Variatsioonid. Dickens

(Erand, postitus toidust) 😱

(Erand küll, aga ma vähemalt ei pane siia fotot supist.)😕

Ei tasu ära põlata seda järjekordset kogemust, mille saate vanalinna mõnes peenemas ja kallimas söögikohas. Jõulukaunistuste keskel ja lõikava tuule käes tänaval tõttavad vaeslapsed, hüljatud vanurid, üliõpilased, tööst väsinud pereemad-isad, võõrsil viibivad komandeeritud ja kõik-kõik, kes te tahaksite korraks pageda sooja ruumi ja kosutada end kausikese supiga - ärge kurvastage, teadke, et nende liiga kallite söögikohtade toidud on maitsetud, puljongid on vesised, pubis pakutav fish and chips on toodud supermarketi sügavkülmast ja enne serveerimist käis korraks mikrolainetes, mis vaevu sulatas kala püdeljaks. Selle kogemuse võrra rikkamana lähete  tagasi oma tagasihoidlikku elamisse ja teate, et säravate tulede taga on mannetu ja sisutu kaup, küüniline ja ükskõikne äri ning suurte kasumimarginaalide jaht. Oma ala meistrid, südametunnistusega kokad ja maitsemeeli erutavad supid-praed-salatid on kusagile mujale läinud.😧

Te võtate kodus sügavkülmast nädala eest küpsetatud pardi luukere, panete selle potti keema ja samas asute riivima porgandit, viilutama sibulat või porrut, lõikuma küüslauku, tšillit, võibolla lisate ka pisut paprikat, panete esmalt pannile koos või ja õliga praadima porgandi, seejärel muud ja praete sedavõrd, et need kõrbema ei läheks, aga levima hakkaksid meeldivad aroomid. Kui potis on puljong omandanud juba värvi ja selgelt tajutava konsistentsi, siis õngitsete pardi kondid välja ja asute nendelt puhastama liha, samas valate panni sisu potti keema. Ja maitsestage soola, pipraga, lisage leht-kaks loorberit, võib nagu ikka panna ka tüümiani, ingverit, valage potti austrikaste ja kalakaste, võib ka pisut Worchesteri, puhastatud liha läheb tagasi potti ja lõpuks peaks sinna riivima ühe apelsini koore. Natuke vaikset keetmist ning siis lisage Tai riisinuudlid, kõige peenemad ja keegi ei keela murda neid lühikeseks, et oleks mugavam süüa. Laske 5 minutit toidul seista ning oma lihtsas kambris nautige kuuma suppi.😄😂

Küll ilma ettekandjateta, kes küsiks, kuidas maitses. 

Lihtne toit lihtsale inimesele. 😸 Ja akna taga sajab lund. Ja ahjus põlevad halud. Ja väljas säravad tuled.

Happy, happy Christmas, that can win us back to the delusions of our childish days; that can recall to the old man the pleasures of his youth; that can transport the sailor and the traveler, thousands of miles away, back to his own fireside and his quiet home!- Charles Dickens

Balletiseelikutes õpilased ruttavad tundi möödudes Ibn Hazm'i ausambast

Muusika väljendab midagi olulist, mida sõnades ei ole võimalik väljendada. Keegi ütles seda vist möödunud nädalal, aga kes? - ei mäleta. Kaunis muusikas on oma hingamine. Sügav, võrdse pikkusega sisse ja välja, pikkade pausidega. Selline avatud hingamine tekib koos õndsa ajatuse ja igaviku ja armastuse tundega. Piiride hajumisega. Rahuga. Igaviku kohaloleku tajuga. Sellises seisundis kaob inimeselt osa gravitatsioonist ja teda võib ära tunda hõljuvatest sammudest ja liikumise erilisest kergusest. Ja tema ümber on hõredam ruum. Ta oleks kui võõrsil, ta oleks kui ohutuses. Ta näeb eemalt, aga tema pilgu all kõik muutub ja saab tõelisemaks.

Tema kass nurrub alati ja annab käppa.

Väheintensiivse hobi korras hakkasin lugema Vendi Karamazoveid. Hobi ise on selline, et loen Dostojevskit sellistes erilistes oludes, mis ühe või teise konkreetse raamatuga kuidagi olustikuliselt vmt kombel kooskõlas on. Praegu see nii on, aga raamat on kuidagi kahtlane, selle läbiv jämekoomika ei köida.

Näe enamat

Variatsioonid. Teema Salinger

Vahel töö veab ja ahvatleb ning siis oledki mõneks ajaks elamas keset Pea(b)linna. Seal, kus iga inimene ütleb lahkudes, et nüüd peab küll ruttu minema, sest peab olema seal-ja-seal, kokkusaamisel või koosolekul. Ei saagi aru, kas nende elu toimub koosolekutel või koosolekute vahele jäävatel põgusatel ajavahemikel. Igatahes saavad nad ainult korraks tulla, aga nüüd nad peavad jälle jooksma. 

Kohvikus istudes kipuvad Xanax'it täis pumbatud pealinlased pidurdamatult endast lobisema sellist "see on väga huvitav, et mul nagu on mingis mõttes nagu oleks selline tunne, et kuidagi ma nagu see on väga huvitav nagu ei ..." teksti, aga ma ei tea, kas nad tulevad või lähevad psühhoterapeudi juurde või veedavad vaba aega eneseabi raamatuid lugedes. No see pole isegi sissejuhatus ja teemasse ei puutu.

Isegi varakult saabunud pimeduses jääb kesklinna tänavatel inimesi vähemaks, turistid ei saa enam teha selfisid ja kaovad kuhugi puhkama või sööma või jooma, kohalikud kogunevad toidupoodidesse ja rivistuvad kassajärjekordadessekassajärjekordadessekassajärjekordadesse.

Tänaval valgustatud poeakendest mööda jalutavad noormees ja neiu seisatuvad suveniiripoe juures. Noormehe pilk liigub mööda 

aknale paigutatud väljapanekut külmkapimagnetitelt kruusidele, mütsidele, T-särkidele, võltsfabergemunadele, sõrmkübaratele ja seejärel miniatuurmajakestele, laevamudelitele, matrjoškadele, vildist sussidele, (ta ei märka väikesi savist loomi,) ja rahvariietes väikestele nukkudele. Neiu hakkab aeglaselt edasi liikuma, tema sammudes on aimata ebateadlikku tantsulisust ja nende vahele tekib juba nelja sammu pikkune distants. Noormees vaatab veel tubli sissehingamise jagu merevaigust kaelaehteid ja käppa liigutavat kassikuju ning tõttab eemalduvale kaaslasele järele. Nad ei ole veel kohakuti, kui ta lausub üsna valjult: "Sellise poe omanikul võib küll üsna äge olla..." Ta ei näe, et tütarlapse laup tõmbub kipra, silmad kahanevad kitsamateks piludeks ja ninajuurele tekib korts, mida seal tavapäraselt ei ole, ja silmapilkselt kostab ta suust küsimus: "Miiiksssss?" Vaene Phoebe, selline jama, kui oled 18,  siis ikka juhtub ja pead toime tulema.      

Variatsioonid. Teema Pasternak

Meil vist ei ole seda lainepikkust, kus seda laulu mängitaks. Tegelikult ma ei tea, pole kursis, mida raadiod mängivad. Ise kuulan, aga sõpradele (kes vahel raadios muusikat mängivad, muusikast kirjutavad), pole sellest laulust kõssanudki. 

Kui olete siia sattunud, siis vabast tahtest, kuulate, või siis mitte.

Võib olla veresideme kaudu olen vastuvõtlik ukraina vibratsioonile.  Lugu sellest vereliinist algab Esimese maailmasõjaga ja osati on nagu "Doktor Živago" vaba ümberjutustus.

Lühidalt - vanaisa õppis Peterburis arsti ja nagu teisedki, kes juba lõpetama hakkasid, võeti Esimese maailmasõja ajal sõjaväkke medteenistusse. Vanaema läks rindele medõeks ideaalide ja idee tõttu.  Jättis sitsid-satsid-kübarad, kingad ja raamatud, sidus pähe punase ristiga valge rätiku.

Ja siis noored kohtusid ja armusid välihospidalina toiminud rongis. Kodusõja alguses jõudis vanaema tagasi koju Ukrainasse, noor doktor suundus samuti sinnapoole, seikles mingite rinnete vahel, otsis kaoses võimalust Kiievisse jõuda. Kusagil raudteejaama perroonil (no kus mujal) või vaksali ees, kohtas mustlaseite, see ennustas "sa sured punaste käes vangis". Muidugi jäigi ta pisut hiljem punaste teele, sinelist järeldati, et ohvitser ja otsustati hommikul maha lasta koos ohvitseriga, keda juba aidas luku taga hoiti. Öösel kaevasid mehed end aida seina alt läbi ja põgenesid. 

Edasi toimus kõik muidugi selle kava kohaselt, mille osaks minagi olen, st vanaisa ja -ema taaskohtusid, opteerusid, sättisid end Eestis sisse, said terve hulga lapsi, kellele vanaisa jutustas lugu, kuidas mustlase ennustus täide ei läinud. Aastal 1950 suri ta Patarei vanglas.

Karl on Sudaanis, Kersti Austraalias

Linnud sirutasid tiivad ja juba on Aafrikas. Ja nii siis igal aastal. Ühel heal päeval, kui kisub juba nagu sügiseks, mõtlevad, et peaks lendama Aafrikasse ja lähevadki. 

Must-toonekurg Karl

(pildil  paremal) tõusis Karulast lendu ja võib-olla on juba Kongos.

Igatahes chill. 

Ajaleht  Postimees  kirjutab, et:

«President Köörsti, girl power!»: meie president on Sydneys palavalt armastatud

 Arvasin, et ta on seal lihtsalt "armastatud", ega aimanud, et "palavalt".😹

 Kersti Dello kirjutas seda oma FB-s sõnadega:  "Meie president on Sydneys armastatud." 

Mis on juba natuke liiast.        

 Aga Postimees paneb vana soveti stiili ja russismi „горячо любимый“.

Huvitav...

Täitsa P-Korea ajakirjanduse vääriline, kas Eesti avalikkuses selline stiil positiivset vastuvõttu leiab?

Siiralt arvan ja loodan, et mitte.

Pole päris kindel alguspunkti osas, 

lõpp-punkti ka ei tea, 

aga tean kus hetkel asun.

Ärkan tahtmatult enne koitu ja sean valmis pikemaks sõiduks. Öise pimeduse viimane tund, valmistan kohvi, süütan sigareti. Tume kohv aurab jahedas köögis, suits keerleb lambivalguses. Ka vannituba on jahe, keeran vee soojemaks. Kui valan teist korda kohvi, hakkab juba valgenema. 

Õues on udu ja inimeste piirjooned tänaval paistavad hajusad, harjunud vaade majadele, taradele ja laternatele tundub võõras.

...

Maantee kulgeb laskudes ja tõustes, küntud ja kündmata põldude vahel, läbi metsatukkade, üle vihmadest paisunud jõgede.

Piimjas udus näen

Lehtede kuld ja purpur

Varjul pilgu eest

Jõuan kohale, istun kaldapingil, vaatan jõge, kauget vastaskallast ja sillal toimuvat liiklust. Päev on algamas. Aur kerkib, hajub jõe kohalt ja haagib end lahti pilveks. Kõrvalpingile on keegi võõrkeeles kirjutanud kuus rida. Luuletuse igatsusest. Värsiread on pikad, võib-olla heksameetrilised. Kellegi odüsseia ja peatuspaik.

...

Sinihall taevalaotus mõraneb pilvedeks. Läbi lipsanud päikesekiirtes värvub osa pilvi kollakaks või punakaks.

Inimtühi rand

Liiva tänavatele

Mere poolt toob tuul

Tänaval on jalutajad koerte või lapsevankritega. Söögikohta siseneb grupp hiina turiste. Pargiservas kaklevad noored varesed, jalutaja kummardub ja korjab murult kaks kastanimuna.

...

Loojangut pole näha, silmapiiril sulanduvad meri ja pilveviirg, hall õhk tõmbub tihedamaks.

Hämaruses seisavad bussid reas, üks bussidest lahkub. Einelaua uks avaneb, kaks inimest väljuvad ja pöörduvad erinevatesse suundadesse. Tuulepuhangus kergelt sahisedes kooldub mere ääres pilliroog, liivaterad teevad vahepeatuse murul lebavatel lehtedel.

Pilk püüab esitulesid ja tagatulesid, valgustatud aknaid, laternate valguslaike.

俳文

305 GRU agenti

Palju õnne Bellingcatile järjekordse saavutuse puhul!

 

Milline võimalikest väidetest oleks õigem, kas

"Postimehe (omaniku) ärihuvid Venemaal ei luba avaldada uudist 305 GRU küberagendi isiku paljastamise kohta;"

 või 

"Venemaa huvid Eestis ei luba Postimehes avaldada uudist 305 GRU küberagendi isiku paljastamise kohta"? 

Briti pressis on see juba 2 päeva tagasi suuremates väljaannetes  mahukate artiklitena avaldatud.

Estonia ja paavstid

Kirjutada sellest, millest kõik või millest hakatakse kirjutama alles poole aasta või aasta pärast?

  Midamõnes nähtus möödaminnes testin

No millest täna kõik kirjutavad - ikka Estonia hukust. Sel teemal aastas korra jälle neid vanu taasesitusi lugeda... Või proovida viisakas vormis väljendada... 

Ühesõnaga - kuna minu isa töötas merel, siis ma tean oma varaseimast lapsepõlvest, et laevu on uppunud ja upub ka edaspidi. Nii lihtsalt on. Sellega piirduks. Teemasse lisaks Avril Lavigne värske video 

Võtke või jätke.

Ja palju kirjutati muidugi paavsti visiidist.

Kolm mõtet Franciscuse Eestis peetud kõnedest olid päris tabavad. Kas keegi neid mäletab on väga kahtlane. Midagi võinuks ju Kersti Kaljulaiule meelde jääda. Et mõelda, kas juttu e-st pole juba liiga ning võib-olla õpiks ajaloost. Ja ei panustaks tehnika ja teaduse arengule jäägitult. Saaksin sellisest optimismist aru, kui elaksime XX sajandi alguses - raudteed, autod, traktorid, lennukid, elekter jne, oioioi, uus elu! enam pole vaja arutult tööd teha! valgus! kiirus! me lendame! Aga mida võrreldavat sellega pakuvad ekraanid laudadel? Väga vähe.

Nojah, välimuselt ja maneeridelt meenutab Franciscus Lennart Meri't. Lennukis sai ta kingituseks suure fotoalbumi Johannes Paulus II piltidega ja ütles (naljatamisi): "Tema oli pühak, mina olen saatan." Äge, üle võlli, (õlakehitus) mitte eriti naljakas... Mina-tema... Johannes Paulus II võttis endale kõige tagasihoidlikuma nime, Franciscus võttis endale võimalikest kõige edevama nime.  Aga kolm arvestatavat mõtet ja seisukohta kõnedes ja paar veel intervjuudes... päris rahuldav tulemus.

Poole aasta pärast hakatakse kirjutama... ja aasta pärast kirjutavad kõik muidugi sellest, kuidas oli arvatagi, et... no teate isegi...