Seene ja mustika müstika

Täna sai seente korjamise ettekäändel käidud metsas. Ajus on mingid keskused, mille elus hoidmiseks on vaja vahel metsas viibida. Sealt võib korjata terveid mõtteid.

Nähtud - vaskuss. Väga viisakas ja tagasihoidlik sisalik. Toimetas midagi mustikate vahel. Pisut müstikat ja instinktiivseid hirme on kusagil alateadvuse tasandil tunda selle (süütu) olendiga kohtudes.

Leitud maa peale tehtud linnupesa mitmete poolikute munakoortega ja kahe terve munaga. Munad olid mõõdult suuremad vuti munadest ja väiksemad kana munadest, värvuselt valged. Ei ole aimugi, millisele linnule, kes nõnda konservatiivselt pesa maapinnale rajab, need kuuluvad. Võtsin ühe muna kätte ja see tundus olevat seest täiesti vedel. 

Korjatud mõned seened. Tõelised seenehundid olid juba metsast välja tulnud ja istusid oma servani täis seenekastide kõrval rahulolevalt jutukesi veeretades.

Seenelised käituvad metsas huvitavalt. Inimesed hoiavad üksteise suhtes mõistlikku distantsi, liiguvad kuidagi loomulikult ja pole tunda mingit konkurentsi. Selline tunnetus peab olema pärit väga kaugest ajast. Võib olla polnud sel ajal isegi veel õpitud seadma loomadele püüniseid ja territooriumid olid väga tinglikult jagatud ning vaid üksikute piiratud alade osas omaks kuulutatud. 

Päris õige, siiras, südamlik ja praktiline soovitus mõnelegi, kelle jaburaid sõnu mahavõetud puudest tehtud paberil ära trükitakse oleks "Mine seenele".

Tuvastatud vareskold. Täpsemalt liiki määrata ei oska. Mulle näib, et sarnaseid vareskolla lehti võib vahel näha ka paekivides.

Variatsioonid - Krasznahorkai

Lugesin Ungari kirjaniku Laszlo Krasznahorkai jutustust Viimne hunt (LR 2018/18), kus tõepoolest on juttu ka viimaste huntide hävitamisest kusagil Hispaanias ja sellest, millised erinevad tunded (ja erinev suhtumine huntidesse) võivad erinevatel inimestel huntide vastu (poolt) olla, küllap see teema on praegu  paljudele eesti inimestele arusaadav ja hiljutise hundi(päästmise)loo ja kadumise (tõenäolise tapmise) valguses on mõnedki tundnud mingit poolehoidu nende toredate loomade vastu ja seda jagab muidugi ka arvestatav hulk inimesi mujalgi ilmas, mis seletab meie hundi päästmise uudise laiemat kajastust ja populaarsust kaugemates maades, kus siin-seal on huntidele kaasa tundvaid  inimesi, nagu nt prantsuse pianist Helene Grimaud (piltidel), kes elab USA-s  huntide kaitseala (Wolf Conservation Center (WCC)  South Salem, New York) läheduses, vt ka Helene Grimaud - Living with Wolves. 2002 - https://www.youtube.com/watch?v=uE2P2nitE48

kui on tahtmist,
aga eelkõige köitis selle jutustuse juures, et olen vahel isegi mõelnud, et annaks järele  kiusatusele ja kirjutaks jutu, mis vormilt on algusest lõpuni üks mitmekümne lehekülje pikkune lause, sest üsna sageli on volitatud toimetajad mu artiklite puhul ette heitnud, et laused on liiga pikad - seepeale ei oska muud soovitada, kui et proovigu lugeda mõnd lihtsamat teost nt Immanuel'ilt, saamaks teada, milline on pikk ja keeruline lause 😸; ning muidugi ma eeldan, et mõningatel teemadel tasub artikleid lugeda vaid juhul, kui on võime pikematest lausetest aru saada ja selle teemaga on punkt minu puhul, sest ma neid lauseid lühemaks ei nudi; aga jätkem see korraks kõrvale ning võtkem järgmiseks midagi täiesti erinevat, nagu näiteks... näiteks... mida meedia meile huvitavat pakkunud või mitte pakkunud olekski (lisaks tänakutelei?!) - võtame midagi värvikamat rubriigist "meie lehed ei kajastanud" (sest Venemaa raudteede valitsus ei kiidaks seda heaks?!) ja pakun vaatamiseks ja meele lahutamiseks Gruusia telemehe hiljutisest sõnavõtust inspireeritud otsest järge  Ukraina teleprogrammist:     

 

mil pole vigagi, kuna oluliseima ütleb ära ja  reedel võib koguni jälgida selles reklaamitavat Ukraina ja Gruusia telesilda YT-st otse. 

https://www.youtube.com/watch?v=AY2eIKY_C68

Kurbusega

Marju Lepajõe

28. X 1962 - 04. VII 2019

Siit ilmast lahkus tark inimene, kelle sarnaseid ei ole meil palju ja keda on alati väga vaja.

ML on öelnud:

Erudiidid on Eesti suurim varandus. Nad on nagu monograafiad: kui need on olemas, siis võib rahulikult nokitseda artikleid. Kui neid ei ole, siis ei too üksikküsimuste käsitlemine rahu. On huvitav, et nüüdsel iseseisvusajal on vajadus selliste vabaakadeemiate järele täpselt sama suur, kui oli nõukogude ajal. Tarkus tõmbab inimesi meeletu jõuga ligi, aga ülikoolid ei suuda miskipärast seda vajadust täita. Ent on vaja, et erudiite küpseks juurde, sest see hoiab teadust tervikuna üleval.

ML oskas ja julges rääkida tähtsatest ja kesksetest (vt nt vastuseks kirjanduse kohta) küsimustest:

 Minu jaoks on teoloogiline küsimus juba põhiseisund, millest kirjutatakse: on inimene, kes kõnnib mööda maailma ja otsib taga oma elu, mida ta kuidagi kätte ei saa.

(ja olmelises plaanis)

 Olemuslik süü ja vajadus lunastuse järele on mu meelest isegi aktuaalne. Piisab, kui sooritada pikk õhtune jalutuskäik Tartus piki Küüni ja Rüütli tänavat. Igast baarist vaatab vastu igatsus lunastuse järele, mille siiruses ei ole põhjust kahelda. Inimesed ei taha elada sellistes suhetes ja sõltuvustes, nagu nad elavad, otse spastiliselt laialikistuna, ja süütunne ei lase neist võrkudest väljuda.

 Esimene käsk „Sul ei tohi olla teisi jumalaid” võib tunduda täiesti arusaamatu, midagi väga spetsiifilist. Kui aga hakata arutlema, asuda pikemale teele, siis see käsk tõmbab hoopis inimese püsti, vertikaali, sest inimese süda on seal, kus on tema varandus, ja kui tema varandus on Loojas, vaimses keskmes, siis see vabastab horisontaalsete suhete rõhuvast ahelast. See teeb ehk hoopis julgeks, iseseisvaks, paneb ennast usaldama, võtab ära vajaduse silmakirjatseda. Kas ei võiks see olla esimene samm õnne poole või vähemalt hingerahu poole?

Neis olulisis küsimustes võin kohati arvata pisut teisiti, rõhuasetus ja toon võib mõneti erinev olla  või väljendan muud vaatenurka, kuid sellest hargneva arutluse käigus selguks ikkagi suur ühisosa ja sarnasus põhilises.

ML:

 Meieisapalve on olnud ja jääb võimsaks impulsiks: kui see korra on palutud, paneb iga järgmine palumine küsima, mida ikkagi paluti. Kas see, mida praegu palun, on sama mis eelmine kord? Mida ma õieti palun? Või palus hoopis keegi teine? Sama on psalmide ja kirikulauludega — kui need on korra loetud ja lauldud, algavad küsimused: mida see õieti tähendas?

On hea, et Marju Lepajõe jõudis viimastel aastatel ka laiema auditooriumini, et leidus neid, kes tundsid ära ja mõistsid, et tema suhtumine ja mõtted peavad kõlama. 

 Kirikutornid on ka minu jaoks midagi kõige olulisemat Eesti maastikus — nad annavad inimlikule elule mingi kohase mõõtme. (...) Kirikutorn teeb väikesed maakohad vaimselt suureks, kõrgeks.

Marjuga võis suvises välikohvikus ajada ka muidu toredat juttu absurdsetest ja naljakatest seikadest, vürtsitatud (enese)irooniaga ja raamistatud suure lihtsaks olemisega.

Nats õigekirja

Ma kahjuks ei tea, mis sorti organisatsioon on Teaduskoda. Millistes küsimustes/millises rollis ülikoolide ametiühingud peaksid avaldusi tegema, on ka pisut ebaselge; Eesti NTA osas mul võib olla mingeid eelarvamusi. Aga ühispöördumise nad tegid ja väidetavalt on Postimees avaldanud selle just sellisena, nagu tema tehtud on.  

Ja ERR-i uudistes on tema ka just selline.

Et siis need neli organisatsiooni koostasid ja kooskõlastasid  avalikkusele, peaministrile, Riigikogule saadetud tõsise teksti. Ja mitte keegi nende hulgast ei oska kirjutada sõna "aktsepteerima". Nemad leiavad, et on "mitteaksepteeritavad". See pole aktsepteeritav tase, teadlased.

Pärnu rahutused 1973

Postimehe kirjastus avaldas raamatu endise kgb-lase mälestustega, autor Vladimir Pool: „Minu elu ja teenistus KGBs“ ja KUKU raadios loetakse seda selle nädala raamatuna rahvale ette. Lehitsesin seda teost poes ja ostma ei hakanudki. Põhimõtteliselt ei pea õigeks sellisele autorile raha andmist. Eks ta saab mingit eripensioni Venemaalt ja midagi maksab talle ka Eesti, ma arvan. 

Suhtumiselt on sm Pool ilmekas näide selle kohta, et pole olemas endisi kgb-lasi. Sõnakasutust on keegi mingil määral küll toimetanud, aga kgb-lane kumab paljudes kohtades siiski läbi.

Üldiselt oleks praegu parematki teha, kui sellest raamatust kirjutada, aga eile ette loetud osa 1973. aasta 15. juuni Pärnu noorterahutuste kohta ajendas siiski kirjutama. Lähiajalugu on meil seni siiski kehvalt uuritud ja dokumenteeritud ning kindlasti kirjutab mõni püüdlik tudeng järgnevatel aastatel mõnes uurimistöös neist sündmustest Poolile tuginedes. Sestap' siis mõni sõna sel teemal.

Miilist sündmuspaigal juhtunut seletamas

Sündmuste käik. Pärnu Vallikäärus toimunud peole sisenesid mõned noored ilma piletita (olen Pooliga nõus, et sealt saavad sündmused alguse). Üks piletita isikutest kandis silmatorkavat värvilist särki, mille tõttu ta mõni aeg hiljem tantsuplatsil ära tunti ja veeti miilitsate poolt autosse. Tavapäraselt tunti sellist miilitsate kongi "kaineri masinana" ja noormehe hüüete peale "miks te mind kinni võtate, ma olen kaine," muutusid noored väga rahutuks. Noormees transporditi minema, aga vihased pidulised keerasi kummuli miilitsate samas seisnud väiksema ("sidrun"), nn "villise" tüüpi masina. Tantsulka katkestati ja rahvas marssis läbi linna miilitsamaja juurde, et kinni võetu vabastada. 

Miilitsamaja pilt toimikust

Miilitsamaja juures keerati ümber ja kõigutati veelgi miilitsa ja kohale kutsutud tuletõrje masinaid, meeleavaldajaid tuli juurde, eriti lisandus kõrval asuva kutsekooli õpilasi ühiselamust, miilitsamaja aknaid hakati sisse loopima, samuti loobiti puruks osaliselt maja kattev tumedast klaasist fassaad. Kuna miilits ja tuletõrje olukorda valitseda ei suutnud, kutsuti appi sõjavägi Pärnus paiknenud keemiaväeosast. Sõdurid tarvitasid noorte pärnakate vastu peamiselt vöörihmasid ja noored pudenesid laiali, kinni võeti nii palju kui suudeti ja põhilised sündmustest osavõtjad tuvastati märgade riiete järgi, kuna tuletõrje oli jõudnud rahvast pisut kasta. Kesklinna paigutati sõjaväepatrullid. Seoses rahutustega peeti kinni ligikaudu 50 noort, tuvastati märksa rohkemaid,  kaheksale mõisteti osavõtu eest massilistest korratustest vabadusekaotus 1,5 – 4 aastani. 

Tüüpilisi Pärnu mässajaid 1973; foto toimiku ühest paljudest sarnastest lehtedest

Sündmustega seoses vallandati Pärnu miilitsaülem alampolkovnik Raidla.


  UURIMISTOIMIK Riigikohtu arhiivist Tartus, Kriminaalasi nr. 33128 (R286) S. 2249, n. 8.

Toimikus leiduvad pildid miilitsamaja akendest ja fassaadist on tehtud järgmise päeva hommikul, mil suurem osa klaase oli juba asendatud, sest klaasimiskoja mehed käsutati tööle juba öösel. 

Pärnu rahutusi on väga valesti meenutanud (eksib kuupäevaga väites, et mässati vastu 9. maid '78 ja muud) ka  endine kommunistlik keskkomitee tegelane Laanemäe, kes avaldas ligi 250 leheküljelise teose „Kümme aastat valges majas“, alapealkirjaga  „Ausalt ja avameelselt“.

Eelpool kirja pandust võib jääda vale mulje, et ENSV-s elasid pahad noored, kes polnud viksid ja viisakad ega pesnud hambaid hommikul ja õhtul. Aga selle kummutame koheselt. 

Lätlased tegid võrreldava korraliku mäsu alles 1977. aastal Liepajas, aga esines seal tol õhtul meie  Polyphon... mis oli ju siinmail hinnatud selliseks so-so bändiks.

Mis silma jäi

Ju neid nimetatakse vist sulgpilvedeks, mis eile õhtupoolikul kõrgel taevas ujusid.

Ja halolist värvidemängu oli pilvedel siin ja seal näha.

Jaaniõhtul toodi kingituseks (nii kuidagi juhtus, pisut ebatavalisel päeval) raamat. Peene nimega Refuugium. Raamat on väärtuslik, aga mitte kõige huvitavam juhul, kui puudub sügavam huvi Tallinna Toompea kruntide pindala (mõõdetuna jalgades) vastu. Riivamisi on seal tsitaatidena juttu ka elust ja inimestest, suguvõsadest. Nt on mõned read Conrad von Roseni kohta, kellest sai Louis XIV juures marssal ja markii. Kas ta oli ka üllas sõjapealik sel musketäride ajal, tundub natuke kahtlane.  Inglismaa kuningas James II igatahes nimetnud teda korra bloody Muscovite, mis on ju tore sõnademäng.👉

Üheks põhjuseks, miks kuningas sellise hinnangu andis, oli von Roseni kava rünnata piiratud linna inimkilbi varjus, mis James II sekkumisel küll ära jäi. Kui siit mõttekiirusel tulla tänasesse päeva, siis Euroopa Nõukogu Parlamentaarse Assamblee tänane otsus anda Venemaale tagasi õigused, mis sellelt seoses Krimmi annekteerimisega ära võeti (kus  venelased kasutasid inimkilpide taktikat), on üheselt häbiväärne. Nüüd siis selline sigadus, mille putin isikliku heaks kiitis, on neetud veriste kätega moskoviitidele andeks antud. Kenad eurooplased. Legitimeerisid sõja Ukraina vastu. 39. aasta häbiväärsed kokkulepped ja järeleandmised Hitlerile jäävad ilmselt paralleelina ja võrdlusena nüüd juba nõrgaks.  

26. juunil 1945 kirjutasid 50 riigi esindajad alla ÜRO hartale, mis on selle organisatsiooni alusdokument. Kui natukenegi lugeda selle teksti esimesi ridu ja võrrelda reaalsete poliitiliste otsustega, siis kaob suur osa lootusest, et praegusel ajal ükski rahvusvaheline organisatsioon veel riikide vahelisi suhteid ja poliitikat suudab mõjutada ja arenenud demokraatlikel riikidel jätkuks tahet tagada rahvusvaheliste kokkulepetega sätestatud maailmakorda. 

We the peoples of the United Nations determined

- to save succeeding generations from the scourge of war, which twice in our lifetime has brought untold sorrow to mankind, and
- to reaffirm faith in fundamental human rights, in the dignity and worth of the human person, in the equal rights of men and women and of nations large and small, and
- to establish conditions under which justice and respect for the obligations arising from treaties and other sources of international law can be maintained, and
- to promote social progress and better standards of life in larger freedom,

And for these ends

- to practice tolerance and live together in peace with one another as good neighbours, and
- to unite our strength to maintain international peace and security, and
- to ensure, by the acceptance of principles and the institution of methods, that armed force shall not be used, save in the common interest, and (...)

Samal teema, vt eelmine

Tiit Aleksejevi ja Guntars Godinši kõned eilsel laulupeol olid päris head, eriti viimasel.

Ei olnud varem kuulnud, kuidas kõlavad  värsid Kalevipojast läti keeles. Täitsa 👌
Kui nüüd saaks Mesipuu peast välja... Mis küll aitaks... Ehk läti jaaniõhtu laul