Pere, vabadus ja vangistus

Käisin eile Elektriteatris vaatamas jaapani filmi Shoplifters, mille täpne tõlge oleks Poevaraste pere. 

Elektriteater on just selline kino, kus on hea käia. Saal laest kooruva värviga, vanad toolid, palju ruumi ja väikesearvuline publik, hea filmivalik. Vaimuvõnked õige sagedusega.

Filmile arvustust kirjutama ei hakka. Jaapani teema on minu jaoks alati huvitav (märulifimid ja mitmesugused joonisfilmilaadsed ekraaniteosed v a). Tänu ja kiitus Elektriteatri tegijatele.

Must-toonekurg Karlil on teel Sudaanist Karula poole 3700 km lennatud ja kohe jõuab Surnumere äärde.  

Surnumeri

Ja peagi on ta Jordani jõe kandis, mis on piiriks Iisraeli (Palestiina alade) ja Jordaania vahel.

Mitte just kõige laiem ja sügavam jõgi praegusel ajal. Piiril viibides pole erilisi pingeid tunda ega ka  pingelist piiri valvamist näha.

Jordani jõgi, Qasr al-Yahud

                                                  Hetkel ei meenu, kes oli see ajaloos suhteliselt tuntud inimene, kes liialdatud vagadusest ja vaimustusest oma palverännaku käigus Jordani jõe vett jõi ja seepeale varsti mingi nakkuse tõttu suri.

Tänapäeval peamiselt vene kiriku liikmed kastavad end seal vette. Traditsiooni kohaselt kasutatakse Jordani jõe vett ka Briti kuningakojas printside ja printsesside ristimisel. Mil moel seda enne puhastatakse, ma ei tea.

Kõik kolm viimast paavsti on oma visiitidel samuti selle ääres käinud.

Must-toonekurg Karula on igatahes terve talve sealkandis mööda saatnud ja viimastel andmetel pole end veel Eesti poole teele asutanudki.

Tegin täna algust jalgrattahooajaga. Jalad on väntamise osas midagi olulist ära unustanud. Või on õhutakistus muutunud märgatavalt suuremaks. Ja maapind oli kohati pehme ja vesine.

Täna 38 aastat tagasi suri Tartu ülikooli õppejõud, keemik Jüri Kukk vangistuses Vologdas.

Mees, kes tahtis oma perega N Liidust lahkuda ja elada vabas maailmas. Kui inimene aru ei saanud, et Nõukogudemaal elada on hea, ja olla igavesti ühe ja rahvale vaid parimat sooviva partei poolt juhitud, on vabadus, siis riik ei pidanud paljuks võimaldada kodanikule mõned aastad, et selle üle segamatult mõtiskleda vastaval  väiksemal eraldatud territooriumil ja kaitse all. "Tahate minna elama Pariisi? Rootsi? Palun väga, see vangilaager peaks teile sobima." 

Eks see olnud ju üks tsoon kõik, paiguti vaid erineva režiimiga. 

Ja Ruja laulis:  

Nii mõõtmatu on taevaavarus,
ta sügisene sinav kõle karv.
Seal pikkamisi sõuab linnuparv.
Oh, vabadus.
See rännuhõike metsik igatsus
Su kõrvu kauaks kisendama jääb.
Siis pilvepõhja kustub seegi hääl.
Oh, vabadus.
Pilk pööra ära, vangla piiratus,
Su osaks on mu unenägu vaid.
Mis peagi kaob all hangis sügaval.
Oh, vabadus.

Variatsioonid - Pirosmani

Mikkeli muuseumis avati Pirosmani maalide näitus. Vaatasin tema maale  Gruusias käies

🙋
Tbilisis ja Signagis. 
Tuttavaid pilte on nüüd Tallinnaski näha. V tore.

Signagi on väga väikelinn, Saakašvili ajal eraldati selle korda tegemiseks raha, tõmbamaks turiste. Kui ma mõtlen meie linnadele, siis...

midagi taolist võiks sobida Viljandile. 🙋

Linn asub künkal ja taamal paistavad lumised mäetipud. Orgudes kasvatatakse viinamarju ja tehakse parimaid veine, mida mina olen joonud.

 Majade välisilme on korras, värvid värsked.

Sattusin Signagisse hommikul, äsja oli sadanud esimene lumi, õhuke kirme kattis katuseid ja hakkas päikese käes sulama.  

Näituse tutvustuses on mainitud, et Pirosmani olla teiste hulgas mõjutanud ka Malevitšit, aga mil kombel see viimase töödes väljendub, seda ma küll ei tea. 

On mõned maalid, nagu Pulmad või Lilleneiu, aga need ei ole põhiline.

   

Pirosmani maalid kõnetavad, resoneeruvad ja mõjuvad just koos Gruusia imelise ja mõneti nagu ajatu õhustikuga, kus võib osta juustu ja veini ja tšatšat otse maantee kõrvalt ja vaadata, kuidas inimesed toimetavad puuvilju korjates ja muid toimetusi tehes justkui väljaspool aegade muutumisi.  

Ega teagi, mis kauneid vilju see mees puu otsast korjab.
 Hmmm, targemad inimesed teavad. Need on hurmaad.

Ei imesta, et
Jaapani kunstis on neid lumistel puudel ja lumise maastiku või katuste taustal korduvalt  kujutatud.

Gruusia on rikas traditsioonide ja kultuuri poolest. Tbilisis sõin restoranis küpsetatud aju, mis meil on vist keelatud. 

Neil on kreekapähkli moos. 🙋
Grusiinid on laulurahvas.  Unikaalse kõlaga muusika. Laulavad kõikjal, igast asendist.  

Igas vanuses, kurbade või rõõmsatena. 

 

Ka nende kõige lihtsamad laulud kõlavad eriliselt. Nemad on dekadentsi ja pühadused sidunud loomulikuks tervikuks.  Neil on müügil prantsuse sigaretid. Nemad on ilusad inimesed mägedes, kus põlevad lõkked. No või midagi sinnapoole.

Karl on Sudaanis ja Kersti Argentiinas

Must-toonekurg Karl on u 2500 kilomeetrit Eesti poole lennanud ja ca 6000 on veel tulla.

Ta on Valge Niiluse ja Sinise Niiluse mail ning jõuab peagi Nasseri järve äärde. 

Paigus, kus kakssada aastat tagasi noor Otto Friedrich von Richter uuris Nuubia püramiide ja templite varemeid.

Egiptus ja muud Punase mere ümbruse maad - Arabia felix, aga ka Türgi, Jordaania, Süüria jt, polnud 200 aastat tagasi inimesele Liivimaalt või mujalt Euroopast, sugugi kena lõunamaa, kuhu talve eest varjuda. Lisaks Richterile ja Johann Ludwig Burckhardtile, kes seal uurimisreisidel haigestusid ja surid, oli sama saatus juba varem tabanud ka Taani Kuninglikku ekspeditsiooni, mille kohta võib lugeda (eesti keelde tõlgitud) Thorkild Hanseni romaanist Õnnelik Araabia.  

 

Olen sattunud osasse neist paigust, kus Richter reisis ning mida kirjeldas oma märkmetes, mis avaldet (postuumselt) raamatuna Wallfahrten im Morgenlande. 

Lisaks sellele, et näha samu varemeid, on huvitav lugeda nende kohta just ammuseid reisikirjeldusi, mil veel ei olnud nähtust nimega "turism".



Tänased krookused.

 

Esmaspäeval algab uus aasta, uus Maarja-aasta arvestuses. Et on kevad ja toimub (t)ärkamine ja taasalgab  ring lindude, lillede ja liblikatega, näib uue alguse tähis olevat loomulik ehkki on unustusse vajunud.

Neil päevil möödub 70 aastat märtsiküüditamisest. Tänavu ehk ei ole mõni idioot sellele ajale planeerinud  mingit nõukogude nostalgiast nõretavat pidulikku üritust.
Ajaleht vahendab, et Savisaar olla YT riputanud mingi positiivsusmulli venelaste osast Eesti ajaloos, ei tasuks mainidagi, kui poleks nii naljakas, et jälle on juttu märter Isidorist, mis näitab ilmekalt, et 500 aastat vana propaganda kõlbab veel tänagi kasutada. Mis on pooltuhat aasta...
Muidugi meenutati teda palju ka venestamise kõrgperioodil 19. sajandi lõpus.
Mõistagi Savisaare teadmised ajaloost on äärmiselt pinnapealsed. Plagiaadiga ta pole küll hakkama saanud, kuid on silmapaistev kompileerimise meister. Tema kunagistes töödes esitatud tsitaadid on võetud vene keeles avaldatud materjalidest (st on venekeelses nõuk propagandakirjanduses juba kasutatud tsitaadid), samas viidatud aga nõnda, et jääks mulje - va Edgar luges algallikat. Väike suli.

安行桜
Jaapanis on alanud  angyo sakura  ja sellest saab kohe lihtsalt sakura, mis lihtsalt tähendab, et  eelõitsengust saab kirsside õitsemise aeg. Meil on sinna minna veel ca üks kuu ja nädal.