Leedu pühades kohtades

 Kohe tuleb ausalt üles tunnistada, et ma ei läbinud jalgsi mingit palverännu rada ega tegelenud eneseületuse matkaga. Paratamatult kattus marsruut enamuses kohtades (1993. aasta) püha Johannes Paulus II Leedu visiidi peatuskohtadega. 

Olulistes pühapaikades mõistetavalt, aga oli ka selliseid kohti, nagu jesuiitide kirik ja keskus Šiauliais, kus see jälgedes kõndimine tuli väikese üllatusena.

 Eesmärki paavsti visiidi teekonda korrata kindlasti ei olnud, aga eks pidigi nii minema, kui valik on langenud  olulisematele paikadele.

Kõiki kattuvaid kohti ei teagi, sest eraldi sellesse ei süvenenud.

Küllap vist käis paavst ka Šiauliai Peetruse ja Pauluse katedraalis; sattusin seal missale, kus laulis väga hea leedu naiskoor, aga mis koor täpsemalt, ei ole aimugi. 

Aga see oli juba reisi lõpus. 

Esimese huvitava kohana jäi teele Kretingas asuv frantsisklaste klooster 

ja selle kõrval asuv Kretinga Lourdes, grott Neitsi Maarja kujuga.

   

Lisaks on seal frantsisklasest preestri Jurgis Pabruza haud väikese hauakabeliga ja tema on staatuselt mitte ametlik, küll aga lokaalselt tuntud ja austatud pühak, kes oli hinnatud ravitseja.

 

 Järgnevalt viis teekond Paberžesse, kus eelneva kokkuleppeta jmt avanesid nii isa Stanislause maja uksed, kui ka kiriku uksed, oli ajas tagasi rändamise tunne ja mis kõik veel. 

 

 

 

 

Järgnev peatus Šiluva. Pärast kella 7 õhtul oli see paik lausa inimtühi ja see tundus väga tore. Neitsi Maarja ilmutuse paigas asuvas kabelis 

ei olnud hingelistki, hiljem kiriku ja kabeli vahel laiuval platsil liikus üks perekond. Kiriku uksed olid kinni, aga kabelis viibimisest piisas täiesti. Šiluvast edasi on muidugi Tytuvenai, sealne kirik ja klooster, ehitatud kui uhke jesuiitide kants jne. (Avastasin, et Wikipeedias on mitmete Leedu kohtade puhul artiklid kirjutatud sellise valemiga, et alguses on 1/4 väga pealiskaudset infot ja siis järgneb ülejäänud 3/4, mille tekst on pühendatud 1941. aastal samas toimunud juutide hukkamisele. Vaevalt keegi on need tekstid koostanud hobi korras, pigem on nende koostamist korralikult finantseeritud. Aga viiteid allikatele ma nende lugude all ei näe. 

 

 

Ja Leedu ajaloo olulistele sündmustele ja

nende kohtadega seotud inimestele, pole artiklites eriti tähelepanu pööratud.)   

 

Järgmine peatus Šiauliai, millest juba kirjutasin, seejärel 

Ristimägi.

Kus varem olen korduvalt käinud.

Ja mis nüüd on muutunud väga arendatuks ja turistikeskseks ja seal peab rahavarohkel ajal mingit kaitsefiltrit kasutama, et vähem häiritud saada (nõmedatest tibladest).                                             

 Lõpetuseks või kokkuvõtteks vmt võiks midagi ütelda... Et mis siis saab, kui hankida endale hulk indulgentse ja amulette ja külastada kõiki sääraseid kohti jmt. Hhhhmmmm. Vägagi võimalik, et lõpetuseks tabab teid mingi suhteliselt mastaapne jama, mis võib anda silmnähtavaid tagajärgi ja pakkuda ainest mõtisklusteks veel kaua-kaua. Ja ilmselt ei olegi esialgu lihtne taibata, et see kõik on teie kasuks juhtunud, see on ülesanne, mille inimene peab oma arengu jaoks järgmisena lahendama, peab toime tulema varasematest erineva ja vb ka raskema katsumusega. Kui nii läheb, siis võib arvata, et kõik toimus tõeliselt. Kui aga lihtsalt käidud ja pärast pole muud kui muljetamine, siis on see rohkem basseinireisi moodi käimine. Umbes nii.  Ma arvan.

 

Mordori võimalik kesklähiperspektiiv ca aastaks 2023

Mõnda aega ei olnud tahtmist Ukrainas toimuvat sõda kommenteerida. Pole ju mõtet lugejaid eksitada või neis masendust tekitada. Praeguseks on olukord sedavõrd paremaks muutunud, et mõnel seonduval teemal võib peatuda.

 On lapsi, otse öeldes vastikuid lapsi, tõelisi mölakaid (ilmselt küll nende vanemate süül), kes juhul, kui ei saa enda tahtmist, saadavad korda mingi sigaduse. Näiteks - kui isa või ema sunnivad midagi tegema, siis pisut suurem vend annab oma väikesele õele möödaminnes kolaka või valab liivaämbri sisu sellele pähe vmt. Ei tea, mitme eksperdi töö ma nüüd ära teen, kui tõden, et moskoovia tegutsemine sõjas Ukraina vastu ongi üsna paljus selline reakstioon; väike voldemar ei saanud seda, mida tahtis, seepeale lihtsalt sigatseb. Ei lastud okupeerida Harkivit, tähendab tuleb linna nüril kombel mürskude ja rakettidega tulistada ja purustada. Debilitas mentis. Orkide eilne rünnak Odessa sadamale on sellise käitumise järjekordne näide. Ja siis täpselt vastavalt Sorokini poolt kirjeldatule nürilt это не я !

Aga kohe mitmel eksperdil põhjus analüüsida ja seletusi pakkuda.

Alustuseks esitatud analoogiat võiksin veelgi edasi arendada ja muuhulgas puudutada leierdatud teemat, kas ja kuidas peaks sellise käitumise eest karistama, kas rohkem tähelepanu või hoopis vähem suhkrut jmt. Lisada uusi sanktsioone või oleks õige vähem sanktsioone, kontakte või isolatsiooni jne. Kuid jäägu see edaspidiseks või hoopis ära.  Ja lapsed lasteks, olgem leebed ja õiglased ja tõdegem, et mölakaid on ikka igas vanuses ja igal positsioonil. 

Orkide sõjakäigus Ukraina vastu on juhtimise osas huvitav jälgida, kuidas see toimub. Huiloo suure pealikuna taob jalgu vastu maad ja annab juhiseid, mille väidetav eesmärk ja mõte olla ukraina rahva moraali ja võitlustahte halvamine läbi barbaarsuse ja julmuse. Tema ustav teener šoigu koos kindralstaabiga suunab strateegiat sama andetult kui need punaarmee kindralid, kes üliedutult proovisid laial rindel otserünnakutega vastast murda, tohtute kaotustega jõgesid forsseerida jmt. Mingi osa kindralitest siiski võimalusel toimetab taktikaliselt arukamalt, teine osa aga sõdib ainsal orkidele edukal moel ja lihtsalt lõhub linnad maatasa ja siis võtab jalaväega uue tüki territooriumi ära. Väga väike osa rf-i sõjaväe ohvitseridest on piisavalt haritud spetsialistid ja võivad ülematena olla enam-vähem adekvaatsed, aga kui nende väeosades on varasem isikkoosseis langenud ja asendatud väga kirju ning madala ettevalmistusega võitlejate/kotkastega, siis pole neilgi enam palju võimalusi edukalt sõdida. 

Ukraina tehniline võimekus on tohutult paranenud ja kui see muutub veel paremaks, siis jääb üle vaid loota, et neil on rünnakule asudes taktikalises plaanis kõik õigesti korraldatud. Esimese kahe või kolme eduka operatsiooni järel kaob orkidel viimanegi võitlustahe, mis juba praegugi on väga väike. 

Pole välistatud, et kordub 1941. aasta - väeosad kaovad rindelt, sõjavangide pikad kolonnid marsivad mööda maanteid, komandörid ilmuvad välja kaugel tagalas. Mis on tore, aga mitte nii huvitav, kui see, mida hakkavad kodumaale naasnud võidetud orkideväe võitlejad tegema. Nende väljavaated on ju pehmelt väljendades nigelad. Vot seda jama, mis siis mordoris lahti läheb, tahaks näha.

 

Liblikad (Lätis ja Leedus)

 on muidugi sarnased liblikatele Eestis. Pole neid seal rohkem ega vist ka vähem. 

Läti admiral

 

Et ma pole turist, siis mul ikka on aega putukatega rääkida ja kasside sõprust võita ja põllult herneid varastada.

Seoses liblikafotodega meenub telefonivestlus ühel varanovembri pimedal vihmasel õhtul, umbes selline dialoog:

- Mis see oli?

Niidu-võrkliblikas

 

- Buss läks mööda, ma jalutan väljas.

- Mis seal teed?

- Pildistan porilompe.

- Noo... jaaa... porilompe on tore pildistada, 

aga mis sa pärast nende piltidega teed?

- Saadan sulle. 

 

hehehehe eksole

 

Tegelikult netis on porilompide pilte vähe, aga liblikate pilte massiliselt. Ju siis nende fotode avaldamine on nii ohutu. 

Või siiski keegi õel inimene mõistaks selle hukka?

Verikireslane, aasa-verikireslane (imho)

Meri, järved, jõed

 ühesõnaga vesi. Lätis ja Leedus. 

Lätlastel on randadega vedanud. Ilusad liivased rannad ulatuvad silmapiirini ja vaid mõned peesitajad ja suplejad on nägemisulatuses. Samas on võimalik sättida end lebotama luitele, mille ühel küljel on meri ja teisel küljel lookleb jõgi. 

 

Umbes nii 👉

Saulkrasti kandis.

Aga sama kohtab ka mujal.

 

 

 Kuldigas on teadagi väga lai juga, mis kaugelt vaadates tundub üsna madal, 

aga tegelikult saab selle pealt paari meetri kõrguselt alla peakat hüpata, 

mida kohalikult elusama tunde saavutamiseks mõningase riskiga ka harrastavad ja siis rõõmsal meelel, et eluga pääsesid, tõttavad oma toimetusi tegema. 

                See ta on

                        👇

Aga Leedus leidub jõgesid, kus sillal seistes võib vee vulinat kuulata ja mõtiskleda kuidas kõik voolab ja peatumatult muutub, ajalik on ajutine ja kaob ja sellest on kohati kahju. 

 

(krt, koera pilt ei püsi omal kohal. kus sa lähed?!)

Aga järved... muidugi nad on, iseasi, et ma pole väga järvede inimene, aga muidugi mõistan kõiki neid, kes järvi maalivad, seal kalastavad, lõbutsevad jne. 

 

Ning ei maksa unustada tiike, eriti neid, mis on ümbritseva pargi kujunduses olulised.

 

Ilumeelega kooskõlas väikesi veekogusid, milles peegelduvad päikeseloojakud ja öisel tumedal veepinnal võib vaadata virvendavat kuud. 

 

 

 Aga kui see kõik eriti korda ei lähe, siis Liepaja Sõjasadama varemed peaksid küll muljet avaldama. 

Hulk merre varisenud betoonist ja tellistest ja maakividest müüridega megapunkreid 

 

 

ja samas kõrval on iroonilise lisandina elektrituulik, mida võib märgina tõlgendada ka kui metafüüsilist veskit, mis on  lagunenud ja kadunud võimsuse taustale sätitud. 

Ja sellel positiivsel noodil lubatagu tänaseks lõpetada.

Läädus

Lätis & Leedus käidud. Esimene osa sellest eepilisest loost võiks kanda pealkirja Hipsterite radadel. 

   

Alustuseks oleks väike ülevaade Riia Tallinna kvartalist, siiliga salvrätikutest, kartulikookidest jmt. Üldiselt õhkkonnast ja asukohast ja kujundusest, et edasi anda 

 

👈 seda 

ja seda

👇

Või siis kaugemalt

 

Kuldiga valitud vaateid,

 

vaate ja valikuid

 

                                     nagu nt 👇

Kaunases laideti minu mõte süüa ühed ceppelinai armutult maha ja lõppeski lugu rahvuslik köök 2.0 toidukohaga, mille udupeenes atmosfääris ei tihanudki pildistada noid imelisi roogi (nagu nt õlles marineeritud vorst jmt). No igatahes... jah... hmh... aga proovima peab (nagu ütles Pamela Anderson).

Oma tsepelinid sain kätte viimasel hetkel Šiauliais, kuna olin olnud vaga ja külastanud pühasid kohti, ostnud indulgentse ja üldse... Nagu ütles isa Stanislaus Inimene peab elama.  

Hipsterite radadel võiks ju pealkiri olla küll, ehk sobiks selle all rääkida ka teemal, et Yoko Ono näitust me vaatama ei läinud, sest Kaunase sõbrad tungivalt soovitasid mitte minna ja ma ei ole kunagi YO osas midagi eriti arvanud. Nägin hoopis William Kentridge näitust, seni ei teadnud temast midagi, aga võiks ju lähemalt uurida, midagi seal nagu oli. Marina Abramovici näituse üle oldi uhked, palju videosid, kuulus performansi kunstnik. Tundsin, et olen liiga kärsitu, et neid lõpuni vaadata. Pikk piinarikas elamuse väänamine ei ole minu formaat, lühike ja terav vorm tundub etem. Ju see on individuaalne.

Hipsterite radadel võiks veelgi edasi kesta, lausa kirjutamata see ei jäänud, aga rohkem ei viitsi.

Ajupesu ERR Jupiteris ja üks liblikas

 Taas kord kinnitan, et mulle ei paku huvi eristada ja määratleda, kas mingi juhtumi puhul on tegu lollusega või  pahatahtlikusega. Hajameelselt lappasin ERR-i saiti ja leidsin, et Jupiter soovitab vaadata Mordori sarja Surnud mägi. Djatlovi kuru juhtum on pala, mis iseloomulik REN-tv menüüle. Otsustasin tutvuda, mida riigitelevisioon EV kodanikele siis soovitab. Lühidalt on selle roZolje koostisosad järgmised: positiivne peategelane on kagebešnik, aga teisi toredaid kgblasi kujutatakse ka kõrvalosades, tegevuses on korduvaid flashbäkke II MS aegusse, sinna on topitud igasugu esoteerilisi stseene ja tegelasi, teiste hulgas ka fašistide käsilaseks hakanud kuuldavasti megasadistlik juuditüdruk, üliõpilased-matkajad on sellised tüüpilised ideaalsovietinoored, nostalgialained käivad kõrgelt. Sihuke kultuur... ehk siis pehme jõud otse vaataja ajukäärudesse meelelahustajaks. Miks? Kuna oleme nii sallivad? ETV programm on nii tasakaalustatud, et seletab meile sarjaformaadis, et tuleks mõistvalt suhtuda sõjakurjategijate metsikustesse? Natuke mordorist tulevat ajupesu kulub ikka ära, eksole? 

Päästsin täna tänavalt tallamise eest ära vigastatud suur-kiirgliblika. Osa tiibadest oli katki ja putukas lennuvõimetu. Istusime natuke aega pargipingil ja läksin edasi, liblikast võtsin mõned pildid, seni ei olegi juhtunud suur-kiirgliblikat pildistama.