Translate

teisipäev, 29. jaanuar 2019

30. jaanuar - 31. jaanuar

冬篭り

Lumi ja tuul


Eks neist ole räägitud ja kirjutatud palju.






Talveüksildus
lausvalget värvi ilmas
ainult tuule hääl

Matsuo Basho



                                                  


Võrreldes vihmaga on lumi väga vaikne tegelane. Ja erinevalt vihmast, mis ju veel voolab ja toimetab, lumi enamasti langeb maha ja siis on paigal.



Tuulest ja vihmast

Richard Brautigan sündis 30. jaanuaril 1935. Thomas Merton sündis varem, 31. jaanuaril 1915.

(Elus on huvitavaid vahemänge. Seisan Empire State Building'u tipus vaateplatvormil ja samas on kolm nunna. Üks neist küsib: "Kust te olete?" Mina: "Eestist." Tema: "Aaaa... see on kusagil seal..." Mina: "Kust teie olete?" Tema: "Montanast." Mina: Aaaa! Tean, tean!" Tema: "Aga kuidas te teate?" Mina: "Noh Montanas elas ju Richard Brautigan, tal on raamat ka  
The Tokyo-Montana ekspress." jaaaniiieedasi. Igatahes õde lubas seda raamatut ja Richardi asja uurida.)   😇

Mulle meeldib, kuidas Thomas Merton kirjeldab vihma. Ei oska seda lõiku lühemaks kärpida.  

Let me say this before rain becomes a utility that they can plan and distribute for money. By “they” I mean the people who cannot understand that rain is a festival, who do not appreciate its gratuity, who think that what has no price has no value, that what cannot be sold is not real, so that the only way to make something actual is to place it on the market. The time will come when they will sell you even your rain. At the moment it is still free, and I am in it. I celebrate its gratuity and its meaninglessness.
The rain I am in is not like the rain of cities. It fills the wood with an immense and confused sound. It covers the flat roof of the cabin and its porch with insistent and controlled rhythms. And I listen, because it reminds me again and again that the whole world runs by rhythms I have not yet learned to recognize, rhythms that are not those of the engineer.

I came up here from the monastery last night, sloshing through the cornfield, said Vespers, and put some oatmeal on the Coleman stove for supper. It boiled over while I was listening to the rain and toasting a piece of bread at the log fire. The night became very dark. The rain surrounded the whole cabin with its enormous virginal myth, a whole world of meaning, of secrecy, of silence, of rumor. Think of it: all that speech pouring down, selling nothing, judging nobody, drenching the thick mulch of dead leaves, soaking the trees, filling the gullies and crannies of the wood with water, washing out the places where men have stripped the hillside! What a thing it is to sit absolutely alone, in the forest, at night, cherished by this wonderful, unintelligible, perfectly innocent speech, the most comforting speech in the world, the talk that rain makes by itself all over the ridges, and the talk of the watercourses everywhere in the hollows!
Nobody started it, nobody is going to stop it. It will talk as long as it wants, this rain. As long as it talks I am going to listen.
Raids on The Unspeakable


Richard Brautigan kirjutab Arbuusisuhkrus tuulest; nagu ikka lühidalt ja täpselt.

A Love, a Wind

WE MADE a long and slow love. A wind came up and the windows trembled slightly, the sugar set fragilely ajar by the wind.
I liked Pauline's body and she said that she liked mine, too, and we couldn't think of anything to say. The wind suddenly stopped and Pauline said, "What's that?"
"It's the wind."

pühapäev, 27. jaanuar 2019

Vabadussõjad. Variatsioon Ukraina

Paljugi on vana siin päikese all,
aga midagi (väikest) uut vahel ikka tehakse

Ukrainas vändati film КРУТИ 1918. Algselt pidi kinodes esilinastuma möödunud detsembris, uue kava kohaselt tuleb välja 7. veebruaril. Sõjafilm, sarnaselt meie Nimed marmortahvlil filmiga, on rõhk verinoortel oma riigi eest võidelnutel, lisaks muidugi armastuslugu, -kolmnurk.


Lätlased teadagi tegid samal teemal filmi Riia kaitsjad. Kas Eesti kinodes ukrainlaste filmi näitama hakatakse, ei julge oletada.

Kruti jaama juures 29. jaanuaril 1918 toimunud lahingus võitles 4000 punaväelase vastu 400 Ukraina Rahvavabariigi kaitsele asunud võitlejat, peamiselt õppursõdurid.



Milliste poliitiliste mängude taustal püüdis Ukraina 1918.-1919. aastal iseseisvuda, seda võib lugeda nt
T.Snyder'i raamatust Punane prints.

Ei olnud rahvusvahelises poliitikas sel ajal midagi ilusat, õiglast ega moraalset, polnud seda ka 20 aastat hiljem, ega ole ka nüüd. Hübriidne, kohati soe või kuum ja kohati külm sõda laieneb erinevatele mandritele.
Kui Ukraina presidendi ja parlamendi valimiste tulemusel selgub, et Ukraina jätkab arengut Euroopa suunas, siis paistab see Kremli vaatenurgast kaotusena ning agressioon tõuseb uuele tasemele. Aga Euroopa suudab käituda nii, nagu toimuks see kõik kusagil Kagu-Aasias Malaisia ja Ida-Timori vahel.

Meil on 31. jaanuaril Paju lahingu 100. aastapäev. Võitsime sõja ja sõlmisime rahu. Poleks võitnud, poleks saanud rahu sõlmida.




Nii püüavad ka ukrainlased samm haaval vaenlast maalt välja tõrjuda. Nagu kirjas alljärgnevas tekstis:

«Ми забираємо нашу землю назад. Повільно. Не кіпішуя. Кілометир, два, пятсот мерів»
(Kes ikka ukraina keelt oskab... eksole, ehk on lihtsam venekeelses tõlkes)

 Мы — забираем нашу землю обратно. Медленно. Не кипешуя.
Не летя на вороном коне. Километр. Два. Пятьсот метров. Лопата. Новый блиндаж. Новая позиция, новый вид в бинокле. Грязь. Ветер. Ломающиеся машины.
Шаг за шагом. Собрались — шагнули — рассыпались — вкопались. Утвердились. Подняли флаг. Убили всех, кому он не нравится. Наладили быт, накатали дорогу, нагрели баню, помылись, сидим, курим, трындим с малой по телефону, ленты набиваем, ржем. Норм. Опять собрались. Опять шагнули...


Ja Ukrainas avatakse memoriaale neile, kes on langenud viimasel viiel aastal oma maad kaitstes.
"Kui me reedame Ukraina, siis oleme järgmised," ütles Leedu president.

teisipäev, 22. jaanuar 2019

Päeval -19 C

ja päeva plusspoolel on

Esiteks - kogu härmatis



Härmatisornamendid, palju peenemad ja täiuslikumad kui kipsist arabeskid Alhambras Granadas


Ja neid on isegi rohkem kui Alhambras


Teiseks ja kolmandaks - õnnestunult käivitunud idufirma, idusid on nüüd piisavalt, ja minu esimesed arancinid (mitte veel Sitsiilia tasemel, aga paremad kui on juhtunud olemad mitmed väljaspool Itaaliat mõnest itaalia deli'st ostetud, ma julgen väita).


Aga ma pitchima ei hakka. Ja nagu ikka - olgu range piir ja ei mingit toidublogi siin ei ole ega tule.