2020 ja 2021

 olid (muidugi seoses kroonviirusega) sarnased, aga osalt ka erinevad. Kevadel 2020 olid tänavad ühtäkki inimtühjad, bussid kadusid liinidelt, oli inimesi, kes kartsid, et maailma lõpp on kätte jõudnud ja meist jäävad järele tühjad linnad, mille üle tulevikus, nt 1000 aasta pärast taastärganud tsivilisatsiooni eriteadlased loovad teooriaid, mis võis juhtuda ja kuhu kõik need inimesed kadusid.

Oodati vaktsiine, jälgiti, kuidas viirus vallutas riike, suleti piire, lapsed ja vanemad istusid kodus või jalutasid värskes õhus jne. Kui siis esimeste soojade maipäevade saabudes tormasid kõik välja. 

Meeleolu kerkis, viirus langes. Suvel võis lähiümbruses, st Lätis ja Leedus liikuda ja kodumaa kaunimaid kohti avastada. 

Esimese reaktsioonina otsustasime kevadel  firma võimalikult täistuuridel tööle panna, et pikemale kriisile vastu minnes oleks mingi majanduslik vastupanuvõime tagatud, aga ilmnes, et polegi probleemi, tööd oli, käive ja kasum olid. 

Nii see elu veeres kuni  teise laine ja vaktsiinideni; enam ei mäletagi, mida ja kui palju ja mis järjekorras 2020 sügisel taas suleti, vanurid said süstid kätte detsembris-jaanuaris, teised riburada hiljem. Ja millalgi 2021 algas antivaktserite trall ja uus valitsusjuht Kaja Kallas õppis neli kuud, kuidas on õige, kas "vaksiin" või "vaktsiin". Uus valitsus tuli,  kas kuidagi tänu homodele, blm-idele, kliima soojenemisele, me2-le, Donald Trumpile või kohvikannu vargusele; Kersti Kaljulaid jäi teiseks korraks valimata tänu intriigidele, kadedusele ja kättemaksuhimule, kibestumisele 😉 ja teiselt poolt otsustas ta vist varasemast rohkem pühenduda spordile (ehkki NATO etteotsa sobiks muidugi ka 😅); ja siis, oh kergendust, EV presidendiks sai Alar Karis, kes ei oska ise ka seletada ega ei osanud oodatagi ja mitte keegi ei oska mõistlikku seletust leida, kuidas ja miks just tema. Oli kena sinekuur ju ERM-i direktorina, abikaasa (idem õpetaja) sätitud ka naabermuuseumi etteotsa, igati mugav olemine. Ilmselt Aadu Must oskaks seda seletada, aga tema vaikib nagu kõdunev taburett.   

 

Ja Andrus Ansip, vana stroibati sampoliit,  hilisem vorstipoe direktor ja kindlakäeline juht, Neinar Seli ustav seltsimees, ju teadis ja organiseeris kaasa. Konspireeritult.

Rahvas sai kätte pensionisäästud ja abirahasid tuli ja börsil oli palju rohelisi kasvunumbreid ja koroona ei tundunudki enam nii kole. 

 Võtsin rahulikumalt, hakkasin valima, et oleks vähem tööd, mugavam töö ning 2021. aasta algusest  keskendusin vaid tulusaimatele lepingutele. 

Rahvas on jõel hea ja lahke –
teretulnud siin on alati kõik.
Ärgu muret olgu, kui ka puudub raha,
mõne penni laenuks neilt saada sa võid!
 

Kolleege haaras sama meeleolu - kui ei tarbi ega reisi ega mt, siis milleks aina töötada. Sellest sai aastal 2021 trend kogu arenenud maailmas. Uus nähtus. Tõsise ulatusega ja ilmselt tõsiste tagajärgedega. Inimesed lahkuvad töölt ja ei lähe enam tööle. Ja kodukontoritest ei taha ka välja tulla. Nii jätkub kindlasti veel mõnda aega. Ajal kui meie ajalehed parastasid, et UK-s pole autojuhte jt, kuna Brexit jmt, olid autojuhid oma UK kodudes ja vedelesid ja lihtsalt miski ei meelitanud neid tagasi tööle. Ja järjest enam kasvab tööst loobuvate inimeste hulk. Spetsialistid hakkavad tööle FIE-dena või loovad spetsialistidest väikefirmad jt taolised struktuursed muutused. Mis omakorda võib nullida lootuse, et maailm taipab ja toimib vastavalt, et osa tootmisest uuesti Hiinast kodukamarale tuua, mis oleks väga vajalik mitmest aspektist. (Peaks see aga tähendama migrantidest tööjõu suuremat osakaalu, siis pole seegi meeldiv väljavaade, eriti Euroopale.  Eks saabuval aastal hakatakse Eestiski neid kvoote ümber tegema ja ettevõtjate lobi hakkab valitsust survestama ja avalikkust mudima.)

HÄID JÕULE!

 Konstrueerisin sõpradele Leedus (kes on kunstiajaloolased ja vihkavad kitši) jõulukaardi, mis on retro ja stiilis 1921 ja täiega kämp; loodetavasti leiavad nad mooduse, kuidas suvel Kaunase kultuuripealinna raames ja formaadis valmistada mulle mõnd võrreldavalt õõvastavat kontraüllatust. 

(Lennukite joonitud valged pilved muidugi ei sobi XX sajandi algusega, alles Hitler hakkas reisilennundust promoma.) Raadiost tuli hommikupoolikul selliseid jõululaulukesi, et Jeesus oleks kindlasti raadio kinni keeranud ja tema jälgedes seda tegingi.  

Head pidutuju! https://www.youtube.com/watch?v=4jR32xHdo9s

Kirjutasin

 see ongi äsja möödunud ca 50 päeva eluloo alapeatüki sisu lühidalt. Õnneks kirjutasingi valmis. Ehkki  tundus miskitpidi vaevaline ja kahtlesin oma motiivides. Aga peab ju jagama teadmisi, peab kirjutama teaduslikke artikleid isegi juhul, kui minule ei ole nende eest arvestatavad punktid olulised,  akadeemiline tõmbamine ja lükkamine, ringmängud ja loendid jne ei mõjuta karvavõrdki. 

Aga nüüd on aeg võtta üks enam-vähem puhkus ja valmistuda Jõuludeks. Loome meeleolu:

 

 Kohalikul maastikul ei ole suurt mõtet erakordse ja uudse materjaliga või lähenemisega poseerida ja presenteerida (või provotseerida), et ON ikka huvitav ja vajalik ja hästi kirjutatud jmt. Kõigil niigi muresid,  vaja hoolitseda oma uurimisrühma projektide eest ja püsida koosseisus ja ma ei tea, mis seal suures kitsikuses vireledes veel kõik on. Aga paari kolleegi arvamus ikkagi läheb korda ja trükis ilmumise järel on alati olnud positiivne meelevirvendus ja kui mõned aastad hiljem keegi mainib, et seal sa kirjutasid seda vmt, siis tabab kerge hämmeldus ja tore on. 

Igatahes õnnestus kirjutada teemal, kus pole eelmiste uurijate jalajälgi, mis tundunub alati oluline. 

Ja millest ma vahepeal eemal olin. Ikka sellest, mis juba pikalt näib olevat akuutne, aktuaalne jmt.

Kokkuvõttes:

Täna möödub 32 aastat päevast, mil teispoolsusesse lahkus Andrei Sahharov. Arutaks siis järgnevalt, mis hetkel toimub poliitlises plaanis ja kitsmalt ja laiemalt. Pole oma pead viimasel ajal sellega vaevanud, vaid hommikuti pealkirju näinud ja raadiost juhuslikult mingeid jutte tükati kuulnud.

Kremloidid kogusid 100 000 orki Ukraine piiri äärde ja võitsid järjekordse väikese lahingu hübriidsõjas. Üldiselt on Voldemaril täiesti ükstapuha, kas tema orkid külitavad kasarmus ja lükkava selle ümbert lund või on telkides lagedal põllul ja soojendavad ennast bursuikade ääres. Muidugi on naljakam ja huvitavam kui mingeid tagajärgi kartmata võib kogu Euroopa kihama panna ja on meeldiv mõelda, et kõik kardavad Mordorit. Mis sellest, et välispoliitiliselt on moskoviidid viimased 15 aasta  käitunud laamendava pätikambana. Ja retoorika on viimastel nädalatel muutunud aina ülbemaks. Et nende välismin võib kirjutada avaldusi, kus näeb võimalust "mastaapseks (sõjaliseks) konfliktiks Euroopas". See on muidugi orkide sisu ja alussambad, valitsejate ja rahva ühisosa. Aasta või kahe pärast on Mordoris kõik juba täiesti vaikne, kõik on ära hirmutatud ja kontrolli all. Voldemar võib siis olla uhke, et on toiminud tõhusamalt kui Andropov, kes valitses ajal, kui väike Voldemar oli alles  tähtsusetu kagebiit.   

Ja kahjuks on Läänes praegu võimul väga keskpärased juhid Biden, Macron, Johnson, Draghi jt. 

Hale tüütu jama. Pikemas perspektiivis saab määravaks, kas tsivilisatsioon, mille alusväärtused loodi  2000 aastat tagasi ja mille uuemad mehhanismid on töötanud ca 200 aastat, laguneb ühelt poolt vanal ja uuel tasemel totalitaristlikeks antiutoopiateks ja teiselt poolt pidevas afekti seisundis ja stressis vaevlevateks sektideks killustunud ühiskondadeks, või suudab see uueneda ja kaotatu läbi kannatuste taasleida. Ma panustan viimasele, sest totalitaarsed režiimid ja sektid on siiski suhteliselt lühiajalised nähtused, tunduvad tugevad ja ägedad, aga kaovad ootamatult kiiresti. Või kapselduvad. Harvemini lõhkevad, mis ei pruugi olla hea.  

Et piisav hulk inimesi ühel või teisel moel väärastataks, nii et inimloomus muutub ja kaob see pide, mis seni on kõige kiuste aidanud elu valdavalt inimväärselt korraldada, ei tahaks uskuda. Aga muidugi

läheb just nii nagu läheb. 😃

Ja lõpetuseks midagi ilusat  

 

  

Järelsuvi

  Ahistatud ja hangunud olek oli liiaks pikalt kestnud ja möödapääsmatu vajadus sundis lõpuks liikuma, põhimõtteliselt kuhugigi, mujale, uude ümbrusse. Ja kui nii, siis oktoobri esimeses pooles on Kreeka saared täiesti sobiv sihtkoht. 

Õnneks neid on palju, fantaasiavaeguses võib lihtsalt järgmise valida ja sihtkohti jätkub. 

 

Väike hotell  oma rannaga, esimest korda elus võtsin kõik hinnas pakkumise, et oleks nii tšill kui veel saab olla. Eelveendusin, et hotelli arvustused oleksid ülekaalukalt vikside ja viisakate kultuurrahvaste sulest. Väikeste kõrvalefektidega muidugi, aga üldplaanis läks nagu plaanitud. (Saksa estraadimuusikaga peaks nüüd paaril järgneval aastal vahet. Siinkohal võiks jätkuda 1943. aastal ühes Tallinna lokaalis Wehrmachti ohvitseride omavaheline arutlus teemal, millal lõppes saksa kultuur, aga ma ei hakkaks sellesse sekkuma. 

 

 

Varusin paraja jao Gauloises'id ja võtsin basseinibaarist ilma jääta rakit ning säärase varjestusega võis õhtuid mööda saata/veeta ka kohalikust meelelahutuse haardes või embuses. 

 

Sama palju aega võis veeta tutvudes Minose kultuuriga, mis kitsamates piirides eksisteerinuvat ca 2000 kuni 1100 eKr. Heraklioni arheoloogia muuseum võttis tunde ja Knossose varemed samuti. Viimases noppisin maast ühe Minose kultuuri eelse savinõu killu, sellise lihtsa ja pronksiaja alguse poolse.) 

 (Kellele meeldib Joan Miró,  loomulikult meeldib ka Minoa, eks.)

Võib ju nii mõelda...

et mis see 4000 või 3000 aastat ära pole...

 

(Moodsast Kreekast meeldisid mulle kõige enam bussitalongid, millel oli peal igasugu moodsaid vidinaid, bussi sisenedes andsid talongi juhile, see rebis selle pooleks ja andis pool reisijale tagasi, teise poole viskas papist karpi. Taibukad inimesed, oskavad lihtsaid lahendusi leida.)

(Ajatu Kreeta meeldiv külg tõusis esile juustupoes. Müüja lõikas proovimiseks lahke tüki värskemat gravierat ja laagerdunumat gravierat ja muidugi oli leti kaugemas servas ka plastikpudelisse villitud poolkodutoodangu raki. Tuletas meelde Gruusiat, kus just samuti sai komplektis ostetud juustu ja tšatšat.)                      

zoi!

olemine ja härjavõitlus 

 

mis kõik ikka mastgõuon 

olgu siis metsatulekahjud või maavärin.

 

 

Väikeste eripäradega, nagu nt olümpiamängude toimumine Hiinas.  Suvemängud võiks küll edaspidi alati toimuda Kreekas, talimängu nt Šveitsis, oleks vähem probleeme.

Hull lugu

 

Jutt on akadeemik Valter Langi kirjutisest, mis PM ilmus rubriigis TEADLASE PILGUGA. Olen rabatud. Muidugi reedab juba pealkiri (valides suletuse, valime hääbumise), et tegemist on ideoloogiliselt laetud tekstiga, aga arutlus ja argumentatsioon on üle mõistuse abitud. Mina ei taha väita, et peaksime valima suletuse vmt, aga lp arheoloogia professori sulest pidanuks ikka adekvaatsem käsitlus tulema.

3000 aastat tagasi ja kammkeraamikute ning nöörkeraamikute juhtumi õppetund ja tulenevad järeldused... Oh kuidas küll need kaks neoliitilist kultuuri hukka said... täpselt nagu kõik teised neoliitilised kultuurid. Suletuse-avatusega pole sel mingit teaduslikult leitavat põhjuslikku seost. Kultuurid hääbusid. "Hääbusid" võib olla ka tähenduses "muutusid" jne. Aga kui kõnealuses artiklis pole selgeid definitsioone, siis minagi ei hakka siinses postituses, mille tahan valmis saada maks 15 minutiga, täpseid definitsioone sõnastama. 

Ja siis tuhat aastat tagasi tulid teadagi sakslastest võõrvallutajad, neid tabas ka tänu lõimumatusele ... oot mis see oligi... "valinud tee vältimatule hääbumisele".   Jee! Baltisakslased teadagi olid 1939-1940 sunnitud siit lahkuma ja mõne aja pärast taasassimileerusid oma emamaal. 1945 paigale jäänud küüditati Siberisse. Kuidas neid saab suletuse ja avatuse teemaga siduda ja midagi sel moel tõestada? Keskajast oleks võinud valida liivlaste saatuse, aga nende parem positsioon ühiskonnas jmt tõestab hoopis seda, et rahvas võib hajuda, keel kaduda ja lõpuks hävidagi. 

Katalaanid, kellest osa elab Hispaanias ja teine osa Prantsusmaal, on samuti näide sellest, et esimeses on nad tugevad, hoiavad keelt ja kultuuri, teises aga tundsid nad märksa vähem pinget kooselus prantslastega ja sinna nad suuresti lahustusidki. 

Oma teksti lõpuosas, õpetliku lugemise kokkuvõtteks, kasutades suhteliselt uusi sõnu/mõisteid nagu "sünergia", pakub õpetatud mees välja, et siinsel territooriumil peaks ikka uue terviku  ära moodustama. 

Ma nimetan seda uut moodustist nõukogude inimeseks. See unistus pole siis surnud, mõneks ajaks oli tõrjutud alateadvusse ja nüüd tegi väikese triki korras ahhhaa! ja hüppas akadeemiku sulest otse seitungi leheküljele.

  

Ülestähendusi

 üsna üldisi

Vahel on lihtne teha kokkuvõtteid, aga on ka korrad, kui pole joont vahel, et võiks liita ja loendada ja  summani jõuda. Ütleme - tuleb sügis ja vaatame tagasi suvele. Samas tahaks veel natuke suve saada... mingisugust...  et tomatid edasi valmiksid, saaks õhtul väljas istuda. Ja suveseened märatseksid hullunult samblas. Mõni liblikas veel lendaks.

 

Läksin  riivamisi läbi puudesalu ja 

juhtusin rohus silmama massiliselt seeni, ilusaid pruune kärbseseeni, 

paljudel siledad kübarad ja vaga välimus. 

Seeni pildistada nende loomulikus keskkonnas on keerulisem kui võib arvata. 

Seega pilt on niijanaa. 

 

 

 

 

 

Õhtul tõi hää inime otse koju kätte kastikese sirmikutega, 

 

 

neid oli palju lihtsam pildile püüda.

 

Maitseomadustelt ei oska võrrelda, aga sirmikud on seda väärt, et korjata ja kohe pannile, nagu ütlevad paadunud seenefännid.
 

Suve hakul kuulsin siit-sealt, et küll olla palju liblikaid sel aastal. Ma nägin - palju valgeid liblikaid, need on siis apollod, kapsa- või naeriliblikad. Samas uusi liblikaid, mida juba eelmisel aastal poleks pildistanud, kohtasin harva/vähe. Väga varakult ja esimese liblikana nägin ja pildistasin harilikku kevadvaksikut

 

👉

 

keda varem ei olnud pildile saanud ja eks esimesel pildil läks teravus pigem aia taha, aga raskel ajal käib kehv kevadvaksiku pilt ka. Eksole.

 

 

Hiliskevadpäeval jäi silma kärbtiib, kes plaksutas hoiatavalt tiibu, kui tüütu päevapaabusilm püüdis talle läheneda.

👇

 

 

Siis suuremalt ette võetud loodusmatka ja jahi käigus sattus ette keegi silmik, üsna harilik, kuid eputavalt kartlik. 

Hüperägedat pilti ei saanud.

Täiesti subjektiivselt - pole see aasta mulle palju liblikaid suve pakkunud.

👇

 

Suvi 2021 läheb ajalukku kui kõigi eesti tomatite lõhki kasvamise aasta, mis on muidugi parem, kui minu tomatite varremädaniku aasta 2020.

Olgu lõhki, aga vähemalt punased.

Laiemas plaanis kirjutatakse 2021 ajalukku kui aasta, mil Afganistanis lõppes USA ja liitlaste sõjaline missioon, Taliban võttis riigi üle ja mingi võimu seal kehtestab. 

 

Kummalised on kommentaarid, justkui kremloididel olla nüüd põhjust muret tunda. 

 

Ei ole.

Voldemar ja tema mordori kamp on ilmselt rõõmsad võimaluse üle minna Kesk-Aasiasse sõdima. Luua baase Usbekistani nt. Rohkem vägesid Tadžikistani. Midagi ehk ka Türkmenistani. Ja kui siis kusagil mordori oblastis lendaks mõni maja õhku, oleks täiega pidu. Mis viga valitseda, kui käib sõda. Võtta tarvitusele meetmeid ja kindlustada turvalisust, st kontrollida ühiskonda, luua õhkkond, kus riiklik terror on norm, erimeetmed ja vaenlase otsimine põhjendatud jne jmt. 

Sõda lõunarindel oleks mordorile väärt kingitus. Kas mõne liblika tiivalöök selle valla päästab, vaevalt, aga hea tahtmise korral poleks ju keeruline kombineerida klassikaline intsident piiril. 

Unistus tormata kirsades India ookeani randa jääb küll unistuseks, aga pikas perspektiivis sobib Aasia Indoneesiast Türkmenistaanini permanentseks sõjatandriks kõigile suurematele tegijatele. Orkidele sobiks hindufašiste pommitada, hiinlased nüpeldaks põlismoslemeid, kapistaanlased viskaksid tuumapommi hindudele, Vietnami ümber on naabritel palju asju klaarida, no ja P-Korea sõjavägi ootab juba kaua oma võimalust; Afganistanis oleks siis vb üsna rahulikki.  

Ja lõpetuseks numbrimäng - näinud eilseid kogunemisi, taaskohtumisi  ja  rõõmsat massimelu pakun, et 

10. septembril tuvastatakse meil 1000 uut nakatumist. Ma täpselt ei ole aru saanud, kas me pidime õppima sellega elama või ei pidanud, palun konkreetset infot.

Ei negatiivne ega positiivne

Ma päriselt ei tea, kuidas siinsed postitused jagunevad, mitu protsenti on päevakajalist ja kui palju liblikatest, milline osa amatöörfilosoofiat, tundehõllandusi, maitseüllatusi jmt. Aga las olla kõike.  

Olgu või tähtpäevajuttu, et kuidas möödub 30 aastat neist päevist, mil kremloidide paremik, kõik need kavalamatest kavalamad ja targemad ja võimukamad kokku tulid, tegid hea plaani N Liidu päästmiseks ja enneolematult lühikese ajaga keerasid kihva kogu Lenini, Stalini, Hruštsovi, Brežnevi ja Andropovi ürituse. Ja kõigi maade proletaarlastel kadus lõplikult tahtmine ühineda. Ja Eesti, Läti ja Leedu ütlesid, et Me läheme nüüd minema. Muidugi sai sellest tunduvalt parem. Ja sel pidulikul päeval ei tahaks mainida, et ilma peast segaste tibladeta oleks veelgi parem. Või sobiks Roosiaias osa kõnest pühendada sellele teemale?  

 

Oh aegu, oh kombeid... või noh mis kombeid, see on midagi olulisemat kui kombed, aga sobivat sõna ei leia, oh tühisust - vb, aidaku mind muistse aja Postimehe ja Edasi  keeletoimetaja Helju Vals keeletoimetajate taevavallast. Ehk pakuks oh aegu, oh sisutust? Kui Soomere rääkis ümmargust juttu, no oli, aga nüüd suudab järgmine kandidaadi kanditaat Karis rääkida täielikku NULLI.

0 sisu. Mis saab, kas palkab nõuandjad ja kõnede k00staja ning peab nõnda seda t0redat ammmetit? 

A mis kasu tõuseb sest' riigile ja rahvale? 

Juba neli-viis päeva on esilehtedel ja tagalehtedel Afganistaan-Afganistaan... Ikka samad kaadrid George Harrisoni välimusega võitlejatest, kes käivad sundimatult ringi kitarr automaadid käes.

Ja ega   

meiegi maga, palju on seletamist, et milline õppetund see täiesti ootamatu ja kiire Talibani võit ja Afganistani riigi kokku kukkumine on.

 

Lisaks noortele on ka soliidsemaid talibani isasid, kes muidugi rahulikul toonil teatavad, et eks nende enesestmõistetav eesmärk on lõpuks islam kogu maailmas. Eks paistab, kas seda rõõmu levitatakse ka väljapoole Türkmenistani, Usbekistani ja Tadžikistani. Tere tulemast 21. sajandisse, fanaatilise ja ekstremistliku islami perioodi, hiljem hakatakse seda nimetama vb "rohepöördeks".

Möödapääsmatu ja kiire pööre.

Need vanemad juhid on pealtnäha üsna rahuliku olemisega, pole vist palju mööda mägesid turninud. 

Nagu Demis Russos. 

 

Kui jälle ei suutnud keegi ekspertidest sellist sündmuste käiku ette näha, siis kas ei peaks ekspertide kõrval kasutama mingi muu eriala inimesi, kes suudaksid suuri ja kiireid muutusi ette näha ja prognoosiksid sündmuste käiku lähtudes mingitest muudest märkidest kui eksperdid.  Mida see sõna ekspert nüüd õigupoolest tähendab?

 "Milliseid järeldusi me USA kaotusest teeme" jne arvamusartiklid ilmuvad

Ühesõnaga - Hiinajamoskooviapropagandapunktidruulivad. Igatsen taga seda imelist asja, mida nimetatakse tagantjärel tarkuseks. Aga ei paista kusagilt. 

Karzai valitses Afganistani 2002-2014 ja seejärel seitse aastat valitses seal Ghani ja neil oli kogu tugi ja vägi ja abi... aga kui nad ei suutnud riiki ehitada, siis lõpuks on USA president süüdi. See on Afganistan, mitte Arizona. Seal on Hindu Kush, mitte Suur Kanjon. Ja tõsimeeli räägime, et USA-d ei tohi usaldada ja ei saa loota jne. Mis haiguse tüsistusena  mõtlemise võime nende arvamusartiklite esitajatel ära kadunud on?  

 

Kuid kui USA on edaspidigi kõiges süüdi, siis võime rahumeeli senisel moel oma riiki edasi juhtida ja Kaljulaidi tagasi valida või asendada Karisega, kelle valimine TÜ rektorikski oli piinlik. Eks mõni muuseumi direktor on praegugi pädevam kui hr Karis (või pr Karis, kellelt hr Karis oma vajalikud teadmised ja oskused muuseumi juhtimiseks omandanuvat). Alar Karis ütleb, et Eesti tulevikule on oluline tark ja haritud rahvas, muidugi, aga ise sümboliseerib seda, et teadmistepõhine tähendab meil, et oluline on, keda sa tead, kompetents ei vii inimest kuhugi, tuleb osata õigeid suhteid luua ja hoida. Isegi naljatada sel teemal on piinlik ja hale. Aga perekonnal on  head suhted reformiparteiga, on nendega ju Tartus maid ja maju jagatud, Hanson pinginaaber, Jänes sõbrants, Rotary, viskisõbrad jne jmt. 

President valmis. Pole vaja USA-st määrata ega Brüsselist saata, kui siis kremlist, eksole. 

 

Nojah, 21. sajand ja ju paljugi varem võimatut saab tegelikkuseks. 

 

Aga sel pidulikul päeval, 

mu daamid ja härrad, 

unustagem kõik hädad ja nautigem PIXIES't (kes samuti andis oma panuse, et saavutataks võit kommunistide ja okupantide üle. Kuidas nii? - selle üle, hea lugeja, mõtle ise).

 

 

 

 

 

Mitte metafüüsikast ei tahtnud

 ma kirjutada.

Kas saab see olla juhus, et pärast nädalat, mil kuulasin tosin korda järgnevat toredat laulu

Bust Your Kneecaps

olen viimase nädala jooksul kaks korda seoses lähedaste jalatraumadega EMO vahet käinud?

Taas olen mittepõhjuslike seoste valda eksinud ja Synchronizität  teooria hämarates katakombides kulgeb mu mõtte käänuline tee. Kui palju näiteid mittepõhjusliku parallelismi kohta peab inimene kogema, enne kui ta näeb... nende taha.

Oh protsessid, seosed, suhted... Kui võtta mõni palju kõneainet ja tähelepanu pälvinud sündmus, nt et igati toredast, pehmest ja karvasest Soomerest ei tahtnud poliitikud veel teha presidenti, siis asi pole ju Soomeres kuidagi eraldivõetuna. Soomere omadused, sobivus on tema ja käimasolevate protsesside vahel, tema seostes, teda ümbritsevates seostes, teda defineerivad tema suhted jne. TA presidendina on eelmainitud tegurid/reaalsus sobiv ja paigas, riigi presidendina mitte ja see pole oluliselt mõjutatud tema isikuomadustest või oskustestki.  Liiga keeruline? Püüdes lihtsamalt reaalsust kirjeldada, võiks ütelda, et isikud (muutuvad, nagu kõik muugi) on küll osake reaalsusest, aga laiemas pildis kajastub reaalsus toimuvates protsessides, kus valitsevad paljud erinevad mõjud. Mis presidendivärgist saab, eks näis, aga eelneva mõttekäigu illustreerimiseks on senini sündmuste areng Soomerega küllaltki hea näide.   

 Soomere on ka hea näide sellest, kuidas me olevik on seotud lähiminevikuga. Ja miks lähimineviku kohta peaks rohkem ja täpsemalt teadma, selgemalt fikseerima jne. Üht-teist ju on avaldatud, aga mitte ammendavalt. Nt aastatest 70ndate teine pool kuni 80ndate keskpaik, vastupanuliikumine ja usuelu ja mitmesugused allhoovused, mis eksisteerisid nõukogude korra keskel ja elasid oma elu. 

Midagi on avaldanud Niitsoo, Pesti, Vahter, Vahtre... Parek, Tarto ja Niklus, Pärnaste. Kõik need on tänuväärt raamatud, aga neil päevil Soomere case näitas ilmekalt, kui abitud võivad olla need poolkirjaoskamatud leheneegrid, kes taolistes asjades lähevad vana kagebiidi Pooli juurde küsima, et kuidas asjad siis õigupoolest olid. No häda, kui ajakirjanike keskmine tase on nii madal. Ja arukest pole sündides antud. 

Läks hästi, et Tarmo Vahter võttis arhiivist vastavad dokumendid ja selle juhtumi suhteliselt ruttu ära klaaris. Aga mahavaikimisi ja eneseupitamisi ning igat sorti ebatõtt on selle aja ja inimeste kohta liikvel palju. Ahonen püüdis Okupatsioonide muuseumi direktorina luua kindlamat alust selle perioodi ajaloo uurimiseks, vb läks liigagi akadeemiliseks, aga tema asendati mega asjatundmatute neiukestega ja kogu see muuseum ja algatus nulliti ära. Oh kuis särasid sel puhul mitmete poliitikute näod, nagu oleks meid jälle vastu võetud Nõukogude Sotsialistlike Vabariikide Liitu, nii ülev tunne valdas neid Vabamu avamisel. Kui sealt tuleks nüüd mõni trükis või näitus vaimus "Valdur Timusk: dissident KGBs" või "Rahvuskommunistid" või taasiseseisvumise aastapäeva tähistamise puhuks "objektiivne" käsitlus kommarite teenetest ja juhtivast rollist, aust, mõistusest ja südametunnistusest jne jmt. Siis võiks jälle meenutada, et see on protsess, ebameeldiv protsess, mis võrdub ebameeldiv reaalsus.  

Aga mis jäi meie poliitilises reaalsuse triiviva Soomere puhul kuidagi eriti silma, oli tema juures mingigi loovuse ja vabaduse ilmingute puudumine. Ja kardan, et järgmiseks proovitakse teist samasugust kanditaati. See on kurb. Märk, et asjad liiguvad halvas suunas.   

Eesti president

 Valisin eile õhtul Eesti Vabariigile presidendi. 

Õhtu õhus oli läppunud vinena ikalduse, taudi ja põua ning hübriidsõja hõngu ning lisaks ootust, et panevadki Tarmo Soomere nagu suvalise laternaposti presidendiks (kardan seda otsust. akadeemiliste hulgast ei valita esinduspoliitikuid ja rahva ühendajaid. akadeemikule on loomulik pidada loenguid, see on osa taolisest inimtüübist. lisaks on paljudel akadeemilistel kodanikel üsna küsitavad sotsiaalsed oskused/tunnetus. suhtlemisel on mõnigi teadlane, õppejõud jmt üsna ilmselt kerge autismispektri häire piiril.). 

 

Aga kelle ma hädaolukorras, üldises peataolekus ja kriisis leidsin? 

Lihtne ja lihtne, presidendiks sobib hr Margus Laidre. Pole kahtlustki, kuivõrd vilunud ta on parkettidel, soliidne, väga haritud ja tark mõtleja, heatahtlik, lihvitult lihtne, viisakas jne. Mul pole põhjust ülistada ja pugeda. Ta üldjoontes ongi selline.   

Nii et Margus Laidre presidendiks ja mindagu järgmiste keerulisemate ja oluliste küsimustega edasi. 

Selguse mõttes pean mainima, et parlamendis ja erakondades pole Margus Laidre kandidaadiks seadmist muidugi arutatud, nii et ega me parlamentaarne erakondlik riigivalitsemiskorraldus taas korralikku presidenti ei leia.

Suvine taas

 Olin sel nädalal Võrumaal ja eemal  netist, nutist, uudistest ja  tüütust plärast. Leebed ilmad, ilus loodus ja kenad inimesed. Järvel sõidetud, kalagi püütud, ujutud. Ei teinud sellest idüllist ühtegi pilti. Siiski -  mõned suvised pildid on sellest, kuidas noort piiritajat lendama tuleb õpetada. 

No mis teha, kui leiad abitu linnupoja sõidutee servas väga kohmakalt mööda maad liikumas. Õnneks olid tiivad terved,  lind korras, vaja vaid kärbseid ja parme püüda ning väikese harjutamise tulemusena hakkas  taipama, et noka otsa torgatud putukas tuleb alla neelata. Nüüd on lind headesse kätesse usaldatud ja küll ta elu pärast üht õnnetut päeva jälle lustiliselt ja lennates  edasi läheb. 

 

(Piiritajale lendamise õpetamiseks tuleb tema peopesale võtta (kummikinnas peaks käes olema!) ja kätt üsna kiiresti ülevalt alla tõmbama, mistõttu tema tiivad füüsika toimel laiali lähevad, instinkt juhatab õigeid liigutusi tegema jne.) 

Tulin sellest nö isolatsioonist tagasi ja infoväljale kappama ja midagi pööraselt rõõmustavat ei leidnud. Uus tselluloosi tehase plaan. Mula rohepöördest võib ju ajada, aga metsa peaks ikka korralikult raiuma, eksole. Ja vee läbi tehase laskma, muidu voolab niisama. Kui siis metsa enam ees ei ole, on tuhamäed ka kaugemale näha. Ja väike mereveereostus Sillamäel käib hea elu juurde.

Vabadusvõitleja Enn Tarto lahkus siit ilmast. Poliitikutest oli ärasaatmisel näha Ratast ja Lotmani ning mõnda inimest endistest konservatiividest, Tartu linnapea oli kohal, Mart Niklus, Lagle Parek ja Eve Pärnaste muidugi. Seoses Nikluse ja Tartoga meenub lugu, kuidas Tarto saabus vangilaagrisse, kus varem oli istunud Niklus,  juhtkond ja valvurkond olid mures, et läheb jälle suureks jamaks, tuleb ülitülikas eestlane jne. Aga rahunesid maha, sest Tarto oli väga stoiline ja rahulik poliitvang, kes ei kuulutanud pidevalt välja näljastreike ja ei kirjutanud kaebusi.  

Uut presidenti pole ikka veel leitud ja istuv vana president korraldas praamiõnnetuse ja pani ühendusele  Saaremaa ja Hiiumaa ning mandri vahel punni ette.  Muidugi ta ei ole süüdi, ma tean. 

Igapäevased numbrid kasvavad, peagi on kolletel ka ilusamad nimed kui eelmistel, punk ja rock kolle, folkkolle, ooperikolle, koguperekolle jne. Kolmas laine tuleb meeleolukalt, aga neljas laine novembris saab olema üsna nõme - uus tüvi, kolmandad süstid jmt, selge see, pole vaja bussijaama mustlaseidel ennustadagi lasta.

Aga jupp suve on veel ees, tomatidki puha rohelised, liblikaid ei ole veel viitsinud pildile püüda ...

 

Ühe Võrumaa liblika pildi siiski tegin, olgu see lootuse ja muutuse, lõputute võimaluste ja täiustumise sümbolina hea enesetunde nimel siia lõppu lisatud. 

 

Piisavalt suvine

 Foto kahe põrnika ideaalsest pulmareisist pildistasin 8. juunil 

ja see oli palav päev. Aga läks veel kuumemaks. Maanteedele pandav asfalt ei tahku, puudelt langevad kuivanud lehed, börsil on labiilsed väikeinvestorid, kes punaseid numbreid nähes tormavad odavalt müüma, ametlik seisukoht viiruse leviku suhtes on fatalistlik ja neljapäeval kõrbes mu arvuti toiteplokk läbi. Vaatasin nurgas seisvasse doonorarvutisse ja võtsin mitmeks päevaks pausi, enne kui hakkasin raali lahti kruvima ja asendusjupi juhtmeid paika sättima. Aga...

kolme ja poole päevaga vaatasin ära kõik neli hooaega sarjast The Good Place. ! ! ! HA!

(Ausa ülestunnistusena pean lisama, et külastasin vahepeal ka Luunja Kultuuri- ja Vabaajakeskust ning vaatasin H.Visnapuu ja L.Otsa näidendit "Keisri usk". L.Otsalt tahaksin küsida, kas ta tõesti usub, et etenduse lõpus lavale rivistatud näitlejate poolt esitatav muistne rahvalaul tagab, et publik saab katarsise?  Kas seda ei ole juba liiga palju kordi tehtud? Aga muidu polnud vigagi.)

The Good Place on lahe sari. Seal on isegi paar prohvetlikku kohta (segatuna absurdiga, mis näitab uues valguses, millised kannatused võivad tabada inimkonda, kuna keegi oli otsustanud süüa nahkhiirt (nagu nad väidavad), (UWAGA! spoiler! - sarjas pajatab tegelane haiguspuhangust, mis puhkes, kuna ta suudles nahkhiirt - see on tegelikult väga tähtsusetu detail TGP-s). Lisaks mitmel tasandil huumorile ja pakutavatele algteadmistele moraalifilosoofiast, ports ebazen'i, paratamatud paralleelid Dantega (kelle surmast peagi möödub 700 aastat) jpm.

Ah et kõik peale minu olid seda juba vaadanud... Muidugi.

Ei toidupost, ei reisipost

 Hea hommikune munapraadimislaul

Kõlbab nii hot dog'i jäljendava omleti 

 

 

(riivitud kartul üle panni laotada ja praadida kuldseks võrguks, lahti klopitud muna (antud juhul rohelise tilliga segatud, mõistagi pisut soola ja pipart) peale valada, hiljem puistata peale riivitud juust ja lisada juustuleht, siis viimaks praetud viiner/vorst  ja kokku rullida; viie minutiga jõuab küll, kui kasutada kahte panni)

kui ka œufs bénédictine või Eggs Benedict'i valmistamisel 

 

Käisin eile Piusal ja minust sai karjääriujuja (fotol veesilm karjääris). 

 

 

Sellist Piusa koobaste pilti on tehtud kindlasti sadu

 

 ja tuhandeid kordi, nüüd on minul ka isiklik pilt 

olemas.

 

Külmad koopad, värvilised liivad

ja liblikad (pildikeeles on lihtsam seda edasi anda ja hoiab ka ruumi kokku),

ning muud Mägi-Eesti lõputud võlud ja mõnud lisaks.

1984 ja Valgevene

Eile oli Vanemuise suvelavastuse esietendus Kammivabriku sündmuskeskuses, Orwelli 1984 instseneering. Käisin vaatamas ja nägin, kes olid ennast selle sündmuse puhul näitama tulnud. Teema on ikka piisavalt kuum ja trendis, et meelitada ligi tähtsaid isikuid. Viimased jagunesid isikuteks ihukaitsjatega ja ilma. Ja ajakirjanikeks, kes vb toibuvad kunagi suvetrallarite ülevaadete koostamisest ja vahelduseks joogitopsiga ja erinevate sõrmemärkidega 100 foto galeriidele publitseerivad sündivate suvelavastuste arvustusi. (Kuna mul läks 30 sekundit, et meelde tuletada sõna "arvustus", siis ma ei püüa kelleltki seda leivatükki eest ära rabada. Vaid üldistatult märgin, et 1984 lavale toomine on õige ja hea; lavastus ise jäi aga kuidagi liiga ühtlaseks, vähekontrastseks, emotsiooni lainepikkus eriti ei kõikunud, üksikud kohad olid lavastatud traditsiooniliselt ekspressionistlikult (mitte et ma midagi teaks eesti teatri ajaloost vmt) ja osa kulges nagu laul Tuulevaikus meeskoori esituses ooperist Kihnu Jõnn  (mehed trümmis vaevaliselt sõudmas läbi udu) vmt.  Publik sai vaikselt kihistada vaid 1,3 korda.) 

Lõppude lõpuks - nii head raamatut ei filmiks ega võrdväärselt heaks lavaprojektiks ei ole võimalikki ümber vormistada. 

Eheda ja meeldejääva ning ereda elamuse saamiseks tuleb võtta 1984, eemaldada ja asendada kaaned, välja rebida esileht, sõita Valgevenesse ja elada kaasa sellele, kuidas luka kütab seal sõjaseisukorra meeleolu ja õpetab teisitimõtlejaid kahetsema, ülestunnistusi andma ja võimu armastama. 

Garanteeritud, te ei pettu. Ja ilmselt jääte vahele ka. Pole välistatud, et mõne kuu või aasta pärast jõuate tagasi Eestisse ja vaatate ringi värske ja heldinud pilguga. 

Lisatud pildil murtud endine võimukriitik tunnistab üles kõik enda ja teiste kuriteod Valgevene, selle rahva ja palavalt armastatud juhi vastu. Sellel tasemel õudust on väga keeruline lavastada ja näidelda. 

Jah, just see toimub 21. sajandil ja aastal 2021. "Oi kas tõesti?" reaktsioonide mängimise võib juba lõpetada.

Möödunud on 100 aastat

 1921. aasta näljahädast Venemaal. Üks näljahäda paljude hulgast, mis idanaabrit on tabanud.

Mõned väljavõtted 

Tallinna Teatajast (nr 232; 7. oktoober 1921)  ja Postimehest (nr 203; 8. september 1921)

 

Ja üleskutse (ei mäletagi millisest ajalehest just)

 Eesti Punase Risti president 

Hans Leesment

 

 

 

 

 

 

Ja välisministri ettepanek valitsusele (EW oli vist esimene riik ja valitsus, mis hakkas Venemaad sel ajal abistama)

Tore

  Ja otsus abistatavate nälgivate laste maksuta vedamisest rongidega Inglismaa poole

 Ja sarnast abi osutasid ka Läti ja Leedu.

 

Leedu abi, rong toiduainetega 

Kuidagi tuttava välimusega vagun, kas pole?

20 aastat hiljem vurasid sellised jälle ida poole ja viisid surmalaagritesse ja näljasurma vahistatud eesti, läti ja leedu mehed ja küüditatud naised-lapsed.  

Järeldused...

 

 

Seen ja niisama leierdan

Miks puraviku pilt? Aga küsigem hoopis, kuidas on võimalik, et leidsin 2. juunil, rohust puraviku. 

Sireli õitsevad, kastanid õitsevad, aga puravik juba kasvab. 

Juba.

See on mingi ettekuulutus:

 nt et valitsus langetab septembris alkoholiaktsiisi;

või kerkib ootamatult rohujuuretasandilt vägev valitseja;

või on tulemas hea seeneaasta.

Kuid ärgem laskem seenel end hälvitada, vaid mingem kohe teemasse, millesse iga aktiivne kodanik peaks praegu panustama ja arutlegem, kuis õnnestuks leida üks täiuslik inime ja kes ehk milline tema on.   

 

Kõik juba arutlevad ja üldine nõutus kasvab.

Nimelt - 

Eesti otsib presidenti. Uut. Aga pole võtta. Meri oli selline rahvusvahelise läbilöögi võimega, Rüütel mõjus veenvalt suvistel rahvakogunemistel ja asulate ning külade lavadel, Ilves oli dj, teadis trende, käis punklaualupeol, oli väheke glämm, Kaljulaid on positiivset kaastunnet esile kutsuv igiebaküps püüdlik naabritüdruku tüüpi etleja, kelle puhul mõnd ehk valdab tunne, et parem osa publikust usub ja jagab ta tundlevaid siiraid puhanguid...;  selline "Pole artiste vaja, ma laulan teile parem ise!" "Jeee!" 

Kes oleks selles reas järgmine ja milline tegelane? 

15 minutit püüdsin selle üle juurelda, aga lõpetasin mõttega, et teeks võileiva. Miniröst Kodusai, õhemast õhem sink ja selle vahel kitsejuust - läks võileivamasinasse.       Hmmm...

Pole paha. 

Poliitilise sümboltegelase puudumine on senise erakondade ja valitsemise viimase ca 10 aasta arengute tulemus. Liiga kaua ja silmatorkavalt palju on riigi valitsemise juures olnud nomenklatuurset tühisust ja ülbust. Sellisel pinnal ei saa tekkida poliitikut või ühiskondlikku elu mõjutavat autoriteeti või kodanikuühiskonna liidrit, kellest saaks süsteemist üle ulatuv ja tunnustatud president. 

niisiismissiis... vahepeal... muidu...  Luka sigatses, korjas oma õhuruumist lennuki ära ja sai selle seest blogija kätte ja jagab seletusi, mille üle iga följetonist võiks uhke olla. 

Samas kõrval mordoris, nagu hiljuti taasoletasin, muutub olukord mistahes opositsiooni jaoks päevadega järjest lootusetumaks, ametlik propaganda on juba asunud "ajaloolist tõde jalule seadma" GULAGi osas, mis olla enamusele vangidest olnud hea elukeskkond ja väga soodne võimalus alustada sotsiaalse liftiga liikumist üles. Ja praktilise sammuna plaanitakse laagritest taaskujundada töölaagrid. 

Kuidas küll nii, jah, nagu polekski olemas Solženitsõni raamatuid ja Šalamovi jutte?! Pole orkide rahval mitte mingit kollektiivset ajaloolist kogemust. Mälu asemel on propaganda müüdid stalinlikust kuldajastust. Ammugi ei ole tekkinud üldist põlglikku suhtumist platnoidesse ja urkadesse-eliiti, kes röövib moskoovia varasid ja viimasel ajal on hakanud juba hulgaliselt vahistama ja ei näe mingit probleemi poliitiliste vastaste tapmises. 

(Kumb on ägedam kuju, kes määrab pikemaid karistusi ja rohkematele, kas luka või voldemar, pole veel lõplikult selge. Kas kõiksuse üle valitsev ja kõike korraldav printsiip lubab kaua eksiteerida kahel esteetiliselt ja eetiliselt sedavõrd eemaletõukaval tüübil, kui nad on tõsiselt hoogu läinud, on tõsine küsimus.)   

Tahaks tsiteerida Šalamovit (Ilona Martsoni heas tõlkes, vt Kolõma jutud): "Kuid platnoid - nemad ei ole inimesed. Nende moraal mõjutab laagrielu piiritult ja igakülgselt. Laager - see on terve täiega negatiivne elukool. Midagi kasulikku, vajalikku keegi sealt kaasa ei saa (...). Iga laagrielu minut on mürgitatud minut. Seal on palju sellist, mida inimene ei peaks teadma, ei peaks nägema, aga kui näeb - siis on parem ära surra. (...) Vabaks saades ta näeb, et pole laagriajal mitte üksnes jätnud edasi minemata, vaid et tema huvid on ahenenud, kesisemaks ja tahumatumaks muutunud. Moraalsed tõkked on kuskile eemale nihkunud. Tuleb välja, et on võimalik toimida alatult ja ikkagi edasi elada." jne,  jmt. 

Töölaagritega on aga selline probleem, et toodangut on ju vaja järjest rohkem anda ja seepärast on aina enam vaja uut tööjõudu ja kuna ettevõtted ja jõustruktuurid on tihedalt põimunud, siis viimased püüavad ka oma huvides sinna rohkem värsket inimmaterjali saata. Kõik nii sarnane kauni nliidu ajale, seega küllap meelepärane vanadele gebistidele ja laiemalt revanšistliku vaimustuse tõusulaine loomulik osa.

süKu kju ku

Kirsid puhkesid õide eelmise nädala algul, just vahetult enne kui ilmad läksid väga tuuliseks ja õied pudenesid juba neljandal või viiendal päeval. Aga Kanzan kirss hakkas õitsema alles paari päeva eest. Kirss õitseb ja vihma sajab. Pudel saket ootab kapi peal. 

Vaatasin Gija Kantšeli intervjuusid ja kuulasid mõnd tema teost. Ja sel moel jõudsin filmini 

Kin-dza-dza!, mida ei olnudki varem vaadanud. 

Film tekitas kummalisi assotsiatsioone/seoseid. 

Esmalt muidugi planeet Pljuk, mis on tühi kõrb; teiseks kohalik keel, milles on umbes kaheksa sõna (tikk, nina külge kinnituv rõngas kellukesega, kosmoselaev,  koslaeva üks detail, võimuesindaja, kast vangi hoidmiseks, ropp sõna ja viimaseks - sõna "ku", mis asendab kõiki ülejäänud sõnu).

Kuku, KuMu, süKu. Jajajaa!

(süKU - kaks korrust parkimismaja ja selle selga raamatukogu ja muuseum ühendatuna. Kju!)

Miks mitte ehitada uus Estonia teater sama valemiga, nt kolm korrust parkimismaja ja teater selle otsa.   Hea kui sellega seoses saaks maha võtta ka puid ja likvideerida mõne pargi. Sest pargid on meil nii inetud, et need polegi õigupoolest pargi nime väärt. Kju! Vähem koledaid parke!

CUR NON?

 

Päev-paar läks mööda ja elu pakkus taas midagi tuttavat düstoopiliselt ja antiutoopiliselt planeedilt Pljuk.

Orkestrite likvideerimine. Nagu ütles filmis üks asjalik tegelane А Скрипач не нужен, родной.

    Eile hilisõhtul hakkasin selle uudise peale kuuldavalt oma mõtteid jagama, lahkasin seda fenomeni, kuidas reformaritel ei ole kunagi raha ja alati näevad nad võimalusi vaestelt raha ära võtta, kuidas suures plaanis saavad kannatada need põhiväärtused, mille nimel meil on vaja Eesti Vabariiki pidada jne  jmt  ja taas ja aina öeldi mulle, et 

loe mida kirjutab Pärt Tarvas Ekspressis.

 

Lugesin täna...  nojah, pole mul vaja hakata vaeva nägema, mõtted on nii kattuvad. siin 

 

Lõpetuseks Gija Kantšeli väike teos,

 Giorgi Daneliale pühendet. 

Me oleme...

 Ülikooli botaanikaaia jõepoolse müüri taga on taas õide puhkenud kaks Sahhalini kirsipuud. 

Kuna nad on sealt Kaug-Ida poolt, siis õitsevad tavaliselt ka varem kui muud kirsid. Vaatasin neid kaugemalt ja lähemalt. 

Ja seejärel suundusin Oa tänavale ja laveerisin kraavi ja piirete ja masinate vahelt kuni kaevetööde alani, kus puhastatakse välja Tartu piiramise ja ründamise aegu tublide linnakodanikest linnakaitsjate poolt teise ilma saadetud moskoovia sõdurite skelette.

Ühishaudades, viies-kuues kihis üksteise peal. Elu on üürike ja kõik on kaduv, aga neil, kel on olnud õnnetus olla moskoovia soldat, on elu ikka hoopis üürike ja väga kaduv.

                                                    

Kohe-kohe on käes 9. ja siis tähistavad kohalikud moskooviameelsed oma võidupüha ja ametlikult tähistatakse Euroopa päeva, vägagi olemuslik segadus. Millest mõteldes kerkib mul meelde tänastest uudistest, et endine EV kaitseväe juht, kõrge ohvitser ja praegune eurosaadik Terras olla kaotanud vaimse tasakaalu ja lärmanud Tallinna lennujaamas ning mõni tund hiljem oma käitumist kommenteerides suutis veel kirsikeseks tordile ütelda (tsiteerin Delfis toodut): 

Terras nendib: "Eestlased, midagi pole teha."

 

Vaevalt ta oskab selles lauses väljendatut kahetseda ja häbeneda. Aga kui ta kuidagi vormi täiteks otsustakski endale kuuli pähe lasta, siis vaevalt seal leiduks mingit elutähtsat organit, läbi kolba, läbi tühjuse ja jälle läbi kolba välja. 

Aga tõsisemate teemade juurde. Seoses Teise Ilmasõjaga ja moskoviitide lugematute ohvritega "võidu sepistamisel" jmt, võiks Eesti vene koolides olla soovitavaks lugemiseks (mis mul viga soovitada, kes seda ikka kuuleb/kuulda võtab, eksole) Н.Никулин: Воспоминания о войне. Raamat on ka netis mitmel saidil kättesaadav, vt nt https://bessmertnybarak.ru/article/nikulin_vospominaniya_o_voyne/ .

Väga valgustav ja kainestav raamat. 

Ma usun, et seis on palju parem, kui Iggy Pop alljärgnevas loos pajatab, võetagu seda siis pigem hoiatusena ja lootkem, et see pole prohvetlik nägemus.

 

20. ja 21. paralleelid

Ma loodan, et nädala lõpus hakkab esimene kirss õitsema. Juhul kui ilm väga jahedaks ei pööra. Muidugi lubatakse, et pöörab. Aga olen nii optimistlik. 

Juhtusin pealiskaudselt uurima, et mis siis toimub turgudel tähenduses aktsiad, fondid, börsid jmt. Ning  jäi mulje, et osa väärtpaberitega toimuvast ja turgude hea seis tulenevad sellest, et optimistlikud ja seiklushimulised inimesed, kes ju massiliselt kodus peavad istuma, on hakanud väikeinvestoriteks ja kauplevad järjest suurema õhinaga. Seepeale võtsin jälle riiulist Marxi raamatu Groucho and me (The Autobiography of Groucho Marx by (of all people) Groucho Marx). Ja lugesin esmalt neid peatükke, kus kirjeldatakse suurt börsipalavikku ja sellele järgnenut ca 100 aastat tagasi. Seal oli ka mõistlik mõttetera, et kui väärtpaberitest hakatakse kirjutama esilehtedel, on aeg börsilt jalga lasta. Kui praegune olukord kestab kuni sügiseni, mil osa pensionide rahast inimeste kätte jõuab, siis ehk saame näha mõnda aega kestvat hoogsat investeerimispidu. 

Ja kui pandeemia saab läbi ja kõik tüved on langenud nagu RMK lageraie järel, kas siis kordame 21. sajandil veel kord ka möirgavaid 20ndaid?

Jälgin harjumuspäraselt moskoovias toimuvat, eesti analüütikute ja poliitikute seisukohti ja arvamusi sel teemal eiran, aga mõni ikka puutub kätte ja olgu toodud üks üsna tüüpiline näide:

Indrek Kiisler ja EV istuv välisminister arutavad ERR-is:

"Venemaa ja Nõukogude Liidu ajaloost teame üsna palju samme, kus dissidendid või riigile mittesobivad isikud saadetakse riigist lihtsalt minema. Kas Eesti oleks põhimõtteliselt valmis andma Aleksei Navalõile varjupaika? Kui ta seda ise sooviks?

Ma usun, et Eesti kaaluks seda tõsiselt. Kuid Aleksei Navalnõi on see, kes otsustab, et millisesse riiki ta sooviks pöörduda, kui Venemaa teda välja lubab. See oleks loomulikult väga tervitatav, kui Venemaa pakuks sellist võimalust härra Navalnõile." Tsitaadi lõpp.

Esiteks võiks teada, et erinevalt n liidust, kus tõepoolest võeti teisitimõtlejatelt mõnel korral (kuni perestroikani oli neid kordi väga üksikuid ja enamasti seotud emigreeruda soovivate juutidega)  kodakondsus ja saadeti riigist välja, moskoovias praegu seaduse järgi ei ole võimalik sündinud moskoovia kodanikuga seda teha. Teiseks võiks aru saada, et praegu ei ole vähimatki põhjust arutada selle üle, et AN tahaks kuhugi teise riiki suunduda, kogu loo iva on otse vastupidine. Ja mida välmin väga tervitatavaks peab? Arusaamatu hoiak, et "Venemaa teda välja lubab" ja "pakuks sellist võimalust". Nagu mingi kooliõpilane/lapsuke avaldaks omi mõtteid. 

Samal ajal liigub lehekene prokuratuurist kohtu poole, et Navalnõi Korruptsioonivastase Võitluse Fond kuulutada mordoris ekstremistlikuks organisatsiooniks. Mis tähendab, et kõikvõimalik jälitamine ja repressioonid võivad tabada sadu ja tuhandeid Navalnõi vabatahtlikke abilisi, kuna selle sammu eesmärk on kogu antud liikumise likvideerimine. Sel on mingi ajalooline paralleel Helsingi gruppide likvideerimisega eelmise sajandi 70ndate ja 80ndate vahetusel, kuid antud juhul on mordor märksa barbaarsem kui Brežnevi aegne nn kommunistide võim, ehkki ka see oli hull küllalt. Kas kõik liigub mordoris tuntaval suletuma ühiskonna poole, kus kaovad viimasedki võimalused poliitiliste erimeelsuste väljendamiseks ja voldemar muutub autoritaarsest juhist täiemõõduliseks ja tuntavalt hullumeelseks diktaatoriks, seda vb mõjutab homseks planeeritud demonstratsioonide ulatus. Kui suuremate linnade tänavatele tuleb rohkem kui pool miljonit protesteerijat, siis on väike lootus; kui vähem, siis langeb lähipäevil mordori peale pilkane pimedus vähemalt kümneks aastaks. 

 

Et siis korduvad 1930ndad? "Võime korrata," ütlevad orkid.

Hr Toomas Ilves säutsus kurjalt, et peaks kõik moskoovia kodanikud panema raudse eesriide taha, mis on esmapilgul muidugi selline siiras ja julge jne seisukoht, aga ega TI vist tea, et voldemari sõpradel ja nende pereliikmetel ja teistel suurtel sulidel seal on juba ammu mitu kodakondsust ja neid lihtmoskoovlaste probleemid selles osas ei taba.  

Kogu kordamise ja ajalooliste paralleelide sekka tasub mainida, et asjatu oleks loota, et mordor võiks kokku vajuda nagu n liit, see ei päde, sest majanduslik alus on põhimõtteliselt erinev ja midagi "teaduslikult korraldatud" plaanimajanduse kollapsi sarnast kahjuks korduda ei saa.

 

Liblikad ✅ kevad ✅ sõda 😼

 Eilne päev täitis ootusi, harilikud kevadvaksikud 

👉
 

 

ja koerliblikad 

 👈

 

sebisid võsaservas, 

 

 

üks lapsuliblikas laperdas uimaselt ringi ja jäi kohe silma kahele metsikule jõmpsikale, kes kaotasid enda üle kontrolli ja meeletu jahikirega tõttasid õnnetut putukat püüdma. 👇

 

 

Liblikaga on mul mingi side, sest ehk olnuks huvi teda pildistada, aga nende lastega mul side puudub, ehkki tegin paar pilti noist väänikutest. 👎

 

 

 

 

Eelmises postituses andsin lubaduse midagi arvata orkide koondumisest Ukraina piirile ja viimast ähvardavast ohust; vahepeal on sel teemal kõikjal palju arvatud, pole neid arutlusi eriti jälginud; küllap on juba keeruline olla originaalne, aga sai lubatud, seega järgnevalt põgusalt puudutaks.

Suurte sõdade puhul on näha olnud, et sammud ja vastusammud, mida kõik pooled peavad vajalikuks heidutuse jaoks, võivad lõpuks viia nii kaugele, et enam tagasi keerata pole võimalik ja kõige lihtsam ongi kusagil natuke sõdida, misjärel peab muidugi veel sõdima jne kuni lõpuks ongi sõda kokku soperdatud. 

Samas on ka kogemusi, et järeleandmiste kaudu õnnestub suuremasse sõtta  tüürida. 

Antud juhul on kõige lihtsam oletus, et moskoviidid taovad trumme ja maksimaalselt viivad (poolsajandi suurima kriisi ähvardusel, tuumakonflikti võimalusel mängides) väed nn dnr-i ja lnr-i "rahvavabariikide" aladele. Samm sellel teel kaugemale oleks Krimmist edasi tungida (tuues ettekäändeks viimase varustamise veega).  Muidugi on see voldemari ja kremloidide jaoks sõda USA-ga, soov varakult näidata, et Biden pole Euroopa ega kellegi teise jaoks mingi julgeoleku garant. Sisepoliitiliselt on efekt muidugi nõrk, puhkev vaimustus moskoviitide juures jääb leigeks, aga raskel ajal asi seegi. Miks ma arvan, et kremloidid lisaks ähvardamisele ja vägede liigutamisele (krooniviiruse leviku pidurdamiseks on sõdurite paigutamine välilaagritesse muidugi mõistlik samm) üldse midagi teevad, põhineb sellel, et viimaste ümberpaigutuste käigus on voldemar kuberneride jm tähtsamate ametite peale nimetanud mitu kaitseministri klanni liiget ja järelikult on tal mingid soovid, mida šoigu peaks täitma. Samas võib tegeväes olla üsna palju neid komandöre, kes oskavad orkide tavarelvastuse ja sõdurite ettevalmistuse osas kainelt hinnangut anda ja nende jaoks ei pruugi lahingutegevusse astumine tunduda väga meelitav.  

Just saabus teade, et väljas olla 18 kraadi, seega siinkohal lõpetan. 😺