Mandlipuu

Päike paistis, istutasin õuele kingituseks saadud mandlipuu. Pole veel väga puumõõtu, aga kui talve ja varakevade üle elab, siis vb puhkeb maikuus ka mõni õis. Eks hellitan lootust, et saame  kinkijatega  õitsva mandlipuu kõrval teed juua. 

(Pole ka välistatud, et ühel tuuletul päeval, istudes mandlipuu all, liugleb pähe üks õieleht ja sellest saab 

alguse mõte 

millestki gravitatsiooni- ja valguskiiruseülesest.) 

Igatahes istutame ja kastame ja näeme.  

 

Mandlipuuga peaks sobima roheline piparmündiga tee. 

Sest mandlipuud seostuvad esmajoones Andaluusia ja mauridega. Kui on tahtmine teha midagi keerulisemat, siis võib püüda hankida ja(/või) valmistada berberite teed, mis on omapärane ja meeldiv segu taimedest (münt, tüümian, salvei, sidrunhein, raudrohule sarnased kuivatatud õied ja kes teab mis veel... roosiõisi vist). 

Ja selle kõrvale sobib hästi murda pita leiba ja kasta oliiviõlisse.  

 (Muidugi tahaks rohkem, tahaks kombineerida korraliku bocadillo nagu neid saab nt Barcelonas Ramblasel, üsna Kataloonia väljaku lähedalt, sadama poole minnes paremat kätt Pita inn'ist. Ägedat tänavatoitu tõelisest tänavatoidu urkast. Selle sõna parimas tähenduses muidugi. Klassika. (Mitte võlts ega eputav.) (Nagu restoraniburger vmt.))  

 

Päike ja sinine taevas + mandlipuu meenutavad Vincent van Gogh'i kuulsat maali õitsvatest ja väändunud mandliokstest sinise taeva taustal, see on muidugi ideaal ja sümbol. Ärkamine, elu, uus algus. Aga tal on ka varasem pilt tagasihoidlikumast mandlipuust, see sarnaneb minu puule ja reaalsusele märksa enam.  Eks mandlipuidki ole erinevaid.

 

 

 

 

Kevadeks on mul veel mõned külmakartlike puude istutamisplaanid. Ma ikka teen plaane, sest hea on teada, et vb Jumal naerab nende üle, sest pole ju vaja, et Jumal nutaks, kuna inimesed ei tee plaane.  

Paastueelne

Kord ühel väga rahvusvahelisel konverentsil otsustas keegi lõbusa loomuga isik käia erinevate maade esindajad läbi ja küsida neilt, mis on nende rahvusköögile iseloomulik, mida kõige enam süüakse. Ilmekaim vastus oli iirlaselt. "Kartulid," ütles ta. No jah, aga kuidas täpsemalt ja erilisemalt etc. "Kartulid," ütles iirlane veel kord.

 Hasselbacken'i kartulid, kes neid siis ei teaks. 

Leiutanud olevat need Stockholmis asuva Hasselbackeni nimelise restorani tundmatu kokaõpilane 1953. aastal. 

 

Ja sellistena  👉

pakutavat neid praegugi veel.

Muidugi mitte ainult nende algkodus, kuna need kartulid kutsuvad esile mingi seletamatu elevuse, siis on nad ikka populaarsed olnud ja ma leidsin, et panen kokku roa, kus kõrvuti on kohaliku veise liha astmel "üsna toores" ja need ahjus üsna krõbedaks küpsetatud koorega kohalikud mahekartulid a la H. Koos tavalise pruuni kastmega ja vähese labase salatiga. 

Veiseliha oli keskmisest pisut parem, aga mitte sedavõrd, kui mulle lubati, ja mitte sedavõrd, kui oleks eeldanud hinnavahet arvestades. 

 

 

      Pildid viskan siia 👇👉

 

Toibumaks mainitud väsitavast kulinaarsest seiklusest, otsustasin järgnevalt pöörduda taas millegi kosutava ja kindla poole ning 24 h hiljem võtsin stoliselt ette ja panin neli suurt konti ahju. 

 Vot nii käivad asjad päris elus.   

Lisage nuudlitega kanasupile ohtralt punast pipart ja ingverit, tüümiani, apelsinikoort ja miskit, mis selle teie jaoks veel paremaks teeks ning 

püsige ikka terved!

P. S. Jäme eksimus! Teisel korral vastas iirlane siiski "Lihtsalt kartulid."

Sõda ja õigus

 Nagu eeldasin, vallutas Aserbaidžaan Mägi-Karbahhis üsna kiiresti Šuša linna, kogu sõjakäigu kõige olulisema strateegilise punkti ja Armeenia pidi vaidlusalused, kuid rahvusvahelise õiguse kohaselt aseritele kuuluvad alad suures osas loovutama. Moskoovia saavutas selle, mida ta aastate vältel seda konflikti hõõgumas hoides saavutada tahtis - sisuliselt okupeerida osa M-K territooriumist, paigutada rahuvalvajate sildi all sinna 2000 sõjaväelast (eks neid paigutatakse kontrollimatul hulgal ja vastavalt mordori suvale kuhu iganes nad peavad vajalikuks) ja allutada Armeenia moel, et see on osaliselt de iure ja enamgi de facto moskoovia protektoraat. Muidugi on erinevaid arvamusi, aga tõenäoliselt on moskoovia Türgile tänulik, kuna viimaste sündmuste tulemusena said kremloidid Armeenia ilusa kingitusena. 

Loo moraal on, et pole mõistlik pidada mordorit liitlaseks ja kaitsjaks ja koguni kristliku Armeenia eest seisjaks jmt. voldemar õpetab maailmale, mis on mordori mõistes Realpolitik - see on tugevama ja/või jultunuma õigus, vahel primitiivne ja sageli silmakirjalik. Õnnestub midagi varastada ja krahmata, anna minna; saab võtta jõuga - võtab siis jõuga. 

Järgnevalt saame Armeenias näha huvitavaid lavastusi, aga tulemuseks pärast segaseid sündmusi, on marionettvalitsus. Mille upitavad võimule need tervisest pakatavad täies elujõus mehepojad, kes eile ja täna Jerevanis lärmasid ja kuulutasid kätega vehkides, et vaja on sõdida... aga miks nad ei olnud siis seal, kus Armeenia sõjavägi püüdis sõdida ning kannatas tuntava isikkoosseisu puuduse all?