Lähevad ajalukku

Väidetavalt öelnud Laidoner 1940. aastal, et iseseisvus kestis küll vaid 20 aastat, aga selle ajaga kasvas Eestis üles põlvkond, keda ei murra ka 200 aastaga. Selles on omajagu tõde. Neil päevil on näha, kuidas katkevad viimased elusad niidid, mis meid ühendavad nendega, kes noortena olid Eesti okupeerimise tunnistajateks, viidi esimese küüditamisega Siberisse või läksid sõja alguses kommunistidele relvaga käes kätte maksma ja sõja lõpus Eesti piiri kaitsma; kes aastaid suutsid osutada vastupanu ja võidelda ülekaaluka vastase vastu metsa varjunult. Kui keegi arvab, et mis sellest ikka, kujutlegu end trefneristina või üliõpilasena 1944. aastal Tartu raudteejaama vaguni juurde, millele kellegi üleannetu käsi on kriidiga kirjutanud "morituri te salutant", hüvasti jätmas sõprade ja vanematega.

Selle põlvkonna read jäid üsna hõredaks. Paljud hukkusid Siberis äärmises viletsuses, paljud surid töö/surmalaagrites, paljud langesid Sinimägedes ja Emajõe kallastel ja Tšehhi põrgus, põgenesid mööda maailma laiali, surid punkrilahingutes.

See põlvkond oli kõige selgemate ja tugevamate moraalsete väärtustega ja samas oli nendes ka mingi kerge kelmilikkus, arenenud iseteadvus ja üleolekutunne. Neile olid eeskujuks vanemad, kes püüdlesid eeskujulike talude pidajaiks ja õpetajad, kes olid Vabadussõjas selle riigi loonud. 

Seda põlvkonda iseloomustas püüd endaks jäädes edasi kesta ja neis puudus enesehävituslik tung, mis järgmise (või kahe järgmise) põlvkonna juures ilmnes. 

Ajalootaju trepid

Pikk sissejuhatus 

Äsja ilmus, ostsin ning paari õhtuga lugesin läbi Jaanus Paali mälestusteraamatu Trepist üles, trepist alla. Milline on selle raamatu laiem publik, ma võin aimata, samas mina olen kindlasti lugejate hulgas. 

Nimetatud  raamatu juures on huvitav, et autor kuulub (60ndate teise poole kuni 80ndate lõpu)  vähem tuntud ja justkui teisele plaanile hoidunud vabadusvõitlejate hulka. "Teine plaan" pole mõeldud kuidagi halvustavana, pole sisuliselt "vähem tähtis" või "teine ešelon" vmt. Dissidentide ehk vabadusvõitlejate hulgast on ju osa nimesid küllaltki hästi tuntud ja neid on harjutud mingis enam-vähem kindlas järjekorras nimetama (Niklus, Tarto, Parek, Ahonen, Pesti, Madisson, Kelam jt). Kunagi üks vastavat teemat uuriv USA teadlane rääkis mulle, et vestelnud ühe eesti kirjanikuga, kuulnud ta tollelt, et antud kirjanik olla olnud ainus tõeline eesti dissident. Soovitasin talle siis edaspidiseks, et uurimistöö metoodika tugineks igaks juhuks ka formaalsetele mõõdikutele ja tunnustele, millele vastavalt  jagagu nõukogude korra ja okupatsiooni vastu 60.-80. aastail võidelnud edaspidi esmalt nendeks, kes reaalselt said karistada ja viibisid vangistuses (laagris) ning kirjutasid alla ametlikele protestidele ja läkitustele; seejärel need, keda ametlikult kuulati üle ja kelle juures toimusid läbiotsimised ning kellele tehti ametlik hoiatus nõukogudevastase tegevuse eest; seejärel need, kellega vesteldi ja karistati vallandamistega, õppeasutustest välja viskamisega jmt järjekindla tagakiusamisega; siis juba need, kellega ainult vesteldi; veel jupike maad tagapool need, kellele ei võimaldatud aeg-ajalt mingeid selle aja mõistes privileege (välissõidud, piirangud millegi avaldamisel/avaldamiskeeld, korter, autoostuluba jmt).  No ja kusagil seal kaugel, pioneerimalevate ja põllumeeste kõrval on veel need "vaprad", kes pummeldasid KGB valvsa pilgu all ja ei astunud komparteisse.

Muidugi peab tõmbama terava piiri perestroika eelse ja aegse olukorra vahele, kuna alates 1988. aastast muutus kõik kardinaalselt ja sealt alates tuleb lugeda vastuvõtt dissidentide ja vabadusvõitlejate hulka lõppenuks. Seepärast hilisemad mehised kodanikud 😼 võivad oma võitlustee algust kirjeldada  kui järjepidevat Ameerika Hääle kuulamist range konspiratsiooni ja ähvardavate repressioonide tingimustes.

😺

Varasemad sarnased publikatsioonid

Ma ei ole põhjalikult süvenenud kui mitmeid ja milliseid elulugu jm käsitlevaid raamatuid on ilmunud Mart Nikluse ja Enn Tarto kohta, vist mitmeid. Lagle Parek (samuti ka Eve Pärnaste) on ise kirja pannud oma mälestused, Arvo Pesti publitseeris vangla- ja laagrikirjavahetuse vennaga (Olavi Pesti), Madisson on vist mitmesugust trükkida lasknud, aga ma pole lugenud; Soldatovi raamatud on hoopis eraldi teema ja ma täpselt ei tea, mis seal ilmunud on. Jüri Kukest kirjutas hoopis Rein Taagepera, vist kunagi lugesin („Mart Niklus. Jüri Kukk. Kaks kes ei alistunud“, Stockholm, 1983).  

Eelmine raamat, mis osaliselt sama perioodi käsitles ja oli piisavalt huvitav, et paari õhtuga loetud sai, oli viis aastat tagasi ilmunud Tarmo Vahteri  „Karuks istus vangitornis...“ 1980 – aasta, mis raputas Eestit.

Raamatust

Jaanus Paal on tagasihoidlik ja intelligentne ning samas enesekindel autor, kes eelpool toodud teemaga seoses kuidagi ei rõhuta enda rolli ja teeneid, pigem mõnda olulist seika märgib nii napilt, et see võib pealiskaudsel lugemisel tundudagi väheoluline. Samuti ta ei silu ega jäta vaikides midagi sellist välja, mis praegusel ajal võib jääda tabamatuks, kohati tundus aga juba 80ndatel pisut imelik (TRÜ "komsomoliopositsioon", Che Guevara, nõtked nõksud vestlusel üliõpilase ja rektori vahel jmt). Küllaltki mahukalt on kirjeldatud tollast olmelist ja argist, hästi on edasi antud noorte elu varjatud tahke, vangla meeleolu, olukordi, kus tekkisid sisemised kõhklused ja tuli teha olulisi valikuid jmt. Seega ajaloo sees kulgev väiksem lugu isiku tasandil on hästi dokumenteeritud (selle mõiste laiemas tähenduses).

Üldplaanis

Teise tasandi tegelased on mitmesuguste liikumiste (olgu selliseks siis dekabristid või mõned hilisemad organisatsioonid kuni dissidentideni) vaatlemisel mõneti huvitavamad kui juhtfiguurid, kelle puhul kõik joonistub välja kuidagi rõhutatult, ühetähenduslikult, heroiliselt ja positiivselt jne. Eks võitluses koha eest ajaloos õnnestub taolistel juhtidel või juhiks positsioneerijatel endalgi anda panus, et nende roll ja tegevuse sirgjooneline põhiliin oleks selgesti jälgitav. Vahel voolitakse ajaloo kangelased õpikutes ja ilukirjanduses sellisteks ülieeskujudeks, et kui keegi lõpuks avaldab faktidel põhineva ja sügavuti analüüsiva käsitluse, siis võib ilmneda, et tegemist ei olnud ülla romantikuga, vaid hoopis andetu õela fanaatikuga. Kuid vahel juhtub ka, et mõni usin härjapõlvlane saeb hiiglase kõõluseid ja tunneb rahulolu oma väikesest kangelasteost, kui kellegi nimi saab määritud või kahtlusi külvatud sinna, kus seni kõik näis selge.

Igatahes

Põhjalik raamat huvitavast elukäigust ja perioodist, mis vajas taolisest vaatenurgast antud kirjeldust. Ei teagi, kas on eesti keelde tõlgitud, aga pisut meenutab Vladimir Bukovski mälestusi 

 И возвращается ветер.    Oletan, et Jaanus Paal võis nimetatud teosest 80ndatel fotokoopia teha ja levitas seda kümnete muude sarnaste keelatud raamatute kõrval. Mis mõistagi oli kiiduväärt ja väga vajalik töö, ehkki siis veel näis, et kommunism kestab kaua. 

Vabastage Angela Davis!

Ma ei kuula seda raadiojaama, kus Alari Kivisaar töötab, ei tea ka, mis ta seal räägib, aga minuni jõuab kuidagi kaude info, et poliitkorrektne oleks vähemalt tema auto põlema panna. See rahustaks mingi hulga endale tegevust otsivate me2 veteranide närve. Ja samas ei pehmenda kellegi südant fakt, et (ma arvan) AK on just see hea onu, kes mängib kuulajatele neid küündimatuid laulukesi, mida praegu kahetsevad kohaliku tähtsusega väikestaarid usinasti esitavad.

Andekad inimesed teevad selliseid sõnu oma lauludele:

Мой парень — самый клёвый анархо-коммунист
Он хочет, чтобы венгры жили свободно
Мы ходим с ним на митинги в защиту белых крыс
А простые пацаны — это не модно!

Все девочки считают, что их парни хороши
Но мой круче всех, он совсем не примитивен
Может понавешать всем вам на уши лапши
И как гражданин офигительно активен

Ma olen USA-s ja täpsemalt New Yorgis kunagi (isegi kahel korral) elanud päris mitu kuud. Mulle meeldib see linn ja osariik. (Oli võimalus sinna jäädagi, aga ma ei kaalunud seda tõsiselt. (Täiesti ametlikult ja päris lihtsalt ja vb oli see mingist aspektist vale otsus.) Otsustavaks kujunes, et näinud mõnesid väikelinnu, kus elasid peamiselt väga rikkad inimesed, sain aru, et Eestis on märksa lihtsam saavutada selline elukvaliteet, milleks USA-s peab olema omajagu raha.)

Et oma sealmail viibimist muuta huvitavaks ja põhjalikumalt tegelikkusega tutvuda, tegin mõndagi, mida vb tavaliselt võõrsil olles ei tehta, nt käisin korduvalt abiks supiköögis, kus jagati teadagi tasuta toitu. Õppisin seal pisut kohalike mustanahaliste slängi, tutvusin huvitavate inimestega, kes supikööki pidasid, nägin palju kodutuid, töö- ja elamisloata mehhiklasi, elu hammasrataste vahele jäänud valgeid. Kuna mul oli kombeks kollektsioneerida kogemusi erinevais paigus ja erinevates köökides töötamisest, siis sain veel ühe linnukese kirja. Boonuseks oli, et hiljem samas kandis mööda tänavaid hulkudes ohtliku välimusega sellid ütlesid äratundvalt tere ja polnud mingit probleemi või kerget ärevust.

Loetud korrad käisin linnaosades, kus valgeid tänavatel ei ole. Korra kohtasin seal üht valget, aga sel naisterahval oli kaenla all selline mapp, millest võis aru saada, et tegemist oli nt sotsiaaltöötajaga, kes kogukonnas oli heas kirjas. Korra liikusin ringi koos valge vaimulikuga, kelle riietusest oli näha, et tegemist on preestriga ja iga teine vastutulev afroameeriklane tervitas teda lugupidavalt hello father ehkki ta oli neile seal võõras.

Mustanahalise politseinikuga puutusin korra kokku. Nagu vabadel inimestel siis veel kombeks oli, suitsetati enam-vähem kõikjal. Süütasin ka oma sigareti kohas, kus kusagil keelumärk kindlasti oli, kui kuulsin, et seljataga keegi hõikab mind. Jaaaa... ca 2 m pikkune turd mustanahaline politseinik. Tuli lähemale ja palus välgumihlit. Pani suitsu põlema, tänas-naeratas ja läks reipal sammul edasi.

Põgusalt trehvasin aafriklastega, kes olid äsja Senegalist saabunud ja teenisid raha Harlemi turul igast värki müütades. Inglise keel oli neil minimaalne, aga senegali muusikast sai natuke ikka lobiseda ja ostsin Youssou N'Dour'i värskelt ilmunud plaadi. Oleks Baaba Maal'i plaati müüdud, oleks ostnud. 

Oli koomilisi juhtumisi ja meeldivaid kohtumisi, möödujatelt kuulsin möödaminnes pillatud komplimente, palju oli kordi, mil abivalmid inimesed pakkusid abi ja nõu jne.

Ma kirjutan seda selleks, et mitte postitada oma arvamust arvamuste kohta, mida neil päevil seoses USA ja mustanahalistega nii palju kõikjal kribatakse. Sõbralikult soovitan mõelda harjutamaks aju kasutamise oskust meie elu probleemidele, äkki õnnestub mõnda märgata ja selle lahendamisele kaasa aidata. 

Oletatavate privileegide üle jauramine on paadunud luuserite teema.