Röövik

Kirsil on kolm viimast kollast lehte ja röövik. Röövik ei kõla hästi,   lapsepõlves kuulsin isalt, et  need karvased olendid on päevakoerad, mis on ilus nimi.

Röövikuks olemise tausta ma ei  süveneks, eks nad elavad nii, nagu loodud elama. Milleks siis hinnanguid anda. Lõpuks saavad neist liblikad ja neisse on  kombeks hästi suhtuda. Proovisin  kindlaks teha, mis liblika röövikuga on tegemist, aga ei saanudki teada. 

  
Toimides vastavalt plaanidele, punkt üks: 

Teenida raha - check.
Järgmine punkt on siis leida koht, kus võiks  meeli ergastada. Istanbul oli üks võimalus, aga Türki reisimine tundus eelnevatel päevadel eetiliselt täiesti välistatud. Süürias toimuvate järgnevate sündmuste osas olen väga kahtlev ja pessimistlik.

Sügis on praegu väga  leebe. Kõik ei ole veel  lootusetult hall, on värve. Pole külm.
On ilma.😺 St et praegu veel ei pea lõuna poole kihutama.

Ämblik läks ära, tema tuulest lõhutud võrguräbalais lipendab  kollane kaseleht.

Olin nädala Tallinnas, milles ei saa süüdistada ei saatust ega väliseid tegureid, ikka  ise plaanisin.  Eesmärgiks ülimalt/võimalikult lühikese ajaga, erilise intensiivsuse ja ekstreemse efektiivsusega teostada tasuv töö/projekt; ja kaduda.

Et mind sinna vaja on, tuleb vist sellest, et kohalikel ei jätku aega. ((No ja muidugi ma olen andekas ka.))  Nagu kunagi ütles tundmatu Pärnu mees  (oma abikaasale), sama kehtib printsiibis  ka pealinlaste puhul "Sul on kogu aeg nii kiire, et sa ei jõua midagi teha."

Niisiis, seal ma olin. Kesköistel tundidel kuulasin, kuidas üle vanalinna lendavad haned. Näha neid ei näinud, ainult kuulsin üle lendavate parvede hääli.

Aga no mis ma seal siis nägin...
Hotellis elasid  võistlustele tulnud erinevate maade rühmvõimlejad. (Te küsite, vastan: võimlejad söövad müslit.) Nägin kohalikke ja igat masti turiste. 

Rotte, elavaid ja surnuid.

Kajakaid. Ametnikke, kes hakkasid mind vältima pärast seda, kui ütlesin neile, et on rõõm kohtuda.

Nägin seda, mida nimetatakse Telliskivi loomelinnakuks. Einojaaa. Koht oli varem äärmiselt õudne, ma arvan, eksole. Võrdluses on point. Tunda on eeslinna vaimu, aga kogukonna vaimu ei tajunud. 

(Eeslinn on selline hall tsoon, kuhu inimesed tõttasid pakku küladest, et väljaspool üht ja teist süsteemi
(küla ja linna) ajada oma väikest äri. Asi seegi.)
Söödud/proovitud sai küülikut ja parti, need olid... kas teate...  teadagi.

Paratamatult jäi neil päevil minu vaatevälja tänav, mida mööda algul toodi kooli ja pärast viidi ära kõige väiksemaid õpilasi. Ikka kiirustades ja poollohistades. Mõtlesin, et nii lapsed õpivad ja taipavad, et vanematel on tuhat kiiret ja tähtsat asja ajada. Et ole vait ja käi kiiremini. Kui vanematel oleks vaid võimalik lapsega kooliteel veeta 15 minutit kauem, siis nad võiksid rahulikult kõndida, jääks aega vaikida, võib-olla saaks laps aega mõtteid koguda ja jagada,  võiks arutada või midagi märgata ja küsida. Kuni mingi ajani tahavad nad saada aimu, mida isa või ema arvab. Tundub, et vanemad tunnevad end vaikiva lapse kõrval vaikides ebamugavalt. Vist käivituvad neil last nähes mingid refleksid. Sellised "Aaa laps.. pean talle mingi korralduse andma, juhtima, suunama." No ja siis neid keskendumisraskustega lapsi järjest tuleb ja tuleb. Hiljem kõlavad sellised dialoogid täitsa loomulikult "Kuule, kas sa viskaksid mu ära?" "OK, ma viskan su ära."Ja hiljem pole lastel vanemate jaoks aega. Elementaarne, banaalne, triviaalne.

   

Ikka harjutan

Rohulutikas

Üks viimaseid putukaid, kes veel vahelduvalt vihmas ja päikesepaistel ringi kondab ja samas laseb üsna häirimatult objektiivil endale ligi trügida.

Et teda peetakse kahjuriks ja keegi pole talle ditürambe kirjutanud, mina ennast häirida ei lase.

Tal on äge outfit, ta on cool ja parajalt self-conscious. 😺

Tundub elavat sihukest slow living stiilis stiilset elukest.

Ajalugu aina jätkub

Varssavis toimus 9. ja 10. oktoobril Boriss Nemtsovi Foorum, teemal

Стратегии против страха в России и за ее пределами

Teiste hulgas esinesid ka Francis Fukuyama ja Aleksei Navalnõi. Ettekanded ja kahe nimetatu vaheline diskussioon on YT kättesaadavad Boris Nemtsov Foundation kanalil. (Peale loetud vene tõlge on küll üsna häiriv ja kehv.) Foorumi teemad on  huvitavad ja mitme esineja kohta võib öelda, et kui on huvi Venemaa vastu, siis nende seisukohti tasub teada ja nende analüüsid pädevad.

 https://www.youtube.com/results?search_query=+Boris+Nemtsov+Foundation

Praegu toimub ka Riias koverents, mille nimi näikse olevat  The Rīga Conference. Osa aega pühendati (Postimehe blogile tuginedes) populistide siunamisele, kas populismi mõiste defineeriti, pigem vist mitte. Sellises võtmes veeretatud jutud pöörlevad ikka ümber punktide nagu: populiste valivad maapiirkondade elanikud, õnnetud luuserid maksavad eliidile kätte, populistid kasutavad ära ja rõhutavad identiteeti (seda oskavad rääkida Fukuyama viimase raamatu põhjal) jne. Põhiviga on, et populismi mõistel tavaliselt sellistes sõnavõttudes sisu puudub.  Ja suhtumine maapiirkondade elanikesse on vahel peaaegu rassistlik.

Kirjanduse Nobelid anti Peter Handkele ja Olga Tokarczukile. Esimest on meil tõlgitud vähe, ehkki tema 1967. aastal kirjutatud näidend Kaspar ilmus meil LR-is juba 1970. aastal. Teise osas on Hendrik Lindepuu hoolitsenud, et kolm tema raamatut on eesti keelde tõlgitud. Kahju, et Lindepuu ei saanud Tartu linnakirjanikuks, ehk mõnel järgneval aastal see siiski juhtub.

Türgi väed tungisid kurdide kontrolli all olevale alale Süürias. Kaastunne ja sümpaatia  kurdide vastu näib maailmas olevat üldine. Ja samas on üsna kindel, et keegi ei võta midagi ette, et kurde kaitsta. Ja Türgi kavatsus vallutatavale alale asustada  Süüria põgenikud Türgist, on tegelikult üks võimalus sõnastada Türgi kavatsus korraldada Rojava ala etniline puhastus. Kuuldavasti on kurdidel esialgu piisavalt tõhusaid tankitõrjerelvi. Mis kahjuks ei päästa kahurite kaugtule ega pommitamiste eest. Seega on võimalik, et mõni järjekordne linn muutub varemeteväljaks.

Muidugi võib süüdistada, et probleemi juured ulatuvad Sykes-Picot kokkuleppeni, mis sõlmiti 1916. aastal. Ja kõik segadus ja jamad on kolonialismist tingitud ning küll oleks araabiamaades õnne, kui Lääs nende asjadesse ei sekkuks. Aga võib ka tõdeda, et Lähis-Idas ongi piirid pidevalt muutuvad ja nihutatavad. Me näeme muutuvaid piire ka Kaukaasias ja isegi Ida-Euroopas. Enamasti neid muudetakse jõuga. Kas ja kellele kehtivad rahvusvahelise õiguse normid, mis justkui välistavad taolise võimaluse? Milline on karistus?
Ja muidugi ähvardab Türgi Euroopat 3,6 miljoni Süüria põgenikuga. Huvitav, mida EU teeks, kui Türgi neil inimestel tõepoolest võimaldaks piiri ületada?
Mida õpetab indiaanlastega juhtunu ajalooline kogemus, kui nad kaotasid terve mandri? Et olla võivad seadused, olla võivad poliitikud, kes asju arutavad ja kõik võib olla, aga kui ei ole piisavalt tugevat jõudu piiridel, siis sissetungijaid ei peata miski.