Voolukatkestus

Poose positiivselt positsioonilt

"Kõik voolab" ("panta rhei"), mis olla  (hiljem maha põletatud templiga Ephesose linnast) Herakleitose mõte, on üsna kahtlane. Midagi voolab, muutub, osa keerleb ja edasi ei liigu, midagi kaob aga tuleb tagasi, osa püsib.

Vahel ei tea oodatagi, kui äkki lõhkeb peale aastavahetuse huumoriprogrammide kordusi veel üks mõttelageduse vaakumpomm.  

Voolab, mis ta voolab, aga nüüd on Estonia mittemärgi otsinguil jõutud uue teetähiseni ja "see ei ole märk" on nüüd rändrahn ja veel üks asi. 

"Positively transforming?"

Kurb siil?
Roheline loik?

Abiks disainerile: kuidas joonistada loiku:

Rändrahnud on täiesti omaette meditatsiooni teema. Suured liikumatud kivid. Avardame vaimu.

Saame üle paradoksidest. Vabaneme vastuoludest. "Rändrahnud, rändrahnud...ommm... rändrahn..." 

Võtame slõuganiks "Liigu liikumata!" Me oleme ju uuendustele keskendunud ja samas muistset tarkust valdav rahvas. 

Laozi

Või "Kulge jõuliselt!" "Süvene pinnapealselt!"

"Tööriistakastis" on veel soo ja raba. Jeeeeeee! Sohu! Rappa!

Varasemas postituses on link Scorsese intervjuule, seal ta räägib natuke soisest maastikust seoses Jaapaniga. Soodest Euroopa kontekstis võiks/peaks olema kirjutatud põhikooli ajaloo õpikutes, aga ilmselt ei ole.

Järgmiseks aasta putukaks valime põdrakärbse.

Katkestused

Elektrikatkestus

 

Hotellis hakkasid toas tuled vilkuma. Seepeale hakati koridoris kappides korke kontrollima ja välja vahetama. Pool korrust oli pime, seadsin end sisse fuajees. Joogid baaris maja poolt. Lugesin kolm tundi artikleid, mis rääkisid sellest, mis maailmas ja poliitikas toimub. 

Oli asjalikku analüüsi, tõenäoliselt õigeid tõlgendusi. Üldises plaanis ei ole ju mineviku ja oleviku osas võimalik ausal vaatlejal väga oluliselt eksida. Olid mõned uued mõtted, aga põhiliselt siiski meelelahutus. Ja lisaks üks või kaks arutlust, mille väärtuseks on, et tekitavad mõtteid või tuletavad midagi, mis kuhugi diivani taha kadunud, meelde.

Meenus lihtne, targa inimese poolt lühidalt väljendatud tõde: "Poliitika põhineb kultuuril. Kultuuri juured on religioonis." Tundub olevat lähtekoht, millest võib edasi mõelda.

Muidugi saab komplitseerida, targutada. "Poliitika on mitmetasandiline. Kultuuris on tänapäeval palju erinevaid kultuure. Religioonid on muutunud erinevate (kvaasi)religioonide segapudruks." Jne. Eriti mõjus on muidugi alustada, et "21. sajandil" või "Me elame 2017. aastal".

Aga siiski. Siin-seal, kus olukord on pinev ja rahva ning riigi jaoks on kaalul olulised eksistentsiaalsed küsimused, on näha, et poliitika kõrval seisavad ka kultuur ja religioon. Kui olukord on kriitiline, ohud on reaalsed, on poliitika, kultuur ja religioon kõik selgelt esindatud, kõrvuti, olulised ja üsna üheselt mõistetavad ja tunnustatud. See on üks põhjus, miks Euroopale on vaja Ukrainat, sealset uut energiat, reaalsuse tunnetust ja selle kõrval püüdlust uue ja parema poole.

Vastandina sellele asub USA etteotsa Trump väidetavalt (valesti mõistetud sõnum?) plaaniga muuta Ühendriigid taas maailma juhtivaks majanduseks. Justkui andes lootust, et kodanikud saavad jälle oma palga ostujõudu võrrelda aastakümnete taguse ajaga. Sama rahakeskne maailmavaade ja programm nagu meilgi. Ei tule seda õnne Ameerikale ja ega ka meile. Lihtsalt see ei ole praegu ("21. sajandil") võimalik.

 Huxley ja Lawrence

D.H. Lawrence kirjutas novellis The Rocking-Horse Winner sellest, kuidas lõpuks kogu õnnetu kodu, st maja seinad jm näis pidevalt kordavat: “There must be more money! There must be more money!” On selline õnnetu (ja veel õnnetuma lõpuga) lugu. 

Moraal -  pole mõtet püüda teha õnnelikuks kedagi, kelle jaoks "rohkem raha" on keskne mõte. 

Uus film Scorseselt

Viisakus

 Ühes pisut ebatüüpilises Jaapani reisijuhis oli kirjeldatud, et kui jaapanlaselt küsida, kas ta on shintoist, siis ta vastab, et jah muidugi; ja kui küsida seejärel, kas ta on budist, siis ta vastab jälle, et muidugi, ikka jah; ja kui siis küsida, kas ta on kristlane, vastab ta jälle, et muidugi ikka natuke kristlane ka. 

Aga et kes teda täpselt teab, kes ta on, sest jaapanlane on eelkõige väga viisakas inimene.

Tunnen Jaapani poole ammust tõmmet. Äsja linastunud Martin Scorsese film Silence võib Jaapani ajaloole mõningaid minu jaoks uusi, ehk täpsemalt seni mitte nii väga tähelepanu pälvinud  tahke lisada. Eks tuleb vaadata.

Üht ja teist jagab Scorsese enda kohta siin: 
https://www.youtube.com/watch?v=TbYiGdinejU