Pere, vabadus ja vangistus

Käisin eile Elektriteatris vaatamas jaapani filmi Shoplifters, mille täpne tõlge oleks Poevaraste pere. 

Elektriteater on just selline kino, kus on hea käia. Saal laest kooruva värviga, vanad toolid, palju ruumi ja väikesearvuline publik, hea filmivalik. Vaimuvõnked õige sagedusega.

Filmile arvustust kirjutama ei hakka. Jaapani teema on minu jaoks alati huvitav (märulifimid ja mitmesugused joonisfilmilaadsed ekraaniteosed v a). Tänu ja kiitus Elektriteatri tegijatele.

Must-toonekurg Karlil on teel Sudaanist Karula poole 3700 km lennatud ja kohe jõuab Surnumere äärde.  

Surnumeri

Ja peagi on ta Jordani jõe kandis, mis on piiriks Iisraeli (Palestiina alade) ja Jordaania vahel.

Mitte just kõige laiem ja sügavam jõgi praegusel ajal. Piiril viibides pole erilisi pingeid tunda ega ka  pingelist piiri valvamist näha.

Jordani jõgi, Qasr al-Yahud

                                                  Hetkel ei meenu, kes oli see ajaloos suhteliselt tuntud inimene, kes liialdatud vagadusest ja vaimustusest oma palverännaku käigus Jordani jõe vett jõi ja seepeale varsti mingi nakkuse tõttu suri.

Tänapäeval peamiselt vene kiriku liikmed kastavad end seal vette. Traditsiooni kohaselt kasutatakse Jordani jõe vett ka Briti kuningakojas printside ja printsesside ristimisel. Mil moel seda enne puhastatakse, ma ei tea.

Kõik kolm viimast paavsti on oma visiitidel samuti selle ääres käinud.

Must-toonekurg Karula on igatahes terve talve sealkandis mööda saatnud ja viimastel andmetel pole end veel Eesti poole teele asutanudki.

Tegin täna algust jalgrattahooajaga. Jalad on väntamise osas midagi olulist ära unustanud. Või on õhutakistus muutunud märgatavalt suuremaks. Ja maapind oli kohati pehme ja vesine.

Täna 38 aastat tagasi suri Tartu ülikooli õppejõud, keemik Jüri Kukk vangistuses Vologdas.

Mees, kes tahtis oma perega N Liidust lahkuda ja elada vabas maailmas. Kui inimene aru ei saanud, et Nõukogudemaal elada on hea, ja olla igavesti ühe ja rahvale vaid parimat sooviva partei poolt juhitud, on vabadus, siis riik ei pidanud paljuks võimaldada kodanikule mõned aastad, et selle üle segamatult mõtiskleda vastaval  väiksemal eraldatud territooriumil ja kaitse all. "Tahate minna elama Pariisi? Rootsi? Palun väga, see vangilaager peaks teile sobima." 

Eks see olnud ju üks tsoon kõik, paiguti vaid erineva režiimiga. 

Ja Ruja laulis:  

Nii mõõtmatu on taevaavarus,
ta sügisene sinav kõle karv.
Seal pikkamisi sõuab linnuparv.
Oh, vabadus.
See rännuhõike metsik igatsus
Su kõrvu kauaks kisendama jääb.
Siis pilvepõhja kustub seegi hääl.
Oh, vabadus.
Pilk pööra ära, vangla piiratus,
Su osaks on mu unenägu vaid.
Mis peagi kaob all hangis sügaval.
Oh, vabadus.

Variatsioonid - Pirosmani

Mikkeli muuseumis avati Pirosmani maalide näitus. Vaatasin tema maale  Gruusias käies

🙋
Tbilisis ja Signagis. 
Tuttavaid pilte on nüüd Tallinnaski näha. V tore.

Signagi on väga väikelinn, Saakašvili ajal eraldati selle korda tegemiseks raha, tõmbamaks turiste. Kui ma mõtlen meie linnadele, siis...

midagi taolist võiks sobida Viljandile. 🙋

Linn asub künkal ja taamal paistavad lumised mäetipud. Orgudes kasvatatakse viinamarju ja tehakse parimaid veine, mida mina olen joonud.

 Majade välisilme on korras, värvid värsked.

Sattusin Signagisse hommikul, äsja oli sadanud esimene lumi, õhuke kirme kattis katuseid ja hakkas päikese käes sulama.  

Näituse tutvustuses on mainitud, et Pirosmani olla teiste hulgas mõjutanud ka Malevitšit, aga mil kombel see viimase töödes väljendub, seda ma küll ei tea. 

On mõned maalid, nagu Pulmad või Lilleneiu, aga need ei ole põhiline.

   

Pirosmani maalid kõnetavad, resoneeruvad ja mõjuvad just koos Gruusia imelise ja mõneti nagu ajatu õhustikuga, kus võib osta juustu ja veini ja tšatšat otse maantee kõrvalt ja vaadata, kuidas inimesed toimetavad puuvilju korjates ja muid toimetusi tehes justkui väljaspool aegade muutumisi.  

Ega teagi, mis kauneid vilju see mees puu otsast korjab.
 Hmmm, targemad inimesed teavad. Need on hurmaad.

Ei imesta, et
Jaapani kunstis on neid lumistel puudel ja lumise maastiku või katuste taustal korduvalt  kujutatud.

Gruusia on rikas traditsioonide ja kultuuri poolest. Tbilisis sõin restoranis küpsetatud aju, mis meil on vist keelatud. 

Neil on kreekapähkli moos. 🙋
Grusiinid on laulurahvas.  Unikaalse kõlaga muusika. Laulavad kõikjal, igast asendist.  

Igas vanuses, kurbade või rõõmsatena. 

 

Ka nende kõige lihtsamad laulud kõlavad eriliselt. Nemad on dekadentsi ja pühadused sidunud loomulikuks tervikuks.  Neil on müügil prantsuse sigaretid. Nemad on ilusad inimesed mägedes, kus põlevad lõkked. No või midagi sinnapoole.

Karl on Sudaanis ja Kersti Argentiinas

Must-toonekurg Karl on u 2500 kilomeetrit Eesti poole lennanud ja ca 6000 on veel tulla.

Ta on Valge Niiluse ja Sinise Niiluse mail ning jõuab peagi Nasseri järve äärde. 

Paigus, kus kakssada aastat tagasi noor Otto Friedrich von Richter uuris Nuubia püramiide ja templite varemeid.

Egiptus ja muud Punase mere ümbruse maad - Arabia felix, aga ka Türgi, Jordaania, Süüria jt, polnud 200 aastat tagasi inimesele Liivimaalt või mujalt Euroopast, sugugi kena lõunamaa, kuhu talve eest varjuda. Lisaks Richterile ja Johann Ludwig Burckhardtile, kes seal uurimisreisidel haigestusid ja surid, oli sama saatus juba varem tabanud ka Taani Kuninglikku ekspeditsiooni, mille kohta võib lugeda (eesti keelde tõlgitud) Thorkild Hanseni romaanist Õnnelik Araabia.  

 

Olen sattunud osasse neist paigust, kus Richter reisis ning mida kirjeldas oma märkmetes, mis avaldet (postuumselt) raamatuna Wallfahrten im Morgenlande. 

Lisaks sellele, et näha samu varemeid, on huvitav lugeda nende kohta just ammuseid reisikirjeldusi, mil veel ei olnud nähtust nimega "turism".



Tänased krookused.

 

Esmaspäeval algab uus aasta, uus Maarja-aasta arvestuses. Et on kevad ja toimub (t)ärkamine ja taasalgab  ring lindude, lillede ja liblikatega, näib uue alguse tähis olevat loomulik ehkki on unustusse vajunud.

Neil päevil möödub 70 aastat märtsiküüditamisest. Tänavu ehk ei ole mõni idioot sellele ajale planeerinud  mingit nõukogude nostalgiast nõretavat pidulikku üritust.
Ajaleht vahendab, et Savisaar olla YT riputanud mingi positiivsusmulli venelaste osast Eesti ajaloos, ei tasuks mainidagi, kui poleks nii naljakas, et jälle on juttu märter Isidorist, mis näitab ilmekalt, et 500 aastat vana propaganda kõlbab veel tänagi kasutada. Mis on pooltuhat aasta...
Muidugi meenutati teda palju ka venestamise kõrgperioodil 19. sajandi lõpus.
Mõistagi Savisaare teadmised ajaloost on äärmiselt pinnapealsed. Plagiaadiga ta pole küll hakkama saanud, kuid on silmapaistev kompileerimise meister. Tema kunagistes töödes esitatud tsitaadid on võetud vene keeles avaldatud materjalidest (st on venekeelses nõuk propagandakirjanduses juba kasutatud tsitaadid), samas viidatud aga nõnda, et jääks mulje - va Edgar luges algallikat. Väike suli.

安行桜
Jaapanis on alanud  angyo sakura  ja sellest saab kohe lihtsalt sakura, mis lihtsalt tähendab, et  eelõitsengust saab kirsside õitsemise aeg. Meil on sinna minna veel ca üks kuu ja nädal. 

Värvide mäng

 Täna

Pisut päikest ja vihma - topeltvikerkaar

Pisut soola ja pipart ja kergelt praadida - tuunikala filee

Jaburaid postitusi on sotsiaalmeedia ja muidu meedia takkapihta täis, ära sina neid tee!

Üks koonderakond ja laiapõhjaline valitsus

Mida panna selga Propa juubelikontserdile Vanemuises? See on 21. sajandi ja 2019. aasta 23. märtsi suur küsimus ja väljakutse. 

Häid valikuid nagu polegi. Kas midagi tumedat ja tavalist, nagu reform ja kesk. Või eelmise aastakümne casual nagu reform ja sotsid ja isamaa. Või kergelt glam punk nagu kesk ja ekre ja isamaa.

Ekre on muidugi käesoleval kevadhooajal tegija.

Mõistagi kavandati ekre esmalt spoilerina, et üsna ebapopulaarseks muutunud IRL-ilt tõmmata ära teatud hulk pooldajaid ja luua uus juhtiv rahvuslik parempoolne jõud. Keski taskuprotestipartei nagu kunagi kuningriiklased.

Projekt osutus edukaks. Samal ajal kremli huvi keski vastu kahanes, idanaabri juures olid mõnede laudade tagant osa isikuid ümber paigutatud. Savisaar oli vana, haige, sisse- ja läbikukkunud.

Olid tähtsamad operatsioonid käsil ja "Verised briljandid 2.0" käis hoogsalt, sest Eestit läbivast torust võis Läände pumbata palju-palju miljardeid.

(Räägitakse ohust, et Eesti satub nüüd  Ida-Euroopasse. Miks ei  räägita, et rahapesula asetas meid ühele pulgale Moldovaga? Mhhh?)

... aga seejärel arendati kontorit Helme ja Poeg sarnaselt teiste taolise agendaga (väga vabandan) Euroopa erakondadega. Eesmärgiga EL-is riigiti ja tervikuna segadust külvata. 

(kas pärast uute saadikute valimist hakkame kuulma,  kuidas nt Martin H võtab sõna Ukraina vastu või Venemaale kohaldatud sanktsioonide leevendamise eest? Pole välistatud, pigem usutav. Kui veel troikas Toomi ja Gräziniga, siis oleme tõepoolest "panuse andnud".)

Kui paneks midagi sellist imelikku...

Eelöelduga on isiklik  negatiivne suhtumine ekre-sse ilmselgelt väljendatud. Ju on helmelaste  toetajate hulgas tuntav protsent neid, kes kõigil aegadel kiruvad igat võimu. Inimtüüp, kes pole toeks demokraatlikule riigile ja ühiskonnale; okupatsiooni poolt tekitatud kahju  genofondile.

Aga samas -  nemad ei ole ainsad ekre toetajad/valijad.

(See oleks vist sobivalt soliidne särk Vanemuisesse... pseudopunkkontserdile... mhhh?)  

... valijad, eksole... ca 100 000. Võõrandunud ref ja sotsid ei tunneta, milline hulk tõrjutud inimesi samastab ennast  tõrjutava ja välistatava ekrega. Kui mõni strat-up'ide kunn (need ja ITi-mehed on meedia lemmikud) deklareerib, et talle ekre ei meeldi, siis "hangude ja kootidega" torukübarates ääremaalased praegu vaid parastavad.

"Mis nüüd venelased arvavad?" pole ka argument nende jaoks, kes tunnevad, et õukonna parkettidel promeneerinud prominentidel pole seni tulnud pähe küsida, mida arvatakse Tallinnast saja-kahesaja kilomeetri kaugusel.
Meedia õhutab hüsteeriat ja paanikat. Refi huvides? Läbimüügi huvides? Varjatud ärihuvides, et sponsorraha tuulde ei lendaks, ehk. Eesti riigi ning ühiskonna huvide vastu. 

Laulupidu ikka julgeme suvel Tallinnas pidada?

Kassikese pildiga särgike oleks väga armsake

Taustast ja ajaloost. Kadusid väikesed kohalikud koolid, kadusid raamatukogud, kadusid velskripunkid, kohalikud haiglad, postkontorid, vallamajad, kohalikud poed, lahkusid kohalikud/elanikud.   "Alati on põllul sünnitatud," ütlevad sotsid neile, kes seal kusagil kaugel riigihoolest ilma veel elavad. "Poes ees õlut libistavaid joodikuid pole meile vaja," ütleb peenintellektuaalsotsbarbie. "Paneme kooli kinni, hoiame raha kokku," ütleb reformiv minister.
Jajah, Tallinnast näeb suurt pilti.

Ja siis jõudiski kord kätte valimiste järgne päev. Kui kuulutad: "mul on jõud ja seega õigus ka," pead olema valmis kohtuma vastasjõuga. Selle vastuse  reform keskilt saigi. Ja kuis' nüüd kaebad, mängiti ju reformi seatud reeglite järgi.

Suured mängurid muudavad seepeale reegleid. Platsile tulevad isad Brüsselist. Nagu Yana Toomi unenäos. Võib ka proovida nagu proovib Siim. Võib teha lärmi, nagu lärmavad sotsid. 

Teha survekampaania  Kirjad Jüri Ratasele - veerandharitlaste kirju on õpetlik ja masendav lugeda. Et meedia selliseid infantiilsusi avaldab, on omalaadne pedofiilia.

Nende valikute teel tulevad veel järgmisedki sammud. Kui vaja, võib taas muuta reegleid. Kuid enam ei öelda, millisteks need muutusid.

Viimaseks hülgavad hädalised üldse kõik head tavad ja samas tõstavad protestikisa:   "järgige reegleid". 

Selles pole midagi uut. Küll see veel tuleb.   

Et sellest olukorrast kiiresti ja kadudeta välja tulla, peaksid viis erakonda ühinema Koonderakonnaks ja parteikongressil valima esimehe või peasekretäri, juhtorganid jm.

Aga siis ma ei saa makstud maksude eest enam tsirkust. Nii et siiski, siiski, teenitagu oma palk välja.
Uuest koalitsioonilepingust jätaksin jalgpalli arendamise küll välja ja pakun säravaks visiooniks ja suureks eesmärgiks, kuhu järgmised kümme aastat püüelda, kõigi jõupingutuste koondamise eesti hoki arendamisele.
Et me aastal 2029 ja sellele järgnevatel aastakümnetel järjekindlalt võidaksime Venemaad ja saaksime tõeliseks Põhjala riigiks.

Kaja on popp plika

Pole olukorda, mida ei annaks megamõõtu rumaluse ja upsakusega rappa juhtida. Selle väite tõestas Kaja Kallas. Uljalt kõlasid tema sõnad, et ta näeb endal olevat kolme võimaliku ministrikoha kompetentsi, aga Ratasel ei tea tema mingit kompetentsi olevatki. Hästi pandud. Kas ta taolistel teemadel on liiga palju rääkinud oma isa ja emaga, vb ka abikaasaga? Nemad muidugi silitavad selle peale tema peakest ja kiidavad takka. Aga täiskasvanutel on kombeks oma sõnu kaaluda. Siimust on praegu veits kahjugi, ta läheks ja arutaks neid asju keskiga, aga seal pole palju jäänud neid, kellega Siim saaks törtsu juttu vesta ja asjad ära klaarida.

"Ebakompetentne igal alal" Ratas tegi kena liigutuse, ütles Andrese kombel, et vaja nädalavahetusel tõsist maatööd teha.

Just nii, täpselt trendi.

Ja uue nädala alguses - ennäe, murul ilus vormilt rahvuslik tantsupaar ekre-kesk.


Kas ekre on ainus

konservatiivne-euroopa liidu-vaenulik, milleks-meile-nato/parem-tugev-iseseisev-kaitsevõime

ja peame-otsima-ühishuve-venemaaga erakond Euroopas, keda kreml ei mahita ja vajadusel natukene ei toeta raha ja know-how'ga? Tõepoolest selline erakordne erand reeglist?

Ekre ja kesk lepivad rahumeeli kokku, et eestikeelsele haridusele üleminek võtab veel 10 aastat aega jne. Võtavad õigel hetkel laenu ja tõstavad selle rahaga populaarsust. Langetavad õlle hinda, sest erinevalt Ossikast on läbi töötanud majanduspoliitika tüvitekstid ja teavad, mis Švejkis kirjas.

Küsimus, mis hetkel jääb vastuseta, on

"Kui mitu Kaja Kallase kaunist kostüümi jääb meil nüüd nägemata?"

Lihtne, lihtne poliitika

Võite mind Vangaks või Mangiks nimetada 

😼

Küll oli palju põnevust... Siin blogis kirjutasin juba 9. novembril 2017, et järgmiste valimiste järel moodustavad uue valitsuse reform ja kesk. Vaata valimised Ja ma ju kordasin seda veel ja veel,
tsiteerin 16. detsembril 2018:
Ja mis siis meil ka uudist 
Mingid politoloogid räägivad, et kõik valimistejärgne on praegu veel väga segane ja ettearvamatu jne. Kõik on selge ja lihtne. Kesk moodustab valitsuse "mõistliku osaga" (shröderlastega) Reformist  ja tugeva tulemuse teinud Hekred jäetakse opositsiooni juhtima, sest nad on ideaalsed lõhkuma parempoolseid ja vastanduma sotsidele. Kohti komisjonides ja siin-seal jagatakse neile sellegi poolest.

ja käesoleval aastal 6. jaanuaril  ("Ja olgu veelkord korratud - valitsus kesk+reform ja juhtiv opositsioonijõud - ekre.")

Variatsioon. Tamm, taram-tam-tam, Tammsaare

Me lähme kinno vaatama

Olgu noored, paljulapselised, paksud, mehed, hästi riides, jalgsi, rikkad, prillidega või vastupidi - eestlased lähevad kui üks mees  Tõde ja õigust vaatama. Aimate, et ma pole käinud/läinud? 😺
Ai-ai-ai. Leidsin osalise vabanduse, et töötan ja muu klassikaline värk, natuke ses' tõde ja õigust ka.

Mõlgutasin, mis seoseid mul Tammsaarega. Olen Vargamäe muuseumi ekspositsioonis maganud mitu ööd... ei mäletagi, oli see Krõõda või kelle voodis. 👻 Lühike ase oli. Ja mis veel... Ma olen vähemalt Tõe ja õiguse kolmanda osa läbi lugenud käsikirjast. Tammsaare  käekiri on väga selge, üsna väike, aga kergesti loetav.

Veel... kuidas end sättida valgusvihku Tammsaare kangelaste kõrvale...

Et ma olen Tammsaare mail soos hullult palju ringi solberdanud, olen seal küngaste vahel vankriga ringi sõitnud ja laudu  vedanud.

Neis paigus oli ju 80ndate alguses mitmeid huvitavaid inimesi, kes sattunud lähestikku elama ja töötama.  Simisalu matkakodu oli siis ja hiljemgi üks varjuline paik, kus ehedamad dissidendid vahel trehvasid, Arjukese Rein oli selle peremees. Pastor Vello Salum oli Järva-Madisel. Tema kirjutas ja lasi laias ilmas levida  esseel "Kirik ja rahvus". Seepeale ta KGB poolt hullumajja pandi. Helgi Rivis oli Tartus õpetaja ametist parteilaste, kgb-laste ning pugejalike pedagoogide/kolleegide ühiste jõupingutustega priiks lastud ning töötas Vargamäel muuseumis. Ja oli teisigi inimesi.

Ühel suvel oli muuseumis suurejooneline jaaniõhtu. Folkareid kitarridega korraliku kontserdi jagu. Publikut nii põhjast kui lõunast. Kgb-lased tulid peamiselt Paidest.

Esinesid Tulpa Tõnn, Pedajas, vist Heno Sarv või oli see Mikk, oli ka Meltsas ja ju keegi veel, kes omi laule laulis. Näiteks Anka? Neist aegadest pole suurt  midagi talletatud. 80ndate algusest midagi on üles kirjutanud  Tarmo Vahter Karuks istus vangitornis teoses, aga  70ndate viimastest aastatest kuni Brežnevi surmani, selle aja kohta on rohkem olnud huvilisi, kes vaikivad. Sest ümberrivistujate ja kaasajooksikute tähetund saabus hiljem.

Öö hakul lauldi lõpuks ikka  Öö lõhnab, vihma sajab. Kgb raporteeris, et avastatud on suur organisatsioon, mille liikmetel on vorm (kõne all olid nn "sturmad" ehk rohelisest presendist matkajakid) ja hümn.

Simisalu matkakodu kaminasaalis oli Andrus Rõugu piltide näitus. 

Ju Rõuk oli juba oma Silmades taevas ja meri luuletuse avaldamisega hakkama saanud ja järelikult ka üliõpilaste hulgast välja arvatud.

 Silmades taevas ja meri                       

Inimene sinisilmne
Nagu peoga kühveldet teri
Imeline valge

Meeled tuultele valla
Uued vaod vaotuman palge
Süda sädemeid kalla
Tuli kõik neelab alla

Voogab päev üle lõõsan maa
Algaman merel kui tõus
Lebada kauem ei saa
Geenid veel jõus
Eestimaa

(1980)


Kaminasaalis oli öösel tegelasi; Miliuski oli Tartust sinna sohu eksinud ja mõned peened poetessid, olid näitlejahakatised ja väike seltskond radikaalseid noori antikommuniste, oli järelhippareid.

Ajaga inimesed muutusid, Kaplinski oli 78. kõnelnud Tammsaare juubeliga seotud mõtetest, aga selleks ajaks oli juba murtud ja tuntud kui Kapitulinski; kahjuks jäigi  murtuks, aga mis poeedist   ikka tahta, mõtleja pole ta suurem asi.

Juske ja Priimägi olid kirjutanud Tartu sügise, sihukese edevuse sillerduse. Panid pisut mööda, sest ega olnud enam väga disko-teksa, kui õpilased mööda Tallinna marssisid ja Die Woche skandeerisid. Ja mõne aja pärast punkariteks pöörasid.

Lõpetuseks midagi täiesti erinevat. 90ndate algus, pildike Tartu Ülikoolist.

Filosoofiaajaloo eksamil Tõnu Luik (kes äsja me keskelt lahkus, RIP) eksamineeris eesti filoloogi ja  neiul läks vastamine üsna konarlikult. Luik oli üliõpilase filosoofilise viletsuse lõpuks täiesti päevavalgele tirinud ja eksamineeritav juba ootas, et saaks läbi kukkuda ja pääseks minema. Kuid Luik hakkas ilmutama inimlikku kaastunnet ja viitas sellele, et ei taha noore inimese õpinguile surmahoopi anda. Samas näis, et teist (või kolmandat?) korda ta sama inimest kohata ei soovi. Tundis huvi, et milleks te ülikoolis õpite ja mis teemal on lõputöö. Tudeng teatas uhkusenoodiga, et kirjutab midagi Tammsaare kohta. Miks Tammsaare kohta? tahtis Luik teada. "No Tammsaare on suur kirjanik," kõlas vastus. "Mina küll Tammsaaret suureks kirjanikuks ei pea," sõnas Luik rahulikult. Tudengineiu nihkus vaistlikult uksele veel lähemale. Sai ikka sooritatud.

Läks mu eksam Luigele läbi mitme arvamuste lahknevuse, olime eri meelt Platoni õpetuse osas riigist (Luigele meeldis), polnud Luik heal arvamusel inglise filosoofidest ja ütles kategooriliselt, et need esindavad madalat kaupmeeste vaimu jne.  Lahenes "heaks" ja tänaval kohtudes alati tervitasime.

Omamoodi nähtus ikkagi, et inimesed niimoodi kõik seda filmi lähevad vaatama.
"Te ütlesite Tammsaare ja me tulime."