Translate

kolmapäev, 26. veebruar 2020

Pimedusest ja ühest filmist

Pimeduse pildistamine hakkas juba tüütuks muutuma. Mõni valgusallikas, uduvihm, poriloigud muidugi...


Tuulisel ja pimedal õhtul uidata

on tegelikult vabastav, aitab rutiinist

välja, meeled muutuvad erksamaks.

Ja inimesed muutuvad.

Õhtul, väljas, pimeduses.

Ja ikkagi jäi lahenduseta küsimus, et mis nende piltidega teha. Isegi kõige realistlikuma fotoga, kus kalamees on öises tuledesäras sildade taustal oma neli ritva kaldapiirde najale seadnud ja seisab üksinda oma lootusega ja ootuses, kannatlikult ja keskendunult, kuid samas ümbrust unustades, joonistamas mõtteid jõe tumedale pinnale.  


Ja siis ühel ööl hakkas sadama lund! 

Hommikul oli lumeetendus veel täies hoos.
Kolmapäev 26. veebruar 2020 kell 9.15:43
Aga räägime tavalistest asjades.

Adam Sandler, Steve Carell, Owen Wilson on näitlejad, kel on õnnestunud mängida suurepäraseid rolle heades filmides, väga erinevates nende varasematest, peamiselt koomilistest ja kergekaalulistest tegelastest ja osatäitmistest. The Big Short ja Midnight in Paris tõestasid, et nii Carell kui Wilson suudavad kehastada väga huvitavaid tegelasi. Adam Sandleri andekus tuli 2019. aasta lõpus taas ilmsiks vendade Safdie'de filmis Uncut Gems.

Tugev stsenaarium, mida kirjutati kümme aastat, enne lõplikku versiooni muudeti ca 160 korda. 

Nädalavahetusel vaatasin selle filmi lõpuks ära ja täiesti jagan nende arvamust, kes seda linateost peavad märkimisväärseks õnnestumiseks. (Põhiliselt kriitikute arvamus, laiema publiku hulgas on vaimustust märksa vähem.)


Filmi originaalsoundtrack niisama kuulates on niijanaa, aga filmi vaatamise käigus oli täiesti omal kohal.

Kui filmi sisu püüaks ühe sõnaga iseloomustada,
siis pakuksin välja "RISK".

 Elu on ebaõiglane, pettust ja ülekohut on rohkem kui tõde ja õigust, kõik keerlevad ja pöörlevad selles segases supis ja püüavad kuidagi peale jääda, parimal juhul skoorida ja mõned mängud võita. 

Moraliseerimisel pole selles virr-varris kohta.

Et mängida sümpaatseks hasartmängurist ja kombinaatorist, paljude inimlike nõrkuste meelevallas olevat peategelast, on vaja talenti. Tegijad teadsid 10 aastat, et neil on peaossa vaja Sandlerit. Koos meeldejäävate kõrvaltegelastega, kellest enamik ei ole näitlejad. (Aga muul alal kuulsaid on kaks või kolm.) Kandvat naisosatäitjat Julia Fox'i võime küllap peagi veel mõnes filmis näha.


esmaspäev, 24. veebruar 2020

24. veebruar 2020

Tahan presidenti, kes Vabariig aastapäeva kõnet alustaks sõnadega "Pikk jutt, sitt jutt."

neljapäev, 20. veebruar 2020

Jälle ilmast, st toidust

Minu mõtted on Synchronizität'i lainel. Süütan ahju ja võtan selleks vana Eesti Päevalehe (29. mai 2017), silman pealkirja: Ida poolt tuleb ka head:  щи, borš ja pelmeenid
(Mul ei olnud plaani lähiajal jätkata kommunismi kohupiimaämbrite teemat, aga kuidagi tunduvad need asjad mõtestatult juhtuvad ju.) 
See on arvustus, pigem tutvustus ja heietus, ilmunud tõlkeraamatule Nõukogude kokakunst. Ma kohe haistsin, et siit tuleb ajaloo võltsimist ja nilbet nostalgiat. (Autor Jaan Martinson on natuke Lenini ja Džersinski nägu ka.) Nimetatud raamatut ma näinud ei ole, seega järgnev hurjutamine on täielikult 
hr Martinsoni aadressil. 

JM kirjutab sissejuhatuseks, et "idanaabrilt oleme saanud söögilauale nii mõndagi suupärast." Ja alustab kiidulaulu hapukapsasupile ehk щи-le. Vaatasin igaks juhuks venekeelse Vikipeedia artiklit щи kohta ja seal ka pikk jutt selle supi vene päritolust ja nime puhul viidatakse tulenemisele vanaslaavi keelest või varianti, et võib tulla ka läbi taani keele. hahaha! See vene keele jaoks väga ebatavaline sõna/nimetus on täiesti arusaadav hiinlastele. vot selline ja tähendab "sööma".
 Hääldatakse lihtsalt/pehmelt "šii". Kuna venelastel hiinlastega hallil ajal kontakt puudus, siis vb said nad selle sõna mongolite vahendusel, kuidas täpselt see toimus, ei tea. Igatahes võin vanduda sinise peki nimel, et praegu kasutavad venelased Kaug-Idas, seal kaugel Amuurimaal maitsvast toidust rääkides slängis hellitavat nimetust "tsifan". 
Mis ju ka samast hiina keelest.

Aga armuline härra Martinson jätkab mainides borši. Milline kergemeelsus.




Hiljutistest uudsitest võib lugeda:  37-year-old Killian Dero Hoffman from New York saw in a supermarket in the USA, the owner of which was a Russian, an inscription: “Borsch is a Russian dish”, says in an exclusive article Express. This inscription angered a man who was a fan of Ukraine so much that he sued the store. And won!

Teisal samast juhtumist: Kilian Dero Hoffman of New York, outraged at the inscription "Russian borscht" in one of the stores in the United States, proved in court that the dish is Ukrainian. After that, shop owners, including Russians, were forced to remove untrue information from the storefront.

 Encyclopaedia Britannica võrguväljaandes on kirjas:

 Borscht, also spelled borsch, borsht, or bortsch, beet soup of the Slavic countries. Although borscht is important in Russian and Polish cuisines, Ukraine is frequently cited as its place of origin. 

Ja nüüd lühidalt lõpetuseks pelmeenide kohta mainiks, et nende tõenäoline hiina päritolu on ju üldiselt teada. Tekstides on neid mainitud juba 3. sajandil pKr. Haudadest, mis on dateeritud 6.-8. sajandisse pKr on leitud potte pelmeenidega. Umbes sellel perioodil nimetati neid bian šii.  

JM lõpetab tõdemusega: "Igatahes tekitas loetu peale nostalgia ka vesise suu ja soovi üht-teist valmistada."

No seepeale ma lõpetaks selle teema ühe esmaallikast kuuldud mälestusega. 50ndate alguses olid õpilasvabadusvõitlejad GULAG-i laagris koos Nigol Andreseniga, kel olnud kombeks vahel laagrilobi lürpides kiita, et "toit on ikka väga maitsev" ja "toidavad hästi", mispeale poisid olla maininud, et "siis sa oled ju õigesse kohta sattunud".