Kultuur, poliitika, Eesti, maailm, inimesed, linnud, veidrused, minevik ja tänapäev ja homne - neist ja nende võimalike kombinatsioonide hulgast tehtud valik sõnas, pildis ja muus muusikas.
Täna sattusin jalutama ajal, mil hakkas sadama rahet.
Kõige targem mõte sellega seoses
oli
"Rahe siis rahe." Tegin paar pilti.
Eile vaatasin Woody Alleni A Rainy Day in New York. Kuna WA mulle meeldib, NY mulle meeldib ja filmi süžee, näitlejad, lavastus,
operaatoritöö jmt olid head, siis kokkuvõtteks ütleksin, et sobiv meelelahutus. Peategelasele meeldis lounge stiilis muusika, seepärast ja
Itaalia toetuseks olgu siin üks ilus lugu Gino Paoli'lt.
Ja miks mitte ka kena eneseirooniline looke filmist peategelase esituses.
Päris mitu päeva olen häbitult laiselnud, kas järgmisel nädalal peaks vahelduseks midagi töist tegema ja püstitama endale mingi ülesande? Ma arvan, et ca üks kuu oleks praegu vaba aega mil keegi mind ei tülitaks. Kui siis selle järel oleks mingi hulk teksti valmis saanud, st ülearust teadust tehtud, oleks... Poleks... piinavalt kahju...
Peab vist otsustama tulenevalt protsessi nauditavusest. Ümberorganiseeritud kirjutuslaud ja riiulid oleks juba vaheldus nt.
Mis mind mõneti viimasel ajal häirib kirjutamise juures, on toimetajate komme varasemast enam artiklite stiili ja sõnastu kallale minna. Täie enesestmõistetavusega püüavad nad "ära parandada" autori isikupära. Autorile iseloomulikud laused toimetada Prokrustese sängi, sõnastust lihtsustada, tabeleid nõuda seal, kus pole õigupoolest mõeldudki ega tarvidust esitada mingit andmehulka. Normiks hakkab kujunema kompileeritud ja isikupäratu, väheinspireeriv ja väljaspool tõelisi hüpoteese ning uusi laiema üldistusega järeldusi "uurimistöö tulemus". Kuna selliseid koguneb massiliselt, see on standard, siis nendest ei tohi erineda. Ma tahaks minna riskile ja püüda midagi pisutki üllatavat saavutada, selle asemel, et püüdlikult nämmutada ja halli teksti toota.
Ju ma olen vajalik spetsialist... pidin täna hommikul varakult sõitma Viljandisse. Tulin palvele vastu nagu öeldakse. Sõitsin bussiga Tartust Viljandisse ja hiljem jällegi Viljandist Tartusse. Nii julge olen ma. Tänu sellele võisin veenduda, et Tartu bussijaam ja Viljandi bussijaam olid üsnagi inimtühjad. Nagu tänavadki. 😷
Kuna reisijaid on vähe, siis osa liine on ära jäetud, mida ma ei teadnudki.
Pisut ringi liikuda on muidugi vahelduseks hea, lisaks ma olen
harjunud, et ca pool Eestit on see piirkond, kuhu aeg-ajalt pean sõitma,
vahel ka pikemalt peatuma jne. Aga tehkem hetkeks paus ja kuulakem
rahustavat muusikat.
Vilistage kaasa, tugevdab kopse ja ventileerib seiskunud õhu välja. 😺
Poleks läinud, oleks mingil hulgal inimestel tööd seiskunud, aga nad ikka tahavad tööd teha ega looda, et raha hakkab taevast langema niikuinii. Ehkki juba lubatakse, mis peaks rahva meeleolu tõstma.
Teid ma teretan, Eestimaa pojad, Kellel kulmud kuumavad töös, Kellel südamed rindades sojad, Selginud sihid silmade ees!
(Kulmude asi on mulle alati segaseks jäänud.)
Kuidagi äkki ja kiiresti hakkasid ettevõtjad teatama meeletutest raskustest. Jääb mulje, et kriis on olnud pikaajaline ja firmad täiesti ära kurnanud. Toitlustus ja hotellid võivad muidugi puhata, reisijatevedu samuti; aga tootmised, ehitused, mitmesugused teenused ikka jätkavad. Pole parata, tuleb loota meie endi võimekusele, taibukusele, otsustavusele, kainele mõistusele. Ja pole mõtet kurta, kaeblemine on mõttetu.
Koomilise kandi pealt - kuulsin, et muuseumide töötajad käivad tööl edasi, kaasa arvatud kassapidajad, giidid jne. Kohati kostub sealt, et olla praegu palju tööd, sisestavad andmeid ja skännivad midagi jne. Groteskne.
Ja nüüd lõpetuseks kohustuslik lisa - Hügieen!
Kätepesu ja desinfitseerimine on lõputu protsess, selles täiuseni ei jõua. Kõik käepidemed, lülitid, hiired, klaviatuur, märkmikud, pastakad, fotokas, võtmed, pangakaardid jne tuleks kinni katta 80 kraadises viinas immutatud lappidega ja samas ruume töödelda ultraviolett kiirtega. Seejärel lambi käepide puhastada viinaga ning minna käsi pesema. Seejärel viia käterätik pessu ja pärast pesumasina puudutamist pesta käed, kasutada paberrätikut, see põletada ja istuda toolile puhkama ja mõtlema. Seejärel puhastada tooli käsitoed viinaga. Samuti käed. Manustada rahustit, puhastada tabletikarp viinaga, pesta käed. Kas peaks puhastama ka kassi? Käekell vajab veel desinfitseerimist! Desinfitseerivate kätepuhastmise paberite pakendid peaks desinfitseerima.
Ajalehes kirjutatakse, et Tartu kesklinnas liiguvad vaid üksikud inimesed; samas on erakordselt palju inimesi Emajõe ääres alleedel, rannas, matkarajal ja mõnevõrra ka spordipargis. Inimesed on valinud mõistlikult ja liiguvad meeldivas ümbruses.
Olen filmide valikus sattunud taas Synchronizität'i meelevalda ja vaatasin nüüd 1960. aastal linastunud prantsuse filmi À
bout de souffle (Breathless). Väga kõrgelt hinnatud jne jmt film,
peaosaline taas üsna negatiivne tegelane. Sobivalt prantsuse ja ajastu
vaimule on filmis ports eksistentsialismi ja pisut kelmiromaanide hõngu,
väheke biitnikute hoiakut, suitsevaid sigarette, dekadentlikku
pealiskaudsust ning distantseeritust ja siirast enesekesksust.
Viited gängsterifilmidele ja Humphrey Bogartile jäid minu jaoks muuga võrreldes tagaplaanile.
Selle filmi kohta on muidugi nii palju juba kirjutatud, et seda ei jõua ükski inimene läbi lugeda. Ja ega poleks ka mõtet.
Lõpetuseks tagasihoidlik soovitus armsatele lugejatele - jälgige mõnetist enesepiiramist ja hügieeni ka viiruse teemadel lugemisel, sest lõpuks võib inimene end üle koormata pidevalt uudiseid ja infot ahmides ning langeb stuuporisse. Loodame, et jätkub veel päikesepaistelisi kargeid päevi.
Loodetavasti ei kavatse kohusetundlikud tervise juures kaaskodanikud veeta pool kuud karantiinis umbses toas, vaid jalutavad ja promeneerivad pargiteedel, kallasradadel ja mujal värskes õhus.
Kass võttis mu soovitust väga tõsiselt ja viibis 36 tundi kusagil väljas(pool minu vaateulatust)
(aga kes teda teab, vb oli hoopis keldris, pööningul vms). Mina võtan muus osas eelkõige kuulda prof. Mihkel Zilmeri nõuandeid, mida võite kuulata tänases KUKU Patsiendiminutite saates.
Hakkasin mitteprogrammiliselt tegema jooga lõdvestusharjutusi. Need on osaliselt ka hingamisharjutused ja meditatsioon jamisiganes ja kohe alguses avastasin, et YT leiduvad kümned või sajad tunnid muusikat ja loodushääli jmt 4zenmeditation ajavad nii närvi, et sellise kaubanduskeskuse relaxationi saatel tõmbuvad mu lihased krampi ja mõtted saavad vale suuna. Aga helitausta osas ju on igale oma, kellele retro, kellele reggae ja kellele raagad ja kellele Rahmaninov.
Lisaks äsja Malaisiast, Singapurist, Austriast, Mehhikost, Belgiast ja Itaaliast naasnud inimestele olen sel nädalal suhelnud ka kerge palavikuga inimestega, aevastavate inimestega ja "kurk natuke valutab" inimestega. Loomulikult ei ole praeguste ilmadega inimesed kõik tervisest pakatavad.
Kerget ostupaanikat on tunda, samas enamik inimesi käitub poodides väga viisakalt.
Tänase seisuga näikse Euroopa, USA ja Kanada reageerivat üsna sarnasele pandeemia olukorrale üldjoontes sarnaselt, huvitav oleks jälgida, milliste meetmetega ja võtetega lahendab olukorda Iisrael, kuna neile on omane keskmisest kõrgem taibukus, otsustavus ja efektiivsus. Eilse seisuga oli seal 120 tuvastatud nakatunut ja neist 100 oli võetud haiglaravile. Välismaalt tulnud kodanikud peavad jääma koju 14 päevaks karantiini. Kodanikel on soovitatud välismaale mitte reisida.
Ja et ma poleks ülekohtune ja erapoolik, nimetagem ka Venemaad, kus suure tõenäosusega manipuleeritakse haigestunute arvuga jättes diagnoosidest viiruse nimetuse välja, fikseerides vaid nt kopsupõletiku. Samas on sealsetel arstidel nappus kaitsevahenditest, isoleeritavaid haiglakohti vähem kui keskmiselt Euroopas jne. 1sõnaga tingimused suuremaks jamaks loodud.
Условно пьяный Эйнштейн, условно
пьяный Тесла,
Я свалился снова в боинга кресло.
Sex, moussaka, ай-ай-ай-ай,
Not so quiet on the eastern front.
It's not so quiet on the eastern front.
Ой-ё, ой-ё, ой-ё,
Singing even under bullets, ла-ла-ла-ла, ой-ё,
ой-ё,
Singing, singing ла-ла-ла-ла-ла-ла.
Give me, give me new musical fire,
Give me, give me new re-evol re-evel evolution.
Give me, give me new musical fire,
Give me, give me new re-evol re-evel evolution
Quantum Utopia!
I am a molecule of an optimism, and I
Push, push, push
Turn your eyes within, away from the screen
Revolush-lush-lush
Cata-caterpillar is only yet to turn,
Babi-Babylon is only yet to burn.
Sex, moussaka, ай-ай-ай-ай,
Not so quiet on the eastern front.
It's not so quiet on the eastern front.
Ой-ё, ой-ё, ой-ё,
Singing even under bullets, ла-ла-ла-ла, ой-ё,
ой-ё,
Singing, singing ла-ла-ла-ла-ла-ла.
ла-ла-ла-ла-ла-ла
Give me, give me new musical fire,
Give me, give me new.
Give me, give me new musical fire,
Give me, give me new.
Haagi kohtus algasid eile istungid lennu MH-17 allatulistamise asjas. 👍
Ole tõsine, aga naerata
Itaalias kehtestati krooniviiruse levikualal karantiin oma eripäradega. Esmalt lekitati info peatse karantiini kohta, mispeale tuhanded tormasid nakkuse levikuga piirkonnas raudteejaamadesse ja rongidele. Ja rongid ning bussid vedasid viimase võimaluseni tihedalt kokku pakitud inimkoormad mööda Itaaliat laiali.
hhhmmm... hea mõte. 🙀
Samas võib karantiini piirkonnast ka praegu lennata põhimõtteliselt mistahes maailma punkti. 😾
On huvitav teema, kas ajaloo kulg on lineaarne ja sirgjooneline või kulgeb inimsoo lugu mööda spiraali.
Joan Miró. Peinture sur fond blanc pour la cellule d'un solitaire III
Esimesel juhul tuleb keskenduda viimase 100-150 aasta jooksul toimunud muutustele ja pidevale arengule, mistõttu võib arvata, et tekkivad olukorrad on uued, lähenemised ja lahendused on erinevad jmt. Samas tuleb uskuda, et tervikuna on inimkond muutunud kuidagi humaansemaks... Mille kohta ma ei oska leida kinnitavaid fakte.
Teisel juhul võib leida paralleele minevikust, näha samade nähtuste kordumist mõningate variatsioonidega; nt meenutame 14. sajandi keskpaigas levinud megapandeemiat nimega Must Surm, mis mõningates detailides (nagu Hiinast alanud ja Itaalia kaudu Euroopas kanda kinnitanud) sarnaneb praegusele kardetud viirusepuhangule.
Poola valitseja Kazimierz III kehtestas tol ammusel ajal oma kuningriigis karantiini ja sellega päästis rahva. Seega - WHO võiks soovitada mitte ainult Hiina hiljutisest kogemusest õppida, vaid ka Poola ammust kogemust arvesse võtta.
(Siinkohal pean oluliseks mainida, et olles laupäeval korraldanud üsna rahvarohke peo, võõrustasin teiste kallite külaliste hulgas ka üht äsja Itaaliast, täpsemalt Roomast, naasnud itaallast. Oli lõbus õhtu.)
Ja mullegi saabus tähtis sõnum:
Hea Eesti inimene!
Edastame Terviseameti kõige olulisema info koroonaviiruse
(COVID-19) kohta.
Pese käsi hoolega, muidu tuleb koolera!
Oled haige? Püsi kodus, ära töllerda ringi. Sisuliselt see on Terviseameti soovitus.
Eks me kodanikena ikka püüame riigile mitte koormaks olla ja inimestena loodame esmajoones iseendile, aga siiski soovitaks riigile osta juurde vähemalt 100 hingamisaparaati ja leida (ehk ette valmistada) personal, kes suudaks nendega töötada. Sest keegi (nt minister Kiik) ei soovi seni vastata küsimusele, kui palju meil hetkeseisuga sellist varustust on. Kui asi läheb meil ja ümberkaudu kriitiliseks, mille eest hoidku meid Jumal, siis neid aparaate enam hankida ei õnnestu.
Seniks aga - värske õhk, hea tuju ja kehaline aktiivsus on alati igasugu batsilluste tõrjeks head.
Pimeduse pildistamine hakkas juba tüütuks muutuma. Mõni valgusallikas, uduvihm, poriloigud muidugi...
Tuulisel ja pimedal õhtul uidata
on tegelikult vabastav, aitab rutiinist
välja, meeled muutuvad erksamaks.
Ja inimesed muutuvad.
Õhtul, väljas, pimeduses.
Ja ikkagi jäi lahenduseta küsimus, et mis nende piltidega teha. Isegi kõige realistlikuma fotoga, kus kalamees on öises tuledesäras sildade taustal oma neli ritva kaldapiirde najale seadnud ja seisab üksinda oma lootusega ja ootuses, kannatlikult ja keskendunult, kuid samas ümbrust unustades, joonistamas mõtteid jõe tumedale pinnale.
Ja siis ühel ööl hakkas sadama lund!
Hommikul oli lumeetendus veel täies hoos.
Kolmapäev 26. veebruar 2020 kell 9.15:43
Aga räägime tavalistest asjades.
Adam Sandler, Steve Carell, Owen Wilson on näitlejad, kel on õnnestunud mängida suurepäraseid rolle heades filmides, väga erinevates nende varasematest, peamiselt koomilistest ja kergekaalulistest tegelastest ja osatäitmistest. The Big Short ja Midnight in Paris tõestasid, et nii Carell kui Wilson suudavad kehastada väga huvitavaid tegelasi. Adam Sandleri andekus tuli 2019. aasta lõpus taas ilmsiks vendade Safdie'de filmis Uncut Gems.
Tugev stsenaarium, mida kirjutati kümme aastat, enne lõplikku versiooni muudeti ca 160 korda.
Nädalavahetusel vaatasin selle filmi lõpuks ära ja täiesti jagan nende arvamust, kes seda linateost peavad märkimisväärseks õnnestumiseks. (Põhiliselt kriitikute arvamus, laiema publiku hulgas on vaimustust märksa vähem.)
Filmi originaalsoundtrack niisama kuulates on niijanaa, aga filmi vaatamise käigus oli täiesti omal kohal.
Kui filmi sisu püüaks ühe sõnaga iseloomustada,
siis pakuksin välja "RISK".
Elu on ebaõiglane, pettust ja ülekohut on rohkem kui tõde ja õigust, kõik keerlevad ja pöörlevad selles segases supis ja püüavad kuidagi peale jääda, parimal juhul skoorida ja mõned mängud võita.
Moraliseerimisel pole selles virr-varris kohta.
Et mängida sümpaatseks hasartmängurist ja kombinaatorist, paljude inimlike nõrkuste meelevallas olevat peategelast, on vaja talenti. Tegijad teadsid 10 aastat, et neil on peaossa vaja Sandlerit. Koos meeldejäävate kõrvaltegelastega, kellest enamik ei ole näitlejad. (Aga muul alal kuulsaid on kaks või kolm.) Kandvat naisosatäitjat Julia Fox'i võime küllap peagi veel mõnes filmis näha.
Täna sattusin jalutama ajal, mil hakkas sadama rahet.
