Translate

kolmapäev, 1. veebruar 2017

Kultuur, poliitika, julgeolek


Tegelikult positiivselt

Eesti püsib mitmete organisatsioonide hinnangute kokkuvõttes madala korruptsiooni taseme näitajate poolest endiselt heal positsioonil. Hea uudis meie ajakirjandusest.

 Hr Must ja pr Jänes

Muidugi rõõmustad, aga vahel tekib nõutu tunne. Sest ei saa aru. Vastaval teemal keegi ei arutle ja ei uuri ja näiliselt teemat ei olegi. Samas tundub mõistatuslik, et kuidas Eesti Vabariik, hoolimata võtmeisikute tegutsemisest (nt igikestev ja kõigi viljatute ebategevuste ema - võitlus suitsetamise ja joomise vastu, mis mitmeid ministreid on nii väga vaimustanud), hoolimata vastutustundetust hoolimatusest (kui vähegi saab, teeme kooli-, pensioni vmt reformi; küll hiljem kuidagi asjad jutti saab), saab toimida tõhusalt ja stabiilselt. Nagu ta paljuski ja üldiselt ju toimib.
Kusagil peavad olema mingid peidetud tegurid, mingi nimetu jõud ja head eeldused, et ametkonnad ja teenistused toimivad. Ehkki eetika ja moraal on sellelt lavalt, kus tegutseb nomenklatuureliit, lahkunud.

Võtkem riigi valitsemine ja erakonnad ning kohalik võim. Poliitilised tegelased: ministrid, ased-abid; linnapead ja ased- ja abid, kantslerid, nõunikud, sekretärid. Ja muud ametnikud koos palgaliste töötajatega.
Selles süsteemis on poliitikud, kes võtavad vastu poliitilisi otsuseid (?). Poliitiline peaks tähendama siis oluliste valikute langetamist, kõige üldisemat suundumust, strateegiat. Üldiselt seda, mida enamasti töötavad välja spetsialistidest töögrupid. Jätame need "poliitilisi otsuseid langetavad poliitikud", keda ei tahaks (nt pädevuse põhjal) iseloomustama hakata. Loodame, et sisuliselt valmistavad poliitikat ette pädevad isikud. Ehkki nende kaalukat arvamust eriti sageli ei kuule.
"Alati teie teenistuses" ja pidevalt riigitööl


Järgnevalt ilmneb riigi ja OV süsteemis nõutuks tegev kaadrivalik alumistel astmetel. Samuti nagu sihtasutustes, nõukogudes jm. Silmatorkavalt ja ebameeldivalt palju favoritismi/favouritismi ehk eesti keeli pakutud soosiklust kõigi selle alaliikidega nagu näiteks  (vabandan) nepotism (võib tõlkida onupojapoliitika) ja  cronyism (tõenäoliselt meil levinuim vorm) (võib tõlkida sõbrapoliitikaks?) (mitte segi ajada mõistega kronism 😬)

No heakene küll. Väike ühiskond, võrgustikud ja eks kõik on kuidagi seotud. Las olla isad-emad ja lapsed koos saadikud ja mõni olgu ajuti minister ja keegi kantsler. Mis siin ikka teha.
Nagu põgenikud on paratamatus, nii on viletsal ajal paratamatud ka perekonnad, kes redutavad saadikutoolidel, erakondade ametites, riigiasutustes, mõne eesti rahva või meie linna asutuse juhi kohal. Normaalne korruptsioon. Saavad ju kuidagi hakkama. Mis sellest, et pole kõige andekamad, kõige haritumad, kõige pühendunumad. Teised võivad olla ülekvalifitseeritud, juhtimiskogemuseta, konfliktsed jne.
.
Ja siis järgnevalt, pisut madalamal astemel...  Hakkab poliitiline juht nimetama pooljuhtivate ametikohtade teenistujaid. Toimetab konkursi komisjonis. Kõik ikka "teadmiste põhiselt" eksole. Et kes keda teab.  Ja algab see, mida võib nimetada ülalt alla nõrguvaks rumaluseks. Juht (ametikoha poolest) ei nimeta vahetuteks alluvateks neid, kes võiksid teda ohustada osutades ebakompetentsusele ehk ebapädevusele ("kombendentsus" hr. Vähi ja koonderakonna keeles). Ja selline nimetamine, ebapädevale juhile ohutute nimetamine, hõlmab vahel mitu astet allapoole.

JA JÕUAMEGI PÕHIKÜSIMUSENI, MILLELE POLE AMMENDAVAT SELETUST - KUIDAS ON VÕIMALIK, ET KOHATI ON MINGEID TOIMINGUID TEHES VÕIMALIK KOHATA AMETNIKKE, KES ON ASJATUNDLIKUD, TÕHUSAD, VIISAKAD, INIMLIKUD JA VASTUTULELIKUD? 
Olen paljude sellistega kokku puutunud. Ilmselt on neil selline kultuur ja kodune kasvatus. Lisaks ka mingi metapatriotism. Selline vaikne, loomulik. Võib-olla kellelgi koguni kõrgemad väärtused.

Seda eelviimast ei saa olla ühelgi kõrgemal või madalamal võimupositsioonil toimetaval ebapädeval nomenklatuuri tegelasel, korruptiivse kaadripoliitika viljal. Sest riigi ja tegelase huvide vahel on põhimõtteline konflikt.  Ja mööda seda loogilist rida edasi liikudes jõuame järelduseni, et erakondade (ühelt poolt) ja riigi ning ühiskonna (teiselt poolt) huvide vahel on üsna tõenäoliselt konflikt. Mis on ju küllaltki banaalne järeldus ja kindlasti enam kui oletus. Väga tore; aga ilge jama.
L. Meri Tallinna Lennujaama WC-s

(Võib-olla peaks asju seletama lihtsamalt ja kujundlikumalt. Et Lennart Meri Tallinna lennujaama WC-d on tõesti praegu tipp-tasemel, aga kahjuks lende väljub sealt vähestesse sihtkohtadesse ja piletid neile lendudele on kallimad kui lennud teistest lähikonnas asuvatest lennujaamadest, olgu siis Riiast või Kaunasest või Vilniusest, nagu muidugi ka Helsingist. Head inimesed, kes nii lahedad tualetid tegid.) 

pühapäev, 15. jaanuar 2017

Voolukatkestus

Poose positiivselt positsioonilt


"Kõik voolab" ("panta rhei"), mis olla  (hiljem maha põletatud templiga Ephesose linnast) Herakleitose mõte, on üsna kahtlane. Midagi voolab, muutub, osa keerleb ja edasi ei liigu, midagi kaob aga tuleb tagasi, osa püsib.

Vahel ei tea oodatagi, kui äkki lõhkeb peale aastavahetuse huumoriprogrammide kordusi veel üks mõttelageduse vaakumpomm.  

Voolab, mis ta voolab, aga nüüd on Estonia mittemärgi otsinguil jõutud uue teetähiseni ja "see ei ole märk" on nüüd rändrahn ja veel üks asi. 

"Positively transforming?"





Kurb siil?
Roheline loik?








Abiks disainerile: kuidas joonistada loiku:


Rändrahnud on täiesti omaette meditatsiooni teema. Suured liikumatud kivid. Avardame vaimu.
Saame üle paradoksidest. Vabaneme vastuoludest. "Rändrahnud, rändrahnud...ommm... rändrahn..." 

Võtame slõuganiks "Liigu liikumata!" Me oleme ju uuendustele keskendunud ja samas muistset tarkust valdav rahvas. 


Laozi

Või "Kulge jõuliselt!" "Süvene pinnapealselt!"
"Tööriistakastis" on veel soo ja raba. Jeeeeeee! Sohu! Rappa!
Varasemas postituses on link Scorsese intervjuule, seal ta räägib natuke soisest maastikust seoses Jaapaniga. Soodest Euroopa kontekstis võiks/peaks olema kirjutatud põhikooli ajaloo õpikutes, aga ilmselt ei ole.
Järgmiseks aasta putukaks valime põdrakärbse.

kolmapäev, 4. jaanuar 2017

Katkestused

Elektrikatkestus

 


Hotellis hakkasid toas tuled vilkuma. Seepeale hakati koridoris kappides korke kontrollima ja välja vahetama. Pool korrust oli pime, seadsin end sisse fuajees. Joogid baaris maja poolt. Lugesin kolm tundi artikleid, mis rääkisid sellest, mis maailmas ja poliitikas toimub. 




Oli asjalikku analüüsi, tõenäoliselt õigeid tõlgendusi. Üldises plaanis ei ole ju mineviku ja oleviku osas võimalik ausal vaatlejal väga oluliselt eksida. Olid mõned uued mõtted, aga põhiliselt siiski meelelahutus. Ja lisaks üks või kaks arutlust, mille väärtuseks on, et tekitavad mõtteid või tuletavad midagi, mis kuhugi diivani taha kadunud, meelde.

Meenus lihtne, targa inimese poolt lühidalt väljendatud tõde: "Poliitika põhineb kultuuril. Kultuuri juured on religioonis." Tundub olevat lähtekoht, millest võib edasi mõelda.
Muidugi saab komplitseerida, targutada. "Poliitika on mitmetasandiline. Kultuuris on tänapäeval palju erinevaid kultuure. Religioonid on muutunud erinevate (kvaasi)religioonide segapudruks." Jne. Eriti mõjus on muidugi alustada, et "21. sajandil" või "Me elame 2017. aastal".

Aga siiski. Siin-seal, kus olukord on pinev ja rahva ning riigi jaoks on kaalul olulised eksistentsiaalsed küsimused, on näha, et poliitika kõrval seisavad ka kultuur ja religioon. Kui olukord on kriitiline, ohud on reaalsed, on poliitika, kultuur ja religioon kõik selgelt esindatud, kõrvuti, olulised ja üsna üheselt mõistetavad ja tunnustatud. See on üks põhjus, miks Euroopale on vaja Ukrainat, sealset uut energiat, reaalsuse tunnetust ja selle kõrval püüdlust uue ja parema poole.


Vastandina sellele asub USA etteotsa Trump väidetavalt (valesti mõistetud sõnum?) plaaniga muuta Ühendriigid taas maailma juhtivaks majanduseks. Justkui andes lootust, et kodanikud saavad jälle oma palga ostujõudu võrrelda aastakümnete taguse ajaga. Sama rahakeskne maailmavaade ja programm nagu meilgi. Ei tule seda õnne Ameerikale ja ega ka meile. Lihtsalt see ei ole praegu ("21. sajandil") võimalik.

 Huxley ja Lawrence

D.H. Lawrence kirjutas novellis The Rocking-Horse Winner sellest, kuidas lõpuks kogu õnnetu kodu, st maja seinad jm näis pidevalt kordavat: “There must be more money! There must be more money!” On selline õnnetu (ja veel õnnetuma lõpuga) lugu. 
Moraal -  pole mõtet püüda teha õnnelikuks kedagi, kelle jaoks "rohkem raha" on keskne mõte.