Liblikad

Tõstan osa oma liblikate pilte koos nimedega siia. Kinnistamaks neid nappe teadmisi, mis ma sel kevadel olen kogunud. Muidugi ei tea ma tõeliste asjatundjate ja järjekindlate liblika hobiuurijatega, kollektsionääridega ja vastavate loodusfotograafidega võrreldes suurt midagi (teadmisi on vähem kui vähe) ja viimasena mainitute tehtud fotosid imetlen vaikse kadedusega.

Friedrich Alexander Georg von Hoyningen - Huene

Ambitsioone mul pole, lihtsalt nauditav oleks sügiseks tunda/teada umbes veerandsadat kohalikku liblikat, kuna veel aasta tagasi ei teadnud ma neist mõhkugi. 

Kui ma selleni jõuan, siis lähen TÜ loodusmuuseumi ja puudutan mõnda neist kastidest, kus on    Friedrich Alexander Georg von Hoyningen - Huene poolt kogutud liblikad. 

Liblikad aina lendavad, mingit efekti peaks see andma.

Mõelda vaid, milline oleks Eesti täna, kui oleks olnud  rahulik areng ilma sõjata ja okupatsioonita ning baltisakslased sulandunuks EW ellu ja ühiskonda, poleks olnud massilist sisserännet ja tööjõu sissevedu idast, mõisad oleksid senini terved ja hoolitsetud jne. Vaimse potentsiaali poolest oleks Eesti kaks korda tugevam. 

Aga alternatiivajaloo juurest kohe tagasi liblikate teemasse.

Alustaks Pseudopanthera maculariast, keda me nimetame tiigervaksikuks

Üsna väike liblikas ja mitte eriti värvikirev.

Lisaks peab tunnistama, et vaksikuid üldse peetakse sellisteks sõu-sõu liblikateks, nii et pigem nagu ei tohikski väga palju nende pilte  postitada. Peaks ikka uhkemaid liblikaid leidma.
😸 

Vajadus ja soov uhkema järele on selgelt evolutsiooni ja järglaste saamisega seotud, väga järjekindlalt lööb kõikjal välja.  

Tuli meelde, et kord soomlasest tuttavaga vesteldes (tema tundis end Eestis  eriliselt hästi, kuna ta vanaisa oli siin Vabadussõjas vabatahtlikuna käinud) mainis ta, et on tuntav, et eestlastel on kultuuriline taust märksa Kesk-Euroopalikum, kuna on tugev Saksa traditsiooni mõju, aga Soome oli Euroopaga ühendatud Rootsi kaudu ja seepärast kuidagi kõrvalisem. 

Mõte vabalt uitab,  liblikate kõrval saabki suvalisi mõtteid rändama lasta.

Nojah, sestap' pole ma kunagi aru saanud, miks oleme nii pealetükkivad omas Põhja-Euroopasse kuulumise ihas. (Kus rootslased neile omase arrogantsusega meid absoluutselt ette ei kujuta ja näha ei soovi!) 

Soomlaste ja rootslaste ning Taani, Poola ja Saksamaaga (sisuliselt ja ajalooliselt ka Norraga) ühendab meid täiesti loomulikul kombel see, et oleme Läänemere maad. Läti ja Leeduga muidugi samuti, aga nendega ühendab palju muudki. (Niisama mõlgutan.)
Kesasilmik on ka selline väike tegelane. 

Hall ja roosa sobivad ikka väga hästi kokku.

Paar aastat oli hele vesihall täitsa moes, mulle see meeldis. Aga sageli jõuan moes oleva juba enne ära kanda, kui see mood siia tänavatele jõuab. Seekord läks ka enam-vähem nii.

Ja taas pilt kahest koiduliblikast, mille sarnane ühes varasemas postituses oli postitustehniliselt  valesti üles laetud. 👇

Vahelduseks veel paar pilti va vaksikutest, sest diskrimineerida ei ole ilus.

 Võrkvaksik siis

Liblikaefekt ja võrksüsteemid on minu mõtlemises kuidagi kõrvuti, ehkki teine tundub  tähtsam ja tõelisem. Aga esimene on mõistena esteetilisem ja nähtusena palju müstilisem.

Peab tunnistama, et vaksikud on üsna koostööaltid.

 See kergelt värviline isend võiks olla mustavalge-kirivaksik

Lisaks tabasin ka
vaarika-kirivaksiku





















Ja lõpetuseks mustlaik-apollode õhulennud. Et ma nad surmkindlalt otse nende tormleva lennu käigus ära oleksin määranud, on pisut kahtlane, aga loodame.

Lähevad ajalukku

Väidetavalt öelnud Laidoner 1940. aastal, et iseseisvus kestis küll vaid 20 aastat, aga selle ajaga kasvas Eestis üles põlvkond, keda ei murra ka 200 aastaga. Selles on omajagu tõde. Neil päevil on näha, kuidas katkevad viimased elusad niidid, mis meid ühendavad nendega, kes noortena olid Eesti okupeerimise tunnistajateks, viidi esimese küüditamisega Siberisse või läksid sõja alguses kommunistidele relvaga käes kätte maksma ja sõja lõpus Eesti piiri kaitsma; kes aastaid suutsid osutada vastupanu ja võidelda ülekaaluka vastase vastu metsa varjunult. Kui keegi arvab, et mis sellest ikka, kujutlegu end trefneristina või üliõpilasena 1944. aastal Tartu raudteejaama vaguni juurde, millele kellegi üleannetu käsi on kriidiga kirjutanud "morituri te salutant", hüvasti jätmas sõprade ja vanematega.

Selle põlvkonna read jäid üsna hõredaks. Paljud hukkusid Siberis äärmises viletsuses, paljud surid töö/surmalaagrites, paljud langesid Sinimägedes ja Emajõe kallastel ja Tšehhi põrgus, põgenesid mööda maailma laiali, surid punkrilahingutes.

See põlvkond oli kõige selgemate ja tugevamate moraalsete väärtustega ja samas oli nendes ka mingi kerge kelmilikkus, arenenud iseteadvus ja üleolekutunne. Neile olid eeskujuks vanemad, kes püüdlesid eeskujulike talude pidajaiks ja õpetajad, kes olid Vabadussõjas selle riigi loonud. 

Seda põlvkonda iseloomustas püüd endaks jäädes edasi kesta ja neis puudus enesehävituslik tung, mis järgmise (või kahe järgmise) põlvkonna juures ilmnes. 

Ajalootaju trepid

Pikk sissejuhatus 

Äsja ilmus, ostsin ning paari õhtuga lugesin läbi Jaanus Paali mälestusteraamatu Trepist üles, trepist alla. Milline on selle raamatu laiem publik, ma võin aimata, samas mina olen kindlasti lugejate hulgas. 

Nimetatud  raamatu juures on huvitav, et autor kuulub (60ndate teise poole kuni 80ndate lõpu)  vähem tuntud ja justkui teisele plaanile hoidunud vabadusvõitlejate hulka. "Teine plaan" pole mõeldud kuidagi halvustavana, pole sisuliselt "vähem tähtis" või "teine ešelon" vmt. Dissidentide ehk vabadusvõitlejate hulgast on ju osa nimesid küllaltki hästi tuntud ja neid on harjutud mingis enam-vähem kindlas järjekorras nimetama (Niklus, Tarto, Parek, Ahonen, Pesti, Madisson, Kelam jt). Kunagi üks vastavat teemat uuriv USA teadlane rääkis mulle, et vestelnud ühe eesti kirjanikuga, kuulnud ta tollelt, et antud kirjanik olla olnud ainus tõeline eesti dissident. Soovitasin talle siis edaspidiseks, et uurimistöö metoodika tugineks igaks juhuks ka formaalsetele mõõdikutele ja tunnustele, millele vastavalt  jagagu nõukogude korra ja okupatsiooni vastu 60.-80. aastail võidelnud edaspidi esmalt nendeks, kes reaalselt said karistada ja viibisid vangistuses (laagris) ning kirjutasid alla ametlikele protestidele ja läkitustele; seejärel need, keda ametlikult kuulati üle ja kelle juures toimusid läbiotsimised ning kellele tehti ametlik hoiatus nõukogudevastase tegevuse eest; seejärel need, kellega vesteldi ja karistati vallandamistega, õppeasutustest välja viskamisega jmt järjekindla tagakiusamisega; siis juba need, kellega ainult vesteldi; veel jupike maad tagapool need, kellele ei võimaldatud aeg-ajalt mingeid selle aja mõistes privileege (välissõidud, piirangud millegi avaldamisel/avaldamiskeeld, korter, autoostuluba jmt).  No ja kusagil seal kaugel, pioneerimalevate ja põllumeeste kõrval on veel need "vaprad", kes pummeldasid KGB valvsa pilgu all ja ei astunud komparteisse.

Muidugi peab tõmbama terava piiri perestroika eelse ja aegse olukorra vahele, kuna alates 1988. aastast muutus kõik kardinaalselt ja sealt alates tuleb lugeda vastuvõtt dissidentide ja vabadusvõitlejate hulka lõppenuks. Seepärast hilisemad mehised kodanikud 😼 võivad oma võitlustee algust kirjeldada  kui järjepidevat Ameerika Hääle kuulamist range konspiratsiooni ja ähvardavate repressioonide tingimustes.

😺

Varasemad sarnased publikatsioonid

Ma ei ole põhjalikult süvenenud kui mitmeid ja milliseid elulugu jm käsitlevaid raamatuid on ilmunud Mart Nikluse ja Enn Tarto kohta, vist mitmeid. Lagle Parek (samuti ka Eve Pärnaste) on ise kirja pannud oma mälestused, Arvo Pesti publitseeris vangla- ja laagrikirjavahetuse vennaga (Olavi Pesti), Madisson on vist mitmesugust trükkida lasknud, aga ma pole lugenud; Soldatovi raamatud on hoopis eraldi teema ja ma täpselt ei tea, mis seal ilmunud on. Jüri Kukest kirjutas hoopis Rein Taagepera, vist kunagi lugesin („Mart Niklus. Jüri Kukk. Kaks kes ei alistunud“, Stockholm, 1983).  

Eelmine raamat, mis osaliselt sama perioodi käsitles ja oli piisavalt huvitav, et paari õhtuga loetud sai, oli viis aastat tagasi ilmunud Tarmo Vahteri  „Karuks istus vangitornis...“ 1980 – aasta, mis raputas Eestit.

Raamatust

Jaanus Paal on tagasihoidlik ja intelligentne ning samas enesekindel autor, kes eelpool toodud teemaga seoses kuidagi ei rõhuta enda rolli ja teeneid, pigem mõnda olulist seika märgib nii napilt, et see võib pealiskaudsel lugemisel tundudagi väheoluline. Samuti ta ei silu ega jäta vaikides midagi sellist välja, mis praegusel ajal võib jääda tabamatuks, kohati tundus aga juba 80ndatel pisut imelik (TRÜ "komsomoliopositsioon", Che Guevara, nõtked nõksud vestlusel üliõpilase ja rektori vahel jmt). Küllaltki mahukalt on kirjeldatud tollast olmelist ja argist, hästi on edasi antud noorte elu varjatud tahke, vangla meeleolu, olukordi, kus tekkisid sisemised kõhklused ja tuli teha olulisi valikuid jmt. Seega ajaloo sees kulgev väiksem lugu isiku tasandil on hästi dokumenteeritud (selle mõiste laiemas tähenduses).

Üldplaanis

Teise tasandi tegelased on mitmesuguste liikumiste (olgu selliseks siis dekabristid või mõned hilisemad organisatsioonid kuni dissidentideni) vaatlemisel mõneti huvitavamad kui juhtfiguurid, kelle puhul kõik joonistub välja kuidagi rõhutatult, ühetähenduslikult, heroiliselt ja positiivselt jne. Eks võitluses koha eest ajaloos õnnestub taolistel juhtidel või juhiks positsioneerijatel endalgi anda panus, et nende roll ja tegevuse sirgjooneline põhiliin oleks selgesti jälgitav. Vahel voolitakse ajaloo kangelased õpikutes ja ilukirjanduses sellisteks ülieeskujudeks, et kui keegi lõpuks avaldab faktidel põhineva ja sügavuti analüüsiva käsitluse, siis võib ilmneda, et tegemist ei olnud ülla romantikuga, vaid hoopis andetu õela fanaatikuga. Kuid vahel juhtub ka, et mõni usin härjapõlvlane saeb hiiglase kõõluseid ja tunneb rahulolu oma väikesest kangelasteost, kui kellegi nimi saab määritud või kahtlusi külvatud sinna, kus seni kõik näis selge.

Igatahes

Põhjalik raamat huvitavast elukäigust ja perioodist, mis vajas taolisest vaatenurgast antud kirjeldust. Ei teagi, kas on eesti keelde tõlgitud, aga pisut meenutab Vladimir Bukovski mälestusi 

 И возвращается ветер.    Oletan, et Jaanus Paal võis nimetatud teosest 80ndatel fotokoopia teha ja levitas seda kümnete muude sarnaste keelatud raamatute kõrval. Mis mõistagi oli kiiduväärt ja väga vajalik töö, ehkki siis veel näis, et kommunism kestab kaua.