Translate

pühapäev, 29. september 2019

Tsiteerin, kommenteerin


Aeg-ajalt meenuvad mulle Obi-Wan Kenobi kuldsed sõnad:"Force can have a strong influence on a weak mind." Tema pidas silmas üht teist jõudu, mina järgnevalt jõudu kui sellist.

Vt 3.00-4.10 👉
Sest tõsi ta on ja palju kordi loetud, kuuldud, nähtud, kuidas mõni järjekordne tegelane meie tasaselt maakamaralt vaikselt alla vannub ja muutub hirmust tumeda jõu eeldatava üleoleku ees, mis ta  vaimu rusub, alistunud vaikseks väikeinimeseks. Me näeme seda ajakirjanikest ja poliitkutest kuni luuletajateni. 

Paljudes arenenud riikides rahastavad ettevõtjad/firmad ülikoole, instituute, mõttekodasid jmt. Raha suunatakse sinna, kus on targad inimesed, kes arutavad olulisi küsimusi ja vajadusel avaldavad oma arvamust mitmesugustel ühiskonnaelu teemadel. Meil kahjuks nii ei ole. Eestis ütlevad ettevõtjad välja omi seisukohti ja saavad neile tugeva resonantsi, kuna valitseb arvamus, et need, kes on ajanud kokku enam raha, on ka targemad. Mida mitmesuguste tööandjate ja ettevõtjate foorumitel seni kostnud kõnede ja ajalehtedes avaldatud arvamuste põhjal kuidagi ei järeldaks. 
Äsjane ere näide - Äripäev ja Postimees vahendavad Oleg Ossinovski sõnu: "Eestis valitseb klassikaline proletariaadi diktatuur". OO on kuulnud väljendit "proletariaadi diktatuur" ja oma viha ja rahulolematuse väljendamiseks kasutab. Üksnes demonstreerimaks, et ta on nagu lauajalg. Mis on tema sõnade taga ja teksti mõte? Soov, et inimesed lepiksid tema firmas töötades madalama töötasuga ja et meie riik ajaks poliitikat, mis võimaldaks rohkem äri ajada Venemaal. Tore finess tema jutus on, et ta ei sallivat sotsialismi, mis tekitab küsimuse, milleks ta finantseeris oma poja poliitilist tähelendu sotside etteotsa ja ministriks. Selleks, et munad oleksid erinevates korvides ja mitu rauda korraga tules jmt? No ossikad ossikateks, nende kummalised seisukohad ja tegemised ei vääri alati tähelepanu, üksnes juhtudel, kui lähevad meile maksma miljoneid pluss kaudne kahju. 

Põhiprobleemiks on, et paksema rahakotiga meeste seisukohtadele pööravad erakonnad ja  poliitikud erilist tähelepanu ja riigiaparaadi, aga veel enam KOV-ide jaoks on nad lausa autoriteedid; sestap polegi neil põhjust suunata oma raha sinna, kust võrsuksid  konkureerivad, paremini informeeritud ja arenenuma mõtlemisvõimega liidrid.   Nii kala hakkabki mädanema peast.
Ettevõtjate suust kõlavate sõnavõttude taga on loomulikult soov rohkem teenida. Mis võiks kogu ühiskonnale kasulikki olla. Kuid ettevõtjate, kelle huvid ja partnerid asuvad ida pool, eeskujuks on sealsed oligarhid. Siinkohal võiks kasutada klasside teooriast pärinevaid konstruktsioone ja järeldada, et Eesti (suur)ettevõtjate lojaalsus on klassipõhine ja nende esmane huvi on läheneda kremlist rippuvatele Vene oligarhidele. Näiteid sellise koostöö kohta on alates 3 miljonist kottides kuni 200 miljardini pangaülekannete näol. Ja Vene oligarhide ükskõiksus oma ühiskonna üldise heaolu ja käekäigu vastu on ilmne. Kui sarnane mentaliteet saab valitsevaks ka Eestis, ähvardab meid oht, et vaatamata kõigele ei muutu inimesed sugugi õnnelikumaks. Ja riik hakkab lagunema, muutudes oligarhide huve teenivaks süsteemiks.No ja kui marksismi juurde tagasi pöörduda, siis muidugi on võimalik maailmavaade, mille kohaselt ettevõtjad on baas. Ja muud on lihtsalt pealisehitus, seega teisejärguline.

teisipäev, 24. september 2019

Sirelane

Päike paistab, igasugu mutukad soojendavad end selle paistel.

Sirelane 

Kuidas läheb? Kõik on hästi?


teisipäev, 17. september 2019

Monty Pythoni nimeline

era(kõrg?)kool  oleks tänuväärt ja soliidne projekt

Monty Python tähistab sel ja järgmisel kuul oma 50. juubelit. MP on selline nähtus, et kitsamas ringis leiab erinevate situatsioonide tõlgendamisel ikka väga sageli tsiteerimist. Ju siis on osa vajalikust baasharidusest.

 Sündmuste kava leiab siit  👆

Lamasin eile diivanil ja vaatasin üht Adam Sandleri kõige tobedamat komöödiat ehk teisisõnu olin neljandat tundi ametis pardi confit' valmistamisega, kui ootamatult saabus külla väike seltskond täiesti mõistetava murega. Nagu neil päevil vahel armastab juhtuda, nii ka sel korral põhjustas inimestele muret erilise mõõduga kuuskantvõtme puudumine. Taolise võtme vajadus oli sel korral tekkinud hetkel, mil kõik oli valmis pühalikuks toiminguks - kahes tuhaurnis asuvate säilmete veekogusse puistamiseks.


Veetsime meeldivalt pisut aega elavate ja kadunukeste seltsis, jõime kohvi, vestlesime, ja kui aku oli piisavalt laadinud, puurisime kruvidel pead maha.

Rubriiki "Mida inimesed mõtlevad ja arvavad" lisandus mõned päevad tagasi mõttekoja European Council on Foreign Relations avaldatud ülevaade neljateistkümne EL-i kuuluva riigi kodanike seisukohtadest mitmetes EL-i välispoliitikat puudutavas küsimuses (vt Susi Dennisoni artikkel ).  (Eesti, Läti ja Leedu kodanikke ei olnud selle uuringu raames küsitletud, nagu ka nt Portugali, Belgia, Sloveenia (ja veel mõne EL-i liikmesriigi).) Seni on Euroopa Liidu välispoliitika olnud ju üsna kahvatu, antud mõttekoja seisukoht on, et see võiks olla jõulisem, mis tähendaks võimu märksa suuremat koondumist Brüsselisse.

Publitseeritud andmetest nähtub, et suhtumises USA-sse ja Venemaasse on teistest erinevalt meelestatud Austria, Slovakkia ja Kreeka kodanikud. (Austerlaste terves mõistuses võib kohati nende seisukohtade tõttu kahtlema hakata (nt millise poole peaks Austria valima USA ja Hiina vahelise konflikti puhul vastas 4% et USA ja 6% et Hiina).) Nimetatud kolme riigi küsitletute hulgas oli ka suurem protsent neid, kelle arvates on Venemaale kehtestatud sanktsioonid liiga karmid. 


Eelmisel nädalal oli meie meedias mõnda aega teemaks, et eestlased ei ole enam kursis ega saa aru, mis toimub praegu Venemaal. Tõsi on, et üksikuid uudiseid ilmub ja politoloogid vahel avaldavad mõne analüüsi, aga infot läbi ajalehtede või teleri ülearu palju vaevalt saab. Ei ole märganud, et ajalehed kirjutaksid juba mõnda aega kestvatest protestidest, demonstratsioonidest Burjaatias Ulan-Udes või kajastaksid muidugi üsna tähtsusetut, aga vene meedias ja sotsmeedias palju tähelepanu pälvinud tuntud juutuuberi Dud'i Beslani teemalist filmi ja hilisemat sõnavõttu ühe autasu 
tseremoonial (kus ta kutsus üles mitte vaikima jne kui näete, et rahulikku inimest kumminuiadega pekstakse jne). Üks selline juhuslikult omon'i kätte sattunud süütu ohver pandi ju eilegi Moskvas kohtu otsusega 3,5 aastaks kinni jne jmt.  
                                                                             
Ju on vaja Vene alamatele anda selge sõnum,   
           
et kui neid tänaval nüpeldatakse, tuleb seista kenasti paigal ja mitte liigutada, muidu võib mõni nendest kiivrite, kuulivestidega ja muu erivarustusega jõmmidest komistada ja kukkuda.
. 👆
On video, sellest imelisest juhtumist,   kus "omonlane kannatada sai".
 
 Mitte sedavõrd erutavate ja palju kõneainet pakkuvate teemade kõrval on ka olulisemaid teemasid ja need puudutavad Venemaa jaoks mitut viimase nädala jooksul toimunud olulist gaasi ekspordiga seotud teemat, mida lühidalt kokku võttes on tabanud mõned tagasilöögid. Ja üht kui ka teist on veel ja veel, aga taust ja kontekst jääb meie publikule ilmselt juba arusaamatuks ja võõraks. Seega on objektiivselt raske valida, mida vene elust võiks vahendada. 

Aga siinkohal aitab MP suure üldistusjõu ja sügava tähendusega kalatantsu sketš paremini mõista toimuvat ja ette näha tulevikku.

Kuis küll üks video võib olla õpetlik. 













kolmapäev, 4. september 2019

Niisama fantaseerin ja tsiteerin



Mõtled mingi nähtuse üle ja lõpuks jõuad ikka, ehkki veidi muutunud rõhkudega või tähenduses täienenuna, mõne teada-tuntud ülekorrutatud vanasõnani, nagu näiteks: "Kes minevikku ei mäleta, elab tulevikuta."
Mineviku mäletamine on juba aastaid olnud justkui liigne ja moest, vähemalt pole harv, kui öeldakse, et mineviku peaks kõrvale jätma. Nüüd aga näeme, et kujutlus tulevikust on samuti kadumas. Ehk siis kõige populaarsemaks tulevikuvisiooniks on visioon katastroofist. Siit ka hoiak, et parem oleks, kui kõik jääks võimalikult kauaks nii, nagu on praegu. Tulevikus kirjutatakse, et XXI sajandi kahel esimesel kümnendil midagi suurt korda ei saadetud, kõik lihtsalt püüdsid olla valmis järjekordseks majanduslikuks või poliitiliseks kriisiks, säilitasid stabiilsust ja status quo'd.

Pelk kujutlus, et kaua kardetud järgmine majanduskriis võiks Euroopas reaalselt või suhteliselt/tunnetuslikult eriti teravalt tabada Saksamaad, Prantsusmaad ja Itaaliat, mõjub väga ähvardavalt ja tõotab segi paisata kogu meile seni teadoleva maailma. Kui need korra tugisambad oleksid äkki hädas, silmitsi ränkade majanduslike ja sotsiaalsete probleemidega, mis siis saab...
Ja kui samas tabaks Hiinat paar erinevat kriisi, alates teatud piirkondi hõlmavast toiduainete nappusest ja lõpetades uue Taevase Rahu väljaku sarnase poliitilise kriisiga (loetelu pole lõplik), siis tabaks me turvaolekut täielik häving. Ilma, et taevas ripuks kole sabaga täht vmt. 


Seepärast ongi praegu kombeks tulevikule mõeldes kujutleda/loota, et see on samasugune kui olevik. Mis tähendab seda, et tegelikult on tulevik kadunud. Usk paremasse tulevikku ja (eriti) tulevikuvisioon puudub.

Eesti poliitikas toimunud muutustega koos on viimasel ajal välja käidud mõned plaanid, mida võib pidada tulevikku suunatuiks. Mitte teab kui julged ja enneolematud, aga siiski mõningase ambitsiooniga (nt jõuda kiiremini paremale tasemele ühendusteede moderniseerimisel jmt). Igal poliitilisel erakonnal on õigus, tegelikult ka kohustus, välja pakkuda tulevikku käsitlevaid ideid ja lahendusi, olgu siis valitsuses või opositsioonis. Kui poliitilisel jõul on selleks vaimset potentsiaali. 
(Visioonina ei kvalifitseeru "kanep võiks olla lubatud", "kehtestame suhkrumaksu", "embame venelasi", "sööme ainult taimi (või putukaid vmt)", "vahetame kõik sugu", "ehitame suure siili", "hakkame Põhjamaade Šveitsiks", "ajame äri Venemaaga", "igale eestlasele oma idufirma", "toome Eestisse odava tööjõu".)

Hommikul lugesin ERR-ist Siim Kallase intervjuud Toomas Sildamile ja seal oli teist-kolmandat huvitavat ja naljakat.


 No nt: "Mina ise rääkisin Jüri Ratasega paar päeva pärast valimisi ja mul jäi mulje, et meie vahel tuleb koalitsioon. Aga erakonna esimees ehk Kaja Kallas ütles, et ma eksin sügavalt, neil [Keskerakonnas] on teine otsus tehtud. Tal oli õigus – järgmisel hommikul saigi avalikuks, et koalitsiooni meiega ei tule." "Oli algusest peale hoiak, et tehakse koalitsioon ilma Reformierakonnata."





"Teie pole ameeriklastele enam kindel, sest – nagu kirjutasite – Venemaa on kindlasti suutnud neid veenda, et Eestis on võimul rassistid, valge ülemvõimu eestvõitlejad, natsid ja see teeb USA Kongressi Eesti suhtes leigeks.
Nii on, jah."

Siim Kallis, pardon, Kallas, kas Venemaa? või reformarid oma sõpradega on seda trummi mitu kuud tagunud ja paljud eesti ajakirjanikud on selliseid loenguid pidanud oma tuttavatele Lääne ajakirjanikele? Siim, seisa nüüd Riigikogus väliskomisjoni ruumi ukse juures koridori nurka ja ole seal igal tööpäeval näoga seina poole nädalake või paar.


"Tegelikult ei ole natsid ja rassistid Eestis võimul, küll aga populistid.
Ei ole jah. Aga ma räägin, mida kõneleb Vene propaganda. Peab jälgima, mida nad kõnelevad. Ei ole siin rassistid [võimul], see on tõsi. Aga seda, mida Venemaa saab Ameerikas väita..." 😽😺
 
"Kes on meie parimad liitlased?
Kui mul on mingi probleem maailmas, siis vaatamata kõigele, mida praegu ütlesin, on number üks Ameerika Ühendriigid. Lisaks presidendile on seal valitsus, Kongress, väga otsustavatel hetkedel on nad olnud meiega ühte meelt.
Aga Euroopas?
Ikka Saksamaa. Minu isikliku kogemuse põhjal on Saksamaa olnud riik, kes kriitilistel hetkedel meid toetab. Kui peaksin hädas olema, räägiksin sakslastega."

Kellega neist? Ja mida nad siis teeksid? Sakslased räägiksid siis putiniga? Millise meid puudutava probleemi nad lahendaksid?
GRU või FSB lahendab praegu Saksamaal oma probleeme harjunud moel (st mõrvab endale vastumeelseid inimesi) ja nagu kirjutab The Washington Post -

So you might think that Germany’s leaders would react with horror and indignation — as countries generally do in cases of foreign-orchestrated assassinations on their soil. Yet, you’d be wrong. German politicians have been conspicuous by their silence; almost none have reacted to the news. Foreign Minister Heiko Maas, who was in Moscow two days before the killing in Berlin occurred, has remained silent. Shortly after the assassination, the leaders of four states in eastern Germany called for Russia to be invited back into the Group of Seven. (...)
It’s difficult to escape the impression that most members of the political elite (and many ordinary citizens, as well) prefer not to look too closely at the incident. Murder is so messy, after all — especially when it’s committed right in the middle of your capital, in full view of witnesses. Why let something like that get in the way of a flourishing relationship?

Kõneksoleva, 23. augustil Berliini kesklinnas toimunud mõrva asjaoludel pikemalt peatumata (vt nt https://www.bellingcat.com/news/uk-and-europe/2019/08/30/suspected-assassin-in-the-berlin-killing-used-fake-identity-documents/ ) tasub vaid mainida, et Saksa ametlik meedia Deutsche Welle, on samuti tõsiselt pingutanud, et seda juhtumit väga põgusalt käsitleda. Mõneks ajaks võib Saksamaa räme mõnitamine muutuda moskoviidi poliitikute, diplomaatide ja duumasaadikute hulgas moeasjaks.

Sama Eesti mustamise eitamise vagu ajab täna Postimehes ka Erkki Bahovski ja kui mälu ulatuks tagasi vaid 3 minutit või poleks ise jälginud, kuidas selline loeng eesti ajakirjaniku suust välisajakirjanikele avalikus kohas ja valju häälega kõlab, võiks ju uskuda, eksole.