Klaas on ikka täitsa tühi, süvazen

"Joon kohvi, loen vanu raamatuid ja ootan, et aasta lõpeks." RB
 

 Täna on retušeeritud õhetavate põskedega suusatajate fotode päev. Selline liikuv püha, mis mõnel aastal liigubki väljaspool kalendrit. RÕPS päeva fotodel on lisaks tavapärastele rõõmsatele suusatajatele kohustuslikud ka lumised või härmas oksad/puud. 

Aimasin juba eile õhtul, et see päev on tulekul. Seepärast...  esmalt siiski eellugu. Seoses Jõuludega sain endale kuus grappaklaasi, mida polegi nii lihtne leida ja olen vahel nimetanud "mulle võib kinkida" rubriigis. See oli kaks päeva tagasi. Eile aga läksin meelel rõõmsal poodi ja... nimetagem seda väikeseks pandeemiaüllatuseks,  - poes grappat pole. Ja see polnud esimene selline pood. Tšatšat ka polnud. (Vist kirjutasin kevadel, kuidas mai alguses, otsustaval hetkel, ei olnud poes saket!) Ooo häda! Kuuldavasti olla poodides juba nähtud ka verisulis müüjaid, kes ei teagi enam, mis grappa on. 

Nii loojuvad tsivilisatsioonid. 

Sel aastal jäeti ära ka Trento jõululaat, kus tavaliselt on hulk ümbruskonna koduseid grappameistreid oma jooki pakkumas. Antakse väikese pitsiga proovidagi  ja päris korraliku ülevaate saab, kui oma grappat otsides olla piisavalt järjekindel ja iga leti juures peatuda. (Ma kuidagi ei soovita, lihtsalt mainin.) 

Igatahes see on koht, kus võib nautida Itaaliat ja seapraega hapukapsaid üheaegselt ja koos kohalikega (kes tunduvad olevat silmatorkavalt austriameelsed ehk Lõuna-Tirooli patrioodid).   

Eelnev ei olnud mõeldud surmtõsiselt ega taha külvata paanikat, arvatavasti kusagil mõnda ülehinnatud/hirmkallist grappat vast müügil on, paljukest neid grappajoojaid siinkandis ikka liigub, väike vaikne vähemus, kelle õigustest keegi välja ei tee. 

Sain Jõuludeks tellisemõõtu raamatu, Edzard Schaper'i Timukas.  On tõesti hea ja tänuväärt, et on Liivimaa Klassika sarja raamatud. Jätkem kõrvale, et möödunud sajandi alguse kohaliku (väike)aadli 😺 probleemidesse ja tunnetesse süvenemine võib olla kuidagi snobistlik ja eputav. 

Sama kehtib mingil määral ju muudegi kultuuride kirjanduse puhul. Mõnikord ei jõua nt lausega "Lugesin Dostojevski..." kolmanda sõnanigi, kui keegi seltskonnast juba hõikab vahele: "Oi mulle ka väga meeldib!" või "See on mu lemmikraamat!" 

Need asjad ongi kahtlased. Aga Tammsaare ja Krossi puhul pole nad mitte vähem kahtlased. 

Vot kui pisut naiivne neiu loeb Kareva luulet, siis ma usun, et lugeja ongi leidnud oma kirjaniku.

("A eks tu om jo algsest piäle nõnna olnd, et lukude kangelaise om ilusambad ja vapra ja iks inime tahtse noist lugides itse kah tunta, et timä nonde hulka võiks iks passi.")

Aga arvestades, millist olmeproosat praegu tsentnerite kaupa lettidele visatakse ja küllap ka loetakse, siis vist eeltoodud olukord on lahenemas, kõik on hästi  ja enamus lugejaid loeb endale täiesti arukohast lektüüri. 

 

Kõik eelöeldu on kaude seotud grappa kadumisega lettidelt.

Jõuluteema

 

number ÜKS on muidugi see mure,  mida lähedastele ja sõpradele kinkida. Ajab ju igal aastal inimese hulluks.

Ma tahaks käsitleda (st ebatõsist niisamajuttu ajada) Jõulusid läbi kohaliku rahvusliku prisma ja rääkides sel teemal ma analüüsin muidugi ka ennast (ega sea oma (silmapaistvat (mõistagi)) isiksust kuhugi väga kaugele ja kõrgele, (mainin igaks juhuks)). Töötan iseenda kallal, nagu peabki. 

Jumal on leppinud sellega, et eestlased ei ole usklikud kristlased. Kui nad seda oleksid ning Jumala poole oma mõtetes või palvetes pöörduksid, siis nad tüütaksid Jumala ära. Oma muretsemisega ja probleemide otsimisega. Juhuslikult kuulsin laupäeva hommikul raadiost paari minuti jooksul, kuidas NR arutles nõustajaga (vist enda näitel), et on probleem ja see on igal õhtul joodud paaris klaasis veinis. Mõtlesin seepeale, kuis oleme saanud nõnda rikkaks ja maailm on  arenenud, et võime endale soovi korral lubada paar klaasi veini igal õhtul. Kunagi oli sihuke värk võimalik ehk Itaalias ja Prantsusmaal, siinkandis sai volilt juua vaid õlut. Eestlane ei vaata sellele nõnda, et nüüd on elu heaks läinud. Ja kui ta sellele või mõnele teisele sarnasele probleemile (a la Jumal aita kaalust alla võtta vmt) jumalikku sekkumist ja lahendust ei saa, siis pole mingit mõtet usku pidada ju. Pole Jumalat olemaski, sest ta ei aita. Konkreetselt ja praktiliselt.

 Vahelepõikeks - kui oletada, et nt veini joomine on teema, mis kuidagi puutuks kokku patuga, 

siis 

vastavalt eksimuse raskusele tuleb ju karistus 

üsna kiiresti ja siin maises elus, mistõttu 

pole väga põhjust muretseda, et hiljem seda 

ette heidetaks, nagu näivad arvavat kainusele 

keskendunud lahkusulised. Ja ma jätan siin

mainimata kõik kirjakohad, kus veinist juttu.

 

 Aga et kurtmistele ja kaebustele vastust ei tule, on vaid asja üks ja väiksem pool. Hullem on lugu tänulikkusega. Eestlase ebausk ei luba tunnistada, et midagi on hästi. Tema kardab kõige enam asju ära sõnada. Ta ei julge vaadatagi sinna poole, kus midagi tundub hästi olevat. Sest kui ta nii mõtleks, või (veelgi hullem!) ütleks, siis kindlasti tabaks teda tohutu õnnetus ja tagasilöök. Mille peale eestlane ütleks näe kiitsin ja nüüd...   Juba lapsi manitsetakse, et ära sa kiida. No ja kuidas saaks siis meie armas eestlane pöörduda Jumala poole tänupalves ja lausa taeva poole kuulutada, et oi kui tore ja tänan sind selle või teise eest. Kohe järgmisel päeva oleks ju kõik nässus. 

Parem on käia ringi õnnetu näoga ja veenda end ning teisi, et võiks parem olla. Siis ehk ei võeta seda pisukest, mis kõige kiuste on õnnestunud elult endale kaubelda, ära. Ehk ei hakata külge, ehk midagi ei juhtu, ehk läheb mööda. Miks peaks saatus sulle mööda minnes jalaga tagumikku andma, kui sul niigi on säärane nägu peas, nagu just oleksid mõlemad jalaluud murdnud? "Nad elasid terve elu kartes, et midagi juhtub, aga lõpuks midagi ei juhtunudki."

Esimene lumi ja esimene sula

Viis päeva püsis maas õhuke jäine lumekirme ja täna on sadanud pisut ka ehedat lund. Mis on väga rõõmustav ning selle võiks  ametlikult lugeda esimeseks lumeks. Ehkki hetkel on väljas juba sula. 

Laupäeva hilisõhtul läksin välja vaatamaks, et on näha kukkuvaid tähti või..., aga sadas mingit külmunud vihma. Välistrepil istus naabrite kass, kes hingas imelikult vilistades ning piuksudes, nagu nohus kass võib tänu märjale ninale piiksuda ja visistada. Andsin naabritele märku, et kass võetaks mõneks ajaks tuppa ahju kõrvale diivanile. 

Laupäeva õhtul juhtusin ootamatult kultuurisündmusele - vaatasin YT-s online Valgevene Вольны хор'i  

plaadi esitluskontserti. Reaalajas oli päris äge, enam-vähem nagu päris. On ka järelvaadatav. Koorimuusika andunud fänniks ei pea end selle sündmuse vaataja ehk pidamagi, aga väheke tunnetust, milliselt taustalt see kontsert sünnib, võiks olla. Või siis intuitsiooni.

 järelvaadatav siin

Et vabaduspüüdlusega käib alati kaasas ka selgemalt nähtav või siis mõistmist eeldav, aga siiski tajutav ilu, tuleneb vist mingist metafüüsilisest printsiibist ja universumi olemusest. 

Hea õnne korral kunagi tulevikus vb neoskolastika ja füüsika alusel tekkinud uus fundamentaalteadusharu seletab selle lahti.

Üleeile leidis tänu Bellingcat'ile ,The Insider'i, CNN'i ja  Der Spiegel'i toel taaskord konkreetset kinnitust, et kremloidide ja juba kevadel kuhugi urgu pugenud voldemari peamine harrastus ja sõltuvus on oma poliitiliste vastaste mürgitamine. Järjekordselt tuli välja kogu mõrvabrigaadi koosseis ja salaoperatsiooni kohmakas korraldus. 

Veider, et sel ajal, kui spetsialistid tõsimeeli seletavad, et mordori pealik huvitub nüüd juba ainult süvaajaloost ja mõtiskleb enda koha üle kaugest tulevikuperspektiivist vaadatuna, plaanib see, paaniliselt enda mürgitamist kartev moskoviidist uusborgia, hoopis poliitiliste vastaste järjekordseid käpardlikke tapmisi. Millise publiku ees peaks mordori välisminister andma juba harjunud kombel seletusi "meie pole midagi teinud", et teda välja ei naerdaks? Küllap vajadusel siiski leitakse voldemarile või mõnele teisele need liikumatu näoga kuulajad ja antakse teada, et fsb tapjaagendid on hoopis kangelasarstid, kes võitlevad praegu koroonapatsientide elude eest 24/7.

Olen edukalt töid tõrjunud,  loodan, et ei pea lähema paari kuu jooksul ringi sõitma. Oleks nii kuni suure suveni. Mõtisklen, kui kaua võtaks ca 200 lk monograafia kirjutamine? Neli kuud? Olen üsna laisk, küllap läheks 5 kuud. Ja piinarikkale vormistamisele illustratsioonidega ja butafooriaga kuluks ehk veel kaks kuud. Veebruaris alustada, siis augusti lõpus saaks enam-vähem valmis. Vihmasel suvel võiks ju.  Mõtteis oleks peibutiseks perspektiiviporgand, et oktoobris sõidaks kuhugi kaugemale.  Kus kõik on uus. 

Reisimõtteid peab veeretama, muidu muutuksid nad kandiliseks või lamedaks ja ei liiguks enam üldse. Tuleb leida kaardilt üks soe meri, võõras maa ja midagi huvitavat/ligitõmbavat/sümpaatset. Kui korraga püüaks haarata tükikese Brasiiliast, Uruguayst ja Argentiinast, siis hiljem mõneks ajaks ehk ei kisu  teist korda üle laia vee lendama ja võiksin rahumeeli kinnitada, et käidud ja nähtud, tean küll.

 

 

PÖFF, Puu ja paast

Vaatasin mõnd PÖFF'i filmi, nt üsna naljakat kasahhide filmi Kollane Kass; oli lahedaid dialooge ja suurepäraselt kujutati üht kindlat liiki vaimset lühilainepikkust. Omanäoline. Adilkhan Yerzhanov on ka varem PÖFFi kavas olnud ja mujalgi festivalidel auhindu pälvinud, küllap tunnustust tuleb edaspidigi. 

 

Päris hea on ka Dinner in America, vb naljakamgi... raske võrrelda. Kollase Kassi puhul jääb õhku küsimus, kas see film on osaliselt parafraas ammusele 1973. a filmile Badlands, muidugi nihkes jne, aga leidub elemente (sama taustamuusika kasutamine jmt), mis näikse sellele viitavat. Vaatasin seepeale Badlandsi ka, vaadatav, tempokas ja terviklik. 

 

Et Läti asjadega kursis olla, tuli vaadata nende sõjafilmi Dveselu putenis/Hingede torm. Kui oleks Eesti-Läti maavõistlus, et kes oma vabaduse eest peetud sõjast parema filmi teeb, siis vist jääksime napilt viiki. 

Kui olla täiesti aus, tuleb mainida, et vaatasin ära ka Eesti, Soome, Hollandi Viimased. Venemaal on terve koolkond, kes teeb selliseid ja karmimaidki filme (muidugi Andrei Zvjagintsev jt, lavastavad kesk kõige lohutumaid Venemaa tööstuslinnu, kolkakülasid jne). Mittelaheda atmosfääriga tegevuspaigad, tegelased tupikus, kõik areneb vältimatu katastroofi poole jmt. 

 

Et aastaring loetakse peagi taas täis saavat, panen siia pildi puust ja mitte igihaljast, oma pildid puudest peab inime ju kuhugi panema.

 

 

Teiseks advendiks olen hea traditsioonilise vanamoelise ja stiilse paastukorra kohaselt jõudnud loobuda lihast ja asunud pillerkaaritama maitsvate kalaroogadega. Soolatud siig, soolatud siiamari, tuurast valmistatud uhhaa, praetud lest. Järgnevalt võib kala jm mereelukaid kasutada risottos, praetud angersäga on hea valik, punase kalaga portugalipärane aedviljadega pajaroog kuskussiga jpm. Nii et tegelikult ei ole liha söömisest hoidumine muidugi mingi loobumine. Tõsimeelseks paastuks tuleb leida harjumus või kaks, milles end pisut piirata. Hea praktilise vaimutugevuse treening.