Translate

pühapäev, 13. september 2020

Suve lõpp


Et viimases postituses õhku jäänud küsimuse osas selgust luua, olgu märgitud, et õhtusel koosviibimisel tegi kergemeelsele ja hoogsale tulivee pruukimisele suhteliselt kiiresti lõpu mõni tund varem setodelt ostetud hansa, mille korgile oli kirjutatud 68 (ma arvan, et see ei olnud 89, aga tõde tundus olevat kusagil nende kahe vahel). Mõnigi pits jäeti poolikuks ja mõistlikum näis olevat keskenduda õllele ja vestlusele. Ehkki seltskond ei olnud selline pika õllelaua taga veel pikemate vestluste ja pajatuste koolkonnast, kus on hariduse omandanud paljud tänased eksperdid ja dotsendid. Õhtu viimase teemana püüti jõuda üksmeelele ja leppele, millise ilusa ja soliidse nime all me halva õnne korral oma kollet esitleme. Kui juba nii peaks minema, siis tasuks ikka ise oma brändi presenteerida.  Et võiks olla nt Akadeemilise seminari kolle või Intellektuaalide salongi kolle vmt. 😸

Päev hiljem (kerges rammestuses) kuulasin Sorokini audioraamatut Nastja. Sealgi toimub suur osa tegevusest (täpsemalt söögi)laua äärde kogunenud seltskonnas ja läbivalt on tekst meeldiva kerge vestluse vormis. Stiililt matkib 20. sajandi alguse vene kirjanduse klassikuid. Väga meeldejääv jutustus. Igatahes. Kui keegi seda nüüd loeb/kuulab, siis mina ei ole soovitanud. Omal vastutusel.

Võib-olla tuleb saabuv nädal soe, aga täna hommikul panin puud ahju ja alustasin kütteperioodi. 
See kestab siis kaheksa kuud. Räägitakse, et Emajõe latikad olla sel aastal ülirasvased, mis võib olla märk, et nad on valmistunud  pikaks ja külmaks talveks. Arvaks, et latikad on targemad kui minu optimistlikud tomatid - rohelised ja valmis täies õieilus oktoobrile vastu minema. Muidugi ma taltsutan neid ja murran õitega oksi ja varremädanikuga oksi ja lahing saagi pärast on täies hoos.

Üks punane tomat


Nende tomatite esivanemad ostsin kunagi Horvaatiast Rovinj'i turult ja šmugeldasin üle piiri ning vähemalt sordi säilitamise jagu pean saaki saama. Kuna need on maitsvamad  mistahes kirss- jne tomatitest, mida meil poest-turult leida on.

Rovinj, turg, piprad jt







Horvaatias kannatas oktoobri keskpaigas veel nibin-nabin meres ujuda.

Homme lähen nädalaks Pärnusse ja loodaks päikest ning sooja meretuult. Ja mõni tänavakohvik võiks veel lahti olla. Aga hotellide hinnad on küll endised, pole märgata, et nad külastajaid peibutaksid.

Kesknädalal istusin õues, päike paistis, lugesin Merab Mamardašvili loengute salvestustest koostatud raamatut Беседы о мышлении ja minu kõrvale maandus
kase-siilaktiib.
Üsna väsinud ja kulunud. 👉

Suvel oli nende tiibade värv erksam.


Mamardašvili stiil mulle meeldib. Kas  tema käsitlus ja kontseptsioon sobib või mitte, nõuab põhjalikumat süvenemist, sest liigne pluralism ühes eraldivõetud peas on teadagi ohtlik.




Suvine kase-siilaktiib, keda augusti alguses samuti kohtasin oma õuel, nägi välja selline 👇


 Tema värvid on selge zen, toonid ja pooltoonid on maitsekalt sätitud, meenutab kostüüme  Belle époque'i lõpukümnendeist ja art nouveau aegust.

Mamardašvili raamatu esimene lause kõlab tõlkes nõnda: "Meie vestlusi võib nimetada mõtlemise esteetikaks." (Oma loenguid nimetab ta kenasti vestlusteks.) Esteetika mainimisel tuleb mulle esimesena meelde Kierkegaard ja astmestik esteetiline, eetiline ja religioosne. Sisuliselt neil kahel käsitlusel (M ja K) vist pole kitsamat kattuvat teemat. Mamardašvili arutleb edasi kunsti ja filosoofia erinevusest, ning  jõuab 
 
varsti umbes samasse punkti, mille olen endale (pisut radikaalsemal viisil kui M) sõnastanud tõdemusena, et kirjanike loomingus ja nende poolt lendu lastud mõtteterades pahatihti ei ole püütud tabada mingit tõde, pigem on eesmärgiks hea jutt, lööv ja meeldejääv lause vmt, st


esteetiline on esiplaanil, tõepüüdlus pole kaugeltki esmatähtis.

Kipub umbes nõnda olema, aga kui palju selle üle on võimalik arutleda, ilma et teema muutuks triviaalsuste jadaks, selgub edasise lugemise käigus. Mingid uued mõtted peavad seal ju olema.  
Kirjanikud kirjanikeks ja filosoofid filosoofideks, aga mõneti keerulisem on lugu kirjandusliku andega filosoofidega, olgu siis juba mainit Kierkegaard või Nietzsche. Lust on varases nooruses neid lugeda, väga meeldejääv ja äge, aga kui nt Nietzsche õpetus on kellelegi pikemaks ajaks pähe kiilunud, siis midagi rõõmustavat selles pole. (Eks sellestki ole mitu-mitu raamatut kirjutatud.)  
Veel võiks mõnda nimetada, aga ma ei tahaks nö moodsate filosoofide ja aktuaalsete debattide juurde minna. Õnneks ei kesta löövate pealkirjadega aktuaalsetel teemadel teoste mõju pikalt. 
 
 

laupäev, 5. september 2020

Ülestähendusi neist päevist





Kriis


Kui kümme aastat tagasi oli suur kriis, oli mul enneolematult palju tööd. Moel, et väga nõutud ja vastavalt ka hästi tasustatud. Nüüd jälle. Vaevalt jõudsin kevadel unistama hakata, et vahin rahulikult kodus ja teen suuri akadeemilisi edusamme, nikerdan valmis mitte mõne artikli, vaid lausa monograafia, kui hakkasid tööd tulema ning tulevad senini, ehkki tõrjun neid eemale. Ja võitlen kiusatusega ikka midagi teha. Samas on üsna kindel, et lähiajal ei saa raha eest suve osta või lõuna poole kevadele vastu sõita. 


Hommikune kohv (nagu tavaliselt)


Täna hommikul läksin kööki, keetsin kohvi, istusin jooma, pöörasin mõtliku pilgu lakke ja avastasin sealt liblika. Mitte mõne ööliblikatest, päevaliblikas. Minuti püsis ta liikumatult, siis avas tiivad, pani kokku, avas jälle, pani kokku, avas ja tõusis lendu ning lendas muretult ja elegantselt otse aknast välja. Tumedat värvi liblikas, tõenäoliselt mõni silmikutest. Läksin kohvitassi ja sigaretiga õue. Liblikas oli läinud. Tomatid olid peenral alles. Nad võiksid kiiremini punaseks minna.


Uued kasutud teadmised

 Suur suvi on läbi ja võin nentida, et olen pildistanud liblikaid 25 erinevast liigist ja nende liigid enam-vähem määranud ja tõenäoliselt võin neid looduses kohates edaspidigi tuvastada. Liblikatega jantimine oli puhas lõbu ja oli hasartigi. Ehkki ma ei pidanud jooksma aasal ja kohmakal kombel võrguga õhus vehkima. Sabaga saterkuues ja kõvakübaraga nagu tubli 19. sajandi saksa lepidopteroloog.  Ehkki väheke punki on asjale alati kasuks.



Lugesin 

juhuslikult Heinrich Heine kirjeldust 1830ndate Pariisis puhkenud koolera epideemiast, kus esialgu peeti pidu, siis joosti hirmunult laiali, seejärel levis vandenõuteooria ja rahvas hakkas püüdma ja tapma kahtlasi isikuid, kellest arvati, et tegemist on mürgitajatega; ajapikku hakkasid erinevad tohtrid pakkuma erinevaid õpetusi, milline droog aitaks jne. H.H. lootis, et säärase ränga kogemuse ja kataklüsmi järel maailm muutub vähem vägivaldseks ja inimkond tunneb suuremat solidaarsust. Viimased ca 200 aastat ja aasta 2020 ei ole seda lootust kinnitanud. 



Valgevene


"Tavaliselt on ta hullumeelne, aga on ka paremaid hetki, mil ta on ainult loll," on ütelnud Heine ja see iseloomustab hästi Valgevene võimude käitumises jälgitavaid nüansse, kus kord pekstakse julmalt ja siis vahel ainult võetakse kinni ja üliõpilased peksa ei saa, sest Luka meeltesegaduse hoog korraks leebub. Siinkohal kerkib taas paralleel selle ammuse Prantsusmaaga, mille kohta Heine leidis, et kuna suur osa kodanikest on edumeelsed jne, siis kontrastina tundub valitsus väga tagurlik, st võimule tulles võis Luka sovokkidele isegi sobida, aga 26 aastat hiljem vaatab noor põlvkond teda ja on täielikus arusaamatuses. 


Täna


Ootan õhtul külalisi, esialgu ei ole teada, et keegi tuleks välismaalt, aga Tallinnast muidugi tullakse. Et homne oleks ikka helge, siis püüan organiseerida kergemate jookidega laua ja peibutada rohkem õlut jooma, mistarvis organiseerisin lauale Bratwurstid ja lisaks teen suupisteks oma registreeritud kaubamärgiga soojad leivad (praetud Pärnu leib, mille peal on hakitud seapraad segatuna hakitud õunaga ning majoneesi ja sinepiga ning parmesani puruga, kõige otsa rasvarikka pehme juustu viil ja hiljem kaunistuseks peale marineeritud minikukeseen. ha-ha 😺vahekorrad ja tehnoloogia on salastatud.). Aga marineeritud silmud ja mõned muud suupisted mõjuvad siiski kurjakuulutavalt, ega tea, kuidas see pidu lõpuks kulgeb.      

esmaspäev, 31. august 2020

Nii kaunis on protest ja samas kasutu

On ilmselgelt kasutuid teadmisi, mis siiski pakuvad rõõmu ja rahulolu. Õhtuti on augustitaevas kirdesuunal ere täht, mille kohta juba paar aastat oletan, kas võiks see olla planeet, nt Marss või Uraan. Kuna paistab nii eredalt ja aeg-ajalt tundub tema värvus muutuvat kollakast punaseks või rohekaks. Paar päeva tagasi võtsin end kokku ja asusin asja uurima. Ja saingi teada, et eesti keeles on selle tähe nimi Jõulutäht, ametlikumalt Kapella, põhjapoolkera taevas heleduselt kolmas täht, mis (ehkki küll sellisena näib) polegi õigupoolest üks täht, vaid hoopis kaks tähepaari. Tema kõrval tõuseb taevasse teinegi Veomehe tähtkuju täht, nimega Menkalinan, mis samuti pole tegelikult üks täht, vaid hoopis kahe tähe süsteem. No vot siis. Kas pole tore.

Teisest ooperist kasutu (ja hoopiski mitte rõõmustav) teadmine on, et suur poliitiline trikimees Luka kavatseb sõita Moskooviasse ja kohtuda seal natsliidri putiniga. Huvitav oleks teada, kuidas visiidi protokoll kooskõlastatakse, sest Luka jaoks on oluline voldemari mehiselt kaisutada ja süleleda, aga too kardab ju väga nakkust. 
Lihtsalt ajaloolise paralleelina kangastub, et Luka lennuk võiks teha umbes sama manöövri, nagu kunagi tegi Ceaușescu helikopter (kellele see viimaseks lennuks jäigi). (Samas filmistsenaariumina oleks täiesti kõlbulik, et mordor laseb järjekordselt raketi, lennuki ründamises ja allakukkumises süüdistab Leedut või Poolat ja NATO-st lähtuvale ohule viidates okupeerib Valgevene.) 
Tõenäoliselt, otsustades viimaste päevade retoorika põhjal, kavatseb aga Luka mordori igakülgse toetuse eest pakkuda Valgevenes sõjaväebaasi. Väidetavaks vastukaaluks naaberriikidest lähtuvale ohule. Jabur muidugi, et võimul püsimise kihk on sedavõrd kange. Kui orkid saavad oma lennuväebaasi, siis võib Luka valgevenelastelt küsida; "Kas te tahate nagu Süürias?" Sest normaalsem kui Bashar al-Assad Luka kindlasti ei ole. Tegelikult on ta hämmastavalt arg, kuna tõttab orkidelt abi paluma, samas kui teda (veel) ei ähvarda reaalne oht. Ainsa võimalusena, et Valgevenes toimuks võimupööre, pean endiselt sõjaväe sekkumist; kui kõrgem juhtkond jääb lojaalseks Lukale isegi riigireetmises, siis oleks veel mõeldav hierarhias mõnevõrra madalamal paiknevate väejuhtide vandenõu. Vähetõenäoline (vangutame päid), samas võib-olla ainuvõimalik pöörde stsenaarium.