Nii kaunis on protest ja samas kasutu

On ilmselgelt kasutuid teadmisi, mis siiski pakuvad rõõmu ja rahulolu. Õhtuti on augustitaevas kirdesuunal ere täht, mille kohta juba paar aastat oletan, kas võiks see olla planeet, nt Marss või Uraan. Kuna paistab nii eredalt ja aeg-ajalt tundub tema värvus muutuvat kollakast punaseks või rohekaks. Paar päeva tagasi võtsin end kokku ja asusin asja uurima. Ja saingi teada, et eesti keeles on selle tähe nimi Jõulutäht, ametlikumalt Kapella, põhjapoolkera taevas heleduselt kolmas täht, mis (ehkki küll sellisena näib) polegi õigupoolest üks täht, vaid hoopis kaks tähepaari. Tema kõrval tõuseb taevasse teinegi Veomehe tähtkuju täht, nimega Menkalinan, mis samuti pole tegelikult üks täht, vaid hoopis kahe tähe süsteem. No vot siis. Kas pole tore.

Teisest ooperist kasutu (ja hoopiski mitte rõõmustav) teadmine on, et suur poliitiline trikimees Luka kavatseb sõita Moskooviasse ja kohtuda seal natsliidri putiniga. Huvitav oleks teada, kuidas visiidi protokoll kooskõlastatakse, sest Luka jaoks on oluline voldemari mehiselt kaisutada ja süleleda, aga too kardab ju väga nakkust. 

Lihtsalt ajaloolise paralleelina kangastub, et Luka lennuk võiks teha umbes sama manöövri, nagu kunagi tegi Ceaușescu helikopter (kellele see viimaseks lennuks jäigi). (Samas filmistsenaariumina oleks täiesti kõlbulik, et mordor laseb järjekordselt raketi, lennuki ründamises ja allakukkumises süüdistab Leedut või Poolat ja NATO-st lähtuvale ohule viidates okupeerib Valgevene.) 

Tõenäoliselt, otsustades viimaste päevade retoorika põhjal, kavatseb aga Luka mordori igakülgse toetuse eest pakkuda Valgevenes sõjaväebaasi. Väidetavaks vastukaaluks naaberriikidest lähtuvale ohule. Jabur muidugi, et võimul püsimise kihk on sedavõrd kange. Kui orkid saavad oma lennuväebaasi, siis võib Luka valgevenelastelt küsida; "Kas te tahate nagu Süürias?" Sest normaalsem kui Bashar al-Assad Luka kindlasti ei ole. Tegelikult on ta hämmastavalt arg, kuna tõttab orkidelt abi paluma, samas kui teda (veel) ei ähvarda reaalne oht. Ainsa võimalusena, et Valgevenes toimuks võimupööre, pean endiselt sõjaväe sekkumist; kui kõrgem juhtkond jääb lojaalseks Lukale isegi riigireetmises, siis oleks veel mõeldav hierarhias mõnevõrra madalamal paiknevate väejuhtide vandenõu. Vähetõenäoline (vangutame päid), samas võib-olla ainuvõimalik pöörde stsenaarium.   

Meeleolumuusika

Juba teist õhtut olen Noize MC lainel. Nautisin muidugi imeilusaid suvepäevi, ujusin jmt, aga õhtul kuulasin ikka taas ja taas

Люди с автоматами (Live @ Минск)

ja  Чайлдфри jne.

Mõtted takerduvad; mordor ja mürgitamine ja mõrvad, mordor ja vabaduspüüdluste lämmatamine.

Vasya Oblomov I Вася Обломов 1 päev tagasi

Вы можете не любить Навального, не смотреть его расследования, не перечислять его фонду денег, верить телевизору, но сегодня человек внезапно попал в реанимацию в тяжелейшем состоянии после непонятного «отравления». (Как часто вы, выпив чаю в аэропорту Томска оказывались в коме в реанимации омской больницы в окружении кучи полиции, изолированным от всех близких? ) Вы можете даже верить в происки мирового правительства, тщательно пережевывать прокисшие доводы про «это никому не выгодно» и пр, но подобные методы политической борьбы - это самая крайняя степень подлости, которая для нашей страны, к сожалению, становится нормой. Алексею желаю скорейшего выздоровления.

Süda Sõrve sääres on parem kui Tõde ja õigus

Rõõmustan selle üle, et Eeva Mägi lühifilm Süda Sõrve sääres võitis Austraalias filmiauhinna, mis annab neile eelnominatsiooni ja võimaluse järgnevalt kandideerida ka Oscaritel. Ilma rahvuslikku eelvooru etc läbi tegemata. Kuna EFTA 2020 nominatsioonide reas on see film operaatoritööga esindatud, siis arvaks, et hea seegi. Aga dokfilmide hulgast leitud nominente vaadates, tundub mulle, et tehtud valik on 2/3 ulatuses meile omaselt provintslik ja rahvusvahelisel areenil ei kannaks need dokid mitte. Ega Oscaritel Süda Sõrve sääres praegusel ajal ka eriliste edulootustega saa olla, sest valgete meeste elud ja probleemid kusagil Ida-Euroopa saarel, kes teab kus kaugel mittekusagil, on praegu täiesti AUT-AUT-AUT! Hea on, kui valgetel autoritel üldse praegu lubatakse kandideerida. 

Aga igatahes Süda Sõrve sääres on fenomenaalne film. Juhtusin seda esimesel korral nägema juhuslikult, kõndisin toast läbi, telerist tuli see film, kuulsin ühe lause ja tardusin poolelt sammult. Ja kogu selle filmi sõnaline jutustaja tekst on fenomenaalne. Kvalitatiivselt kaugelt keskmisest üle. Ja kõik muu põimub ka täiesti võrratuks tervikuks. Nüüd on olemas väga hea film, mille kampaaniat võiks rahaliselt riiklikult toetada.  

Kirdõk, Batka, kirdõk

Valgevene. Kes aga vähegi viitsib, avaldab viimastel päevadel arvamust Valgevenes toimuva kohta. Nädala alguses olid ülekaalus need, kes alati jõuavad järeldusele, et mordor ja putin on win-win olukorras ja juhib ning kontrollib kogu mängu. Selliseid arutlusprotsesse suunavad alateadvuses peituvad impulsid nagu hirm ja vektori määrab veendumus, et mordori vastu ei saa. See on muidugi kremli propaganda saavutus ja soovi korral võib neid sel puhul õnnitleda. Samadel põhjustel hävisid eelmisel sajandil ka praktiliselt kõikide sovetoloogide arutlused, stsenaariumid, prognoosid ja õpetused.

Aga valgevenelased on olnud üsna kreatiivsed ja ühtehoidvad ning loetud päevade jooksul on protestid vastavalt olukorrale arenenud (tähenduses kohanenud olukorraga). Ja lisaks protestijate poolt kasutatud vägivallatule võitlusele avalikus ruumis, kus selle vastu on rakendatud brutaalset jõudu, on lisandunud streigid, mida ei ole ju enam ammu nähtud, mis Valgevenes aga seoses majandussüsteemi eripärale mõju omavad. 

Tänase päeva seisuga võib loota sellele, et jõustruktuurid väsivad, vanglad on täitunud esimeste päevade tulemusena ääreni ja uusi inimesi pole lihtsalt füüsiliselt võimalik kuhugi mahutada (aga hea tahtmise korral on see alati võimalik). Seega on kiusatus pakkuda, et protestijad on juba praktiliselt võitnud. Samas on täiesti võimalik, et OMON, siseväed ja miilits suudavad pikema aja vältel korraldada oma tegevuse nõnda, et päeval magavad ja õhtuti ning öösiti tegutsevad omal jõulisel moel edasi. Kas mordor ulatab oma abikäe ja saadab (või juba on saatnud, nagu mitmed on arvanud) sinna abiks oma OMONi, on üsna kahtlane. Ehkki mitte võimatu. 

Ja nüüd jõuab see arutlus kõigist kolmest suunast (A - kohalikud tegutsevad jõustruktuurid väsivad, või B - kohalik OMON jt ei väsi, vaid jätkavad senisel moel, või C - kohale tuuakse täiendav sõbralik jõud mordorist)  ühe küsimuseni: kas ja millal võiks lootusetu situatsiooni lahendamisse sekkuda Valgevene sõjavägi (tõenäoliselt piisab sõjaväe juhtkonnast)? 

Väga suure tõenäosusega asuks sõjavägi Lukašenka vastu ja sel jõul ei ole vaja isegi kaitseriivi maha võtta, piisab, et kindralid soovitavad endisel presidendil istuda lennukisse ja kaduda. Pärast seda peaksid nad muidugi kuidagi lahendama olukorra, kus peastaabi ukse taha kogunevad endised ministrid, KGB juhtkonna liikmed jt, palumaks tagada endale puutumatus. OMONi, sisevägede ja kgb tegelastel oleks siiski targem üle piiri moskooviasse liduda, arvan ma.   

Kas mordor teeks seepeale nüri järjekindlusega mingi vastukäigu wagnerlastest orkidega nagu Ukrainas 2014, ei tea praegu veel keegi; suurest igavusest võib punkris igasuguseid mõtteid pähe tulla. Ja riigi etteotsa oleks igal juhul peale vakantsi tekkimist võimalik kavala ja kangekaelse batka asemel sokutada mõni nendest viimaste valimiste kandidaatidest, kes oleks nõus jätkuvalt edendama koostööd kremliga ja püsima moskoovia mõjusfääris. Aga valgevenelaste noorem ja haritum osa ilmselt loodab, et Valgevene liigub  Läände ja Euroopasse. 

"Haapsalus on väga vaikne."

Nii

kutsuti mind nädala lõpuks Haapsallu suve nautima.

Ja kus siis reedel ja laupäeval läks  lahti! Valga Daami päevad, mingi laadavärk (võib-olla see on hansapäevade raames, meitea), lisaks motomehed-naised ja nende hardrocklaadne kontsert. Täismäng.

Peatänaval kohvikutes pered, isad-emad näitamas, et nemad puhkavad Haapsalus. Melu oli veelgi enam ja laias valikus, aga põgenesime Vasikaholmile ujuma. Ujusin nii palju, kui suutsin, ujuda oli hea.

 Ja uitasime kõrvalistes kohtades. Kus turist ei turni ja suvitajad ei sumise.

Ja põldmarju sai korjatud. Nüüd on suur küsimus, kas proovida neist teha mingi kogus ilma seemneteta marmelaadjat ollust... või oleks see liiast... vist pigem ikka üritan... Ja hakkangi üritama.

Juhtumisi lugesin ridamisi, järjest ja segiläbi Henrik Visnapuu ja Vladimir Nabokovi lapsepõlve-  ja  noorukiea mälestusi (H.V. - Päike ja jõgi; V.N. -  Räägi mälu);  meenutusi elust peamiselt 20. sajandi alguses. Milline tundus maailma lapsele ja kuidas noorukina keerulisi aegu tajuti.  Ühiskondliku positsiooni poolest kuulus N pealinna ja riigi eliidi hulka, V kasvas maal ja oli talupoegade hulgast. Põlvnemise, ümbritseva miljöö ja kasvatuse  poolest olnuks raske neil kahel veelgi rohkem erineda. Samas on mälestusi võrreldes näha, et mõlema lapselikku tähelepanu köitsid ja süütuid lõbustusi pakkusid sageli üsna sarnased tegevused.  Mõlemast said teadagi kirjanikud, Visnapuu puhul  saavutusena märkimisväärne  ja heaks näiteks, millise arengu läbis (väga lühikese ajaga!) eesti ühiskond euroopalikuks kultuurrahvaks pürgides. Muidugi hakati sellele alust (taas)looma juba 19. sajandi alguses ja suuri saavutusi oli läbi 19. sajandi (nt ajalehed, koolid ja seltsid ning talude päriseks ostmine (teadagi), viimast on  Tammsaare kujutanud muidugi kui millegi kohutava ja traumeeriva algust. Samas tasub tähele panna, et 20. sajandil läks moodi kujutada protestantlikust moraalist, (töö)eetikast jne jmt mõjutatud elu eriliselt süngetes värvides ja rõhuvana, sageli vaenulikuna. Realistidele oli see kuldaväärt aines.). 

Mõlemad elasid hiljem pagenduses (mõnda aega USA-s isegi üsna lähestikku) ja jälgisid eemalt, kuidas kaotatud kodumaal peremehetsesid kommunistid.

Mõneti juhuslikult sattus seejärel lauale Orwelli Lase lehtliilial kasvada. See raamat (suhteliselt harva mainitud) tugineb autori vahetule kogemusele ja kirjeldab valulikult 30ndate aastate olu veel noorepoolse vaese loomeinimese/kirjaniku vaatest. Oluline on valikute ja vaesuse teema, raha kõikvõimsus ehk selle puudumise mõju isiksusele. Mehe ja naise vahelisi suhteid käsitledes Orwelli tegelane näib vastanduvat D.H. Lawrence'i vaatele (pole välistatud, et ka rahapuuduse  kinnismõtteis tõukub raamat ühest vastavast Lawrence'i novellist). Hea ladus tekst ja hästi loetav, nagu G.O. enamasti ikka. 

Tagasiteel põige Padise kloostri varemeid vaatama.

Varemed on piisavalt suured,

väga asjatundlikult korrastatud ja restaureeritud, pileti hind 6 euri on viisakas, mõisas on restoranid ja kohvik, hinnad ei ole ülikõrgele upitatud ja toit oli maitsev.

Kui sel kompleksil läheb hästi ja jätkuvalt leidub külastajaid samavõrd, nagu praegu näha oli, siis on tegu teenitud eduga.

Teenindus ja külastajate omavaheline suhtlemine tõi mulle  miskipärast meelde söögikohad  Lõuna-Prantsusmaal ja Kataloonias.
Tahaks mõelda, et kloostri asukohal on veel hõljumas mingi omaaegne lõunamaine vaim, mis inimesi märkamatult mõjutab.
Kahju, et tsistertslaste kloostritest eriti Tartus ja ka Kärknas pole õigupoolest midagi säilinud. 

Eile vaatasin Luke mõisas Jakobi Mäe Kultuurikoja teatristuudio etendatud Tšehhovi Kolme õde; oli huvitavam ja lahedam, kui mõnigi kutseliste näitlejatega ja eksperimenteeritud, ainetel vmt tükk. Mõnusalt siiralt püüdlik näitemäng kulges heatahtliku publiku toel üsna tempokalt.

Hea orgasmi saladus

panen Postimehe sõsarväljandele iseloomuliku pealkirja 

(vt ka konkreetne juhis video 5. minutil) ja edasi ei pruugi (kui innustusite pealkirjast) lugeda.

Ma ülemäära palju meediat ei jälgi, eriti kirjutavate ajakirjanike omaloomingut. Viimaste puhul tekib mul paralleel väga noore iseendaga, kes ma läksin pärast käikude selgeks saamist ja vähekest mängimist ühe ja teisega sõprade hulgast ja pereringist, julgelt maleklubisse ja juba tahtsin onudega mõne partii teha. Üsna tuntud ja tasemel eesti maletaja istus siis minuga mängima, vaatas mu käike ja üldist mängujoonist, tegi mulle mati ja soovitas minna laste maleringi, et tutvuda malemängu algteadmistega, avangud, keskmäng, lõppmäng, strateegia põhitõed jpm. Enese kiituseks mainin, et  läksingi ja mõne aasta õppisin ja harjutasin seda mängu.  (((Lisaks nö tähtedele sain ettekujutuse ka õigekirjast ja pisut muud tarkust.))) 

Eks muidugi ajalehed ja nende kaasväljaanded ongi 90% mahust proledele ja ossidele; osa avaldatavast teenib eesmärki, et eesti lugeja oleks samas inforuumis idanaabri laiema publikuga (ma oletan, et tsaariperekonnast pajatavate nõretavate lugude ja Vanga ennustuste edastamise jmt osas on ikka mingi äriline kokkulepe ka, et omanikud saavad piiri taga mingit boonust).

Aga asja juurde. Midagi ma pingsalt ei jälgi, aga raske on mitte tähele panna, et üks mu vaieldamatuid lemmikuid, Jürgen Ligi, on muutunud lausa taltsutamatult aktiivseks, muudkui annab intervjuusid ja korraldab komisjonide istungeid. Põhjus on aimatav - rahapesu uurimine kusagil tasapisi jahvatab.

Ei ole need veskid me oma nõrguke prokuratuur ega järelevalve organid, kes teavad põhiliselt seda, mis toimub nende enda majas (või lahendavad mõne olmetapmise, väikse maksupettuse), kuid muu maailma asjus on pimedad, võimetud. Selle liigagi reaalse veski tiibu silmates on siis kesk suve tekkinud selline erutus. 

Konkreetsemaks. Ligi tiraadid finantsjärelevalve ja rahandusministeriumi ja tema enda tublile tegevusele ajal, mil läbi Eesti käis pretsedenditus mahus rahapesu, sarnanevad sellele, kuidas vahel juhtub, et tabatud sarimõrvari kohta räägivad naabrid ja töökaaslased ja kaaskodanikud, et kurjategija näis musterkodanikuna, eeskujuliku pereisana,  ühiskonna  väärtusliku liikmena jne jmt. Nii ka meie süsteeme hinnati rahvusvaheliselt nii kõrgelt jne jmt. Ja me ise kiitsime ka ennast oioioi. Ja Jürgen kiidab veel praegugi. Aga pole veel juhtunud, et soliidses ülikonnas, kalli autoga, alati naeratav ja korralikult muru pügav sarimõrvar pääseks karistusest ja toimetaks segamatult edasi teistele eeskujuks ja ikka heatujuliselt oma rooside ja heki juures. Tuleb uurimise tulemustega silmitsi seista, süüdistuste osas vastust anda ja karistust oodata. Mõnda aega võib me avalikkust ju spinnidega püüda, aga lõpp on ikka sama. Ligile parim, ehkki samuti üsna ränk otsus, oleks määratlus, et ta viibis tahtlikus teadmatuses. Mis sisuliselt on kuriteole kaasaaitamine, rahapesu soosimine. Ja siinkohal rohkem ei tahaks selle asja detailidesse süveneda. 

Kuid alati pakkugem midagi positiivset. Näiteks lootkem ja soovigem, et Ligi ja teised kõige sõnakamad ning ülbe suhtumisega reformarid tõmbuvad poliitikast tagasi ja ehk kusagilt asjalikumate KOV süsteemi reformarite hulgast leitud liidritega saaks see erakond uuesti  mingi hingamise.

Oleks sammuke normaalse poliitilise elu poole. Kuni reformarid ei uuene, seisame ikka punnseisus ja mingeid liikumisi pole loota ka teiste poliitsuguharude juures. Vaid halastamatu aeg võib parlamendi pingilt mõned vanemad olijad ära viia.

Aga... kõlab muidugi paradoksaalselt, aga muutumine kindlustab stabiilse arengu. Ja ühiskonna arengut parema Eesti poole juba nagu hakkaks igatsema. Mingi kisa ja null villa ei asenda seda kuidagi. 

 

Mingit aristokraatia pulli, juba lausa  groteskini küündivat, ikka isad-tütred, emad-pojad, isad, pojad, õed ja vennad ja sülekoerad, mõni üllatus rotka-kepinski ja muinasjutuline sekka eksiv seakarjus lisaks, see on üsna maotu etendus.