Im Westen nichts Neues

sõda, armastus, põgenemine - eks paljud ole Remarque'ist haaratud olnud 

Kontrollisin, veendusin, kõik asetus kohtadele. Kolm-neli päeva on olnud mõte, et peaks hankima ühe pudeli head kalvadost (eestindatult kalvadossi). Vaatasin järele, jah, 22. juuni on Erich Maria Remarque'i sünnipäev. 

Remarque'il on kalvados läbiv ja oluline tegelane.  Ilmub välja erinevates romaanides kinnismõtte järjekindlusega ning kohati absurdsel ja koomilisel moel.

 (Oli see nüüd  Zeit zu leben und Zeit zu sterben - kui kõik lendab pommitabamustes pilbasteks ja kivihunniku otsas on kalvadose pudel!? - mujal selline stseen vist ei saa olla.)

Arc de Triomphe

Kas meil peale Coquerel'i veel mõnd marki müügil on, peab uurima, ehkki Coquerel on ka OK.

(Jookide nagu kalvados või grappa või tšatša või viski puhul on  peenutsemine ja erilisus ja medalitega sildid täielik jama. Kohalike jaoks, kes nagunii kõige paremini asja jagavad, on kindla kvaliteediga ja taskukohase hinnaga mark, seda ongi kõige kindlam juua. Nojah, mainisin juhuks, kui te pole seda ise taibanud ja olete koos teiste kehkenpükstega ühinenud mingiks klubiks jne jmt.)

Tallinnas näikse olevat komme neid "peenemaid marke" tarbida. Sealt tuleb ka enamus  hirmsaid toidublogisid, kus kirjeldatakse mida autor sõi. 😊

Ei tea, miks on huvitav osaline või täielik ülevaade kellegi ainevahetusest. Võib-olla võtab veel natuke aega, enne kui harjutakse, et toit on  igapäevane asi ja muidugi peaks olema hästi valmistatud.

Raskestimõistetavate teoste levikut on mõistlik reguleerida

arvab Barbi Pilvre.

...ilus siil ja lõbus kägu naeratavad sinule...

Barbi P avaldas PM-is arvamuse, mille kahes lõigus on kirjas järgnev, üsna keskne sedastus:

"Loomevaldkonna peamine mõte on testida ühiskondliku ja inimliku olemise piire ning esitada vastikuid küsimusi. Moodsa kunsti olemuseks on häirida ja kaardid segi lüüa. Hea moodne kunst osutab ühiskonna ja eksistentsi valupunktidele. Sageli on kunstiküsimuste esitamise meetod kas moraalselt ärritav või skandaalne.
Kunst on valdkond, kus torgitakse ühiskondlikku mugavustsooni ja on teada, et moodsa kunsti keel on ikka ja jälle, ka Eestis segadust, viha ja raevu tekitanud. Sageli tegeleb loomevaldkond elu ja inimeksistentsi tumedama poolega, millest paljud teadagi ei taha."

Arvamus tahab "lahata" kunstilise ja tehnilise teksti erinevust.  

Fakt, et esitatakse vastikuid küsimusi, häiritakse, ollakse ärritavad ja skandaalsed, torgitakse, tekitatakse segadust jne, tegeldakse tumeda poolega.  Sellised sõnad nagu "inimeksistents" ja "eksistents" on muidugi antud konkreetses kontekstis üle pingutatud. Aga et vastik ja ärritav annab tunnistust ja kvalifitseerub "heaks moodsaks kunstiks", pole küll  tõestatud. See ongi pigem tehnika, oskus tekitada mingi produkt, mis riivab, tungib, ärritab jne jmt. Tehnilised tekstid, nagu kunagi olid tehnilised tekstid laulupidude patriootilised kantaadid. Tänapäeval on see eelkõige turuühiskonna tüüpiline käitumismudel ja reegel - tõmmata enesele tähelepanu. Täiesti vastavuses, aga mitte vastuolus ümbritsevaga, nagu need "kunstnikud" poosetavad. (Kunstnikud on nad enamasti  ametlikus ja formaalses plaanis, sest vastav õppeasutus on andnud vastava paberi.) 

Mässajad MA.

Kogu selle pika kirjelduse ja veel terve hulga teksti peale, mis BP avaldas, tooks vastuseks tsitaadi kirjanikult, kelle teosed kindlasti on kunst ja erinevad tehnilistest ärritusteostest.

"Ma tean ainult niipalju,"ütles Franny, "et kui inimene on poeet, annab ta teistele midagi ilusat.(...) Need, keda sina nimetasid, ei jäta ühtegi, mitte ainsatki asja ilusaks. Need, kes on teistest kübeke paremad, saavad hakkama ehk ainult sellega, et tungivad inimese ajju ja jätavad sinna  m i d a g i  maha, aga see nende paljas oskus, see, et nad oskavad sinna  m i d a g i  jätta, ei tähenda veel, jumalapärast, et see on tingimata luuletus."

 J.D. Salinger'i  Franny ja Zooey (muidugi).

Kui kellelgi on haiglane tung kangutada lahti kanalisatsiooni luuke ja kutsuda inimesi neisse kiikama, siis see ei osuta veenvalt sellele, et need vaesed vaevatud vaimud oleksid kuidagi paremas kontaktis reaalsusega või tunnetaksid sügavamalt olemist, kunsti vmt. 

Nelipüha

ja Eesti lipu päev

on täna. Vatikanis peeti Püha Peetruse väljakul päris lustaka kavaga missa. Tähistati 50 aasta möödumist katoliikliku karismaatilise uuenemisliikumise algusest. Leedulased olid silmatorkavalt esindatud, nende lipp ja LITHUANIA silt olid esimeses reas. 

Seoses palava ilmaga oli palju värvilisi päiksevarje. Kõige rõõmsam noot oli teenistuse järel, mil mudilaskoor laulis sümfooniaorkestri fono saatel Vivaldi Gloria't. Suutsid märgatavalt eristuda kõigist varasematest esitustest. 

Kui otsida paralleele, sarnasusi, võrdlusi ajaloost või siis Piiblist, on viimasel ajal kasvanud segadust, olgu näiteks lepingutest lahti ütlemistes, normide eiramises või täielikus kaoses, mis valitseb infoväljal, sobilik nimetada Paabeli segaduseks. Keeled sassis, ehk siis sõnad muutunud väärtusetuiks, tõeseid sõnumeid ei ole võimalik edastada. Nelipühadega on seotud erilise ande omandamine - vallata universaalset keelt või erinevaid keeli, mille said apostlid, mis on eelnimetatud segaduse vastand. Kui see vaid mingil moel taas juhtuks.  

Püha Frantsiskuse järgi pole keelteoskus muidugi ülim rõõm (vt nt http://dea.digar.ee/cgi-bin/dea?a=d&d=eestikirikeelk19340222.2.6), aga tema poolt pakutava ülima rõõmuga lähiaegadel vaevalt, et kitsaks läheb.

Ja miks ma ei kirjuta Eesti lipu päevast? Sest Eestis on täna väga üksikutel majadel lipud heisatud. President tahaks sellel teemal võib-olla jutluse pidada, aga mina ei kommenteeri.