedes
Puškini radadel
 ja veeta õhtu koos mingite tüüpidega
kusagil Piiteri baaris,

see pole (enam või praegu) minu jaoks. 
 

reede, 4. oktoober 2019

Harjutasin

Kingituseks saadud fotokas, millega olla hea makrosid pildistada. Aga pildistaja peab umbeski teadma, kuidas neid teha.


Kiusasin oma pealetükkiva tähelepanuga veel viimaseid putukaid, kes polnud talvekorterisse kolinud. 


Putukad tundsid end liigsest tähelepanust häirituna ja püüdsid ikka varjuda.



Aga ma olen väga järjekindel, seega jälitasin neid kõikjal, ka lehtede alusmistel külgedel.



Mulle tundub, et ämblik tahtis öelda: "Kuule, mine tee midagi paremat." Mina talle vastu, et kerge öelda muidugi, aga mis see siis oleks? Kas ajaks raha kokku või läheks reisima või kirjutaks valmis monograafia mittevajalikest asjadest? Putukas ju ei tea, kuidas me selliste probleemidega silmitsi seisame. Nagu ei tea ka meie liiga palju putukate naudinguterikkast elust.

pühapäev, 29. september 2019

Tsiteerin, kommenteerin


Aeg-ajalt meenuvad mulle Obi-Wan Kenobi kuldsed sõnad:"Force can have a strong influence on a weak mind." Tema pidas silmas üht teist jõudu, mina järgnevalt jõudu kui sellist.

Vt 3.00-4.10 👉
Sest tõsi ta on ja palju kordi loetud, kuuldud, nähtud, kuidas mõni järjekordne tegelane meie tasaselt maakamaralt vaikselt alla vannub ja muutub hirmust tumeda jõu eeldatava üleoleku ees, mis ta  vaimu rusub, alistunud vaikseks väikeinimeseks. Me näeme seda ajakirjanikest ja poliitkutest kuni luuletajateni. 

Paljudes arenenud riikides rahastavad ettevõtjad/firmad ülikoole, instituute, mõttekodasid jmt. Raha suunatakse sinna, kus on targad inimesed, kes arutavad olulisi küsimusi ja vajadusel avaldavad oma arvamust mitmesugustel ühiskonnaelu teemadel. Meil kahjuks nii ei ole. Eestis ütlevad ettevõtjad välja omi seisukohti ja saavad neile tugeva resonantsi, kuna valitseb arvamus, et need, kes on ajanud kokku enam raha, on ka targemad. Mida mitmesuguste tööandjate ja ettevõtjate foorumitel seni kostnud kõnede ja ajalehtedes avaldatud arvamuste põhjal kuidagi ei järeldaks. 
Äsjane ere näide - Äripäev ja Postimees vahendavad Oleg Ossinovski sõnu: "Eestis valitseb klassikaline proletariaadi diktatuur". OO on kuulnud väljendit "proletariaadi diktatuur" ja oma viha ja rahulolematuse väljendamiseks kasutab. Üksnes demonstreerimaks, et ta on nagu lauajalg. Mis on tema sõnade taga ja teksti mõte? Soov, et inimesed lepiksid tema firmas töötades madalama töötasuga ja et meie riik ajaks poliitikat, mis võimaldaks rohkem äri ajada Venemaal. Tore finess tema jutus on, et ta ei sallivat sotsialismi, mis tekitab küsimuse, milleks ta finantseeris oma poja poliitilist tähelendu sotside etteotsa ja ministriks. Selleks, et munad oleksid erinevates korvides ja mitu rauda korraga tules jmt? No ossikad ossikateks, nende kummalised seisukohad ja tegemised ei vääri alati tähelepanu, üksnes juhtudel, kui lähevad meile maksma miljoneid pluss kaudne kahju. 

Põhiprobleemiks on, et paksema rahakotiga meeste seisukohtadele pööravad erakonnad ja  poliitikud erilist tähelepanu ja riigiaparaadi, aga veel enam KOV-ide jaoks on nad lausa autoriteedid; sestap polegi neil põhjust suunata oma raha sinna, kust võrsuksid  konkureerivad, paremini informeeritud ja arenenuma mõtlemisvõimega liidrid.   Nii kala hakkabki mädanema peast.
Ettevõtjate suust kõlavate sõnavõttude taga on loomulikult soov rohkem teenida. Mis võiks kogu ühiskonnale kasulikki olla. Kuid ettevõtjate, kelle huvid ja partnerid asuvad ida pool, eeskujuks on sealsed oligarhid. Siinkohal võiks kasutada klasside teooriast pärinevaid konstruktsioone ja järeldada, et Eesti (suur)ettevõtjate lojaalsus on klassipõhine ja nende esmane huvi on läheneda kremlist rippuvatele Vene oligarhidele. Näiteid sellise koostöö kohta on alates 3 miljonist kottides kuni 200 miljardini pangaülekannete näol. Ja Vene oligarhide ükskõiksus oma ühiskonna üldise heaolu ja käekäigu vastu on ilmne. Kui sarnane mentaliteet saab valitsevaks ka Eestis, ähvardab meid oht, et vaatamata kõigele ei muutu inimesed sugugi õnnelikumaks. Ja riik hakkab lagunema, muutudes oligarhide huve teenivaks süsteemiks.No ja kui marksismi juurde tagasi pöörduda, siis muidugi on võimalik maailmavaade, mille kohaselt ettevõtjad on baas. Ja muud on lihtsalt pealisehitus, seega teisejärguline.

teisipäev, 24. september 2019

Sirelane

Päike paistab, igasugu mutukad soojendavad end selle paistel.

Sirelane 

Kuidas läheb? Kõik on hästi?


teisipäev, 17. september 2019

Monty Pythoni nimeline

era(kõrg?)kool  oleks tänuväärt ja soliidne projekt

Monty Python tähistab sel ja järgmisel kuul oma 50. juubelit. MP on selline nähtus, et kitsamas ringis leiab erinevate situatsioonide tõlgendamisel ikka väga sageli tsiteerimist. Ju siis on osa vajalikust baasharidusest.

 Sündmuste kava leiab siit  👆

Lamasin eile diivanil ja vaatasin üht Adam Sandleri kõige tobedamat komöödiat ehk teisisõnu olin neljandat tundi ametis pardi confit' valmistamisega, kui ootamatult saabus külla väike seltskond täiesti mõistetava murega. Nagu neil päevil vahel armastab juhtuda, nii ka sel korral põhjustas inimestele muret erilise mõõduga kuuskantvõtme puudumine. Taolise võtme vajadus oli sel korral tekkinud hetkel, mil kõik oli valmis pühalikuks toiminguks - kahes tuhaurnis asuvate säilmete veekogusse puistamiseks.


Veetsime meeldivalt pisut aega elavate ja kadunukeste seltsis, jõime kohvi, vestlesime, ja kui aku oli piisavalt laadinud, puurisime kruvidel pead maha.

Rubriiki "Mida inimesed mõtlevad ja arvavad" lisandus mõned päevad tagasi mõttekoja European Council on Foreign Relations avaldatud ülevaade neljateistkümne EL-i kuuluva riigi kodanike seisukohtadest mitmetes EL-i välispoliitikat puudutavas küsimuses (vt Susi Dennisoni artikkel ).  (Eesti, Läti ja Leedu kodanikke ei olnud selle uuringu raames küsitletud, nagu ka nt Portugali, Belgia, Sloveenia (ja veel mõne EL-i liikmesriigi).) Seni on Euroopa Liidu välispoliitika olnud ju üsna kahvatu, antud mõttekoja seisukoht on, et see võiks olla jõulisem, mis tähendaks võimu märksa suuremat koondumist Brüsselisse.

Publitseeritud andmetest nähtub, et suhtumises USA-sse ja Venemaasse on teistest erinevalt meelestatud Austria, Slovakkia ja Kreeka kodanikud. (Austerlaste terves mõistuses võib kohati nende seisukohtade tõttu kahtlema hakata (nt millise poole peaks Austria valima USA ja Hiina vahelise konflikti puhul vastas 4% et USA ja 6% et Hiina).) Nimetatud kolme riigi küsitletute hulgas oli ka suurem protsent neid, kelle arvates on Venemaale kehtestatud sanktsioonid liiga karmid. 


Eelmisel nädalal oli meie meedias mõnda aega teemaks, et eestlased ei ole enam kursis ega saa aru, mis toimub praegu Venemaal. Tõsi on, et üksikuid uudiseid ilmub ja politoloogid vahel avaldavad mõne analüüsi, aga infot läbi ajalehtede või teleri ülearu palju vaevalt saab. Ei ole märganud, et ajalehed kirjutaksid juba mõnda aega kestvatest protestidest, demonstratsioonidest Burjaatias Ulan-Udes või kajastaksid muidugi üsna tähtsusetut, aga vene meedias ja sotsmeedias palju tähelepanu pälvinud tuntud juutuuberi Dud'i Beslani teemalist filmi ja hilisemat sõnavõttu ühe autasu 
tseremoonial (kus ta kutsus üles mitte vaikima jne kui näete, et rahulikku inimest kumminuiadega pekstakse jne). Üks selline juhuslikult omon'i kätte sattunud süütu ohver pandi ju eilegi Moskvas kohtu otsusega 3,5 aastaks kinni jne jmt.  
                                                                             
Ju on vaja Vene alamatele anda selge sõnum,   
           
et kui neid tänaval nüpeldatakse, tuleb seista kenasti paigal ja mitte liigutada, muidu võib mõni nendest kiivrite, kuulivestidega ja muu erivarustusega jõmmidest komistada ja kukkuda.
. 👆
On video, sellest imelisest juhtumist,   kus "omonlane kannatada sai".
 
 Mitte sedavõrd erutavate ja palju kõneainet pakkuvate teemade kõrval on ka olulisemaid teemasid ja need puudutavad Venemaa jaoks mitut viimase nädala jooksul toimunud olulist gaasi ekspordiga seotud teemat, mida lühidalt kokku võttes on tabanud mõned tagasilöögid. Ja üht kui ka teist on veel ja veel, aga taust ja kontekst jääb meie publikule ilmselt juba arusaamatuks ja võõraks. Seega on objektiivselt raske valida, mida vene elust võiks vahendada. 

Aga siinkohal aitab MP suure üldistusjõu ja sügava tähendusega kalatantsu sketš paremini mõista toimuvat ja ette näha tulevikku.

Kuis küll üks video võib olla õpetlik. 













kolmapäev, 4. september 2019

Niisama fantaseerin ja tsiteerin



Mõtled mingi nähtuse üle ja lõpuks jõuad ikka, ehkki veidi muutunud rõhkudega või tähenduses täienenuna, mõne teada-tuntud ülekorrutatud vanasõnani, nagu näiteks: "Kes minevikku ei mäleta, elab tulevikuta."
Mineviku mäletamine on juba aastaid olnud justkui liigne ja moest, vähemalt pole harv, kui öeldakse, et mineviku peaks kõrvale jätma. Nüüd aga näeme, et kujutlus tulevikust on samuti kadumas. Ehk siis kõige populaarsemaks tulevikuvisiooniks on visioon katastroofist. Siit ka hoiak, et parem oleks, kui kõik jääks võimalikult kauaks nii, nagu on praegu. Tulevikus kirjutatakse, et XXI sajandi kahel esimesel kümnendil midagi suurt korda ei saadetud, kõik lihtsalt püüdsid olla valmis järjekordseks majanduslikuks või poliitiliseks kriisiks, säilitasid stabiilsust ja status quo'd.

Pelk kujutlus, et kaua kardetud järgmine majanduskriis võiks Euroopas reaalselt või suhteliselt/tunnetuslikult eriti teravalt tabada Saksamaad, Prantsusmaad ja Itaaliat, mõjub väga ähvardavalt ja tõotab segi paisata kogu meile seni teadoleva maailma. Kui need korra tugisambad oleksid äkki hädas, silmitsi ränkade majanduslike ja sotsiaalsete probleemidega, mis siis saab...
Ja kui samas tabaks Hiinat paar erinevat kriisi, alates teatud piirkondi hõlmavast toiduainete nappusest ja lõpetades uue Taevase Rahu väljaku sarnase poliitilise kriisiga (loetelu pole lõplik), siis tabaks me turvaolekut täielik häving. Ilma, et taevas ripuks kole sabaga täht vmt. 


Seepärast ongi praegu kombeks tulevikule mõeldes kujutleda/loota, et see on samasugune kui olevik. Mis tähendab seda, et tegelikult on tulevik kadunud. Usk paremasse tulevikku ja (eriti) tulevikuvisioon puudub.

Eesti poliitikas toimunud muutustega koos on viimasel ajal välja käidud mõned plaanid, mida võib pidada tulevikku suunatuiks. Mitte teab kui julged ja enneolematud, aga siiski mõningase ambitsiooniga (nt jõuda kiiremini paremale tasemele ühendusteede moderniseerimisel jmt). Igal poliitilisel erakonnal on õigus, tegelikult ka kohustus, välja pakkuda tulevikku käsitlevaid ideid ja lahendusi, olgu siis valitsuses või opositsioonis. Kui poliitilisel jõul on selleks vaimset potentsiaali. 
(Visioonina ei kvalifitseeru "kanep võiks olla lubatud", "kehtestame suhkrumaksu", "embame venelasi", "sööme ainult taimi (või putukaid vmt)", "vahetame kõik sugu", "ehitame suure siili", "hakkame Põhjamaade Šveitsiks", "ajame äri Venemaaga", "igale eestlasele oma idufirma", "toome Eestisse odava tööjõu".)

Hommikul lugesin ERR-ist Siim Kallase intervjuud Toomas Sildamile ja seal oli teist-kolmandat huvitavat ja naljakat.


 No nt: "Mina ise rääkisin Jüri Ratasega paar päeva pärast valimisi ja mul jäi mulje, et meie vahel tuleb koalitsioon. Aga erakonna esimees ehk Kaja Kallas ütles, et ma eksin sügavalt, neil [Keskerakonnas] on teine otsus tehtud. Tal oli õigus – järgmisel hommikul saigi avalikuks, et koalitsiooni meiega ei tule." "Oli algusest peale hoiak, et tehakse koalitsioon ilma Reformierakonnata."





"Teie pole ameeriklastele enam kindel, sest – nagu kirjutasite – Venemaa on kindlasti suutnud neid veenda, et Eestis on võimul rassistid, valge ülemvõimu eestvõitlejad, natsid ja see teeb USA Kongressi Eesti suhtes leigeks.
Nii on, jah."

Siim Kallis, pardon, Kallas, kas Venemaa? või reformarid oma sõpradega on seda trummi mitu kuud tagunud ja paljud eesti ajakirjanikud on selliseid loenguid pidanud oma tuttavatele Lääne ajakirjanikele? Siim, seisa nüüd Riigikogus väliskomisjoni ruumi ukse juures koridori nurka ja ole seal igal tööpäeval näoga seina poole nädalake või paar.


"Tegelikult ei ole natsid ja rassistid Eestis võimul, küll aga populistid.
Ei ole jah. Aga ma räägin, mida kõneleb Vene propaganda. Peab jälgima, mida nad kõnelevad. Ei ole siin rassistid [võimul], see on tõsi. Aga seda, mida Venemaa saab Ameerikas väita..." 😽😺
 
"Kes on meie parimad liitlased?
Kui mul on mingi probleem maailmas, siis vaatamata kõigele, mida praegu ütlesin, on number üks Ameerika Ühendriigid. Lisaks presidendile on seal valitsus, Kongress, väga otsustavatel hetkedel on nad olnud meiega ühte meelt.
Aga Euroopas?
Ikka Saksamaa. Minu isikliku kogemuse põhjal on Saksamaa olnud riik, kes kriitilistel hetkedel meid toetab. Kui peaksin hädas olema, räägiksin sakslastega."

Kellega neist? Ja mida nad siis teeksid? Sakslased räägiksid siis putiniga? Millise meid puudutava probleemi nad lahendaksid?
GRU või FSB lahendab praegu Saksamaal oma probleeme harjunud moel (st mõrvab endale vastumeelseid inimesi) ja nagu kirjutab The Washington Post -

So you might think that Germany’s leaders would react with horror and indignation — as countries generally do in cases of foreign-orchestrated assassinations on their soil. Yet, you’d be wrong. German politicians have been conspicuous by their silence; almost none have reacted to the news. Foreign Minister Heiko Maas, who was in Moscow two days before the killing in Berlin occurred, has remained silent. Shortly after the assassination, the leaders of four states in eastern Germany called for Russia to be invited back into the Group of Seven. (...)
It’s difficult to escape the impression that most members of the political elite (and many ordinary citizens, as well) prefer not to look too closely at the incident. Murder is so messy, after all — especially when it’s committed right in the middle of your capital, in full view of witnesses. Why let something like that get in the way of a flourishing relationship?

Kõneksoleva, 23. augustil Berliini kesklinnas toimunud mõrva asjaoludel pikemalt peatumata (vt nt https://www.bellingcat.com/news/uk-and-europe/2019/08/30/suspected-assassin-in-the-berlin-killing-used-fake-identity-documents/ ) tasub vaid mainida, et Saksa ametlik meedia Deutsche Welle, on samuti tõsiselt pingutanud, et seda juhtumit väga põgusalt käsitleda. Mõneks ajaks võib Saksamaa räme mõnitamine muutuda moskoviidi poliitikute, diplomaatide ja duumasaadikute hulgas moeasjaks.

Sama Eesti mustamise eitamise vagu ajab täna Postimehes ka Erkki Bahovski ja kui mälu ulatuks tagasi vaid 3 minutit või poleks ise jälginud, kuidas selline loeng eesti ajakirjaniku suust välisajakirjanikele avalikus kohas ja valju häälega kõlab, võiks ju uskuda, eksole. 


reede, 23. august 2019

Erinevaid päevi


Mis päev täna on? Molotov-Ribbentropi pakti 80. aastapäev, ütleb ERR. Lisaks kõik kirjutavad 30 aasta möödumisest  Balti ketist. Keegi pole veel maininud, et see on Kommunismi ja natsismi ohvrite mälestuspäev. Ehk Musta lindi päev. Ei näe täna massiteabes ka pealkirju 40 aasta möödumisest Balti apellist.

Juhtumisi kuulsin, kuidas Heinz Valk paar päeva tagasi roosiaias rääkis reporterile/televaatajatele Balti apelli kohta midagi sellist, et 1979. aastal väga vähesed inimesed teadsid sellest jmt. Ega Kuku klubis pruukinud sellest kuulda ja kuuldugi võis hiljem üsna ebamääraselt meenuda. 😸 

Ajaloolise tõe huvides tasub mainida, et Raadio Vaba Euroopa ja Ameerika Hääl edastasid vastava uudise ja lugesid ette apelli teksti, nende raadiosaadete kuulajaid oli sel ajal arvatavalt ca pool täiskasvanud elanikkonnast. Lisaks avaldati see Lisandustes  ja levis ka eraldi tekstina omakirjastuslikul teel.

Omaette küsimus on, miks hr Valgu nime alla oli teles kirjutatud "vabadusvõitleja". Minu teada oli ta nõukogude okupatsiooni ajal karikaturist, hiljem perestroika aegu aga Rahvarinde oraator. Siis kui  juba 95% eestlastest võitles vabaduse eest. Tema ei olnud isegi 40 kirjale allakirjutanute seas, kus on nt Priit Aimla ja Toomas Kall. 
Vabadusvõitleja on seni olnud termin, millega tähistatakse Eestis tegutsenud dissidente, kuna viimase kasutamist ei peeta teatud põhjustel (ajalooline taust, okupeeritud riik jmt) siin sobivaks ja see on kasutusel Venemaal tegutsenud teisitimõtlejate tähistamisel. Vabadusvõitleja oli tavapäraselt KGB poolt jälitatav, millega kaasnesid raskused õpingute ja töökohtade osas, ametlikud kutsed vestlusele, läbiotsimised, ülekuulamised, lõpuks vahistamine, süüdimõistmine ja vabaduse kaotus. Heinz Valk kuulus privilegeeritute hulka Kunstnike liidu liikmena, pole kuulnud, et tal oleks olnud mingit avaldamiskeeldu vmt. Tema näitel saab piiri tõmmata nende vahel, kes olid vabadusvõitlejad, ja nende, kes perestroika ajal muutusid poliitiliselt aktiivseks. Aga Kuku klubi liikmete "vabadusvõitlus" 70ndatel ja enne Gorbatšovi on selgelt följetoni teema. 
Ja Heinzi võiks nimetada "elukunstnik".

Tänase päeva uudis selle kohta, et Oleg Ossinovski on Leedu valitsuse ja nüüd ka kohtu poolt arvatud seal julgeolekuohuks, on kaudselt täienduseks mõne postituse tagusele jutule schröderlastest meie poliitilisel maastikul, kus ma Ossinovskit raudtee- ja transiidiärimeeste hulgas jätsin mainimata. 
 
Homme, 24. augustil on Ukraina iseseisvuspäev ja sellel puhul sobib gruusia päritolu andeka viiuldaja Lisa Batiashvili esituses Igor Loboda Reekviem - Pühendatud vabadusele.