ja olukord on üsna kuum
Väitmaks, et moskoovias on juba 500 aastat valitsemine enam-vähem samal moel korraldatud (ja kõik väikeste variatsioonidega aina kordub, isevalitsejad, seniks kui neil elupäevi, püsivad võimul, vahel võtavad nad osa alamaid ja hukkavad või küüditavad, kui alamad midagi ette võtavad siis, nagu ütles Mahno: "В россии может быть або анархия або монархия,") pole vajagi nende ajalugu eriti põhjalikult uurida. Väga harva, kui seal midagi juhtub või muutub (ja siis ka ajutiselt, lühikeseks ajaks). Selline omanäoline lõputult vinduv tsivilisatsioon. Moskooviat Euroopaks pidada on mitmest küljest eksitav.
Venemaal peetakse kaugeks ja karmiks piirkonnaks Taga-Baikalit (Забайкалье) (no Kaug-Põhi mõistagi ka), aga kaart näitab, et Kaug-Ida, sealne Amuuri oblast ja Habarovski krai ja linn, on veelgi kaugemal ja Moskvast kaugemal olla ei saagi. Kui sealt lennukiga ja ilma vahemaandumisteta Moskvasse lennata, kestab reis 9-10 tundi. Startides hommikul kell 8, maandute Moskvas ca kell 10 hommikul, sest lend kulgeb läbi ajavööndite koos tõusva päikesega.
Komsomolsk Amuuri ääres, Nikolajevsk Amuuri ääres, Blagovešensk, isegi Svobodnõi ja samuti Vladivostok toetavad proteste ja korraldavad suuremas või väiksemas mahus demonstratsioone. Kõigest on näha, et Kaug-Ida on Moskva suhtes vaenulikult meelestatud ja selle meelsuse lätted on üsna kaugest minevikust ja sügavad.
Mind isiklikult üllatas Habarovskis viibides kõige enam, et ühel hetkel sõitis mööda tänavat tramm! Ja ma pidin harjuma mõttega, et seal ongi tänavatel trammirööpad ja täiesti tavapärasel kombel võib linnas trammiga sõita. Kuidagi assotsieerub mul nende trammidega ka kohalike mentaliteedi sageli ilmnev eripära. Esiteks on sealsed inimesed harjunud küllaltki äärmuslike klimaatiliste tingimustega, kuna suvel on sageli 30 kraadi või enam, taevas on enamasti pilvitu, põuavälk on suvel sage nähtus ja võib silmapiiri kohal kesta tunde, talvel ei ole miinus 30 veel mingi eriline ilm; teiseks on linnas mitu korralikku küngast, mille otsa ronimine nõuab vastupidavust, kolmandaks on osa sealsetest asukatest (võib-olla geenid) väga passionaarsed; neljandaks on seal inimesi, kes on rohkemal või vähemal määral, otseselt või kaudsemalt seotud või pärinevad küüditatud volgasakslastest, viimaste meelelaad ja käitumisnormid erinevad aga nö "tuumikvenelastele" omastest normidest tuntavalt; viiendaks on seal juba pikema perioodi vältel olnud küllaltki suur protsent protestantlike kirikute liikmeid jne jmt.
Ma ei tahaks olla soovmõtlemise meelevallas, aga näib, et perspektiiv elada senisega sarnases õigusetuses, stabiilselt toimiva ja lõputult jätkuva moskoovia võimu all, sealseid inimesi enam ei rahulda ja nad tahavad sellest vabaneda. Nad on teadvustanud, et paljugi toimuva ja ebameeldiva põhjuseks on elanikest mitte hoolivate, suvaliste, vääritute, varastest võimurite täitmatu kasuahnus.
Esimese kahe nädalaga on inimesed kogenud, et koos moodustavad nad jõu, mille vastu kreml ja jõustruktuurid otseselt ei julge minna, ning tunnevad selle üle uhkust. Nad kuulutavad moskooviale, et seisavad juhi eest, kelle nad ise valisid; aga hea, rahvast hooliva valitseja kuju on midagi, millest on unistanud inimesed ka Siberis ja Volgamaal jm. See tabab kollektiivses alateadvuses väga olulist punkti. Kui moskoovias leiduks vajalik hulk arvamusliidreid, kes tekkinud protsessiga liituksid ja annaksid sisulise panuse, mõtestaksid ja sõnastaksid seda laiemalt, siis mõne nädala pärast seisaksid kremloidid väga tõsise probleemi ees.
