Translate

laupäev, 24. detsember 2022

Pakid tehtud, kingitused ostetud, turul käidud

jäänud on veel 

kuusk ja jõulupraad, 

kirik ja surnuaed.

Kingipakid ukraina lastega sõjapõgenikele said sellised 

(pluss mänguasjad).

Komme, teed ja kohvi, piparkooke jmt.

Kingikottide paelte sidumist oli üksjagu.


Loen ajalehest, et linnas olla kole lugu, inimesed kõik kuhugi tormanud sisseoste tegema jmt. Läksin eile kell 


kaks turuhoonesse ja ei masse ega järjekordi, kõik tasane, rahulik, räägi müüjaga jutukest ja vaata, mida toodud ja pakutakse Mägi-Eestist Võrumaalt või Liivimaa kunagisest keskusest Põltsamaalt (kus kunagi oli Eesti kõige lahedam linnapea Georg Kold). 

 

Tore, et massid läksid seitsmepenikoormasaabastega Lõunakeskusesse.  



Jalutasin mööda kaldapealset toorest seapraadi ja suitsusaunaliha lohistades kodu poole, ei märganud oma teel miskit jõuluträšši, 


botaias olid ideaalselt puhastatud käigurajad, ei jääd ega loppa, see aed ja palmipuud on Tartu kõige hoolitsetum nurgake.

 

 

Päike paistab, hea, et peab tooma väljast ahju- ja pliidipuid, st on põhjus välja kobida.


 



neljapäev, 22. detsember 2022

Mitte väga valitud valik ukraina musa

Kaheksa aastat tagasi toimus Euromaidan,  Väärikuse revolutsioon. Loosungitena kõlasid Ukraina on Euroopa ja Koos kuni lõpuni. Esimesel suurel miitingul, Miljonite marsi ajal,  kõneles teiste hulgas ka Vakartšuk ja kuulutas, et Maidan võitleb väärtuste eest, milleks eelkõige on vabadus ja inimväärikus.

  Nüüd on näha, kuivõrd Mordor ei talu ei vabadust ega inimväärikust. Kui moskoovia piir puutub kokku sellise riigiga, kus taolised väärtused kehtivad, siis see on kremloidide jaoks oht. Kogu nn vene maailma olemuse võtavad kokku Ukraina pinnal orki poolt lausutud sõnad - aga kes teil lubas ilusasti elada?

Kui väärastunuks orkide maailm on kujunenud,
 seda on juba üsna raske mõista, aga voldemar
 on veendunud, et sarnaseks saab muuta iga 
vallutatud maa ja iga rahva. Ja alamatele meeldib, 
kui keegi ei ela paremini/normaalsemalt kui orkid. 




 







 

teisipäev, 13. detsember 2022

Järjeks eelmisele - Koeraraamat

 Astusin sisse R-kioskisse, leidsin väljapaneku LR-idega (kaks kõige alumist rida, Akadeemiatest madalamal) ja vaatasin üle, et mis ilmunud on ja seal ta oligi - Idüll uppuva koeraga. Reaalselt, päriselt, ärkvelolekus. Hallide kaantega. Ostsin ära, läksin peatusesse taksot ootama ja (talvisel päeval väljas üle teab kui pika aja) hakkasin härmas puude all ja ca 10 külmakraadi käes raamatud lugema. Takso sõitis valesse peatusse ning mul oli päris korralikult aega, et keset tühja platsi rahulikult süveneda. 

Peategelane ja tähtis kõrvaltegelane on vastavalt kirjanik ja toimetaja, mis on üsna kahtlane variant, sest mulle ei meeldi üks või teine filoloogiline vaatenurk kirjandusele. Mõnikord kuulen, et filoloogid räägivad kirjanikest kuidagi familiaarselt, nagu mõistaksid nad kirjanikke eriti hästi ja oleks justkui intiimne side kirjanikega. Klanitud ja enesekindel preili seletamas midagi kirjaniku kohta, kes räpases vaesuses vireldes ja ajuti prassides või mingites punkrites tunde mööda saates või laadijana rassides või ühiskonnast eemale tõugatuna elas elu, mille lõhnagi ontlik nohik, kes võib-olla peab ennast mässajaks või boheemlaseks, pole tundnud, on enamasti ebameeldiv.

Raamatu alguses oli üht ja teist, peamiselt vähetähtsat küll, mis tekitas äratundmist. 

Kohe alguses on jutuks probleem sinatamisega - väga tuttav, sest läbi teie on minulgi sageli kergem suhelda. Lemmikautorite hulgas nimetatud D.H. Lawrence on kunagi mindki köitnud ja kuulub nende väheste kirjanike ja mõtlejate hulka, kel on oma vastandumine ja kana kitkuda kristlusega, aga kelle puhul mul on alati huvi just nende antud poole vastu. Mainitud on Max Perkinsit, kellest tehtud film oli päris hea. Kirjeldus tohutust hulgast lumest, mille taustal tegevus hakkab hargnema. Ja mõnda muudki.

Jutustus on autobiograafiline, klatib autori isiklikku tragöödiat ja kindlasti tänuväärne lugemine neile, kel antud kirjanikuga on juba varasemast mingi seos.  Mida minul ei ole. 

Nüüd alustasin väga populaarseks saanud/saava Littell'i Eumeniidide lugemist. Tundub, et mõndagi selle tekstis vajaks joonealuseid seletusi. nt alguses on arutlus, kus genotsiidiga seoses räägitakse hukkunutest laagrites ja vastaspoole vaippommitamiste ohvritest. Nürnbergi protsessi mõnedest eripäradest jmt. Kui lugejal puudub vastav ettevalmistus, siis ei pruugi ta suuta kaasa mõelda. Ma olen kümnendiku sellest tellisest eilse õhtuga läbi lugenud ja ilmselt saan juba raamatu üldisele skeemile pihta, eks järgnevalt selgub, kuivõrd julge ja erapooletu suudab autor olla.

Kuna mulle meeldivad vahetute osaliste mälestused, siis toon siin lühidalt ära II MS-i ajal Saksa laeval sõitnud tollal verinoore madruse poolt jutustatud episoodi. Nende laev tegi mingeid vedusid sõjavangide laagrisse, kus töötasid venelased. (Pärast Stalingradi lahingut, millest kuuldused ju jõudsid ka vangideni, olla nende nägudel olnud märgata vaikset salarõõmu - seda jutustas ta samuti.) Nälginud need vangid muidugi olid (selle põhjuseks oli muidugi Stalini ükskõiksus ja vaenulikkus oma riigi vangi langenud kodanike suhtes, mitte vastase eriline metsikus jmt). Võttis siis madrus maale minnes laagrisse kaasa leivapätsi ja lähenes märkamatult ühele töötavatest vangidest ja vastavalt selle juhistele peitis leiva lähedusse ära. Kui ta laevale naases, ootas teda laeva NSTP parteilasest kapten, kes küsis, kas noormees oskab vene keelt. Madrus taipas, et teda oli nähtud sõjavangiga rääkimas ja ei hakanud eitama, et suhtleb vajadusel ka vaenlase keeles. Kapten andis talle paki toiduainetega ja käskis need õhtupoolikul vargsi vangidele viia. 

See on vaid üks otseallikast kuuldud lugu teemal, kuidas noil aegadel vahel juhtus, et sõjavangidele, aga samuti juutidele püüti anda toitu ja muulgi moel neid aidata. Kui Eumeniidid  suudab sõja metsikuste ja erinevate kuritegude lahterdamise ülesandega edukalt toime tulla, siis minu siiras imetlus ja lugupidamine.

 

laupäev, 26. november 2022

Dokument Hulkurpeni kaldarajal

Juba on olnud nädalajagu talve; kuidagi tuimalt


jätsin tähelepanuta ja loobusin esimese lume postitusest

Isegi ei püüdnud. Pärast teist või komandat lund tegin pikema õhtuse jalutuskäigu ja sain kerge nohu.

 

 

Ainus pädev põhjendus ja süüd kergendav asjaolu on, et samale ajale langes köögi remont; järelkoristus jmt jpm veel kestavad. Nägin hommikul aknast, et on sadanud esimene lumi ja samas tuli läbi hoovi maaler, kes hakkas lage valgeks võõpama. Läksin välja värvi segamiseks sobivat pulka tooma ja värske lume pealt lugesin üksikute jälgede pealt, kes kuhu oli jõudnud minna. Kõik remont on sageli eksistentsiaalselt vastuoluline ja immanentselt kõikehaarav. 😼

 

 Keegi ilmselt pole kuulnud midagi raamatust, mille pealkiri oleks Rõõmsa hulkurpeni kulgemine kaldarajal. Või umbes sarnane, oleneb tõlkest. Mõistagi sel lihtsal põhjusel, et nimetatud raamatut peaaegu ei olegi olemas. On vaid sedavõrd, et täna öösel unenäos otsisin umbkaudu sarnase pealkirjaga raamatut raamatupoest. Lihtne seletus oleks, et loen juba paar nädalat Murakami jutte kogust elevant haihtub ja mul on pisut igav, teen pause ja panen raamatu kõrvale keset järjekordset lühijuttu 3-4 korda, ei tekita suurt huvi. Tean, et paljudele Murakami väga meeldib ja ma ei ole tema kõiki raamatuid lugenud, mõni on tõenäoliselt parem jmt, aga lühijutud tunduvad venitatud, nagu ka viimane romaan, mida temalt lugesin. Seal oli üks hea tuule kujutamisega seotud lehekülg, samas Brautigan (kellega HM vb natuke sel kohal tahtis võistelda?) on tuule teemal vähemalt Arbuusisuhkrus märksa lühemalt teravmeelsema pildi loonud. 

Unenäo raamatupoe müüja muidugi teadis küll seda koeraraamatut, aga oli juba läbi müüdud. Soovitas kunagi hiljem läbi astuda, sest näis olevat pood, kus müüdi ka tagasi ostetud raamatuid. Keegi kunde just sel ajal sisenes, tõi taasmüüki mingi halli kaanega LR-i. Poemehe ja kunde repliikidest ja visatud naljadest tegin kiire järelduse, et olen sattunud kokku inimestega, kellega oleks meeldiv tunnike kusagil välikohvikus aega veeta ja vestelda. Kui ärkasin, oli tunne, et lasin mingi võimaluse käest, ei leppinud midagi kokku nt järgmiseks päevaks või jätsin midagi ütlemata. Kahjutunne muutus leebemaks, kui sain aru, et päriselt ju midagi ei olnudki, lihtsalt tore unenägu. Aga päris ära mingi salaluurav kahetsus ja kahju(r)tunne(l) ka ei kadunud. 

Raamatupoed, moodsa kunsti saalid, kaldapealsed, mõned välikohvikud - on kohad, kus vahel näed eemaltki ära sarnase ja kaude jagatakse sarnast hetketunnet.

teisipäev, 15. november 2022

Arvan kui mitte-ekspert

 Mis on maailmas uut - kiirus, vaid kiirus, ei muud

aga see on oluline (ja punk)

Kui nüüd globaalset mula ajada, siis hetkel tundub toimuvat midagi üsna pööravat.

Ajalehtedes ilmuvad arvamused, analüüsid ja prognoosid jmt jäävad praegu hiljaks, sündmused on alates Hersoni vabastamisest toimumas erakordse kiirusega, eksperdid on segaduses.  Põhimõtteliselt on selge, et moskoovia on ainus, kes püüab veel liikumist pidurdada, ülejäänud on otsustanud sündmuste käiku kiirendada või vaatavad pealt, kuidas olukord kindlas suunas areneb. moskoovia olemuslikult, objektiivselt ei suuda piisava kiirusega reageerida, ei sõjaliselt ega poliitiliselt. Leningradi kangialustest pärit jõuk ilmselt tajub, et nad on väljatõugatud, mainekahju on tohutu, laua ääres nad enam nägu näidata ei tohi ja magamisase on ukse kõrval (kui nii läbi lillede väljendada).

Päev, mil sündmusi on võimalik edasi anda vaid online'is hakkab kätte jõudma. 

Kremloid lavrovist avaldatud viimane video ja pildid on tõesti kõnekamad kui kümme pikka sõnavõttu. Vennike istub oma Basquiat kujundusega T-särgis, rannapükstes ja moodsate it-vidinatega, veedab aega basseini ääres ülemaailmselt tuntud bravuuritari, pröökava välisministeeriumi baaba seltsis... kui oleks kuidagi õnnestunud aasta varem hankida arstitõend ja erru põgeneda, saanuks ehk viskiklaasi taga kusagil mõnusal saarel veel elu nautida ja end välja keerutada, aga nüüd... veel viimased naudinguhetked, lõpp  paistmas,  kordamise mõttes võidakse jälle muude hulgas ja muuseas ka välisminister natuke üles puua (??!).

Ega muidugi ei tea, see reeturite asi on huilool keskne kinnismõte, vb oleksid 2021. aastal kulla ja rahakohvritega mordorist põgenenud teenrid  praeguseks juba õnnetult enesetapetud või järsu ja ootamatu terviserikke läbi lahkunud. Võimalik.  

Huvitav aspekt, et väikese voldemari kauaaegsed lähikondlased teavad, et tegemist on üsna abitu luuseriga. Lõpuks on valitseja kogu riigi ja süsteemi suutnud enda järgi ümber korraldada sama saamatuks. Lausa anti-Hiinaks, kui parafraseerida huilood ennast, selles osas, mis puutub autoritaarse valitsemise kõrval toimivat majandust ja igapäevast elukorraldust ning heaolu, üldist arengut, sõjaväge ja laevastikku, sidemeid välispoliitika ja majandussidemete valdkonnas jne jmt. Hiina valitsejale naabrist valitseja, kes on väga keskpärane, muidugi ei sümpatiseeri.

Täielik fresko... ehk täpsemalt fiasko.  

neljapäev, 10. november 2022

Mis rõõmu teeb ja lisaks ka urinat

Advendiaeg on varsti algamas. Kui villaste riiete kogumise kampaania läbi, on mõte moel (raha) või teisel (ise kokku panna/osta) teha mingi arv jõulupakke Ukraina pagulaste lastele. Mõte tekkis tänu sellele, et suht juhuslikult mänguasju ära andes selgus, et neid on väikeste (ukrain)lastega peredele vaja küll ja miks siis mitte sellisel ajal üks tore asi korda saata, teeb ennasti rõõmsamaks. 

Järjepidevuse (mida siin blogis vähe on) otstarbel lisan siia ühe juba varem postitatud loo live esituse,  kontserdi publik on lihtsalt sedavõrd 👍🔥 (Eelmine kord oli mitteoriginaalmultikasvideoga cover.)


Viimase kahe nädala jooksul on kolme ajalehe peale ilmunud kaks või kolm artiklit/arvamuslugu, mis väärisid trükkimist, päris tavapärane saak.

 Täna ilmus Postimehes lause, mis kannab mõtet, mis mu meeles mõlkunud väga kaua; vb olen kusagil siin blogis selle mõtte järelmeid ka kirja pannud seoses mõnd tüüpi inimestega, kellele tunnen enamasti kaasa seoses nende sisemise ebakindluse ja alusetu alaväärsuse tundega. Pole juhuslik, et see lause on kirjutatud reageeringuna värskele loomeliitude pöördumisele. 

Ja lause ise, Peeter Espaki sulest kõlab nii: Pole võimalik olla eurooplane ilma ise olemata samal ajal soomlane, setu, lätlane, bask, inglane, eskimo, leedukas või prantslane. 

Nii on. Seletused ja põhjendused oleksid nii banaalsed, igale mõtlevale inimesele enesestki kergesti mõistetavad, et pole sobilik esitadagi. Loomeliidud on hukas, muidugi karta oli. Eks nende kollektiivses alateadvuses hiilib hallis mantlis mehike, kes sosistab vaikselt kõrva, et "õndsal nõukogudeajal" ikka peeti loomeinimestest lugu ja kenasti kanti pilpa peal ja mõnele anti korter ja tuusik Bulgaariasse. "Riik hoolitses" jne. Ja loomingut sai teha küll ja pulli ja lolle parteilasi pidevalt ninapidi veetud jmt.

Mündi teine külg on aga, et eks EV-s on kultuuri peetud üsnagi vähetähtsaks ja kultuuriga seonduvat "juhitud" asjatundmatult. Stiilis, et "teatrid töötavad ja mis veel vaja?!". Karin Paulus EE-s kirjutas alles äsja väga õige jutu ERM-i näituste kohta ja muuseumide kohta andis üsna otsese vihje, kuidas need on alla käinud. Aga vaevalt leidub poliitikute ja ametnike hulgas sajast üks, kes midagi taipaks milleks muuseumid peaksid töötama ja mitte olema laopaigad (ehkki ERM näeb välja nagu modern juurviljabaas või netikaubanduse vaheladu), mitte meelitama külastajaid kontsertide ja teatriga, savipätsimisega ja muude "toredate üritustega toreda tädi juhendamisel".  

Ega nüüd pane imestama seegi, et Tartu Ülikooli rektor on väga positiivselt meelestatud Toomele katedraali varemetesse restorani rajamise plaani suhtes. Novaaaatorlik! Jeeee! 👏 Lihtsalt häbi hakkab.

Demagoogiast selle rajatise poolt kõlavates sõnavõttudes jääb põleva prügikasti suitsune järelmaitse.


 Neil päevil,

 mil ma midagi korralikku korda

 ei saatnud ja teha ei suutnud 

peale     

magamise ja lugemise, valmistasin 

mõned

 üsna okeid täidetud kalmaarituubid.    

neljapäev, 20. oktoober 2022

Sügis, sügis 2022

 Oli plaan teha ära üks töine kirjatöö, mis juba nädalaid pooleli, uuesti alustada ja lõpuks lõpetada ja unustada. Aga muud "mängijad" otsustasid teha oma kombinatsiooni ja viie töise päeva asemel lavastasid sellise proosalise "köha, nohu ja väike palavik" monoetenduse. Äärmiselt igava, osalisele ja vaatajatele tüütu värgi. Millest järgnevalt pikemalt ei kirjuta. 

Võtsin siis raamatu. Aastaid olen kavatsenud antud raamatut lugeda ja alati unustanud. Nüüd tuli taas meelde, sest tundus olevat lõpuks just õige aeg ja epohh. Gabriel Garcia Marquez'i Patriarhi sügis

Stiil nagu Marquezil ikka, laused eriti lohepikad, jutustaja ja vaatenurk kohati nõuab tähelepanelikku järje pidamist jne; ca 50 esimest lehekülge kulusid sissejuhatuseks ja kohanemiseks, edasi oli juba puhas lugemisrõõm. Nii palju siis vormist. Maagiline realism, teadvuste voolud jmt.

Sisuliselt on see raamat ilukirjanduslik uurimus, pärast mida ei ole enam mõtet hakata koostama ja publitseerima putinoloogilisi teadustöid või laiemale lugejaskonnale sihitud artikleid. Valitseja omas mahlas on põhjalikult kondikesteni ja mõtlemise väikeste virvendusteni kenasti valgele liuale laotatud ja serveeritud. Riigi ja inimeste omamine, võimu hoidmine ja valitsemisest mitte hoolimine, usaldusväärsete soosimine, reeturite julm hävitamine, väärastunud tühisus, igavus, abitus, ootamatud pöörded ja järsud käigud segaduse külvamiseks, ainult üks piiratud vaatenurk toimuvale, hirmu sisendamine, kõikvõimsuse etendamine jmt, jpm. 

Las Orwell praegu puhkab natuke, selle asemel võib oma seisukohti ja kommentaare vürtsitada sõnadega "nagu on Marquez'i  Patriarhi sügises"...

pühapäev, 9. oktoober 2022

Naapoli, naturaalne Itaalia

Nädal Naapolis oli kui kultuuri- ja spordilaager, (keha)kultuurireis; keskmine päevane läbikõnd kusagil 7 km, kõik katsed vähem liikuda ebaõnnestusid. Reisipäevikut ma põhimõtte ja žanrilise puhtuse huvides kirja panema ei hakka, olgu siinsete postituste süsteemitus ikka ühtlane ja järjekindel. 

Õhtune lend, mõistagi hilinemisega, lennujaamas odavama hinnaga takso kauplemine lihtsalt hasardist jmt. Esimene Naapoli hommik -  alustatud millest siis veel kui mitte pitsast. Ja seal nad olidki: 


 

 Muidugi järgnesid esimese hommiku pitsale ka teised, viimaseim oli õlis frititud traditsiooniline pitsa, milles oli umbes  kaheksa erinevat komponenti. jne.

 

 

 

 

 

Ei hakka pikemalt kirjeldama kõiki neid frititud mereande ja arancinisid jmt.

 

 Kõige olulisem, et Naapoli sulatab sind enda rütmi. Kitsad tänavad ja kõnniteed, palju inimesi ja intensiivne liiklus, kohvikute lauad tänaval - kõige selle keskel tuleb sujuvalt kulgeda või häirimatult istuda. Kahe kitsa tänava ristumisel on hoolivus ainus viis ja vahend, mille abil kõik lapsevankrid ja -kärud, rollerid, autod, elektrirattad ja jalakäijad üksteist vigastamatta oma teed lähevad. Kui teel kohtuvad üks rolleriga ja teine lapsevankriga naaber, siis hea kombe kohaselt naabrid ikka natukeseks peatuvad ja ajavad pisut juttu, rollerijuht teeb lapsele kerge pai ja liiklus natuke seisab, sest kõik saavad aru, et hetkeks tuleb peatuda.

 

Liiklus kohalikke ei  häiri. Kõigele lisaks

stardivad ja maanduvad lennukid linnast üle lennates hämmastavalt madalalt. Hommikul rõdul kohvi juues võib iga 5 minuti järel  näha möödumas laskuvat lennukit; õhtul katuseterrassil istudes kordub sama startivate lennumasinatega, mis tõustes teevad väheke kõvemat häält.

Kõvemaid hääli oli erinevatest suundadest kuulda ka õhtul, kui Naapoli võitis jalgpallis Ajaxit 6-1. 

Samas viisakas linnajaos mängu järel erilist liikumist ja lärmi ei järgnenud.  

Linnas kulges tavateekond Materdei juurest Dante väljakule, siis mööda Via Toledot mere poole,

tshillimiseks oli Lungomare Santa Lucia kaldapealne päris mõnus koht, ilus vaade merele ja rahvas üksmeelselt meeldivalt molutamise lainel. Sellele teel on muidugi võimalike põikeid Castel Nuovo juurde või ka mujale. Üks võimalus ongi teekond planeerida vastavalt sellele, millise koha nimi tundub kõige ligitõmbavam.  

Eks üldiselt Naapoli ja kõik need saared ja rannik ning meresõidud jm on kokku 1 midasaveeltahad värk.

Käes oli tund, mil meremehe hinges

igatsus paisub ning ta mõtteis pöördub

taas päeva, mil ta armsad sõbrad jättis,

tund, mil noor palverändur hardaks heldib,

kui kuuleb kaugel kumisevat kella, 

mis kurdab tasa päeva vaikset surma.

 

Dantest ja üldisemalt purgatooriumist rääkides (ja mööda minnes mainides, et 2024. aastal võib tähistada 750 aasta möödumist sellest, kui kirik puhastustulele ametliku tunnustuse omistas, mis pole ju paha) ning mitte eirates fakti, et Naapolis on igasuguseid kirikuid, mida aga hing ihaldab, peaks esimesena nimetama Puhastustules Hingede Püha Maarja kirikut (Santa Maria delle Anime ad Arco). 


 

Muidugi sattusin sinna ilma, et oleks olnud kindel plaan, lihtsalt vanalinnas hulkudes jäi teele. Selline naapolliku erilise surmakeskse lähenemisega koht, kus usulised praktikad keskenduvad puhastustules hingede abistamisele, kolbad ja muud inimluud on kiriku keldrikorruse pimeduses, samas ka hauad, lahkunud inimeste fotod ja muud;
kas see tavainimesel tekitab pisut kõheda tunde, ma ei oska hinnata. (Minu järel saabus sinna keskealine paar ameeriklasi, mees tegi mulle märkuse, et ma ei allu pildistamise keelule, ma tõepoolest ei olnud vastavat keelumärki märganud. Ütlesin siis okei ja rohkem ei plõksinud, tegelikult olingi pildistanud välguta. Ju see teda segas ja vb on ta nii korralik inime, et lihtsalt üldse ei salli üleastumisi (mul pole sest' sooja ega külma, lihtsalt näide kui püsiv ja tuim ikkagi on tavakäitumine).)   

Eks kirikutes sai ju veel käidud, Pompei üle vaadatud, Arheoloogi Muuseum samuti, nüüd need muljed midagi teevad, setivad või tuhmuvad või mis.

teisipäev, 27. september 2022

Siin ja seal see ja teine

 Üleeilse päeva plusspoolel on tosin sirmikut, mitu kotti mahlaõunu, mõned tomatid, natuke ebaküdooniaid ja astelpaju marju. Samuti tegin eelmisel nädalal avastuse, et Eestis on pood, kus müüakse nugakaunkarbi (vist Ensis magnus, päris kindel ma pole) konservi. (Inglise keeles on razor shell clams ja hispaanias ütlevad lihtsalt navajas.) Esimest korda nägin neid Barcelonas turul ja olin üsna rabatud nende kummalisest välimusest. Ei ole kunagi neid värskena/elusana ostnud ega valmistanud, alati rangelt konservina. 

Ei tea, mis seen selline on 

Eile uitasime metsas ja korjasime seeni. Liiga palju ei leidnud, aga paar tundi metsas on alati kasuks. Rähn toksis puud, mingi harakas oli sattunud eriti ränka koflikti ja kisas üle terve metsa, hävitaja tiirutas taevas ja seda müra kostis pea veerand tundi. Kõigele eelpool loetletule lisaks sain veel kotikese metsikute partide rinnafileesid. 

Toredad asjad, aga neil päevil rikub söögi isu ära nõme jant Toome varemete keskele planeeritava peenrestoraniga. Klaaaaaasist, läbipaistev... hõljuv ja hõrk, ebamaine, ülim nauding jne. Selle plaani taga on tunda väga tugevat lobby. 

Tartus Tallinna tegijad väga lihtsalt läbi ei murra, seega on siia segatud keegi Tartu oligarhikestest, peaks välja uurima, kas  ... või tõesti keegi teine.

Mingis 19. sajandil trükitud maailma ajaloos oli pilt barbaritest, kes olid end koos kitsede ja telgiga amfiteatrisse sisse seadnud, praegu tundub sarnane asi juhtuvat. (Kusjuures barbaritel oli  täiesti eluliselt vajalik tervemõistuslik point kõrgete müüride vahele varjuda.)

Pisut enne selle jama algust võtsin käsile Lauri Sommeri Toome tuled.


Kihiline raamat, räägib autorist, räägib teistest elanud ja elavatest tegelastest, toob ära kolmandate meenutusi teiste kohta, autori enda hinnanguid ja arvamusi jne. Alliksaarest kirjutatu tundus huvitav just tema kunagiste sõprade ja tuttavate meenutuste tõttu ja see võib olla raamatu kõige õnnestunum osa. 

Uku Masingu kohta kirjutatav läheb minu arvates pea alati lappama. Masing ise oli muidugi üsna vastuoluline, vist mitte kõige süsteemsem omas sünkretismis, sõjakas indogermaani eitamises, aga kas ikka päriselt ja lõpuni, teoloogina vist mitte; ma ei ole mitmetes neis asjus enam päris kindel, sest mõnda aega pole Masingule mõelnud ja kunagine huvi on jahtunud.

Sommer räägib ka oma põlvkonnast ja ikka hea, kui põlvkonnal on keegi, kes selle lahti kirjutab ja seletab, aja- ja kultuuriloo jaoks mingid tegelased vormistab.

Mis siis maailmaajaloos toimub... Rott voldemar ei oska enam muud teha (kõik kulgeb plaani kohaselt ju), kui paneb täiega hullu. Ja mordori struktuurid ja vertikaalid toimivad lustlikult kaasa.

Dagestanis on protestid mobilisatsiooni vastu, politsei tulistas valanguid õhku. Irkutski oblastis lasi mobiliseeritav sõjakomissariaadis selle juhile kuuli kerre. Venemaalased ummistavad piiripunkte Gruusia ja Kasahstani piiril ja mõlemast riigist kostub juba hääli, et riiki sisenenud venelaste käitumine jätab väga tugevalt soovida. MOTT. Kas Euroopas ja lähiriikides oli seni veel vähe Z orke? Eestis ei ole 30 aastaga õnnestunud tibladele selgeks teha, et igasugune kurtmine uvažeenje asjus tuleks neil kohe ja väga väga kauaks unustada.

Xuiloo olla läinud puhkusele. Meenutab Gorbatšovi puhkust 1991. aasta alguses, kui algasid verised sündmused Leedus. Aga praeguse bardaki mõõt on muidugi midagi enamat. Mobiliseeritakse kõiki, 16 kuni 60, terveid ja haigeid, keda aga kätte saadakse ja ilmselt enamus saadetakse sõjaväljale ilma igasuguse ettevalmistuseta. Lisaks hädapärasele vormile ja automaadile suurt rohkem varustust neile kaasa ei anta. Milleks neile enam seda maist vara. II MS-i aastail loeti punaarmees jalaväelase normiks rindel paar nädalat, siis võis maha kanda, aga nüüd hakatakse mobiliseeritute puhul arvestama küll päevadega. Lisaks lähevad kohe rindele ka need, kelle ajateenistus praegu pidanuks lõppema. Tähendab, et biomassi kaevikutes ikka on. Ja need, kes veel kodudes, istuvad telerite taga. 

Sõidan Itaaliasse. Seal võib ju alati veel korra käia. Võib-olla koguni igal aastal mõne jahedama kuu veeta.

 

pühapäev, 11. september 2022

+ In hoc signo vinces +

Ei osanud lootagi, et voldemari käsku jõuda 15. septembriks Donetski oblasti piirini, hakatakse nõnda edukalt täitma. Mis lõpuks veel orkide väest järele jääb, võib tõepoolest varsti olla nn dnr-i idapiiril. Ja kõik kulgeb vastavalt plaanile.  orka tilo lyaze v grunt! dopomozhe ZSU!

 


 Viimastest sõjalistest arengutest rääkides on neid muidugi võrreldud 1941. ja 42. aasta sõjategevuses toimunuga, aga mõtlesin siin juba päevi tagasi, et Hersoni ja paremkalda juures toimuv meenutab seda, mida kirjeldas T.E. Lawrence mälestustes Seitse tarkuse sammast. Nimelt Medina piiramine, mis kestis 1916 kuni 1919. Hersoni piiramine hoiab seal ca 20 000 orki kaitses ja veel tõmbab sinna reserve ja seda vaikselt jahvatatakse, moskoviitide tähelepanu on suunatud sealsetele vägedele, varustusteedele, sildadele jne, mis aga võimaldas üliedukale pealetungile minna hoopis idarindel.  

Keegi ei tea, kuidas olukord edasi areneb ja kas Ukraina väed lähevad nt kirde poolt vabastama Donetski oblastit või püüavad rindejoone taha tungida Luhanskis. See oleneb vastase sammudest ja laiemalt otstarbekusest. Hoopis efektne oleks vabastada Melitopol, kuna see nõrgendaks totaalselt orkide positsioone nii ida kui ka lääne pool ja igasugune varustamine ja vägede ümberpaigutamine muutuks tunduvalt raskemaks. Eks me näe.

Pole kunagi varem märganud, et septembri alguses räägitaks nii palju talvest. Paniköörid!  

laupäev, 3. september 2022

Tuleb tore laupäeva õhtu

 Täna õhtul korraldame väikese heategevusürituse mille osavõtjad annetavad põhimõtteliselt omal valikul (aga mõned on küsinud ka, kuhu oleks kõige õigem) Ukraina toetuseks. Vahepeal tundus esialgne hoog raugevat ja tähelepanu keskendus rohkem sellele, mitu miljardit eraldab USA, selle kõrval tunduvad ju meie vasksed sendid olevat tühised. Aga kui vaadata, kuidas Eestist vuravad džiibid/autod ja muu abi Ukraina võitlejatele, tahaks ikka natuke panustada. Seltskondlik kokkusaamine, toidud ja joogid, vestlused, hea tuju, muusika jmt hea eesmärgi nimel - tundub sobiv formaat. Igatahes sobilikum, kui et istuda ja tunda end kuidagi võimetuna, olla vihane, olla masenduses vmt.

Järjepidevuse korras üks laul/klipp/kaver (minu arvates õnnestunud) 


 

Meedia võimendab järjekindlalt igasugu nuhhinite ja losside ja frunzede ja jaanade (need on viimased, kes silma jäänud) viginat. Nende sõnavõtud on täiesti sisutud. Mitte midagi konkreetset neil Eestile või eestlastele ette heita ei ole, võivad oma igapäevast elu häirimatult elada. Okupantide tank ja autahvlid eemaldati. Kui see kedagi riivab, mis siis veel selle peale ütlevad/tunnevad, kui kohale jõuab, et okupatsioon on lõppenud. Nad loodavad, et kohe-kohe tuleb uuesti. Nad on jahmunud, kui selgub, et nemad ei ole peremehed sel maal. Või mistahes maal, kuhu nende jalg astub. Tsivilisatsioon annab vastulöögi, kallid seltsimehed tiblad. Te ei oska käituda. Kuni pole vastu nina saanud, seni neil piire ei ole. Mordor kuulutab seda ametlikult oma kõige kõrgemal tasemel. 

 Tiblad vinguvad, tähendab kõik on hästi.

Muide, olen kunagi varem ka tähelepanu juhtinud sellele, et sõnal "russofoobia" puudub igasugune sisu, see on lihtsalt üks riist orkide propaganda tööriistakastist. Samast, kus lebavad ka "natsid" ja "fašism". Kui midagi konkreetset ei ole öelda, kasutatakse neid sõnu. Ja eriti jälk on, kui neid kasutavad vasjad ja jaanad, kes on end EV võimu juures ja EL-i või riigi palgal eriti hästi sisse sättinud.   

nuhhin, sa tead, mida sa tegema pead, st kuhu pead minema.

pühapäev, 28. august 2022

1 laul ja 1 fantaasia

Ukrainlannadelt koostöös leedu lauljannaga taas uus ja kena laul. 

 

Nagu eelmises postituses olnud palad, on seegi palve.

 Mordoris plahvatas auto ja keegi roolis olnud trollivabriku noor perenaine, kes oli vähetuntud, aga sarnaselt oma mõnevõrra tuntuma isaga, oli vene maailma hull propagandist, äärmusimperialist ja rašist, harrastas mingit hämarat esoteerilist geopoliitilist ideoloogiat, kärvas.  Kõik mainivad, et tema hull isa, kellele auto kuulus, sõitis sama teed kellegi teise autos, kuhu ta olla viimasel hetkel istunud. Aga keegi ei nimeta, kelle auto see oli ja kes oli inimene, kes talle viimasel hetkel andis praktiliselt korralduse (vormis peame rääkima)  istuda teise autosse. Kui sellest asjast midagi ei tea (nagu mina), siis võib suure tõenäosusega oletada (lihtsalt igavusest ja mängu mõttes), et see inimene oli mõni gru tegelane. Selline, kes teadis, et gru spetsialistid olid vanamehe ja tema tütre autosse pannud pommi, mis varsti plahvatab. Brigaad oli oma töö rahuldavalt teinud, seal kus tarvis ja siis kui tarvis lõhkes pomm.  Orkid teevad muidugi selle ümber kära jmt, meiegi ajalehed kirjutavad, aga üldiselt pole see suurt tähelepanu väärt sündmus. 

Ainus, mis selles jadas on tõeliselt ebameeldiv, on paavst Franciscuse öeldu, et tegemist oli sõja süütu ohvriga. Esiteks on kummaline, miks ta üldse kommenteeris, teiseks oleks väga huvitav teada, kes teda nendes küsimustes nõustab, kas ta järgib mingit väga kahtlast plaani suhetes mordoriga ja on kuidagi omas naiivsuses vana kgb mõjutusagendi ja luuraja gundjai (kutsutud ka moskoovia patriarhiks) poolt kremloididele meelepärases suunas ära kallutatud. Franciscus tundub olevat edev ja poliitilistes küsimustes võhik. Kui ta jätkab mordori agressiooni ja Ukraina suhtes senist kurjategija ja ohvri samale pulgale asetamise joont, siis võib mitmete maade katoliiklaste suhtumine temasse muutuda mõistmatusest halvakspanuks. 

Muidugi võib edasi fantaseerida, et mõrva korraldas putini kokk, kes kahtlustas, et antud isik oli USA luurele raha eest edastanud tema kohta olulist informatsiooni. Pealegi ei olnud ta rahul trollivabriku viimase aja töötulemustega, aga head ettekäänet andetu juhi vallandamiseks ei olnud. Samas keskmiselt tõhusa infooperatsiooni sai selle plahvatuse ümber kokku panna. Kas tütar oleks seda mõistnud, ei tea; kuid isa näikse mõistvat.

Ja kui ma vähegi taipan, mis mordoris toimub, siis tõenäoliselt kuulutab orkide patriarh hukatud näitsiku peagi märtriks ja pühakuks ning talle pühendatakse tinast ja vasest nikerdatud Z märgiga altar satanistlikus relvajõudude katedraalis.   

reede, 19. august 2022

Kuumapühad

Paar päeva olen puhanud, peitnud end toas, lugesin läbi Jung'i Vastus Iiobile, mis minu jaoks oli huvitav ja tekitas mitmesuguseid mõtteid, mis ju ühe raamatu juures on omaette väärtus. 

On filosoofe, kes on kirjanduslikult andekad. Kas nende õpetus tundub maailmavaateliselt õige või lähenemine sümpaatne, loogika pädev, maailmavaade vastuvõetav jne, polegi alati tähtis. Mõne mõtleja tõed kattuvad enese poolt varem mõelduga ja sinna rongi lisandub pelgalt uusi vaguneid, huvitavaid mõttejätke või tõdemusi, kinnitusi oma mõtetele ja muud meeldivat (vt ka Zen and the Art of Motorcycle Maintenance Robert M. Pirsig). Aga võib ka olla, et autor lihtsalt paneb lugeja peas loetust erinevad, hoopis teised mõtted ja teises suunas liikuma ning inspireerijana on väärtuslik.

Selliste inspireerivate filosoofide hulka ma arvaks nt Kierkegaardi, Nietzsche, Spengleri, Berdjajevi jt; laiemalt võetuna ka C. G. Jungi, Erich Frommi, Krishnamurti, aga nt ka Alan Wattsi, R. D. Laingi jt.  Eelnimetatuid on õige lugeda 14 kuni 20 eluaastakese  paiku. Pealt kolmekümneselt ei ole minu arvates enamikku nendest sobilik mõne seisukoha esitamiseks tõsimeelselt tsiteerida. Võibolla erandina Jungi, aga muud on küll nõtked ja kütkestavad, aga pole lõpuni tõsiselt võetavad (vrdl Immanuel Kantiga). 

Eelöeldu oli muidugi väga suur üldistus ja reegel mitmete eranditega; nt Vastus Iiobile on vist ca 78 aastase Jungi sulest ja selle tõsidus ja mõtlemise kartmatus on sellised, et mõjuvad igas vanuses lugejale. 

Religiooni ja Jumala üle ma arutama praegu ei hakka. Ainult mainin, et on väga levinud, et inimesed konstrueerivad endale mingi ettekujutuse Jumalast, keda nad siis ei usu. Ja lisaks kinnitavad endale ja muile, et sellised teemad, mida puudutab religioon, ei ole neile üldse huvitavad ega pea nad neid oluliseks. Mis muidugi lamestab inimest. Võib juhtuda, et seejärel koondub kogu tähelepanu enda isikule, algab enesekeskne elu eneseabi raamatutega ja erisuguste kõutšide õpetuste all... Õnnetu jama, ühesõnaga.  Aga vb pole palju antud ja ega siis nõutakse ka vähe ja las olla.

Paar palvid Ukraina eest. Olgu või vaiksed ja sõnatud, aga muusika ja lauluga palved olla topelt tõhusad ja allpool tekstides on segatud tunnete ehedust ja needmise jõudu.   

"За Харків, Марік, за Ірпінь".


«чути гімн»



pühapäev, 7. august 2022

Liblikad, lihtsalt liblikad

 Liblikate piltidega on probleem, ca samas suurusjärgus, kui Richard Brautigani ühe jutu pealkirjas.  What Are You Going To Do With 390 Photographs of Christmas Trees​?​

Ega palju rohkemat levinumate liblikate ligi meelitamiseks polegi vaja, kui kuumasid päevi ja kusagil tagahoovis mõnd mesiohaka puhmast. 


Muud taimed ja lilled jätavad liblikad ja mesilased, kimalased, vaablased ja igasugu põrnikad üsna ükskõikseks, aga mesiohakad, mis mitte just ilusa väljanägemisega, tõmbavad neid hulgaliselt ligi. 

Samas toimub ka mõningane võitlus kohtade eest õitel. 

 Sihuke 👉

Ohakad mainitud ja liblikad teemaks, seega esmalt foto ohakaliblikast. 👇

Loogiline.


 

Ohakaliblikas mesiohakal

Neid oli seal pisut vähem, kui mõnda muud liiki, aga igatahes on ohakaliblikad üks huvitav tõug.

  Tahtsin kirjutada hoopis teemal, et kummalisel kombel, pärast neid tavapäraseid ja kergekäeliselt korduvalt loobitud kuulutamisi, et maailm pole enam endine, ei ole seda viimasel ajal palju kuulda olnud. Eelmistel kordadel on maailm üsna kiiresti ja märkamatult jälle endiseks muutunud, aga praegu võib juhtuda, et ei enam muutu. Saabunud on lõpp globaliseerunud maailmale selle globaliseerunud majandusega ja muuga, mis kaasas käis ja tänu sellele võimalik oli. Lisaks kärisevad samas mitmed poliitilised õmblused. 

Liblikate tiivalöökidest ei teki ehk midagi, aga kui ringi liigub mitu tuulispaska, siis tõenäoliselt on varsti platsis tornaado. 

Võib olla, et muutused igapäevases elus saavad selle tulemusena paljudes riikides ja Euroopas sealhulgas, olema suured ja järsud. Ma arvan, et stsenaarium on nii tume, et rohkem ei tahaks sellest kirjutada. Samas loodan eksida.

Vana ohakaliblikas

 

Suvi on piisavalt kaua kestnud ja varasemalt lendama hakanud liblikate tiivad on juba üsna närud ja kulunud.

Hilisemate tulijate tiivad aga värskelt säravad. 


Ma ei taha vanemaid liblikaid diskrimineerida ja avaldan ka nende väärikate isendite pildid ära. 👉



Niidutäpik, vist

 Viledaks kulunud liblikate pildid ei ole ju   nii levinud, kui värskete ja säravate omad. 

 

 

  

                Ja neid erksavärvilisi on           minulgi. Muidugi.👇

Väike-koerliblikas 

 


 

 Seoses Mordori propaganda hiljutiste tõmblustega meenus taas Doktor Garin ja see osa, kus poliitiline olend Angela  Altai Vabariigi presidendi vastuvõtul (mis on pühendatud rahu sõlmimisele Kasahstaniga) hakkab valjult ja hüsteeriliselt haukuma ning poliitiline olend Emmanuel hammustab üht daami põlvest. Mõlema on sunnitud lahkuma ja pärast seda istuvad doktor Garin, Maša ja Van restoranis. Van avab oma budistlikke vaateid seoses maailma illusoorsusega. Ja mõni hetk hiljem on surnud, sest kasahhid alustavad taas raketirünnakutega ja teevad Altai Vabariigi pealinna Barnauli pihuks ja põrmuks. Van'i vaatest on seegi muidugi illusioon. Aga kuna ta sai surma, siis selle kohta raamatus tema arutlus- ja mõttekäike ei leidu.

Polegi enam kindel, kas trumpab üle kunst või elu. 

Päevapaabusilm, teadagi
Küllap ikka elu, ehkki Sorokin on väga andekas.



Lapsukiblikas


Rohetäpik

laupäev, 30. juuli 2022

Leedu pühades kohtades

 Kohe tuleb ausalt üles tunnistada, et ma ei läbinud jalgsi mingit palverännu rada ega tegelenud eneseületuse matkaga. Paratamatult kattus marsruut enamuses kohtades (1993. aasta) püha Johannes Paulus II Leedu visiidi peatuskohtadega. 


Olulistes pühapaikades mõistetavalt, aga oli ka selliseid kohti, nagu jesuiitide kirik ja keskus Šiauliais, kus see jälgedes kõndimine tuli väikese üllatusena.

 Eesmärki paavsti visiidi teekonda korrata kindlasti ei olnud, aga eks pidigi nii minema, kui valik on langenud  olulisematele paikadele.

Kõiki kattuvaid kohti ei teagi, sest eraldi sellesse ei süvenenud.


Küllap vist käis paavst ka Šiauliai Peetruse ja Pauluse katedraalis; sattusin seal missale, kus laulis väga hea leedu naiskoor, aga mis koor täpsemalt, ei ole aimugi. 

Aga see oli juba reisi lõpus. 


Esimese huvitava kohana jäi teele Kretingas asuv frantsisklaste klooster 

ja selle kõrval asuv Kretinga Lourdes, grott Neitsi Maarja kujuga.


   

Lisaks on seal frantsisklasest preestri Jurgis Pabruza haud väikese hauakabeliga ja tema on staatuselt mitte ametlik, küll aga lokaalselt tuntud ja austatud pühak, kes oli hinnatud ravitseja.


 

 Järgnevalt viis teekond Paberžesse, kus eelneva kokkuleppeta jmt avanesid nii isa Stanislause maja uksed, kui ka kiriku uksed, oli ajas tagasi rändamise tunne ja mis kõik veel. 


 





 

 

 

Järgnev peatus Šiluva. Pärast kella 7 õhtul oli see paik lausa inimtühi ja see tundus väga tore. Neitsi Maarja ilmutuse paigas asuvas kabelis 

ei olnud hingelistki, hiljem kiriku ja kabeli vahel laiuval platsil liikus üks perekond. Kiriku uksed olid kinni, aga kabelis viibimisest piisas täiesti. Šiluvast edasi on muidugi Tytuvenai, sealne kirik ja klooster, ehitatud kui uhke jesuiitide kants jne. (Avastasin, et Wikipeedias on mitmete Leedu kohtade puhul artiklid kirjutatud sellise valemiga, et alguses on 1/4 väga pealiskaudset infot ja siis järgneb ülejäänud 3/4, mille tekst on pühendatud 1941. aastal samas toimunud juutide hukkamisele. Vaevalt keegi on need tekstid koostanud hobi korras, pigem on nende koostamist korralikult finantseeritud. Aga viiteid allikatele ma nende lugude all ei näe. 

 

 

Ja Leedu ajaloo olulistele sündmustele ja

nende kohtadega seotud inimestele, pole artiklites eriti tähelepanu pööratud.)   

 

Järgmine peatus Šiauliai, millest juba kirjutasin, seejärel 

Ristimägi.

Kus varem olen korduvalt käinud.

Ja mis nüüd on muutunud väga arendatuks ja turistikeskseks ja seal peab rahavarohkel ajal mingit kaitsefiltrit kasutama, et vähem häiritud saada (nõmedatest tibladest).                                             


 Lõpetuseks või kokkuvõtteks vmt võiks midagi ütelda... Et mis siis saab, kui hankida endale hulk indulgentse ja amulette ja külastada kõiki sääraseid kohti jmt. Hhhhmmmm. Vägagi võimalik, et lõpetuseks tabab teid mingi suhteliselt mastaapne jama, mis võib anda silmnähtavaid tagajärgi ja pakkuda ainest mõtisklusteks veel kaua-kaua. Ja ilmselt ei olegi esialgu lihtne taibata, et see kõik on teie kasuks juhtunud, see on ülesanne, mille inimene peab oma arengu jaoks järgmisena lahendama, peab toime tulema varasematest erineva ja vb ka raskema katsumusega. Kui nii läheb, siis võib arvata, et kõik toimus tõeliselt. Kui aga lihtsalt käidud ja pärast pole muud kui muljetamine, siis on see rohkem basseinireisi moodi käimine. Umbes nii.  Ma arvan.



 


pühapäev, 24. juuli 2022

Mordori võimalik kesklähiperspektiiv ca aastaks 2023

Mõnda aega ei olnud tahtmist Ukrainas toimuvat sõda kommenteerida. Pole ju mõtet lugejaid eksitada või neis masendust tekitada. Praeguseks on olukord sedavõrd paremaks muutunud, et mõnel seonduval teemal võib peatuda.

 On lapsi, otse öeldes vastikuid lapsi, tõelisi mölakaid (ilmselt küll nende vanemate süül), kes juhul, kui ei saa enda tahtmist, saadavad korda mingi sigaduse. Näiteks - kui isa või ema sunnivad midagi tegema, siis pisut suurem vend annab oma väikesele õele möödaminnes kolaka või valab liivaämbri sisu sellele pähe vmt. Ei tea, mitme eksperdi töö ma nüüd ära teen, kui tõden, et moskoovia tegutsemine sõjas Ukraina vastu ongi üsna paljus selline reakstioon; väike voldemar ei saanud seda, mida tahtis, seepeale lihtsalt sigatseb. Ei lastud okupeerida Harkivit, tähendab tuleb linna nüril kombel mürskude ja rakettidega tulistada ja purustada. Debilitas mentis. Orkide eilne rünnak Odessa sadamale on sellise käitumise järjekordne näide. Ja siis täpselt vastavalt Sorokini poolt kirjeldatule nürilt это не я !

Aga kohe mitmel eksperdil põhjus analüüsida ja seletusi pakkuda.

Alustuseks esitatud analoogiat võiksin veelgi edasi arendada ja muuhulgas puudutada leierdatud teemat, kas ja kuidas peaks sellise käitumise eest karistama, kas rohkem tähelepanu või hoopis vähem suhkrut jmt. Lisada uusi sanktsioone või oleks õige vähem sanktsioone, kontakte või isolatsiooni jne. Kuid jäägu see edaspidiseks või hoopis ära.  Ja lapsed lasteks, olgem leebed ja õiglased ja tõdegem, et mölakaid on ikka igas vanuses ja igal positsioonil. 

Orkide sõjakäigus Ukraina vastu on juhtimise osas huvitav jälgida, kuidas see toimub. Huiloo suure pealikuna taob jalgu vastu maad ja annab juhiseid, mille väidetav eesmärk ja mõte olla ukraina rahva moraali ja võitlustahte halvamine läbi barbaarsuse ja julmuse. Tema ustav teener šoigu koos kindralstaabiga suunab strateegiat sama andetult kui need punaarmee kindralid, kes üliedutult proovisid laial rindel otserünnakutega vastast murda, tohtute kaotustega jõgesid forsseerida jmt. Mingi osa kindralitest siiski võimalusel toimetab taktikaliselt arukamalt, teine osa aga sõdib ainsal orkidele edukal moel ja lihtsalt lõhub linnad maatasa ja siis võtab jalaväega uue tüki territooriumi ära. Väga väike osa rf-i sõjaväe ohvitseridest on piisavalt haritud spetsialistid ja võivad ülematena olla enam-vähem adekvaatsed, aga kui nende väeosades on varasem isikkoosseis langenud ja asendatud väga kirju ning madala ettevalmistusega võitlejate/kotkastega, siis pole neilgi enam palju võimalusi edukalt sõdida. 

Ukraina tehniline võimekus on tohutult paranenud ja kui see muutub veel paremaks, siis jääb üle vaid loota, et neil on rünnakule asudes taktikalises plaanis kõik õigesti korraldatud. Esimese kahe või kolme eduka operatsiooni järel kaob orkidel viimanegi võitlustahe, mis juba praegugi on väga väike. 

Pole välistatud, et kordub 1941. aasta - väeosad kaovad rindelt, sõjavangide pikad kolonnid marsivad mööda maanteid, komandörid ilmuvad välja kaugel tagalas. Mis on tore, aga mitte nii huvitav, kui see, mida hakkavad kodumaale naasnud võidetud orkideväe võitlejad tegema. Nende väljavaated on ju pehmelt väljendades nigelad. Vot seda jama, mis siis mordoris lahti läheb, tahaks näha.

 

kolmapäev, 20. juuli 2022

Liblikad (Lätis ja Leedus)

 on muidugi sarnased liblikatele Eestis. Pole neid seal rohkem ega vist ka vähem. 

Läti admiral
 

Et ma pole turist, siis mul ikka on aega putukatega rääkida ja kasside sõprust võita ja põllult herneid varastada.







Seoses liblikafotodega meenub telefonivestlus ühel varanovembri pimedal vihmasel õhtul, umbes selline dialoog:

- Mis see oli?

Niidu-võrkliblikas 
- Buss läks mööda, ma jalutan väljas.

- Mis seal teed?

- Pildistan porilompe.

- Noo... jaaa... porilompe on tore pildistada, 

aga mis sa pärast nende piltidega teed?

- Saadan sulle. 

 

hehehehe eksole

 

Tegelikult netis on porilompide pilte vähe, aga liblikate pilte massiliselt. Ju siis nende fotode avaldamine on nii ohutu. 

Või siiski keegi õel inimene mõistaks selle hukka?

Verikireslane, aasa-verikireslane (imho)





neljapäev, 14. juuli 2022

Meri, järved, jõed

 ühesõnaga vesi. Lätis ja Leedus. 

Lätlastel on randadega vedanud. Ilusad liivased rannad ulatuvad silmapiirini ja vaid mõned peesitajad ja suplejad on nägemisulatuses. Samas on võimalik sättida end lebotama luitele, mille ühel küljel on meri ja teisel küljel lookleb jõgi. 

 

Umbes nii 👉

Saulkrasti kandis.

Aga sama kohtab ka mujal.


 

 

 Kuldigas on teadagi väga lai juga, mis kaugelt vaadates tundub üsna madal, 

aga tegelikult saab selle pealt paari meetri kõrguselt alla peakat hüpata, 

mida kohalikult elusama tunde saavutamiseks mõningase riskiga ka harrastavad ja siis rõõmsal meelel, et eluga pääsesid, tõttavad oma toimetusi tegema. 

                See ta on

                        👇


Aga Leedus leidub jõgesid, kus sillal seistes võib vee vulinat kuulata ja mõtiskleda kuidas kõik voolab ja peatumatult muutub, ajalik on ajutine ja kaob ja sellest on kohati kahju. 

 






(krt, koera pilt ei püsi omal kohal. kus sa lähed?!)

Aga järved... muidugi nad on, iseasi, et ma pole väga järvede inimene, aga muidugi mõistan kõiki neid, kes järvi maalivad, seal kalastavad, lõbutsevad jne. 


 

Ning ei maksa unustada tiike, eriti neid, mis on ümbritseva pargi kujunduses olulised.


 

Ilumeelega kooskõlas väikesi veekogusid, milles peegelduvad päikeseloojakud ja öisel tumedal veepinnal võib vaadata virvendavat kuud. 

 

 

 Aga kui see kõik eriti korda ei lähe, siis Liepaja Sõjasadama varemed peaksid küll muljet avaldama. 

Hulk merre varisenud betoonist ja tellistest ja maakividest müüridega megapunkreid 

 

 

ja samas kõrval on iroonilise lisandina elektrituulik, mida võib märgina tõlgendada ka kui metafüüsilist veskit, mis on  lagunenud ja kadunud võimsuse taustale sätitud. 

Ja sellel positiivsel noodil lubatagu tänaseks lõpetada.





kolmapäev, 13. juuli 2022

Läädus

Lätis & Leedus käidud. Esimene osa sellest eepilisest loost võiks kanda pealkirja Hipsterite radadel

   


Alustuseks oleks väike ülevaade Riia Tallinna kvartalist, siiliga salvrätikutest, kartulikookidest jmt. Üldiselt õhkkonnast ja asukohast ja kujundusest, et edasi anda 

 

👈 seda 


ja seda

👇


Või siis kaugemalt

 

Kuldiga valitud vaateid,

 

vaate ja valikuid

 

                                     nagu nt 👇


Kaunases laideti minu mõte süüa ühed ceppelinai armutult maha ja lõppeski lugu rahvuslik köök 2.0 toidukohaga, mille udupeenes atmosfääris ei tihanudki pildistada noid imelisi roogi (nagu nt õlles marineeritud vorst jmt). No igatahes... jah... hmh... aga proovima peab (nagu ütles Pamela Anderson).

Oma tsepelinid sain kätte viimasel hetkel Šiauliais, kuna olin olnud vaga ja külastanud pühasid kohti, ostnud indulgentse ja üldse... Nagu ütles isa Stanislaus Inimene peab elama.  

Hipsterite radadel võiks ju pealkiri olla küll, ehk sobiks selle all rääkida ka teemal, et Yoko Ono näitust me vaatama ei läinud, sest Kaunase sõbrad tungivalt soovitasid mitte minna ja ma ei ole kunagi YO osas midagi eriti arvanud. Nägin hoopis William Kentridge näitust, seni ei teadnud temast midagi, aga võiks ju lähemalt uurida, midagi seal nagu oli. Marina Abramovici näituse üle oldi uhked, palju videosid, kuulus performansi kunstnik. Tundsin, et olen liiga kärsitu, et neid lõpuni vaadata. Pikk piinarikas elamuse väänamine ei ole minu formaat, lühike ja terav vorm tundub etem. Ju see on individuaalne.

Hipsterite radadel võiks veelgi edasi kesta, lausa kirjutamata see ei jäänud, aga rohkem ei viitsi.