Pimedusest ja ühest filmist

Pimeduse pildistamine hakkas juba tüütuks muutuma. Mõni valgusallikas, uduvihm, poriloigud muidugi...

Tuulisel ja pimedal õhtul uidata

on tegelikult vabastav, aitab rutiinist

välja, meeled muutuvad erksamaks.

Ja inimesed muutuvad.

Õhtul, väljas, pimeduses.

Ja ikkagi jäi lahenduseta küsimus, et mis nende piltidega teha. Isegi kõige realistlikuma fotoga, kus kalamees on öises tuledesäras sildade taustal oma neli ritva kaldapiirde najale seadnud ja seisab üksinda oma lootusega ja ootuses, kannatlikult ja keskendunult, kuid samas ümbrust unustades, joonistamas mõtteid jõe tumedale pinnale.  

Ja siis ühel ööl hakkas sadama lund! 

Hommikul oli lumeetendus veel täies hoos.

Kolmapäev 26. veebruar 2020 kell 9.15:43

Aga räägime tavalistest asjades.

Adam Sandler, Steve Carell, Owen Wilson on näitlejad, kel on õnnestunud mängida suurepäraseid rolle heades filmides, väga erinevates nende varasematest, peamiselt koomilistest ja kergekaalulistest tegelastest ja osatäitmistest. The Big Short ja Midnight in Paris tõestasid, et nii Carell kui Wilson suudavad kehastada väga huvitavaid tegelasi. Adam Sandleri andekus tuli 2019. aasta lõpus taas ilmsiks vendade Safdie'de filmis Uncut Gems.

Tugev stsenaarium, mida kirjutati kümme aastat, enne lõplikku versiooni muudeti ca 160 korda. 

Nädalavahetusel vaatasin selle filmi lõpuks ära ja täiesti jagan nende arvamust, kes seda linateost peavad märkimisväärseks õnnestumiseks. (Põhiliselt kriitikute arvamus, laiema publiku hulgas on vaimustust märksa vähem.)

Filmi originaalsoundtrack niisama kuulates on niijanaa, aga filmi vaatamise käigus oli täiesti omal kohal.

Kui filmi sisu püüaks ühe sõnaga iseloomustada,
siis pakuksin välja "RISK".

 Elu on ebaõiglane, pettust ja ülekohut on rohkem kui tõde ja õigust, kõik keerlevad ja pöörlevad selles segases supis ja püüavad kuidagi peale jääda, parimal juhul skoorida ja mõned mängud võita. 

Moraliseerimisel pole selles virr-varris kohta.

Et mängida sümpaatseks hasartmängurist ja kombinaatorist, paljude inimlike nõrkuste meelevallas olevat peategelast, on vaja talenti. Tegijad teadsid 10 aastat, et neil on peaossa vaja Sandlerit. Koos meeldejäävate kõrvaltegelastega, kellest enamik ei ole näitlejad. (Aga muul alal kuulsaid on kaks või kolm.) Kandvat naisosatäitjat Julia Fox'i võime küllap peagi veel mõnes filmis näha.

24. veebruar 2020

Tahan presidenti, kes Vabariig aastapäeva kõnet alustaks sõnadega "Pikk jutt, sitt jutt."

Jälle ilmast, st toidust

Minu mõtted on Synchronizität'i lainel. Süütan ahju ja võtan selleks vana Eesti Päevalehe (29. mai 2017), silman pealkirja: Ida poolt tuleb ka head:  щи, borš ja pelmeenid. 

(Mul ei olnud plaani lähiajal jätkata kommunismi kohupiimaämbrite teemat, aga kuidagi tunduvad need asjad mõtestatult juhtuvad ju.) 

See on arvustus, pigem tutvustus ja heietus, ilmunud tõlkeraamatule Nõukogude kokakunst. Ma kohe haistsin, et siit tuleb ajaloo võltsimist ja nilbet nostalgiat. (Autor Jaan Martinson on natuke Lenini ja Džersinski nägu ka.) Nimetatud raamatut ma näinud ei ole, seega järgnev hurjutamine on täielikult 

hr Martinsoni aadressil. 

JM kirjutab sissejuhatuseks, et "idanaabrilt oleme saanud söögilauale nii mõndagi suupärast." Ja alustab kiidulaulu hapukapsasupile ehk щи-le. Vaatasin igaks juhuks venekeelse Vikipeedia artiklit щи kohta ja seal ka pikk jutt selle supi vene päritolust ja nime puhul viidatakse tulenemisele vanaslaavi keelest või varianti, et võib tulla ka läbi taani keele. hahaha! See vene keele jaoks väga ebatavaline sõna/nimetus on täiesti arusaadav hiinlastele. vot selline 吃 ja tähendab "sööma".

 Hääldatakse lihtsalt/pehmelt "šii". Kuna venelastel hiinlastega hallil ajal kontakt puudus, siis vb said nad selle sõna mongolite vahendusel, kuidas täpselt see toimus, ei tea. Igatahes võin vanduda sinise peki nimel, et praegu kasutavad venelased Kaug-Idas, seal kaugel Amuurimaal maitsvast toidust rääkides slängis hellitavat nimetust "tsifan". 

Mis ju ka samast hiina keelest.

Aga armuline härra Martinson jätkab mainides borši. Milline kergemeelsus.

Hiljutistest uudsitest võib lugeda:  37-year-old Killian Dero Hoffman from New York saw in a supermarket in the USA, the owner of which was a Russian, an inscription: “Borsch is a Russian dish”, says in an exclusive article Express. This inscription angered a man who was a fan of Ukraine so much that he sued the store. And won!

Teisal samast juhtumist: Kilian Dero Hoffman of New York, outraged at the inscription "Russian borscht" in one of the stores in the United States, proved in court that the dish is Ukrainian. After that, shop owners, including Russians, were forced to remove untrue information from the storefront.

 Encyclopaedia Britannica võrguväljaandes on kirjas:

 Borscht, also spelled borsch, borsht, or bortsch, beet soup of the Slavic countries. Although borscht is important in Russian and Polish cuisines, Ukraine is frequently cited as its place of origin. 

Ja nüüd lühidalt lõpetuseks pelmeenide kohta mainiks, et nende tõenäoline hiina päritolu on ju üldiselt teada. Tekstides on neid mainitud juba 3. sajandil pKr. Haudadest, mis on dateeritud 6.-8. sajandisse pKr on leitud potte pelmeenidega. Umbes sellel perioodil nimetati neid bian šii.  

JM lõpetab tõdemusega: "Igatahes tekitas loetu peale nostalgia ka vesise suu ja soovi üht-teist valmistada."

No seepeale ma lõpetaks selle teema ühe esmaallikast kuuldud mälestusega. 50ndate alguses olid õpilasvabadusvõitlejad GULAG-i laagris koos Nigol Andreseniga, kel olnud kombeks vahel laagrilobi lürpides kiita, et "toit on ikka väga maitsev" ja "toidavad hästi", mispeale poisid olla maininud, et "siis sa oled ju õigesse kohta sattunud".

Järjeks eelmisele

Pühkisin Muutuste raamatu pealt tolmu 
(nagu lubasin) ära
ja vaatasin, mida kõrred ennustavad.  Kuidas nullid ja ühed satuvad. Usutavasti sain võimalikest täpseima tulemuse.

Talvise pööripäeva järel lähevad päevad pikemaks  ning valgust on rohkem, kuid ilmad on heitlikud ja vahel ka tormised.

Lühidalt umbes nii ütleb 3000 aastat (või rohkemgi) tagasi kokku pandud Muutuste raamat  järgnevalt toimuva kohta.  Uue leviva viiruse asjus. Ei olnud ammu seda  kätte võtnud, aga peab tunnistama, et ikkagi päris hea, kui mitte silmapaistev, teos.

Alapunktides ja seletustes on ootuspäraselt palju viiteid sellele, et otsustavaks kujuneb juhtide hoolimine ja üksmeelne tegutsemine.  

Põhisõnum, mis on kätketud kahte märki, kõlab nõnda:

Saabumas/lähenemas  

䷒

on 

Kriis - oht ja valikute koht

 ䷿

  Samas pakub oraakel välja, et praegune olukord on võimalus keskenduda olulisele ja vabaneda seni tähelepanu köitnud tühjast-tähjast. Mis on ju alati hea. (Ei salga, et olin pisut üllatunud, kui just need kaks märki välja tulid.)

 

Niisama fantaseerin ja tsiteerin 2

Tuli meelde, et sai millalgi, mitte just ammu, siin blogis kirjutatud, et "Ja kui samas tabaks Hiinat paar erinevat kriisi, alates teatud piirkondi hõlmavast toiduainete nappusest ja lõpetades uue Taevase Rahu väljaku sarnase poliitilise kriisiga (loetelu pole lõplik), siis tabaks me turvaolekut täielik häving. Ilma, et taevas ripuks kole sabaga täht vmt."

Ma ei hakanud Hong Kongi rahutuste puhul kiitma oma selgelt/ette/nägemise võimet, sest need olid kirjutamise ajal juba käärimas. Aga hiinlane ei olnud siis veel viirust kandvat pangoliini ära söönud ja haigeks jäänud. Ei olnud veel selle loomakese liha väidetavat ravitoimet hiina meditsiini traditsiooni kohaselt enda peal ära proovinud.
Seega asjakohaselt veidi udusel moel sai ikka tulevik ära ennustatud.

Krooniviirus tuli ja turvaolek näiksegi kahanevat. Muidugi mitte ilma meedia ja sotsmeedia abita. 

Seoses mainitud viiruspuhanguga on hakanud levima spetsiifiline hiinahirm. (Märksa reaalsem, kui palju pasundatud "russofoobia", mis on õigupoolest tühi ideoloogiline sõnakõlks. Viimase ma asendaks tegelikku katet omava terminiga "tiblatõrge". (Püüe vältida teatud tüüpi ebaviisakaid, trügivaid ja lärmavaid isikuid avalikes kohtades, ühistranspordis, hotellides jne.)) Kuna inimesed ei teadvusta, kui nakkav ja kui palju surmajuhtumeid põhjustav on igal aastal korduv gripi epideemia (koos tüsistustega), siis on coronavirus (2019-nCoV) levikut ja ohvrite arvu jälgides võimalik kergesti paanikasse sattuda. 


Samas on huvitav, kuidas erinevad riigid praegu ja edaspidi selle haiguse ohule reageerivad. Hiina piirab, võtab tarvitusele sunnimeetmeid, võtab ette pöörase tempoga haiglate ehituse ja samas ei evi piisavalt personali, kes haigetega toimetaks. Venemaa saatis kodanikke evakueerima koletu sõjaväe transpordilennuki, toppis inimesed selle reisijate/inimeste vedamiseks sobimatu aparaadi keresse ja lennutas kuhugi taigasse karantiini. USA kaalub epideemia puhkemisel massiürituste ära jätmist, koolide ajutist võimalikku sulgemist. jmt.   “These decisions basically are an art form, not a science,” said Dr. Julie Gerberding, who served as CDC director under President George W. Bush.

Pealkirjad, mis kõlavad praegu nagu "Coronaviirus on tänaseks nõudnud rohkem ohvreid kui SARS" viitavad tegelikult sellele, et SARS'i ohvrite arv oli 774 ja praegu on ohvreid 900. Mis on tühised arvud kõrvutades n ö "tavagripi" poolt põhjustatud surmade arvuga. Ja suurim surmade ja nakatumiste arv on Hiina hiigelhaiglates. 
Hispaanlased leidsid reedel haige briti mehe Majorca saarelt ja panid ta haiglasse, eks näeme, mis tagajärjed sellel saare turismiärile saavad olema, ehk mitte rasked. 
Pean lõpetama enne kui pimedaks läheb ja tooma pööningult Muutuste raamatu (Yijing), et ennustada, mis nüüd edasi saab.