Hea kliima

 "Sa ei kanna inimkonna vaimset pärandit edasi mitte tänu sellele, et sind kuuldakse, vaid tänu sellele, et sa säilitad terve mõistuse." - George Orwell, 1984

Ilmad on taaskord olnud head. Kevadine ägenemine näikse ka järele andvat ja eelmistel nädalatel valitsenud mängitud tundelisus ja imiteeritud hirmud,  kistud õõnes paatos ja ülimalt silmakirjaliku siiruse siirupisse kastetud pöördumistest "hea Jüri" maha jäänud kõdulehk hakkab hajuma. 

Kimmo Pohjoneni kontsert Jõgeval oli väga hea.  Oli tumedaid lugusid, oli heleda pealispinnaga lugusid, millele ilmusid mõrad; aga oli ka heledaid lugusid. Punk ei vea meid alt.

Ja klassikute peale võib endiselt loota.  Ajad muutuvad ja selle taustal on vahel huvitav midagi uuesti lugeda. Suure teose puhul ongi loomulik, et sealt leiab üht-teist ka saja aasta pärast. Orwelli 1984 on endiselt enimloetud raamatute hulgas.

"Oli olemas terve hulk iseseisvaid sektoreid, mis tegelesid proletariaadile määratud kirjanduse, muusika, draama ja üldse meelelahutusega. Nende produktsiooniks olid sopalehed, mis ei sisaldanud peaaegu midagi muud peale spordiuudiste, kohtukroonika ja astroloogia (...)."

 "Ja ühes kaugemas boksis istus üks leebe, kohmetu ja unelev Ampleforthi-nimeline olend, kel olid väga karvased kõrvad ja imepärane anne žongleerida riimide ja värsimõõtudega ja kes produtseeris ideoloogiliselt sobimatuks muutunud, aga ühel või teisel põhjusel antoloogiates säilitatavate luuletuste võltsitud või - nagu neid nimetati - definitiivseid tekste." 😺
No ja need lõigud on alles algusest. Kui palju on 2+2, selleni on veel hulk lehekülgi.
2+2 on ka tänasel päeval ja endiselt tõsine proovikivi paljudele.  Aga unustagem see tühi-tähi.

Sõudjate jälg jõel

Veepiiril konnad mängus

Õied puhkemas

Häid Ülestõusmispühi!

 Kristus on surnuist üles tõusnud!

Meie hulgast lahkus täna öösel isa Vello Salo. Ja kindlasti paljud mõtlesid seda kuuldes, millisel päeval ja ajahetkel see kurbus sündmus aset leidis. Isa Vellol on oma koht meie rahva südameis.

"Teie olete kõik printsessid ja printsid, sest teie taevane isa on kuningas," ütles Vello Salo lastele Tartu Katoliku lasteaia avapäeval veerand sajandit tagasi. 

"Olen püüdnud ikka kogu aeg ristiinimene olla, armastada kõiki, ka oma vaenlasi, nagu Jumal meid armastab," on Vello Salo öelnud.
Palvetagem sõnadega või sõnatult isa Vello hinge eest.
Olgu Vatikani raadio kombel öeldud:

 Laudetur Jesus Christus

Vaikne laupäev

Jeesus laskus põrgusse ja päästis sealt Aadama ja Eeva ning terve hulga nende järglasi.

Jumal oli saanud inimese pojaks. Hämmastav, kas pole?

Karm suure nädala algus

Häving

 Pariisi Jumalaema kirik põleb Suure nädala alguses AD 2019

Notre Dame de Paris
Priez pour Nous

Olen seal kaks korda sees käinud, mõned küünlad pannud ja ostsin mälestuseks kõrvaloleval pildil oleva okaskrooni motiiviga sõrmuselaadse roosipärja, mida on tavaliste palvehelmeste asemel mugav kaasas kanda. 

Eelneval pühapäeval oli palmipuudepüha ja Jeruusalemmas sammub sel päeval rahvas lõbusatena ja lauldes vanalinna sisenedes esmalt Püha Anna kiriku juurde. Seal lasin ma preestril pühitseda Jeesuse sünni kirikust Petlemmast ostetud palvehelmed, mis on alloleval pildil. 

 

Palmipuudepüha lõbus meeleolu tavaliselt suurde nädalasse ei kandu, see nädal on kuni pühapäevani üsna madalas meeleolus, traagiline põleng lisab sellele nüüd omakorda kaotusvalu. 

Tuletõrjujate kaplan Isa Fournier tõi koos tuletõrjujatega kirikust välja püha sakramendi ja Kristuse okaskrooni.    Merci, Père Fournier!

Avaldatud teated ütlevad, et tulekahju algas tellingute ja remonditööde alalt. Tundub väga tõenäoline, et praegu remonditöid ei toimunud seoses Ülestõusmispühadega, kuna sel ajal on katoliiklikes maades tavapäraselt puhkuse nädal.   

Limustest ja kaladest, üldjoontes

Väikese massi massiinimeste massihüsteeria on vist hetkeks vaibunud.

Klassik on öelnud, et

Ma näen teid

hüsteerik ei rahune, aga õnneks hüsteerik väsib. See on hea. Halvem on, et võib massihüsteeria valla päästa, ilma et mass reaalselt oleks kogunenud. Istub kodus arvuti taga ja on massihüsteerias. Sellise kalduvusega inimestele toetuvad türannid ja despoodid. Tänu viimaste nädalate jamale on nüüd vähemalt mingi ülevaade, kuidas toimib ajakirjandus, kuidas käitub noorem veerandintelligents, millised spasmid tabavad võimust ilma jäävate parteide võrgustikke jmt. Tore muidugi on, kui saab mängida ka seda "võtan auhinna vastu ja pean poliitilise kõne" nagu Ameerikas. Aga tüütu, infantiilne ja labane.

Kaks päeva tegelesin projektiga "Erinevus rikastab" ja mitte labase rikastumise eesmärgil. Hoopis soovist, et midagi, mis kusagil mujal meeldivat kogetud, oleks ka kodusel laual. (Aga otseses mõttes.) Selline on ajastu vaim,  mõelda et "miks meil ka ei võiks nii olla/see olla". Igatahes otsustasin sirgjooneliselt läheneda eesmärgile, võtsin otsekontakti tegelastega, kes toovad müüki mereandide konserve Hispaaniast ja nõudsin, et valikut rikastataks navajas' tega.

Need (navaja'd) on igatahes huvitavad tegelased, kellele pole seni eesti keeles normaalselt kõlavat nimegi pandud. Karbid sarnanevad kujult habemenoaga ja seetõttu on vastav nimigi hispaania nagu ka inglise keeles (razor clams). Leidsin, et eesti keeles on neid netis vaid paar korda mainitud ja sain (võib-olla aegunud) andmed, et Tallinnas Seafood Bar'i menüüs nad isegi olevat (olnud?). Toidukriitik tegi sealse roa selgelt/kindlalt maha.

Navaja'd

Meeldejäävad kogemused on ikka seotud hämmingu ja vaimustusega. Nii ka kohtumisel ja lähemal tutvusel navaja'dega. Üllatus ja arusaamatus Barcelona turul enneolematuid elukaid põrnitsedes, vaimustus, kui ma lõpuks poest ostsin nende salapäraste olendite pildiga konservi ja veendusin, et maailmas on veel mulle tundmatuid suurepärase maitsega limuseid.

Konservidesse ei tasu sugugi alati põlglikult suhtuda, sest mitte kõik pole valmistatud põhimõttel "karpi läheb skumbria kõige tagumine sabaots" nagu meil kombeks.

Kõrvaltänava söögikoht, kus grillilt tulevad värskelt püütud kalad, Faro Portugal

Klassiku sõnadega:

Не думай о консервах свысока
Наступит время сам поймешь наверное

Põigates ajalukku - mingeid kohalikke jõekarpe on me rahvas ammustel aegadel (vist) söönud, kas just meeleldi, pigem nälja sunnil. Ning mitmel pool mujal meist lääne poole, olid igasugu karbid sajandeid vaesema rahva toit. Tänu sellele levisid ka austrid meile juba 17.-18. sajandil ja polnud  eriti haruldane toit. (Lihtne seletus - laevade trümmides olid ballastiks vee ja austritega tünnid.)

Faro rand

Aastat 20  tagasi, mil meie kaubandusketid austreid veel ei püüdnudki müüa, oli neid võimalik tellida Stockmanni kaudu eritellimusena  ja karpe lennutati lennukiga ilusas punutud korvis niiskes mererohus jne, see kõik oli umbes sama suurejooneline nagu Läti presidendi riiklik visiit Eestisse.

Taas Faro rand

Panin tähele, et Portugalis Faros olid tädikesed ämbritega madalas vees midagi korjamas ja rannast tagasi tulles pakuti juba ämbritäit väikesi merikarpe müügiks. Just samal kombel, nagu kunagi majanaabrist tädi, kes armastas metsas seenel käia ja siis maantee ääres koju tulekul oma korvitäie ka ära müüs.

Koriluse võlu kestab ja ei kao.

Nii on, et mis on toidulaual omaks tunnistatud, see oleks seal olnud justkui alates hallidest aegadest. Mu sugukonna suulisest pärimuses on  lugu tomatitest. Ca 100 aastat või pisut vähemgi tagasi, oli tomat siinmail veel võõras tegelane. Keegi uuendusmeelne või võõramaalane oli neid omas aias kasvatanud ja pakkus kaunist ennenägematut vilja külalistele, nende hulgas ka 6 aastasele poisipõnnile, maitsta. Poiss oli tundmatu vilja suhtes umbusklik, maitses, ei tundunud hea ja salamahti viskas tomati üle aia. Varsti võõrustaja märkas, et tomat juba kadunud ja andis kiidusõnade saatel õnnetule poisile veel ühe suurema tomati.

Nii, nii... Aga võtkem näiteks kurk (jätkab ta  hoogu minnes...). Kurk liikus Konstantinoopoli mailt jõudsalt põhja poole ja juba 11.-12. sajandil oli jõudnud Novgorodi ja Pihkvasse. Teadagi liikusid sealt paadid koos sibula ja naeristega ka Tartu turule. Aga kurki siinsed kohalikud võõristasid ja ei tahtnud. Niisiis otsetee jäi kurgile suletuks.

Tuli ringiga läbi  Lääne- ja Kesk-Euroopa ning jõudis Eestisse 500 aastat hiljem.  

Veneetsia Rialto kalaturg. Harilik kärphai

Mulle meeldivad kalaturud. Tüüpiline kalaturu külastaja ei värista end õudusest nähes kõiki neid imelisi ja kummalisi elukaid, kes on meresügavustest lettidele toodud, ei kurda kohutava haisu üle, on asjatundlik ning teab ja oskab valitud toorainest teha oma lihtsama või keerulisema roa.

 

 

Veneetsia Rialto kalaturg. Harilik ogahai.

  Pärnu, Tallinna ja Tartu turud on viimasel paaril aastal saanud uued hooned või põhjalikult renoveeritud. Väga esinduslikud, nagu kiputakse ütlema. Kahjuks on samas midagi turu ehedusest kaduma läinud ja Tartu Turuhoone näib aeglaselt ja piinarikkalt hääbuvat. Võib olla järjekordne näide, kui andetud on reformierakondlased turumajanduse tingimustes. Või on see tänapäevane variatsioon loost, kuidas mõisapreili lasi uue lauda ehitada. Kui ilus laut, valge, suurte akendega ja tellistest, graniidist ja marmorist, oli valmis, siis otsustas, et neid hirmsaid musti loomi ta küll sinna sisse ei lase.

Väikesed veneetslased tuvisid püüdmas

Ülal on tühi koht, kus võiks olla eelpoolse loo moraal. Pole aimugi, milline see oleks. 

Ettepanekud ja kaebused palun kirja panna postituse alla.

Variatsioonid. Dumas

 Karl kindlalt kursil, Kersti otsustas Moskvasse lennata

Kuna Kersti Kaljulaiu visiidil Moskvasse ei ole mõeldavat välispoliitilist eesmärki, võib oletada, et  eesmärk on sisepoliitiline. Täpsemalt - see on provokatsioon. Kui  planeeritud ohver annaks meediale visiidi kohta kommentaari, mida saaks võimendada, mängitaks välja konflikt presidendi ja "teatud poliitilise jõu vahel", "sügav isiklik solvumine" jne. Meeleheitlik ja rumal intriig, kuid vaadates, millise hoobina on reformaritele ja sotsidele mõjunud eeldatav võimust ilma jäämine, siis see ongi "võitlus viimase veretilgani" ja "kõikide vahenditega".

Ja tund aega hiljem (pärast telefonikõnet):

(Teeksin ka me kõrgete kõnetoolide võtmes paatosliku sõnavõtu:

Tänasel päeval peaksime meenutama ja veelkord tõsiselt järele mõtlema, igaüks meist, kes ta ka ei ole, tšikk või vanaema või vanempioneerijuht, Alexandre Dumas' poolt muidu vaikiva ja  sõnaahtra  Grimaud suu kaudu kaugete aegade hämarusest, Kolme musketäri lehekülgedelt, (naeratus)  meieni kandunud sõnumi üle, mis on just nüüd aktuaalsem, (vaatan publiku) kui kunagi varem. 😺Tsiteerin:

"Kuigi vaene poiss tavaliselt vaikis, läksid ta keelepaelad seekord valla.
"Oi-oi!" hüüdis ta. "Mis sa siit otsid, häbitu?""

Edasi lugege ise.)

Üliteoreetiliselt -  mida kohtumine Kremlis annaks? Tänuvõla mõne näilise saavutuse eest. 

Kremlil on ligi 500 aasta pikkune kogemus, kuidas Läänest tulnud naiivikuid, elu-, poliitilise- ja venekogemuseta tegelasi, saati veel vanaemasid, õnge võtta.

On tore projekt ilmas rännata ÜRO Julgeolekunõukogu mittealaliseks liikmeks pürgimise sildi all. Reisi kuhu tahad, aga tühjast ära tõmba Eestile jama kaela.  

Kui räägid väärtuste kriisist, kas siis lähed väärtusi esindades  ja ütled Mordoris julgelt välja, et 

Vene agressioon  Ukrainas tuleks lõpetada? Vaevalt, eksole. 

Siit ka järeldus, et väärtustest lähtudes pole mingit mõtet sinna minna.

Ja punkt.


Tore, varsti esineb Jõgeval Kimmo Pohjonen. Vist Pärnus ka, aga mulle meeldib minna kontserdile just nimelt Jõgevale. Sinna on veel saadaval üle 200 pileti.  

Täna esilinastub Ukrainas Roman Bondartšuki uus film "Vulkaan", kus kõlab DakhaBrakha laul  "Пливе човен" (tõlkes "Sõitis paat" või "Paat ujub"). Võimsalt laulavad ja on väga omapärased.