Translate

laupäev, 6. oktoober 2018

305 GRU agenti

Palju õnne Bellingcatile järjekordse saavutuse puhul!

 

Milline võimalikest väidetest oleks õigem, kas
"Postimehe (omaniku) ärihuvid Venemaal ei luba avaldada uudist 305 GRU küberagendi isiku paljastamise kohta;"


 või 

"Venemaa huvid Eestis ei luba Postimehes avaldada uudist 305 GRU küberagendi isiku paljastamise kohta"? 

Briti pressis on see juba 2 päeva tagasi suuremates väljaannetes  mahukate artiklitena avaldatud.



reede, 28. september 2018

Estonia ja paavstid

Kirjutada sellest, millest kõik või millest hakatakse kirjutama alles poole aasta või aasta pärast?

  Midamõnes nähtus möödaminnes testin


No millest täna kõik kirjutavad - ikka Estonia hukust. Sel teemal aastas korra jälle neid vanu taasesitusi lugeda... Või proovida viisakas vormis väljendada... 

Ühesõnaga - kuna minu isa töötas merel, siis ma tean oma varaseimast lapsepõlvest, et laevu on uppunud ja upub ka edaspidi. Nii lihtsalt on. Sellega piirduks. Teemasse lisaks Avril Lavigne värske video 

Võtke või jätke.

Ja palju kirjutati muidugi paavsti visiidist.
Kolm mõtet Franciscuse Eestis peetud kõnedest olid päris tabavad. Kas keegi neid mäletab on väga kahtlane. Midagi võinuks ju Kersti Kaljulaiule meelde jääda. Et mõelda, kas juttu e-st pole juba liiga ning võib-olla õpiks ajaloost. Ja ei panustaks tehnika ja teaduse arengule jäägitult. Saaksin sellisest optimismist aru, kui elaksime XX sajandi alguses - raudteed, autod, traktorid, lennukid, elekter jne, oioioi, uus elu! enam pole vaja arutult tööd teha! valgus! kiirus! me lendame! Aga mida võrreldavat sellega pakuvad ekraanid laudadel? Väga vähe.

Nojah, välimuselt ja maneeridelt meenutab Franciscus Lennart Meri't. Lennukis sai ta kingituseks suure fotoalbumi Johannes Paulus II piltidega ja ütles (naljatamisi): "Tema oli pühak, mina olen saatan." Äge, üle võlli, (õlakehitus) mitte eriti naljakas... Mina-tema... Johannes Paulus II võttis endale kõige tagasihoidlikuma nime, Franciscus võttis endale võimalikest kõige edevama nime.  Aga kolm arvestatavat mõtet ja seisukohta kõnedes ja paar veel intervjuudes... päris rahuldav tulemus.

Poole aasta pärast hakatakse kirjutama... ja aasta pärast kirjutavad kõik muidugi sellest, kuidas oli arvatagi, et... no teate isegi...

pühapäev, 12. august 2018

Tähesajujutt

Tähejutukiri


Elas kord üks vana ja sitke kurjategija, nimetagem teda retsiks. Elas ta koos pojaga korteris kolmandal korrusel. Neljakorruselises majas elasid need isa ja poeg. Ilusas majas toreda trepikojaga. Ja igal korrusel oli kolm korterit. Rets oli vaikne ja viisakas mees. Naabreid ei tülitanud, tema asjust ja tegemistest palju ei teatud. Poisi oli õpetanud naabritest lugu pidama. Ehkki ka poiss oli juba ruudulist taevast  näinud.


Elasid nad siis vaikselt... kuni ühel päeval... (nagu ikka need asjad juhtuvad just ikka ühel päeval, pärast täiesti tavalist eelmist päeva) ... tuleb rets korterist välja ja leiab oma uksematilt sedelikese. Kokku murtud kena paberitükk. Oli vist ukseprakku pistetud, mõtleb ta. Väljas on juba pime, talvine õhtu, ta voldib lehekese lahti ja trepikoja tuhmi pirni valguses vaatab kirja. Tähed on võõrad, "saksa omad" ja keelgi on võõras. Mitte midagi ei saa aru. All paugatab sel minutil, mil ta nõutult seisis, välisuks ja kostavad ülespoole tulevad sammud. Kerged sammud. Ilmub nähtavale koolijüts, tutimüts ja ranits. Rets köhatab kergelt ja palub last, et see vaataks paberit ja ehk tõlgiks, mis sellel kirjas on. Aga keeled on neil sassis, ei mõista jüts hästi retsi juttu ega saa ka päriselt aru, mis kirjas tahetakse öelda. Otsustavad siis, et küllap lapse ema oskab asja ära seletada. Ja kutsutaksegi trepikotta ema. See võtab, kulm kortsus, paberi, vaatab. Saab siis aru ja ütleb konarlikus vene keeles: "Siin on inglise keeles kirjutatud, lastelaulu sõnad. Muud ei midagi." "Aga mis need sõnad ütlevad?" küsib rets,  hääles pisut pinget, nagu külmas talveöös seisva elektriliini posti juures võib tajuda kerget vibratsiooni.

Ta seisab keskendunult ja kuulab liikumatult. (Või ka vastupidi. Ei nihele ja jälgib pingsalt.) Teksti tõlge kõlab pausidega, sõnu otsides, kohati on ühel värsil mitu erinevat varianti. sest lihtsate värsside mõtet edasi anda on kohati keeruline. Rets kuulab sõnumit -  
"мерцай, мерцай, звездочка, hhmmm, мерцание, мерцание, маленькая звезда, как хочу знать кто ты! Ты над миром высоко, Как... hhhmmmm...  во тьме ночной. Как я же потрясен тем, кто ты есть. hhmmm.... Когда Солнце вдруг зайдет, И весь мира свет уйдет, Тогда ты тихонько светишь... мерцай звезда... hhmmm...Тот, кто ночью в путь пошел, Счастлив, что тебя нашел... ja siis veel... Он бы путь потерял... Если б твой свет не видал...; no umbes nii, üks selline lauluke," sõnab mõttetust tõlketööst tüdinud naabrinaine. "Ma tean küll, kes mida sellega  öelda tahab, aitäh," lausub mees vaikselt ja vaoshoitult.  "See on lihtsalt laulu sõnad," püüab naine veelkord asja selgitada. "Mina tean," lausub rets vaikselt ja kindlalt ning pöördub tagasi oma korterisse, uks sulgub.
    
Õhtu edeneb ja vanemate klasside õpilased jõuavad koolist koju. Hoolsamad  on juba Twinkle, Twinkle Little Star sõnad pähe õppinud, mõni hooletu on aga paberi laulusõnadega hoopis kaotanud, võib-olla kukkus see maha trepikojas,  aga võis kaduda ka kusagil mujal.