Translate

neljapäev, 30. jaanuar 2020

Fürchte Gott, rede die Wahrheit, tue Recht und scheue niemand

  Täna kaotas Federer Djokovicile 0:3 ja tänu sellele läks mu päevaplaan rohkem kui tunni võrra nihkesse ja tekkis ajaline tühimik. Lilledest ja lehtedest ja lindudest kirjutada ja pilte riputada ei viitsi, muidugi on lumikellukesed kõikjal mu ümber juba õitsemas ja kirsil on õiepungad pakatamas jne jne.

Otsin teemat...

Õige teema võiks ikka külvata paanikat ja puudutama võimalikult laiu masse.

Globaalne kliimamuutus, panepideemia, terrorism, tuumasõda, põgenikekriis, infosõda või pensionireform. Kristluse võib unustada või suruda heatahtliku naeratusgrimassiga vähemuste hulka, aga maailmalõpu ootusele keskenduvate parasektide populaarsus ja arvukus sellest vaid paisub. 
Paljud inimesed on otsustanud süüa vaid taimi, et seda kohutavat sündmust edasi lükata, osad on lisaks otsutanud süüa põhiliselt, see kõik on muidugi närvidest.  

 

Kas Eesti on kolme teema riik?

Lahendamaks muret, et meil olla olnud ainult Vene teema (nr 1), leidis Eesti valitsus aastaid tagasi, et võiksime olla e-teema (nr 2) riik ja rakendanud etiigri, skaibi, äpid ja id-kaardi vankri ette, rändas julgelt maailma esitama me edulugu.  

Nagu kirjutas World Bank Blog aastal 2014: "Once upon a time in the faraway Baltic region was a tiny nation of Estonia. Newly independent, with a population of 1.3 million, and with 50 percent of its land covered in forests, it was saddled with 50 years of under development. While it was operating with a 1938 telephone exchange, it’s once comparable neighbor across the gulf, Finland, had a 30 times higher GDP per capita and was waltzing its way into new technological advances. Estonia was faced with the challenge of catching-up with the rest of the world. It too embarked upon the technology bandwagon, but revolutionized it’s progression, by creating identity, secured digital Identity for its citizens. And finally, Estonia became a country teeming with cutting-edge technology. The end. “ 

Samas oli 2014 see õnnetu aasta, mil Venemaa teema kerkis probleemina märksa laiemalt kui varem ja vene oht sai empiiriliseks tõeks. Meie poliitikud ei olnud piisavalt julged, et minna Kiievis Maidanile ja avaldada lavalt toetust ukrainlaste püüdlustele liikuda Euroopa riikidega. Ei valitsuse, ei riigikogu ega ka ühegi erakonna esindaja. Kui Leedu presidendi Grybauskaité, välisministri ja ÜRO saadiku sõnavõttudes kõlasid selged seisukohad Venemaa agressiooni kohta ja kriitilised noodid Lääne-Euroopa jõuetute reaktsioonide aadressil, siis Eesti ei julgenud antud teemal kaasa rääkida (vt  nt Neighbourhood Perception of the Ukraine Crisis; Routledge 2017).  


Ja meie kolmas, viimasena lisandunud, kuid eelnimetatuist olulisem, teema on rahapesu. Seda tahetakse meiega arutada lähiajal ja küllap põhjalikult. Erinevalt kahest esimesest, ei olnud läbi Eesti toimunud rahapesu meie poolt maailmas levitamiseks ja Eesti kuvandi kujundamiseks esitletud. Siin mängis oma rolli teemade ja reaalsuse keeruline, kuid sagedasti toimiv side.

Meie lugusid pajatavad meie presidendid. Lennart Meri oli omanäoline jutustaja, kellele võrdset siinmail praegu ilmselt ei leia.  Tema kõne Hamburgis 25. veebruaril 1994. aastal on Euroopa ja Venemaa suhete küsimuses senini jäänud üheks olulisemaks käsitluseks. (Sealt näppasin ka tänase postituse pealkirja.)
https://vp1992-2001.president.ee/eng/k6ned/K6ne.asp?ID=9401

Arnold Rüütli stiil on kindlasti eripärane kui mitte ainukordne. Spiraalselt keerduvad laused, mille esitamisel improviseerija jälgib tagasisidet, et viia lause lõpp just sellesse punkti, mis paneb kuulaja rahulolevalt ohkama.  T-H. Ilvese puhul oli märgata mõnetist eklektilisust, kohati taotluslikku snobismi ja rõhutatult madeinamerica lipikut, valitud juhtudel vb Ivy League manerisme. (Kas keegi teda rohkem imetles kui ta ise, on väga küsitav.) Kersti Kaljulaid oma kõnedes moraliseerib, dotseerib, on väsimatu ja eksimatu nagu klassijuhataja (tema fännidele sobiv ja ootuspärane rollilahendus)  ja stiilne nagu vana kontorihoone koridori linoleum.

Lood ja pajatused, vahel ka lausa jutlused, on paratamatud ja möödapääsmatud, kuid neist mõjusamad on etendused, lavalt, dramaatiliselt. 

Saatsime laia maailma oma parima, klassikasse kuuluva sõnumi filmina Tõde ja õigus. Kõigest sügavast ja filosoofilisest, mis sinna mahtunud oli, tundus kõige selgemalt välja joonistuvat protestantliku tööeetika kriitika. On see praegu kuum teema? Sellisel kujul kõnetab publikut?

Kui Eesti esindajad tõepoolest hakkavad lähitulevikus ÜRO-s rääkima e-riigist sarnaselt seni nende suust kõlanud sõnumitele, siis istudes kõrvuti selliste tegelastega nagu USA ja Hiina, võime tunduda ehk ebaadekvaatsetena. 
Kuid isegi kui õnnestub välja mängida kärme ja taibuka kääbuse roll, milleks tuleks kompetentsuse taset märgatavalt parandada, on sisuliselt veelgi olulisem, et me ei ole pööranud tähelepanu olulistele ohtudele mille poole see ülistatud arengurada meid kannab. Millest ühed olulisemad on valikuvabaduse ahenemine, oma õiguste eest seismise võimaluste kadu ja kontrolli kaotamine kõige erinevamatel tasanditel. Kõikvõimsatele algorütmidele. Nende meelevallas hakkavad inimesed e-evolutsioneeruma virtuaalreaalsusest määratud tingimustele kohandudes. Lihtsad manipulatsioonid e-maailma kliendisõbraliku keskkonna e-lahenduste kaudu rahuldavad peagi vajadused olla eriline, edukas, imetletud, turvatud jne. Ja võrgu keskpunktis paneb keskarvuti heale kodanikule hea hinde.
Me võiksime uue teemana lauale tõsta e-resistentsuse. Kui me poleks nii vaimustunud oma idufirmadest ja rakendustest, mis peagi lubavad meil jälgida, kuidas edeneme eriarsti järjekorras. Tasuta ära anda idee arendada Eestis i-riiki. I - tähendab inimene. Jättes Gorki kõrvale (st et kuidas inimene kõlab, teatejuküll), jättes heaoluriigi ponnistamise ja selle nimel puude langetamise kõrvale. Vb tasuks mõtiskleda, et mis ja kuidas see oleks.  Täna on ikka liiast vaba aega.  

reede, 17. jaanuar 2020

Ilmast


Minevik on see, mis meil on. Olevikus me tegutseme. Tulevik on järgnev olevik.
Kui keegi pole seda juba ütelnud, siis ma ei tea, miks.
 
"Ema töötas piimakombinaadis ja meil oli alati ämbritäis kohupiima koridoris," ütles ta ja lisas: "Tööpäeva lõpus oli väljapääsu väravat läbides iga kord kohupiim või koor kummist soojenduskotis riiete alla peidetud, pärast osa vahetasime tuttavaga vorsti vastu. Elu oli hea." Ma ei tajunud, kui palju on inimesi, kes ebaõnnestunud "tööliste paradiisi" ja "küpset sotsialismi" võisid nautida ja praegu hea sõnaga meenutavad; hoopiski üllatun, kui näen, et keegi on oma lastelegi suutnud sellest hallist ja lämmatavalt nürist ajast sisendada ettekujutuse, et loomulikult "õndsal nõukogude ajal" oli turvaline ja harmooniline eluke.

Seaduspärane ja tõestatud on, et inimesed peavad parimaks ajaks aastaid, mil nad juhtusid noored olema. Need, kes pajatasid möödunud ajast üle-eelmise sajandi keskpaigas, meenutasid heldimusega, kui muretu oli pärisorjuse aeg; tegid töökese ära ja siis jooksid kiigele ja läksid ehale etc. Mured olid kõik mõisniku kanda.  Vabariigi ajal 30ndatel pajatati, et "kõige parem oli elu tsaariajal".  Ja veelgi varem oli hea rootsiaeg teema, ehkki selle kohta tasuks meeles pidada, et järgnevate vapustuste järel, mil puhkes katk, rahvast meeletult mõrvati, oli ikaldus ja näljahäda - sellele eelnenud aeg tundus  paratamatult lausa unistusena.  

Ja Liivi sõja aegadel meenutati eelnenud kümnendite õitsengut, elavat kauplemist ja uhkete uute kivihäärberite kerkimist; peale Jüriöö ülestõusu mahasurumist mäletati, kui vabalt ja uhkelt eesti mehed varemalt ringi ratsutasid mõõgad vööl... Küllap 12. sajandil kahetseti taga 11. sajandi rikkuse aega ja jutustati lugusid sellest, kuidas meie kangelased lugematul hulgal vaenlasi hävitasid. Jne, jne. Ning kunagi istus lõkke ääres keegi, kes mõtles tagasi kuldsele ajale, mil kellelgi veel ei olnud pähe tulnud mõtet suruda sõrmed rusikasse ja virutada sellega teisele sarnasele vastu nina. (Pärast mida leiutati nuiad, siis odad, seejärel vibud ja elu ning areng läks käima pöörases tempos.)
Küll on hea, et on olemas lause algus "Tänavu möödub sada aastat...". Ja möödubki. Jevgeni Zamjatini romaani  Meie loomisest. Esmalt ilmus see tõlkena tšehhi keeles, hiljem inglise ja prantsuse keeles. See raamat on teadagi antiutoopia, võimalik, et esimene nimetatud žanri teos. Orwell ei eitanud, et oli seda lugenud ja tunnistas teatavat sarnasust 1984 ja Meie vahel.

Huxley seevastu kinnitas, et ei teadnud oma Hea uus ilm antiutoopiat kirjutades Zamjatinist midagi.

Venemaal hakati nüüd Meie alusel filmi tegema ja valmis peaks see saama 2020 septembris. (Arvatavasti sellest filmist ei tule õnnestunud kunstiteost, kuna raamat eeldaks hoopis teistsugust lähenemist, kui on praeguses vaatajasõbralikus kinos.)

Kuna antiutoopiate tegevus toimub lähemas või kaugemas tulevikus, siis võib põhjendatult arvata, et nende otseseks eelkäijaks on fantastika žanr ja tõukepakuks futurism. Samas nagu nimetuski viitab, võtab stiilipuhas antiutoopia ideed, kontseptsioonid, kesksed elemendid utoopiatest ja erinevalt viimasest konstrueerib nendest maaailma, mis pole kaugeltki ideaalne. Nimetatagu sellist siis nt düstoopiaks. Aga mõistelise selguse huvides võiks žanri nimetusena siiski vahet teha, et antiutoopia tegeleb utoopiliste projektide pahupoolega ja düstoopia puhul võib konstrueerida erinevaid ebameeldivaid olusid ja erinevate katastroofide/kataklüsmide tagajärjel tekkinud olukordi.

Zamjatini antiutoopias on esmapilgul kõik kena, inimesi nimetatakse küll numbriteks, aga nad on rahul, tegelevad pühendunult teadusega, ehitavad raketti, seks ei ole keelatud, ehkki mõnevõrra normeeritud. Päike paistab, kehtib kord. Nende mõtetest ja kõnepruugist on mõiste "mina" välja tõrjutud ja asendatud määratlusega "meie". Üks totalitarismi toredusi. Individuaalsuse kaotamine. Ja teine on väidetav ratsionaalsus, mida võib nimetada ka eesrindlikuks maailmavaateks vmt. Ja kolmas on nendest tulenev vabaduse puudumine.

Klassikalised antiutoopiad eeldavad, et eelnimetatu teostumiseks on vaja lõpetada ka kapitalism, aga tundub, et Hiina kommunistidel võib õnnestuda see seisukoht praktikas ümber lükata. Siin on  väljakutse uutele antiutoopiatele. (Aga totaalse nuhkimiseta ei saa elu korraldada moodsas Hiinaski  ja näidisprotsessid ning hukkamised on ka pildis nagu žanri spetsiifika dikteerib.) Tegelikult uue antiutoopia kirjutamisel tuleb varasemaid põhimotiive vaid pisut korrigeerida, sest kapitalismi kaotamise idee on taas kuum kaup, lisada pisut naiivset kollektiivsust ja üksmeelt, natuke tänapäevastatud eriilmelist seksi, otsusekindlat vägivalda (vägivald on paleoliitikumist kuni tänapäevani kõige tähelepanuväärsem, populaarsem ja parimat meelelahutust pakkuv teema) kõlavate loosungite taustal (need näitavad ja selgitavad suurt plaani) - saab täiesti moodsa antiutoopia kokku.


 
Huxley antiutoopia võib-olla parim osa on minu jaoks selle alguses toodud tsitaat Berdjajevilt, mis ütleb: "Utoopiad näivad nüüd hoopis teostatavamad, kui varem arvati. Ja meie ette kerkib hoopis teistmoodi mure. Kuidas nende tegelikku teostumist vältida? ... Utoopiad on teostatavad. Elu liigub utoopiate suunas. Ja võib-olla jõuab kätte uus sajand, kus vaimuinimesed ja üldse kõik haritud rahvakihid hakkavad mõtlema, milliste vahenditega vältida utoopiaid ja pöörduda tagasi mitteutoopilise, vähem "täiusliku" ja vabama  ühiskonna juurde." (Selle ilusa mõtte juures ma siiski täpsustaks, et utoopiad teostuvad muidugi antiutoopiatena, mida nende sees viibides peab teostunud utoopiaks nimetama, et mitte sattuda hammasrataste vahele.) 

(Põigates korraks tänasesse päeva. Väljastpoolt vaadates tunduvad totalitaarsed režiimid alati monoliitsemad, kui need tegelikult on. Kõrvaltvaataja arvab, et millegi pärast "neile seal" meeldibki nii elada. Nad armastavadki oma Heategijat, Suurt Juhti, Inimkonna Suurimat Geeniust, Rahvuse Liidrit jne. Pisut tähelepanelikumalt vaadates ja natuke mõelnud, peaks nt praegu Iraanis toimuva suhtes olema mõistatav, et sealne publik, kes on ju ikkagi Supreme Leader'i esinemiste juurde hoolega valitud, ei ole enam nii ülevoolavalt entusiastlik, nende hulgas on märgatav hulk inimesi, kes kohati isegi ei skandeeri kaasa või liigutavad küll suud, aga käega ei vehi jne. Inimesed, kes tänavatel on korduvalt tunda saanud Revolutsiooni Valvurite vägivallatsemist, ei tunne sugugi kaasa, kui nende jõhkardite juht USA raketiga tükkideks lasti. Jne. Kas see antiutoopia on lõppemas, on hetkel veel ebaselge, kuid selge on, et püsimiseks vajab see aina rängemaid repressioone. Aga tagasi teemasse.)


Huxley ja Orwelli antiutoopiate käsitlemine on erinevatel aastakümnetel olnud erinevate rõhuasetustega. Kui 60ndatel pöörati seksuaalrevolutsiooni vaimus tähelepanu just seksi positiivsele ja vabastavale rollile, siis hiljem on rohkem teemaks olnud jälgimise all olemine jmt.

Olles pikalt kirjutanud üldtuntud vanadest antiutoopiatest, peaks nimetama ka mõnd järgmist ja hilisemat näidet ses' suunas liikunud mõttest. Ray Bradbury Fahrenheit 451 on klassika ja ilmus eesti keelde tõlgituna juba 1959. aastal tänu Loomingu Raamatukogule. Ja senini on sel ettevaatavalt 21. sajandist jutustaval raamatul raamatute hävitamisest uusi lugejaid.

Kurt Vonnegutil on jutt Harrison Bergeron, mis ilmus 1961. aastal ja räägib aastast 2081, mil inimesed on kõik üsna primitiivsel kombel keskpärastatud. Seda juttu on korduvalt taaslavastatud. Aastal 1985 avaldatud Margaret Atwoodi raamatust The Handmaid's Tale on hiljuti tehtud teleseriaal, mis alustab varsti (st sügisel 2020?) juba neljandat hooaega.

Kuid tulgem nüüd tagasi Berdjajevi tsitaadi juurde võttes arvesse ka eelpool lisatud parandust. Milleks antiutoopiad on head? Jälgimaks toimuvaid reaalseid muutusi ning tundmaks ära  tendentsid ja vektorid, mis kannavad meid antiutoopia ja düstoopia poole. Lugeda võib ju palju, aga kui loetut reaalsusega seostada ei oska, pole loetust palju kasu.

pühapäev, 5. jaanuar 2020

2019 viimane päev ja 2020 esimesed viis päeva

ja moodsa aja algusest ning lõpust

2019. aasta alguses antud lubadustest täidetud - 0;
möödunud aasta saavutused - puuduvad.

Möödunud aasta viimane päev möödus teadagi sealiha-ahjukartulid-hapukapsad; pere-lähedased-sõbrad  võtmes; kuusk, ilutulestik, šampus - kõik ehe ja päris, mitte plastik, valgusšõu ja vahuvein. Hommikul kell 6 nuuskis Tartus raekoja lähedal Küüni tänaval ringi rebane, polnud hirmunud ega kohkunud. Hiljem nägin kahte omapäi hulkuvat koera, vestid seljas, omaniku aiast 50 meetrit eemal. Omanik on aktivist, püüab tähelepanu kõigis kampaaniates alates m2, karusloomadest, kliimast kuni ilutulestiku keelustamiseni.

Lisaks oli menüüs paar parti.


Ja falafelid, mille segu valmistamisel ma eksisin kogusega ja võiksin nüüd minna turule neid valmistama ja müüma. Falafeli müüja, kastanite küpsetaja, sihukesed chillid ametid mulle meeldiksid.  


Kui meenutada, siis eelmisel aastal kuuldud mõtetest (tõsi küll enne- ja taaskuuldud, mõneks ajaks ununenud) mõjus kõige vahvamalt vanast telefilmist just selle sama parun Münchhauseni öeldu, et iga korralik (või oli see tark, ma ei tee vahet) inimene peab vahel suutma end  patsist sikutades koos oma hobusega soost välja tirida.  Ülimalt praktiline.

Teine 2019 kuuldud meeldejääv mõte kuulub Marju Lepajõele, kes teatas, et meil peaks olema rohkem stiilseid inimesi ja selleks tuleks veini hinda alandada. Hädavajalik, mu meelest.


Neile kahele mõttele eelmisest aastast sama võluvaid mteri kõrvale pakkuda ei meenu; eks paljud pingutavad, aga siiski on öeldu enamasti lame.


Aasta esimene nädalavahetus on alanud vahelduvalt päikesepaistelisena.

 





Kes ei arvaks, et tahaks olla sarnaselt filmi Midnight in Paris peategelasele eelmise sajandi kahekümnendate Pariisis või tunda Pidu sinus eneses võnkeid? Reaalselt Pariisis viibides mina pöööörast vaimustust pole kogenud, aga mainit filmile ja raamatule olen mõtteis kaasa elanud.

Ehk ongi mineviku ja ebareaalne Pariis ägedam, kui ta seda praegu on.   


Matemaatiliselt võib sellega olla teisiti, aga numbreid vaadates algavad nüüd 21. sajandi kahekümnendad. Eelmise sajandi kahekümnendatel oli elu segane ja huvitav, sõjajärgne ja suurte stabiilsete (tinglikult, tegelikult pigem rahutute) riikide, ühiskondade ja kordade lagunemise järgne.
Aastakümme, mida nimetatakse hullumeelseks, kuldseks, möirgavaks( ?)...  Les Années folles, Roaring Twenties. 20ndatel algas heliplaatide laiem levik ja sai alguse moodne muusikatööstus. Kommertsraadiotes kõlas uus muusika.


Aastakümne lõpus hakkas kaduma tummfilm. Aastakümne olulisimaks nähtuseks muutus moodne tants ja publikut rabasid flapperid. Tuli kuiv seadus, meile oluline Soome alkoholi keeluseadus, tänu millele eesti vaprad salakaubavedajad kogusid kenad varandused ja ehitasid rannaküladesse uhked majad. Või jäid vahele ja kogu varandus konfiskeeriti.



Möödus 50 aastat ja populaarseks sai disco. On arvamusi, et seitsmekümnendad olid taas aeg, mil meelelahutustööstus, ajakirjandus ja social life olid (peamiselt USA-s) eriti ägedad. Meil Eestis formuleerisid Ants Juske ja Linnar Priimägi manifestiks nimetatud "Tartu sügises" sel ajal küpseks saanud põlvkonna indolentseks, põhimõtteliselt siis ükskõikseks. (Nende loosung oli "Mind poliitika ei huvita".) Järgneva põlvkonna nimetasid nad põlglikult disko-teksa põlvkonnaks. Viimase osas mõistagi eksisid, kuna see põlvkond korraldas 1980. a õpilasrahutused ja hiljem osales fosforiidisõjas ning toetas neid, kes moodustasid iseseisvuse taastamise järel EV esimese valitsuse. J & Pr ei näinud ette punkarite tulekut, kes (välimusega ja suhtumisega) olid kontrastiks/vastanduseks diskole, ega märganud ka sellele eelnenud protopunk aastakäike, keda hiljem on nimetatud ka iroonikuteks.
Aga mis siin Priimäge ja Jusket takkajärgi siunata, keegi ju ei aimanud, et NLiidu vanakesed võtavad ette ja keeravad Afganistanis kokku sellise supi, mida kogu maailm helbib veel senini. Ja mida võiks nimetada moodsa aja lõpuks, taaspuhkenud ususõdade alguse perioodiks vmt. Mille taustal traadita telefonide või e-mänguaparaatide enneolematult laiale levikule ei peaks lausa üleloomulikku tähtsust omistama.