Meele- ja hingeolust

Tänane retsept

on väga peen ent aktuaalne. Ostsin poest kümme tükki kammkarbi liha nimelist toodet, mille hind teadagi on. Ja siis märkasin kaht teravapilgulist ja paberitega varustatud inimest, kes samas leti ees pikemalt peatusid, kalatoodete külmleti igat nurka põhjalikult silmitsesid ning lõpuks küsisid müüjalt, kus on leti termomeeter. Vastuseks said, et termomeetrit selles letis polegi. See protokolliti. Ja ma vaatasin mõtlikult neid lõhefileesid, muid fileesid, erinevaid karpe ja kammkarbi liha, mis seal sõbralikult kõrvuti lebasid.

Nüüd siis soovitus: puhastatud kammkarpide liha tuleb kergelt soola ja pipraga maitsestada ning väga kergelt võis praadida. Seejärel manustada kanget alkohoolset jooki ja nautida nende karpide hõrku maitset, samas manustades veel alkoholi lootuses, et maohape, alkohol ja tugev immuunsüsteem hävitavad mängleva kergusega võimalikud listeeriabakterid. Järgmisel päeval võib halva enesetunde vastavalt eelistustele kas jääknähtudeks, kergeks listeeriaks või hüsteeriaks diagnoosida.

Lihtne käegakatsutav tõsiasi on, et alanud hingedekuu mõjub siinkandi inimestele kuidagi rõhuvalt. Targemad inimesed ütlevad, et hilissügis on morbiidne aeg.

Meelolu on teine. Või meelolu üldse pole. 

Jaan Kross on luuletanud

midagi hingedepäevaööde pimedusest, 

sarnaseid depressiivset tooni arutlusi on muidugi igas žanris ja formaadis hulgi, praegu ongi nende  hooaeg,  

ja üldises ettekujutuses seondub hingedeaeg millegi ebameeldiva ja suitsidaalsega. Folkloristid aga samastavad hingi tontidega, mis viitab nende valgustatuse tasemele. Lõpus naasen põgusalt selle juurde.

Jaan Kaplinski on aastaringist kirjutanud ilusad värsid, millele Jaak Tuksam lisanud veel kaunima viisi.

Mardipäeva ja kadripäeva karnevali traditsioon ja kombestik on praktiliselt välja surnud ja üldist meeleolu meie päevil enam ei mõjuta.

Võib-olla kusagil etendatakse turistidele.

Aga kui kusagil külas see veel kõigi kasukate ja koduõlle ning üldise naeru ja aasimisega käigus on, siis soovitan seal kinnisvara hinda tõsta ja valmis olla, et tühja pilguga põgenikud hakkavad peagi linnadest teie poole tunglema.

Tulin reedel turult ja üle raekoja platsi ning tüürisin seal mööda noortest, kes seisid papist plakatitega. Inglise keeles kirjutatud kliimavärgiga seotud hüüdlauseid kandvate loosungitega noormehed olid väga sõbralikud ja abivalmid, et ma ikka aru saaks uotszepointis. (Ära söö liha, ära osta uusi riideid, ära lenda lennukiga jmt.)

Mängisin sissejuhatuseks väheke lolli, varjasin eliiterikallakugakooli inglise keele taset ja lisandunud oskuslikkust, pärisin naiivselt ja tasaselt, miks enamus plakateid on inglise keeles. See kuidagi erutas neid, rääkisid, et protesteerimas on rahvusvaheline seltskond, et turistid saavad siis ka aru, et me SIINKAA protesteerime kliimaga seoses. Eesrindlikud inimesed protesteerivadki viimasel ajal sageli in English, ma suhtun neisse sama moodi, nagu eesti noortesse, kes nõuk ajal kandnuks progressiivseid loosungeid на русском; aga selliseid vist polnudki. Ideoloogiaimmuunsus oli kas päritud või kaitsepoogitud. Eriliselt debiilsed protesteerijad koguni jooksid Toompeal ehmunud turistide juurde isiklikult andestust paluma Eesti Vabariigi uue valitsuskoalitsiooni koosseisu pärast. 🙀

Aga nüüd hinge teema juurde tagasi tulles. Et sisuliselt milles häda? Ilmselt hinge teema häirib. Hing on keha ja ego poolt tõrjutud ja parem tundub, kui ta kuidagi meelde ei tuleks. Sest esiteks ta on nagu kuidagi hädas, teiseks on ta kuidagi sõltumatu või eraldi. Kuidas on nii, et meie teeme endale head, aga hingele see ei lähe kas korda, või talle koguni see ei meeldi. Hing ei tee koostööd, on kibestunud, kofliktne, vahel isegi nõudlik, aga mitte konstruktiivne. Meie anname endast parima, aga hing ihkab midagi muud. Mida siis hing ihaldab

?


Egomaniakaalsest maailmatajust kantud eneseabi raamatute populaarsus sellel tuginebki, et neist abi ei ole, õnnetunnet nad saavutada ei aita, küll aga tekitavad püsiva vajaduse enesekeskset isiksust toestada mõne uue karguga, meelt lahutada järjekordse nipiga ja kõik häiriv summutada ja varjata.       Aga mis siis saab, kui hinge asemel tulevadki tondid?

Röövik

Kirsil on kolm viimast kollast lehte ja röövik. Röövik ei kõla hästi,   lapsepõlves kuulsin isalt, et  need karvased olendid on päevakoerad, mis on ilus nimi.

Röövikuks olemise tausta ma ei  süveneks, eks nad elavad nii, nagu loodud elama. Milleks siis hinnanguid anda. Lõpuks saavad neist liblikad ja neisse on  kombeks hästi suhtuda. Proovisin  kindlaks teha, mis liblika röövikuga on tegemist, aga ei saanudki teada. 

  
Toimides vastavalt plaanidele, punkt üks: 

Teenida raha - check.
Järgmine punkt on siis leida koht, kus võiks  meeli ergastada. Istanbul oli üks võimalus, aga Türki reisimine tundus eelnevatel päevadel eetiliselt täiesti välistatud. Süürias toimuvate järgnevate sündmuste osas olen väga kahtlev ja pessimistlik.

Sügis on praegu väga  leebe. Kõik ei ole veel  lootusetult hall, on värve. Pole külm.
On ilma.😺 St et praegu veel ei pea lõuna poole kihutama.

Ämblik läks ära, tema tuulest lõhutud võrguräbalais lipendab  kollane kaseleht.

Olin nädala Tallinnas, milles ei saa süüdistada ei saatust ega väliseid tegureid, ikka  ise plaanisin.  Eesmärgiks ülimalt/võimalikult lühikese ajaga, erilise intensiivsuse ja ekstreemse efektiivsusega teostada tasuv töö/projekt; ja kaduda.

Et mind sinna vaja on, tuleb vist sellest, et kohalikel ei jätku aega. ((No ja muidugi ma olen andekas ka.))  Nagu kunagi ütles tundmatu Pärnu mees  (oma abikaasale), sama kehtib printsiibis  ka pealinlaste puhul "Sul on kogu aeg nii kiire, et sa ei jõua midagi teha."

Niisiis, seal ma olin. Kesköistel tundidel kuulasin, kuidas üle vanalinna lendavad haned. Näha neid ei näinud, ainult kuulsin üle lendavate parvede hääli.

Aga no mis ma seal siis nägin...
Hotellis elasid  võistlustele tulnud erinevate maade rühmvõimlejad. (Te küsite, vastan: võimlejad söövad müslit.) Nägin kohalikke ja igat masti turiste. 

Rotte, elavaid ja surnuid.

Kajakaid. Ametnikke, kes hakkasid mind vältima pärast seda, kui ütlesin neile, et on rõõm kohtuda.

Nägin seda, mida nimetatakse Telliskivi loomelinnakuks. Einojaaa. Koht oli varem äärmiselt õudne, ma arvan, eksole. Võrdluses on point. Tunda on eeslinna vaimu, aga kogukonna vaimu ei tajunud. 

(Eeslinn on selline hall tsoon, kuhu inimesed tõttasid pakku küladest, et väljaspool üht ja teist süsteemi
(küla ja linna) ajada oma väikest äri. Asi seegi.)
Söödud/proovitud sai küülikut ja parti, need olid... kas teate...  teadagi.

Paratamatult jäi neil päevil minu vaatevälja tänav, mida mööda algul toodi kooli ja pärast viidi ära kõige väiksemaid õpilasi. Ikka kiirustades ja poollohistades. Mõtlesin, et nii lapsed õpivad ja taipavad, et vanematel on tuhat kiiret ja tähtsat asja ajada. Et ole vait ja käi kiiremini. Kui vanematel oleks vaid võimalik lapsega kooliteel veeta 15 minutit kauem, siis nad võiksid rahulikult kõndida, jääks aega vaikida, võib-olla saaks laps aega mõtteid koguda ja jagada,  võiks arutada või midagi märgata ja küsida. Kuni mingi ajani tahavad nad saada aimu, mida isa või ema arvab. Tundub, et vanemad tunnevad end vaikiva lapse kõrval vaikides ebamugavalt. Vist käivituvad neil last nähes mingid refleksid. Sellised "Aaa laps.. pean talle mingi korralduse andma, juhtima, suunama." No ja siis neid keskendumisraskustega lapsi järjest tuleb ja tuleb. Hiljem kõlavad sellised dialoogid täitsa loomulikult "Kuule, kas sa viskaksid mu ära?" "OK, ma viskan su ära."Ja hiljem pole lastel vanemate jaoks aega. Elementaarne, banaalne, triviaalne.

   

Ikka harjutan

Rohulutikas

Üks viimaseid putukaid, kes veel vahelduvalt vihmas ja päikesepaistel ringi kondab ja samas laseb üsna häirimatult objektiivil endale ligi trügida.

Et teda peetakse kahjuriks ja keegi pole talle ditürambe kirjutanud, mina ennast häirida ei lase.

Tal on äge outfit, ta on cool ja parajalt self-conscious. 😺

Tundub elavat sihukest slow living stiilis stiilset elukest.