Translate

reede, 22. veebruar 2019

Eelkevad

mis muud 

 

Eile hommikul üllatas päike. Ja täna hommikul jälle.

Taevas
on sinine ja pilvitu. Esmane unesegane mulje oli, et olen taaskord maha maganud stardi ja ärkan alles siis, kui asume juba ülalpool pilvi. Järgnevalt pidin küll tegema paranduse, et kogu me aguli kohal on sinine taevas ja võimalus, et üks osa Eestimaast on õhku tõusnud ja lendab koos päikesega lääne poole, ei tundunud kuidagi usutav. Küll aga olnuks tore. 


Üks nädal veel, siis ehk on mu töö, nagu lubatud, valmis. Ja võiks lennata. Nt läheks vaataks, kuidas meie kuldnokad Granadas või Cordobas pargis murule kukkunud üleküpsenud tsitruselisi nokivad.  Seni ei oska täpselt soovidagi, kuhu minna. Kohta, kus mantliga ei peaks käima ja kus midagi õitseks. Eelistatult puud, põõsad või lilled, mitte turism.


Riigikogu XIII koosseis pidas eile oma viimast istungit. Ei tasu kurvastada, kahe nädala pärast on valdav enamik neist taas samas saalis koos.
Lähen ja valin  Isamaa niipea kui nad annavad teada, et riigikogu saadikud peavad ise endale kindlustama ametliku sissetuleku ja loobuvad maksumaksja poolt makstavast palgast. See sobiks hästi Isamaalaste lähenemisega, mis rõhutab, kuidas kodanikud ise peavad rohkem vastutust võtma.  Pensionide eest, tervishoiu eest. Kui valitsus ei suuda hallata ei pankade tegevust ega tagada arstiabi, siis kõlab "ah inimesed, vaadake ise kuidas saate". Saadikutele õnged kätte, istugu Peipsi kaldal, õngitsegu ja arutagu seadusi, makse ja elukorraldust. Et keegi ei arvaks, nagu poliitikutel lasuks vahel mõne vääriti läinud asja eest mingi süü.
Sotside plaan on pisut teine, nad sooviksid igale saadikule abi ehk tugiisikut. Oleks küll vahva vaadata, kuidas  kõik, mis sotsid kavandavad, müstilisel kombel annab vastupidise tulemuse. Uutes mastaapides. Samas töökohti oleks RK-s topelt ja poleks vaja vana- ja noorsotsidele otsida kohakesi linnades ja valdades. 


No aga vähemalt kesk ja reform, nagu ka ekre lubavad kõike tasuta ja lisaks veel hullult rohkem toetusi. Selliseid imelisi asju võiks muidugi rahvale juba enne valimisi anda, miks küll alati pärast valimisi.



Eilse päev parim uudis oli lugu hundi päästmisest. 

Igati tore hunt.
Mitte mingi kitsetallede ahistaja või tapetud vanaema voodis selitav elajas. Rohkem selliste tarkade huntide soost, kellega mitmed pühakud vanemates legendides asju ajavad.

Püha Franciscuse ja hundi lugu on kõige tuntum, aga lisaks on hunt mõistliku ja mehise olendina ka mitmete teiste pühakute lugudes igati heas kirjas.













Paganlike jumalate juures on hunt populaarne saatja. Ta käib koos Odiniga, mõnedel juhtudel Artemisega. Emahunt toidab ja kasvatab üles mitmeid kangelasi. Viikingite hunt Fenrir on aga täiesti jube hiigelsuur elajas, kellega aegade lõpus tuleb vägevas lahingus jõudu katsuda. Egiptlaste Wepwawet pole ka igav kuju, ehkki kuulub juba nende hulka, kel on vaid hundi pea ja üldiselt inimese keha. Ja on kahtlaselt sarnane Anubisega.Kes on parempoolsel pildil koos jõejumalanna  Nephtys'iga, kes võib-olla koguni on ta ema. Ja samas ka pimeduse ja surma jumal. Aga egiptuse mütoloogia on kohati sedavõrd segane, et ma kahtlen, kas nad isegi teadsid alati, kes kellest pärines.

Et meie hundi rahvusloomaks valisime, on suur väljakutse. Me peaks oma hundilikkusega rohkem tegelema. Et lõpuks hunt ja lammas oleksid kõrvuti ja valitseks tasakaal ja harmoonia.

laupäev, 16. veebruar 2019

Lõputu integratsiooni torujuhtmed Münchenist Sotšini

Kui Donald Trump eelmise aasta suvel ütles umbes kaheksa korda järjest, et ta ei mõista, miks Saksamaa ostab gaasi Venemaalt ja muudab Venemaad rikkamaks, ning ei soovi osta gaasi USA-st, küll aga soovib, et USA Euroopat Venemaa eest kaitseks, ega soovi oma kaitsekulutusi suurendada... ja taas otsast peale, et milleks rajada Nord Stream 2 ja suurendada sõltuvust Venemaast ja muuta Venemaad rikkamaks jne jne (ütles ta veel ja veel), siis ega praegu Münchenis julgeolekukonverentsil Merkeli juttudes sel teemal midagi asjalikku ei kuuldu. Lisaks külmale sõjale taasalgab kohe ka võidurelvastumine,  Kremli kõrvadele nii meeldiva Realpolitik muusika taustal. 

2019 Müncheni kõnedes on uudisväärtust väga vähe. Eesti publiku meeli ehk köidavad pildid, millel on  kõrvuti Kersti Kaljulaid ja Ivanka Trump.

Aga samal ajal Sotšis... Valgevene president muutis üsna viimasel hetkel ära plaanitud osavõtu Müncheni konverentsist ja võttis poja kaasa ning kihutas Putini juurde Sotši. "Te ütlesite "Integreerume!" ja me tulime!" Putin ja Lukašenka kolm päeva suusatasid ja mängisid hokit ja tegid muud sporti, lisaks töötasid kõvasti ning lõpuks andsid pressikonverentsi. Lukašenkat võiks tsiteerida pikalt, aga lühidalt kokku võttes koorus välja mõte, et arutati integreerumise asja ja saadi selgeks, et niipea, kui inimeste peades on integreerumine toimunud, teevad presidendid, kui rahva ustavad teenrid, selle teoks (ja siis võivad rahulikult võimu edasi pärandada oma lastele).

Kuna rõhud olid üsna hästi paigas, siis tundub, et kolme päevaga sai lähenemine sellele küsimusele kahepoolse mõistmise vaimus paika. Nõukogude Liit 2 juba kumab silmapiiril. Valgevenelaste lõimimist saab olema üsna õpetlik kõrvalt jälgida.


Mis ehk polnudki Putini jaoks Sotšis neil päevil kõige olulisem. Tõeliselt võis ta rõõmustada selle üle, et istub seal koos Rouhani ja Erdoganiga. 
Millel pikemalt ei peatu, aga Erdogani eest Venemaa muidugi oma punktid teenis.

Hoopis tuli meelde reformarite ridadest poliitiku Tatjana Muravjova poolt 2011. aastal lendu lastud kujund:  

"Minu jaoks on lõimumine kahesuunaline tee, kus liiklejad peavad üksteisest lugu ning kus lisaks kokkulepitud reeglitele ollakse üksteise suhtes heatahtlikud ka valdkondades, mis pole reeglitega piiritletud. Integratsioon on kahesuunaline protsess ja ma olen veendunud, et see protsess on lõputu. Integratsioon ei saa kunagi valmis ega saavuta ideaali, kuid selle nimel tuleb pidevalt tööd teha ja sellele peab kogu aeg tähelepanu pöörama. Vastasel juhul seisame silmitsi sotsiaalsete probleemidega, mille hind ja mõju on meile kõigile karmid." Seejärel kõik muudkui kordasid seda "integratsioon on kahesuunaline". - Oodake, mõelgem pisut. Kahesuunalisel teel liiklus toimub kahes vastandlikus suunas, kahes erinevas reas. Loodetavasti kulgeb seal liiklus lõputult või vähemalt võimalikult kaua, kõik kenasti omas reas ja omas suunas. Kahesuunalisel teel toimuv lõimumine on loogiliselt võetuna ilge pauk, laupkokkupõrge, pikemat harutamist nõudev ummik ja hulk kannatusi. Tahate sinnapoole, palun võtke see rida, tahate teisele poole, teie rida on seal. Kenasti, korralikult, viisakalt, nagu liikluses peab (peaks).


neljapäev, 7. veebruar 2019

Lisa eelmisele

Tunnen lõbustatuna ja olen tänulik.😹

On imelisemaidki kokkulangevusi ja näivaid (või mitte) juhuseid, siiski poleks lootnud, et Postimees võtab Elu24 rubriigis juba täna ette
(vt Naised, kes painduvad kui kringlid ehk ülevaade maailma kuumimatest joogastaaridest)

ja illustreerib nii õnnestunult minu eilse postituse mõnd teesi jooga teemal. Võtab ja publitseerib rea pilte akrobaatilistes poosides napilt riides või alasti joogastaaridest koos nende ägedate mõtteteradega.

Julgelt võib väita, et need kaunid naised pole sugugi rohkem alasti kui savimaalingutega sadhud/pühamehed Gangese ääres jpm, jmt. Nõus! 


Igor Mang ise on Kertu Jukkumi ja tema kolleegide tšakrad avanud! Planeetide seis valitseb! 🙋

kolmapäev, 6. veebruar 2019

Istu, tööta, liigu, võimle



Vaatasin viimasel kolmel päeval juppide kaupa Kai Wai Wong'i filmi In the Mood for Love. Minu jaoks oli see pigem Christopher Doyle'i film, kuna köitsid just kaameratöö ja stseenide visuaal, taustad ja valgused. Filmist avaldatud fotodel ei ole need eriti tajutavad. Montaaž oli ka huvitav.


Istun arvutis ja töötan, tuleb tüdimus või kaob kontsentratsioon, vaatan järgmise lõigu filmist... ja nii kuni eilseni, kui ekraanile ilmus teade








Lisaks visuaalile on filmis läbivalt  kaunis meloodia, mida varemgi on ühes filmis kasutatud, aga sobis  ka siin hästi loo meeleoluga. Võib-olla lõigi suure osa filmi õhustikust. Ehk see ei kao YT-st;  kui pole midagi mõninga

melanhoolia vastu, siis siin ta on


Kuu lõpuks pean üle andma kaante vahel ja failina üsna kopsaka töö, mistõttu tuleb pikemalt arvuti ees või taga istuda. Tunnen, et mind tabab sirgjooneline ja kiire degradatsioon ja allakäik.

Vastukäiguna otsustasin iga päev ühe tunni vältel kõndida/koperdada/libised ja kukkuda ning jalutada väljas. Lisaks pühendada 20 minutit vanale heale hatha joogale, 2-3 harjutust, mitte rohkem. Sellised asendid ja harjutused, mida olen ju küll teinud, võiks jälle... aga tuleb välja, et päris jalgrattasõit see polegi. Ja lisaks veel 20 minutit klassikalist võimlemist.

 
Kestva jooga harrastamise jätsin katki arusaamisega, et see võib viia mõttetu nartsissismi ja eneseimetluseni. Hiljem leidsin, et mitmed juhised ja õpetajate seisukohad võivad osutuda valedeks ja vale praktika võib olla otseselt kahjulik. Natuke aega piisavalt mugavalt puu asendis püsida on OK. (Teised põhiasendid on veelgi lihtsamad.) Hingamise, puhastumise ja meditatsiooni harjutusteni ma praegu ei püüagi jõuda ja kaugemaid eesmärke ei sea.

Huvitav on jälgida, kuidas pahatihti  pärast mitut-mitut aastat igasugu budistlikku on nii mõnegi inimese Mina hoopis suuremaks paisunud. Ju kammitsaist pääsenud postprotestant rahuldab idamaise guruna poseerides/positsioneerudes saavutusvajadust. 

Lihtsamate joogatrikkidega võib odavat tähelepanu teenida küll. Mina kellelegi, kes teeb midagi põhimõtteliselt sarnast, midagi ette heitma ei hakka, ega taha ka kellegi illusioone hajutada.

Inimesed ju pingutavad neid luues.

Üks, kaks, kolm, neli, istun, töötan, liigun, võimlen, üks - istun, kaks - töötan, kolm - liigun, neli - võimlen.