Liblikas ja Sorokin

Paari palava päeva järel saabus

lõpuks

äikesevihm ja täna oli taas soe suvine päev;
ilma liigse kuumuseta. 

Lõõmavatel päevadel varjusin tubadesse, väljas käisin õhtuti, rüüpamaks jahedat õlut. 

Täna otsustasin üle mõne aja teha jalgrattaga väikese ringi. Jõudsin maja ette ja seal kohtasin kulunud välimusega päevapaabusilma.

Narmendavate tiivaservadega paabusilmad on eelmise aasta liblikad, kes nüüd väsinult oma viimaseid päevi lendavad. 

Pühapäevane varane pärastlõuna ja kummalgi kuhugi kiiret ei olnud,  jäime mõneks ajaks samasse peatuma. Üksikud möödakäijad ja teel sõitvad ratturid võib-olla vaatasid korraks meie poole, aga üldiselt võisime rahumeeli ja segamatult aega viita. 

Tegelikult oli meid kolm: liblikas, jalgratas ja mina. Paabusilma ja jalgratta suhtest olen juba varem kirjutanud. Nüüdki  oli liblikas oodatult  rattalembeline.


 
Lendasime ja pildistasime, kuni lõpuks tüdines ratas seismisest ära ja hakkas ümber kukkuma, seepeale otsustasime laiali minna .



Tegin teoks mõtte võtta kätte mõni Vladimir Sorokini raamat, mida seni pole lugenud.








Leidsin snob.ru

lehelt põhiosa 2019. aastal ilmunud artiklite ja esseede kogumikust   «Нормальная история». Pealkiri  tundus väga lootustandev, seni ei ole loetu väga üllatanud, aga minu arusaamad langevad autori mõttelaadi ja seisukohtadega üldjoontes kokku. 

Mõned hoopis karmidena tunduda võivad tähelepanekud langevad kokku ka mitmetes detailides ja neile, kelle peas endiselt on  kommunistliku epohhi eetriaurud ja väändunud kujutlused, võivad need tunduda valusad, alavääristavad, üleolevad ja mis veel. Kui see säilinud või pärilikkuse kaudu edasi kandunud sovettide tundeid riivab, solvab, mõjub kuidagi teisiti ebameeldivalt ja häirivalt, siis see on ainult hea.   

                                                                Kuna sel Snobi lehel on lisaks tekstile ka mitmesuguste tuntud vene tegelaste kommentaarid ja omavahelist arutelu, oli huvitav neidki lugeda.



Huvilisel tasub kindlasti vaadata hiljuti YT-sse riputatud täispikka dokumentaali (peategelase enda põhjaliku ülevaatega oma kujunemisest, ajast jmt) pealkirjaga  Sorokin trip (asub siin)

Valge aeg; pime aeg

Mingid pealtnäha kokkulangevused ikka toimivad  mõttetasandi ja  reaalsuses vahel. Miski välismaailmast mõjutab, ebateadlik taju registreerib, miski liigatab alateadvuses ja lõpuks kristalliseerub väline ja sisemine nagu juhuslikult ja küllaltki kiiresti tervikpildiks. Kuhu see jutt tüürib? - viimase kolme-nelja päeva olesklustegevuste ja mõttelebo ning kummastavate ilmanähtuste seose juurde.

Algas see kuidagi teisiti, aga konkreetselt võttis kuju siis, kui hakkasin mõne päeva eest audioraamatuna kuulama Pelevini  Священная книга Оборотня. See on ammu eesti keelde tõlgit', aga polnud kätte sattunud; lisaks on originaalis Pelevini tekstil paratamatult oluline paremus, seega nautisin  hea esitusega audiot. Raamatus on libarebaste teema ja tänapäevase okultistlikust ilmavaatest tiine Venemaa teema,  kokku üsna lõikav kokteil. Ja neil päevil, mil seda kuulasin, avati Mordoris megapidulikult Relvajõudude peakirik!

vaudix, üüberkuul! Vaatasin tolle rajatise sisekujundust ja jõudsin äratundmisele, et teostus matkib Stalini ajal ehitatud  metroojaamade esteetikat. (Hiljem veendusin, et samale seisukohale on jõudnud veel paljud.) Millele on vürtsiks lisatud müstilist/okultistlikku, "öiste huntide"/putinoidsete pseudomotomeeste  narkonägemuste vaimus paganlikku ja satanistlikku hollywoodlikus kujunduses. (Lugesin/kuulasin küll Pelevinit, aga tahaks veel midagi uut Sorokinist ette võtta, sest praegu  aitab taust kindlasti kunsti sõnumit ja mõju võimendada.)

Jutuks oleva templilaadse hoone seintele on kavalalt sokutatud ka Stalini kujutis  koos hulga nõukogude kindralitega, kes armutult hukutasid miljoneid vene sõdureid jne. Mordori ametlik ajaloo narratiiv väljendab jätkuvalt vaimustust selle üle, et punaarmee sõdureid hukkus metsikus koguses. Mainitud fenomenile usutavat seletust tavaliselt ei pakuta, aga nähtus oli tingitud muidugi sellest, et enamus ohvitsere täitsid kerge südamega ülalt saabunud käsku lootusetus olukorras rünnata, ikka otse peale. Ise samal ajal blindaažis viina juues.
Kui sõdurid otsa said, saadeti ohvitserid tagalasse väeosa taaskomplekteerima ja seal oli veelgi lõbusam.



Viisnurki tundub kiriku kujunduses olevat sama palju kui riste, esimesi on ju nõukogude aumärkide kujunduses ja need on kenasti lakke maalitud. Kui püüda maiste aumärkide ja taevase tasu kohalt seda kuidagi analüüsida, siis läheb mõte kohe puntrasse. Aga viisnurgad kristlikus kontekstis sümbolina on teadagi kelle märk.

Lisaks kuulub samasse kompleksi midagi muuseumi sarnast, kus venelased võivad ülimast erutusest värisedes imetleda Hitleri mundrit ja vormimütsi.

Ainus, mis tundub puuduvat, on väike altar Stierlitz'ile. Seltsimehed, kuidas te selle unustasite? Ärge tulge rääkima, et te pole piisavalt hullud!

Kirikusse oli avamisel üles rivistatud hulk noori mundris mehi, nii et mordori relvajõudude pidupäeva homoseksuaalne komponent oli väärikalt esindatud.

Kui keegi tahaks teada, milline II MS tegelikult lihtsa punaarmee sõduri jaoks oli, siis selle kohta on publitseeritud mitmeid adekvaatseid mälestusi. nt
 

Kui seni võis vene "õigeusu" kiriku osas veel olla erinevaid arvamusi, kuivõrd on see kirik kristlik (kahtlus põhineb eeskätt sellel, et nad ei pööra mingit tähelepanu ühelegi kümnest käsust), siis praeguseks on ilmselge, et moskva patriarhaat haldab organisatsiooni, mille ülesandeks on lavastada ja kehastada õõvastavat sürreaalset ja hoopis erineva reaalsustajuga "kolmandat roomat". Selle etenduse käigus peab andunult kummardama kehtivat võimu, aga muus osas võib vabalt improviseerida ja püüda omavahel sulandada stalinismi, russismi, fašismi ja kiriklikke riitusi.

Kui pikalt see pidu mordoris kestab, kas junarmija ridadest võrsub piisaval arvul  orke või vajub neostalinistlik hullumeelsuse sepikoda siiski oma absurdsuse raskuse all kokku, ei oska ennustada.
Aga kuni kõik jälgivad hämmastunult seda pulli, on natsliidril ja tema sõpradel väga lihtne virutada ära riigi raha ja lustida täiel rinnal.

Nagu sild üle Kwai jõe, konstruktsioon igati vale ja ebardlik, võib ka mordor püsivuse ja vastupidamisega veel üllatada.

Osaliselt see ju ongi sihipäraselt loodud  postmoderne antitsivilisatsioon, kus sarnaselt Loomadefarmi loole on võim nendel, kes kasutavad ära õigusetute (antud juhul ka lootusetute luuserite) soovi uskuda, et nüüd on nad saavutanud kadestamisväärse positsiooni, on uhked ja vabad.

Süvarahva põhiväärtused - luba varastada, valetada ja tappa, on justkui olemas. Võim uhkeldab alamate ees poliitiliste mõrvadega mitmel pool Euroopas. Kõik teavad, et kamp võimutegelasi on rahva vaeseks varastanud, aga mustmiljoni alama jaoks on see kinnituseks, et võimul on õiged tüübid. Ja lisaks kõigele - kui hea propaganda, kui jämedakoeline ja lihtne, arusaadavalt ähvardav, kõiki tunge rahuldav, ainult vaata ja ole õnnelik!  

Liblikad

Tõstan osa oma liblikate pilte koos nimedega siia. Kinnistamaks neid nappe teadmisi, mis ma sel kevadel olen kogunud. Muidugi ei tea ma tõeliste asjatundjate ja järjekindlate liblika hobiuurijatega, kollektsionääridega ja vastavate loodusfotograafidega võrreldes suurt midagi (teadmisi on vähem kui vähe) ja viimasena mainitute tehtud fotosid imetlen vaikse kadedusega.

Friedrich Alexander Georg von Hoyningen - Huene

Ambitsioone mul pole, lihtsalt nauditav oleks sügiseks tunda/teada umbes veerandsadat kohalikku liblikat, kuna veel aasta tagasi ei teadnud ma neist mõhkugi. 

Kui ma selleni jõuan, siis lähen TÜ loodusmuuseumi ja puudutan mõnda neist kastidest, kus on    Friedrich Alexander Georg von Hoyningen - Huene poolt kogutud liblikad. 

Liblikad aina lendavad, mingit efekti peaks see andma.

Mõelda vaid, milline oleks Eesti täna, kui oleks olnud  rahulik areng ilma sõjata ja okupatsioonita ning baltisakslased sulandunuks EW ellu ja ühiskonda, poleks olnud massilist sisserännet ja tööjõu sissevedu idast, mõisad oleksid senini terved ja hoolitsetud jne. Vaimse potentsiaali poolest oleks Eesti kaks korda tugevam. 

Aga alternatiivajaloo juurest kohe tagasi liblikate teemasse.

Alustaks Pseudopanthera maculariast, keda me nimetame tiigervaksikuks

Üsna väike liblikas ja mitte eriti värvikirev.

Lisaks peab tunnistama, et vaksikuid üldse peetakse sellisteks sõu-sõu liblikateks, nii et pigem nagu ei tohikski väga palju nende pilte  postitada. Peaks ikka uhkemaid liblikaid leidma.
😸 

Vajadus ja soov uhkema järele on selgelt evolutsiooni ja järglaste saamisega seotud, väga järjekindlalt lööb kõikjal välja.  

Tuli meelde, et kord soomlasest tuttavaga vesteldes (tema tundis end Eestis  eriliselt hästi, kuna ta vanaisa oli siin Vabadussõjas vabatahtlikuna käinud) mainis ta, et on tuntav, et eestlastel on kultuuriline taust märksa Kesk-Euroopalikum, kuna on tugev Saksa traditsiooni mõju, aga Soome oli Euroopaga ühendatud Rootsi kaudu ja seepärast kuidagi kõrvalisem. 

Mõte vabalt uitab,  liblikate kõrval saabki suvalisi mõtteid rändama lasta.

Nojah, sestap' pole ma kunagi aru saanud, miks oleme nii pealetükkivad omas Põhja-Euroopasse kuulumise ihas. (Kus rootslased neile omase arrogantsusega meid absoluutselt ette ei kujuta ja näha ei soovi!) 

Soomlaste ja rootslaste ning Taani, Poola ja Saksamaaga (sisuliselt ja ajalooliselt ka Norraga) ühendab meid täiesti loomulikul kombel see, et oleme Läänemere maad. Läti ja Leeduga muidugi samuti, aga nendega ühendab palju muudki. (Niisama mõlgutan.)
Kesasilmik on ka selline väike tegelane. 

Hall ja roosa sobivad ikka väga hästi kokku.

Paar aastat oli hele vesihall täitsa moes, mulle see meeldis. Aga sageli jõuan moes oleva juba enne ära kanda, kui see mood siia tänavatele jõuab. Seekord läks ka enam-vähem nii.

Ja taas pilt kahest koiduliblikast, mille sarnane ühes varasemas postituses oli postitustehniliselt  valesti üles laetud. 👇

Vahelduseks veel paar pilti va vaksikutest, sest diskrimineerida ei ole ilus.

 Võrkvaksik siis

Liblikaefekt ja võrksüsteemid on minu mõtlemises kuidagi kõrvuti, ehkki teine tundub  tähtsam ja tõelisem. Aga esimene on mõistena esteetilisem ja nähtusena palju müstilisem.

Peab tunnistama, et vaksikud on üsna koostööaltid.

 See kergelt värviline isend võiks olla mustavalge-kirivaksik

Lisaks tabasin ka
vaarika-kirivaksiku





















Ja lõpetuseks mustlaik-apollode õhulennud. Et ma nad surmkindlalt otse nende tormleva lennu käigus ära oleksin määranud, on pisut kahtlane, aga loodame.