Viimane lumi

(ja lastele ei sobi)

Viimane lumi, väga kaunis ja südamlik hüvastijätt talvega. Kevadised talvepäevad on  toredad, saab veel korra, päev või kaks vaadata lund ja puid jm ning teada, et see aeg möödub kohe, ei ole ees mitut pimedat kuud jmt. Põgus talvenauding. Nagu nädal päikesepuhkust keset talve.

Päevakajalise juurde.  Aga ilma analüüsita ja kommentaarideta, sest mida juba keegi pole selles massiivses kommenteerimise vahus ütelnud, seda pigem ei hakkakski ütlema, vahel on õigem vaikida.

 Ikka alati positiivselt 

Aleksei Arestovitš on see inimene, kelle arvamuse ja info ja kommentaarid mitmed meie eksperdid ja analüütikud jmt õhtul ära kuulavad ja siis hommikustes saadetes ja järgmise päeva muudes lugudes oma ekspertiisina esitavad; enamuses. Samas ega neil siis meeles pole, et loll räägib, mida ta teab, ja tark teab, mida räägib. Aristovitš ei ole sugugi rumal. Ega asjata ole kremloidid oma kavalamad vlogeritest koerad talle kallale ässitanud. 

Kui oleks aega ja viitsimist rohkem teada, millised on kremloidide soovid ja unistused praegu tekkinud situatsiooni lahenduse osas, peaks kuulama/lugema nende pseudoanalüütilisi jne sõnavõtte, sest need peegeldavad kenasti mordori soovunelmaid, mille täitumist nad oma publikule püüavad kinnitada.

 Kui ma hästi sallivaks ja lausa toredaks hakkaksin ja oskaks ka niimoodi murega mõtelda, et sanktsioonid ei tohiks lihtsaile vene alamaile ebamugavusi põhjustada, sest nemad teadagi pole milleski süüdi. Ja kõik see muu haledate inimeste hale jutt, nii mõistev ja avarapilguline... (oh neid kirjutisi ja postitusi, mis algavad ukrainlaste kannatuste kirjeldamisega, aga lõpevad ikka venelaste haletsemisega... vean kihla, et siia ümber asuvad "head" moskoviidid ei õpi 10 aastaga ära rohkem kui kaks sõna eesti keelt ja nende sõgeda mentaalsuse aluseks on ikka see, et neid peaks austama jmt) kui hakkaksin ja muutuksin... siis saadaks moskooviasse humanitaarabina tonni tualettpaberit. 👇

Saadaks ka 1000 eksemplari Sorokini "Месяц в Дахау", aga pole ju mõtet, sest sedagi kasutaksid nad teadagi milleks.

Kusagil Uuralites olla huilool sügav punker, kus ta oma lähimate mõttekaaslastega suuri plaane peab. Täpselt neid kavasid ja projekte ju keegi ei tea, aga VS on omas prohvetlikus meeles midagi olulist nende metamõtte tasandist ära tabanud ja edasi andnud/kujutanud järgmiselt:

  На что отец Андрей Утесов обнажил десятивершковый хуй свой, лег на Дающий Холм и проебал три раза подряд родную сибирскую землю с криком и уханьем. Затем встал он и рек: «Братие! Только что на глазах ваших три раза испустил я семя свое в Землю Восточной Сибири, в Землю, на теле которой живем мы, спим, дышим, едим, срем и мочимся. Не мягка, не рассыпчата Земля наша — сурова, холодна и камениста она и не каждый хуй в себя впускает. Посему мало нас осталось, а слабохуи сбежали в земли теплые, всем доступные. Земля наша хоть и камениста, да любовью сильна: чей хуй в себя впустила — тот сыт ее любовью навек, того она никогда не забудет и от себя не отпустит. Так скажу вам: кто хочет — ступай себе в теплые земли, не держу я здесь никого, так как братья мы, а не невольники. Только мне другой земли не надо — здесь ебал, здесь ебу, здесь ебать буду до червия могильного».

Kõlab ju nagu huiloo hiljutine kõne.

Aga te ei ole postitust veel lõpuni lugenud. Lõpetuseks on üks õudne lugu, millest te ikkagi veel võite loobuda. Soovitan.

Oli mul siis vanust vast seitse aastakest, kui minu vanemad ja majanaabrist  väikese samas vanuses vene-eesti segaperekonnast plikakese vanemad arvasid, et meie kaks võiksime kenasti sõbrustada ja ühel päikeselisel päeval me siis läksimegi lähedal asuvasse parki jalutama, võililled õitsesid ja päike paistis ja mesilased sumisesid. Pargis kasvasid kenad kõrged puud. Üks puu oli eriti vana ja jäme ning selle tüvi oli pooles jämeduses kasvanud maast välja ulatuva suure kivi küljele. 

Jäime suure kivi ja suure puu juurde seisma, nagu inimesed ikka jäävad mõne sellise tähelepanu köitva loodusnähtuse juures. Ja tüdrukuke avas oma suu ning lausus: "Selle kivi juures tapsid fašistid sõja ajal pioneeri." Või siis ütles "(...) piinasid surnuks pioneeri." Vist küsisin: "Kust sa seda tead?" Ja ta vastas: "Isa rääkis." Sõpru meist ei saanud. 

Reegel: nad kõik on segased. Täiendus: praegu veel segasemad kui kunagi varem.

Kevade kolmas päev

Kevade esimese päeva veetsin looduses ja minu arvates tavapärasest palju varem olid välja ilmunud kevadvaksikud ja lapsuliblikad. Esimesi ei näe kunagi suurtel kiirustel ja suurtes hulkades jne, lisaks sellele on neist keeruline saada ilufotot, aga esimeste liblikatena pakuvad ikka rõõmu ja elevust ja lubavad kevade peatset edenemist.

 

Lapsuliblikaid oli aga üllatavalt palju. Ja neid laperdab linnaski ringi. Seega kevad on neil päevil  reaalne ja aktuaalne nähtus. 

Selline tsitaat käib nagu mantra mu peas juba mitu päeva

Seoses karnevali ja lilledega tuli täna ootamatult meelde luuletus, ammu pole pähe turgatanud, aga nüüd ilmus välja. Tean seda tõlkes, vene keeles, vb on tõlgitud ka eesti keelde, ei tea. 

César Abraham Vallejo , kelle sünnist äsja möödus 130 aastat. Esimesena meenusid kolmas ja neljas värss.  Tekkis seos putinoidide peotuju, lippudega lehvitamise ja oi rõõmu! seoses Krimmiga... ning nende lillede vahel, mis moskoovia alamad peaksid panema langenute haudadele, kui Mordor tooks omad õnnetud laibad kodumaale ja annaks omastele matmiseks. Aga xyiloo ei julge seda teha.

Сегодня не пришел ко мне никто,

ничья душа на помощь не позвала.

И при свечах ночного карнавала

я не узнал кладбищенских цветов.

Прости, господь, что умер я так мало!

Все шли — и не молили и не звали,

но шли и шли — и что-то забывали.

А дверь была закрыта -

и звал я: ''Если в чем-нибудь нужда,

остановитесь — здесь оно забыто!''

И ждал... Ведь никогда в ночи моей

я не умел захлопывать дверей -

и груз чужого сердце принимало.

Сегодня не пришел ко мне никто...

А вечер долог был — и умер я так мало!

 Armas lugeja, hoiame tuju üleval. Tänane jutt: Otsustas Jumal minna puhkusele. Jumal Isa ütles: "Lähen Iisraeli, mulle meeldivad juudid." Püha Vaim ütles: "Lähen Rooma, mulle meeldib paavst." Jeesus aga lausus: "Lähen Venemaale,  pole seal varem olnud." 

 

Juba mitmendat hommikut loodan ärgates, et tõeks on saanud prohvetliku Vladimir Sorokini 👇 vaimus Opritšniku päev'a  viimastel lehekülgedel kirjeldatuga sarnased sündmused; ja 60% Mordori venelaste ning märgatava hulga Eesti tiblade hinges on kohkumus ja silmanurgas pisar, sest ägeda tulevahetuse käigus on huiloo tema punkris seni tuvastamata eriüksuse poolt maha lastud.

Ametliku versiooni kohaselt. Ja Mordori riiklik telekanal
hakkab kuni olukorra selgumiseni näitama vene kultuuri paremikust balletti Luikede järv.

 Hakkan juba kannatamatuks muutuma. Enough is enough, tsiteerides  António Guterres't.

Eilse heategevuskontserdi lõpp oli hea, tempokas ja muidu ka.

 

 Hakkan lugema Sorokini Doktor Garin'it.

Muusikat ja Muutuste raamatut

Valiku aluseks ei ole heliteoste kunstiline väärtus ega subjektiivne meeldimus, lihtsalt talletan meeleolu.  Sellist Kацапы! Нехай щастить!

Ei tahaks midagi lisada arvukate ekspertide 

arvamustele, seni sündmused sõjatandril kulgevad üldjoontes rada, mida eelnevalt arvasin,  aga parandusega, et ülbusest ja lollusest, samuti soovist ülemusele pugeda, on moskoviidid oma ebaefektiivseid elavjõude ebaefektiivselt rakendanud ja organiseerimise tase on sügavalt orkidele omane, mille üle aina rõõmusta.  

Eks siis baabadel tuleb hakata asendust sünnitama. Et orkid, vabandust (olen vist orkidele seni ülekohut teinud ja ülekohtuselt asjasse seganud 😺), venelased, saaksid paarikümne aasta pärast jälle hulluda ja korrata jne. Vahepeal jalutavad orki emmed oma T-34 väljanägemisega lapsevankritega ringi ja väikelastel on jälle seljas väikesed sõjaväevormid. 

Ukrainlastele edu ja kordaminekuid!

Kas venelased ei teadnud, et БМП-d, millega nad sõtta tormasid, on lühend sõnadest    

братская могила пехоты? 

Ja kolonnid vanadel veoautodel...

no miks mitte!

 

Võtan üle mitme aja taas Muutuste raamatu ja vaatan, mida sealt järgneva kohta teada saab. 

Niisiis, alustan. Sain tulemuse. Märgid viitavad sellele, et tuleb olla vankumatu ja saada üle suurtest raskustest, võidelda tugeva vastasega, olla valmis karmilt ja targalt karistama; lahendus tuleb ägeda võitluse tulemusena. Ikka tark raamat. Viitab ka vaimsuse ja pühendumuse tähtsusele, samuti sellele, et äkkiline tegevus jääb üürikeseks nagu pilpatuli. Panen raamatu rahulolevalt tagasi riiulisse.  

Agressiooni esimese faasi lõpp

Kui mordor otsustas tähistada 22.02.2022 vägede saatmisega Lugandooniasse, pidas voldemar pika kõne, mille toon ja sõnum juhatasid sisse täiemahulise sõja Ukraina vastu.  Kõne lõpus teatas moskoovia pealik, et nüüd on otsustanud tunnustada kahe uue riigi, LNR ja DNR, olemasolu ja sõlmida vastav sõprusleping. Kõne lõpp võis varasemalt olla teine ja kuulutanuks välja planeeritud sõjalise operatsiooni, aga mingil põhjusel see viimane osa sel päeval asendati pehmema varjandiga.

Juba 23.02. kõlanud erinevate riikide esindajate sõnavõttudest ÜRO-s, Julgeolekunõukogus, oli tunda, et tsiviliseeritud riigid ja rahvusvaheline üldsus oli jõudnud veendumusele, et moskoovia on ohuks kogu maailmale, sõja lähenemises olid kõik piisavalt veendunud ja kremloide vaadati kui väljakannatamatut nuhtlust. Keenia esindaja kõnet, mis väljendas Aafrika riigi seisukohta ja vaadet rahvastele ja piiridele, on peetud eriti õnnestunuks ja seda olnuks mordoril mõistlik tähelepanelikult kuulata.

Mordor alustas sõda 24.02. varahommikul, rünnakuks sobivaimal ajal. Vene maailm hakkas roomama uute piiride poole. Kaudsed märgid viitavad, et konkreetse sõja otsustas personaalselt voldemar, kes kahe punkris redutatud aasta jooksul oli üksinduses seda suurt ideed kannatlikult ja armastusega nikerdanud. Järelikult on osaliselt ja kaudselt tegemist krooniviiruse tagajärjega. 

Samas ei ole mõtet ütelda, et see on ainult hutini sõda, alates kindralitest kuni politseinikeni, kohtunikest fsb-lasteni, õpetajatest teleprodutsentideni, telepublikuni ja teismelisteni, kes unistavad natsgvardiasse tööle minemisest jmt jne - eks neile kõigile on see sõda mõeldud.
Eks kremloidid tea, et alamad meeleldi tarbivad absurdseid väljamõeldisi võitlusest neofašismi vastu. Agressiivsete degenerantide hulk, kes tahaksid end välja elada vaenlase peal, on aina kasvanud.

Väikese füüreri populaarsus mordoris pärast sõja alustamist kerkis.  Populaarsuskõver sõltub sellest, kui palju tuleb kodumaale kirste vedada. Seepärast otsustas mordor jätta kõngenud orkide laibad lihtsalt vedelema, xyilood ja tema kindraleid surnud kahuriliha ei huvita. 

Kutsikatena kremli vahet jooksnud Euroopa poliitikud leidsid lõpuks üles oma kadunud eneseväärikuse. 

25.02. hakkas langema sanktsioone ja maailm hakkas mordorit isoleerima, igakülgselt, kõikjal ja kõiges.  Järgneva paari päevaga muutus sanktsioonisadu laviiniks.  Lisaks tulid siseriiklikud  petitsioonid sõja vastu - IT töötajatelt, meedikutelt, naisorganisatsioonidelt, kunstitegelastelt, kirjanikelt, kinoinimestelt, isegi õpetajatelt, akadeemilistelt töötajatelt, KOV-i saadikutelt jne jne. 

Vene Sügis? Riik ja süsteem hakkab läbima valusa transformeerumise faasi? Kõige pimedam on enne koitu?

Veel mitte, sest hulk infantiilseid orke loodab, et peagi saavad nad tähistada järjekordset võitu ja neile võiduhulludele püütakse midagi serveerida ka juhul, kui suur plaan ei teostu. Et nad oleksid uhked ja rõõmsad ehkki vaesemad kui enne, lollimad kui varem.

Sõjalisest aspektist vaadatuna oli orkide sõjakäigu plaanil mingi mõte vaid Krimmist lähtunud vägede liikumisel joonele, kus asub Krimmi veevarustuse jaoks oluline kanal ja Aasovi mere ranniku hõivamisel. Olulisim eesmärk oli kiirelt saavutada kasvõi osaline kontroll Kiievi üle ja uue valitsuse välja kuulutamine. Ei õnnestunud. Ukrainlased suutsid esimesed päevad vastu pidada ja säilitasid kontrolli pealinna ja teiste suuremate linnade üle. 

Orkide motivatsioon on madal, mitu kuud välilaagrites soomukite roomikuid puhastanud sõdurid on väsinud, näljased ja apaatsed, põhiosas ei ole tegemist  väljaõppega võitlejatega vaid ajateenijatega,  kes poolsunni abil on vormistatud lepingulisteks sõjaväelasteks.    

Võitlusvaimu, -võime ja  -moraali poolest on Ukraina armee ja vabatahtlikud maakaitse salgad orkidest tunduvalt üle. Seepärast on moskoovial muidugi targem oma tavapärasel kombel sõdida peamiselt õhust või maapealsete rakettrelvadega ning kaugtuld andva suurtükiväega. Ja alates 28. 02. otsustasid nad oma silmakirjalikke rahuläbirääkimisi pidada just linnade elukvartalitele langevate rakettide ja mürskude kanonaadi saatel. Millega kaasnes suurem arv tsiviilohvreid.

Kuna ÜRO Julgeolekunõukogu mordori poolt vetostatuna ei saanud sõda pidurdavat otsust langetada, algas 28.02. ÜRO peaassamble erakorraline eriistung Ukraina küsimuses (General Assembly Emergency Special Session on Ukraine), töös on deklaratsioon Aggression Against Ukraine. 

2. märtsil võeti 141 poolthäälega (ja 5 vastuhäälega, sh valgevene ja venemaa, lisaks nt veel Süüria ja Põhja-Korea... vist oli viies Eritrea või?) vastu resolutsioon, mis mõistab venemaa kui agressori hukka ja nõuab vägede välja viimist Ukraina territooriumilt. See resolutsioon omab poliitilist kaalu ja selle järel on järgnevaid otsuseid lihtsam vastu võtta.   Postimees kajastas ÜRO-s toimuvat  üldkogu toimumise ajal 5 lauselise BNS-i uudisjupiga, mujalt pole vist kissugi tulnud. 

Moskoovia saadik ÜRO juures, vasja nebenzia ähvardas enne hääletamist, et resolutsiooni vastu võtmine võib esile kutsuda sõjalise eskalatsiooni. 

Jamaica saadik rõhutas, et rahvusvahelise üldsuse tegevusetus oleks vastuvõetamatu ja lisas:  “In the eternal and inspiring words of Bob Marley, therefore, let us all get up and stand up for the rights of all the people of Ukraine, because today — we are all Ukraine.”

Ukraina on sõja esimestest päevadest alates lootnud, et NATO riigid kehtestaksid Ukraina õhuruumi sulgemise, aga üsna ettearvatavalt ei ole seda tehtud. Ukraina võiks alternatiivina keskenduda PATRIOT raketisüsteemide hankimisele. Viimasega on seotud muidugi väljaõppe jm küsimused, aga need on lahendatavad. Kui Eesti ei ole praegu asunud PATRIOT süsteemi hankima, siis pole me toimuvast vist mingeid tõsiseid järeldusi teinud.

2. märtsil kutsuvad Ukraina president ja valitsus ukrainlasi, kes asuvad okupeeritud aladel, üles osutama totaalset vastupanu ja ründama vaenlase varustuskolonne, et lõigata sõjavägi ära kütusest, laskemoonast jm vajalikust. Kui partisanisõda on tõhus, satuvad moskaalid väga täbarasse olukorda.   Давайте им устроим то, что мы лучше всего умеем делать - тотальный Майдан.

Moskaalid oskavad aga kaugelt ja kõrgelt tulistada ja pommitada, seepärast hakkasid 1. märtsist Mariupolit tulistama, lihtsalt elukvartaleid, väljakuid, tänavaid, kõike. Terrorirünnakud, elanikkonna moraali õõnestamiseks. Õnneks sai Ukraina eile uusi Bayraktare, need on maapealse kaugtule punktide hävitamiseks sobivad. Tänaseni ei ole frustreerunud mordor veel alustanud linnade vaip- ega ristpesiti pommitamist ja veel on jäänud taktikaline tuumarelv. 

Esmalahenduseks tekkinud olukorrale, kõige odavam ja tõhusam relv sõja lõpetamiseks ja üldise häda ja viletsuse ära hoidmiseks oleks üks kuul.

  

Ork kohtub kübersõdalastega

monoloog/lament  

et ikka meeleolu oleks ja meelespeaks, et küberruumis vaikselt, aga tõhusalt toimetavad anonüümlased: