Veel kevadest ja vanadel teemadel

Möödunud nädalal oli päikest, mõned jalutamised selle paistel jalutatud. Emajõe ääres toimusid tuntavad muutused kord siia ja siis jälle sinna. Parimad vara-, eel- ja protosuve hetked nägid välja nii 👉

Isegi hakkasin korra pajatama, et "käisin Emajõe ääres ujumas..." ja taipasin, et läks valesti, parandasin siis, et käisin jalutamas ja kuulajad rahunesid. 

 Lisaks  kaasjalutajatele ja püsipartidele kedagi muud näha ei olnud, ju vastu kevadet on igasugu olevustel kõige mõnusam magamise aeg. Mõni konn teeb korraks ühe silma lahti ja siis mõtleb, et ei, magan veel paar nädalat. 

Ja ilus värske lumi tõelise kevade eel rõõmustab meid taas ja taas. 

Aga lindude elu käib teisiti ja aedporr omas loomulikus kepsakuses kihutas mööda puutüvesid ja küljelt on ta pisut paremini märgatav, selja muster sulab koorega üsna kokku (peitepilte tegin, ei hakka lisama). 👇

 Nagu eelmisel, nii ka sellel aastal, tuleb märtsi alguses pidada mõned sünnipäevad. Toredad asjad muidugi, aga praegu korraldatud  võimalikult hajutatult ja hõrendatult. Osa kutsutuidki vabandab ja loobub. Eelmisel aastal oli osalisi arvukalt ja mäletatavasti oli ka vahetult Põhja-Itaaliast naasnud külaline. Nüüd on Tallinn uus Põhja-Itaalia ja sealt tuleb kohe mitu inimest. 

Üsna kummaline on jälgida, kuidas reaalne olukord moondub mitmesuguste pseudoinitsiatiivide ja spinnide ning ebatõlgenduste ja kõverpeegelduste vahel ja läbi. President rivistas oma kaaskonna  seaninaks ja tormas vaktsineerima. Vaene naine peab ju aprillis sõitma Afganistaani. 

Ränk saatus, nagu eesti poistel 1980-1988.  

(Naistepäevaks sõidab Hispaaniasse ka. Vabatahtlikult abiks, nagu ennemuiste (1936-39).

Rääkima digipöördest. Kahjuks on hispaanlastel nüüd uus kuningas, Juan Carlos oleks vb vaikselt omaette porisenud  ¿Por qué no te callas? 

Igatahes hispaanlased on rõõmsad, et me proua president sel Eestile raskel ajal on pärast Vabariigi aastapäeva leidnud endas nii  palju jõudu, et saab külastada Madriidi.)  

First we fly to Spain, then we take Kabul.

Siit-sealt kõlab üleskutseid, et tähtsam osa bürokraatlikust ja kontoriplanktonist tuleks eelisjärjekorras vaktsineerida. Valitsuse liikmed muidugimõista. 

(Meenus  juhtum, kus kapten ajas kruiisilaeva Costa Concordia karile, sealt päästepaadis põgenes ja asus paadist enneolematu innuga päästetöid korraldama. (Karistuseks määras Itaalia kohus 16 aasta pikkuse vangistuse.))   

Koomiline on selle päästkuendkessuudab meeleolu levides muuseuminõukogu erakorralise ja laiendatud koosoleku pöördumine kultuuriministri poole, milles palutakse seoses krooniviirusega igasugu asju, mh ka vaktsineerimist kõrvu õpetajate ja muude haridustöötajatega. Muuseumidest on ammugi saanud kultuurihooned, nende kunagine mõte on unustatud ja käib aktiivne tegevus etenduste ja kontsertide korraldamisel. Sel ajal kui muuseumitöötajad krabistavad laudade taga ja püüavad meeleheitlikult oma tööd mitte ära teha. Saavutused fondide inventeerimise tempode vallas on rekordite raamatu väärilised.  Muuseumitöötajate põhimassi esmatähtis ülesanne on olemas olla, selleks, et vajalikele, ajutiselt ameti kaotanud olulistele isikutele, saaks luua muuseumi direktori ametiposte, à propos. 

Aga see kõik pole oluline.

 

 

Kuna planeedid olid õiges kohas, temperatuurid paigas, hõõrdetegur välja arvestatud, õige viskoossus määratud, liigutused sujuvad, meeled keskendunud, siis sai täna hommikul tehtud mitu tornaadoomletti.   

Ei teagi kohe, mis nüüd järgmiseks.

Kuidas seda saavutust ületada.

 

 

Varakevadiselt ebakindel, muutumises

Hommikul püüdsin taaskord (st kolmandat korda) valmistada tornaadoomletti. Pool võitu, st kaotus, vähemalt tiiru oleks pidanud munaspiraalile veel lisama. Aga mind ei murra, varsti teen ära ja panen pildi ka. Tornaadoomleti väljakutsele võivad vastata vaid kõige profimad, tugevamad ja tasakaalukamad tegijad, kellel on ette näidata kuhjaga õnnestumisi töös ja eraelus, sest nõrku haarab panni, munade ja pulkadega abitult manipuleerides lootusetu meeleheide, enesehinnang kukub üle serva ja algavad pikad ning nutused kõned sõpradele ja sugulastele. 

 Varakevadised päevad. Veider segu ebaselgusest, pikalevenivast ajutisusest, haletsusväärsusest, mida koondkehastab laskuvas pimeduses mööda spordipargi suusarada kihutav viimane fanattsuusataja. Vähemalt korra nädalas heliseb telefon ja kellelgi on soov mind kuhugi teise linna meelitada, kellelgi on vaja töist abi. Olen nõutud, aga üldse ei tahaks praegu midagi kusagil kodust eemal ette võtta, majutuda, toituda, õhtuid veeta jmt. 

 

Erinevalt kõhklevast valitsusest näitas Ilmataat möödunud nädalal, et tal on nii otsustavust kui ka hea huumorimeel ja korraldas mõjusa lockdown'i - teedel ja tänavatel kiilasjää, lisaks veel katustelt kukkuv lumi ja jää; tähendab - pole vaja asjata ringi lööberdada. 

Kõige kangekaelsemad pandi kipsi. 

Aasta tagasi pöördusin Muutuste raamatu poole, sain sealt vastuse küsimusele, et mis see krooniviirus tegema hakkab, täna võtsin uuesti kollakaks tõmbunud raudrohu varred ja seoses teise lainega esitasin umbes sama küsimuse. Vastus erines eelmisest, aga tehniliselt oli väga huvitav, sest mingeid variatsioone ei pakkunud ja erinevaid tõlgendusvõimalusi ei jätnud. Ja omas lihtsuses tundub liigagi päevselge.   

Olukord on aluseid raputav ja täis ootamatusi. 

Tuleb olla visa ja tegutseda sihipärasel, jätta kõrvale isiklikud ambitsioonid ja mitte mõelda omakasule, lähtuda puhastest ideaalidest, valitseda elude hoidmise ja kõrgemate kultuuriliste väärtuste  vaimus.  

  雷神 👉

Saabub kevad koos äikesevihmadega, kõuekõminas taastärkab elu, algab kasvamine ja loomine. Kõik ärkav on kantud siirast usaldusest ja hingelisest täiusest.  

Mingid sellised sõnumid siis, kehvas tõlkes, üldjoonlises pildis. Kui kõhelda, siis vb peaks saadud ettekuulutust tõlgendama kui ühe perioodi lõppemist, isegi mastaapset kollapsit, mille järel on täiesti uus algus, aga isegi karm ja pessimistlik tõlgendus ei mõjuta kuidagi seda, millised on soovitused tegevuse ja käitumise jne osas.  Normaalsed juhised. Mitte segasemad kui need, mida ametlikult antakse.

Kõik ikka püsivalt muutumises nagu alati, hea seegi. 

Korraks krooniviirusest ja krooniraskusest, mis rõhub valitsejate kaelu

Käisin kuu alguses põhjalikul osturingil Tartu turuhoones, ostsin vist seitsmest letist, liha siit, liha sealt, kala siit ja sealt ja siis veel kolmandast kalaletist, mingeid pagaritooteid kahest letist, maitserohelist ka. Noo, teeb kokku juba kaheksa letti. Ja mõned päevad hiljem lugesin lehest lakoonilist teadet, et Tartus levib krooniviirus turul. Võttis korraks mõtlema.

Küllap ma ei ole eriline paniköör ega (Lenini terminiga) intelligentsi hulgas leiduv hüsteerik, 2020. aasta kevadel reisisin pidevalt ühistranspordiga erinevate linnade vahel, ei katkestanud oma tavapärast tööd, liikusin väljas, suhtlesin töistes asjus vastavalt vajadusele jmt. Ehkki ma tunnen mõnda haigestunud inimest, pole hirm haiguse ees mind eriti mõjutanud. Kevadest hilissügiseni kestnud aktiivne tööperiood polnud asjata, praeguseks on ettevõttele loodud püsikulude katmiseks ca 2 aasta paksune "padi" ja pole põhjust nutta ega hädaldada.  Mõistagi ilmaigasugusegiriigipoolseabita. Hoopiski olen riigile pisut üksikisiku tulumaksu võlgu.

Nädal hiljem oli ostutuurilt toodud toidust kappi jäänud pisut sealiha ja otsustasin veelkord proovida grusiinide rooga, mida nad nimetavad odžahuriks (ოჯახური). Ma polnud senini taibanud, kuidas koos sealihaga ja sibulaga pannil praetud kartulid võiksid moodustada kellegi rahvusköögis hinnatud roa. Püüdsin seda uuesti valmistada igasugu täiendavate nippidega, aga tulemuseks oli ikkagi kartulid sealiha ja sibulaga. Mitte selline eriline pubi- või turva- ja kodutoit nagu nt fish & chips inglise eripäraselt, mille samuti vahepeal stabiilsel tasemel omandasin (eriti hea mereahvenast) või plov/ploff turkmeenipäraselt (õppisin valmistama turkmeenist kokalt ja jagan tema veendumust, et see toit peab olema nagu leib, mitte ülearuste lisanditega pidusöök).  

Novembri lõpus tõmbasin muud tööd kokku ja toimetan kodukontoris. Naudin talve. Aga tajun, et  viimaste päevade nakatumisnäit on mitteüllatavas kasvutrendis ja lõpuks haigestub enamik neist, kes vahel viibivad vähegi rahvarohkemates suletud ruumides. 

Võrreldes kevadiste meetmetega ja eriolukorraga on viimase kolme kuu vältel pandeemia leviku tõkestamise meetmed olnud lihtsalt kosmeetilised. "Ennetavad meetmed," "prognoosid" jmt sõnad peaksid ju küll poliitikutele ja ametnikele tuttavad olema. Neil sõnadel oli kunagi sisu ka. Kas puudus  julgust tõele näkku vaadata? Ja otsustavalt tegutseda. Põhihuvi oli, et nüüd hakkame valitsema populaarse valitsusena. Täna avaldatud nakatunute arv 996 jääb hästi meelde, aga on ka suuremaid arve, mis selle võivad peagi meelest pühkida.    

 Meedias oli veel eile palju valitsusepoolset sõnavahtu, millega püüti pandeemiat nullida. Propagandaga reaalsuse vastu minek on mittetoimivate valitsuste tavakäik, osaliselt ka sundvalik. Lugedes seda demagoogiat, mida isa ja tütar Kallas ajasid, tundus, et ainult kõige lihtsamad mõttekäigud võivad veel selles segaduses kuidagi inimesteni jõuda.

Esiteks - kui Eesti on otsustanud toimida sarnaselt sellele, kuidas kevadel toimis Rootsi, siis ülimalt tõenäoliselt kordame ebaõnnestunud rootsi kogemust - suur hulk nakatunuid ja palju surmasid. Kevadel Rootsi fännide Randpere jt kisa jäeti tähelepanuta, nüüd on nad tagatoas kõvad tegijad ja "liberaalne" "valgustatud" lähenemine ruulib. 

Teiseks - hiljemalt jaanuari alguses, aga kuu võrra varem olnuks parem, oleks olnud võimalus Virumaa ja Harjumaa osas kehtestada liikumispiirang ja sellega ülejäänud Eestit viiruse laiema leviku eest kaitsta. Kas eeskujusid sellise meetme rakendamisest on Euroopast liiga vähe? Ei sugugi. Kui keegi väidab, et see olnuks mingitpidi katastroof, siis kehva korralduse puhul ehk põhjustanuks ebamugavusi. Eks kriitilistel aegadel tulebki keskmisest taiplikumalt elu korraldada.

Teiseks/kolmandaks - novembris korrutas Tanel Kiik järjepidevalt, et "järgmised kaks nädalat on otsustavad," aga erilist otsustavust üles ei näidatud. Mõne nädala pärast said tallinlased omavahel kokku Tartu kohvikutes ja Pärnu spaades, pered Ida-Virust vurasid kaema Lõuna-Eesti vaatamisväärsusi. 

Neljandaks - olen viisakas ja kannan avalikes ruumides maski, ehkki tean, et selliselt kandes ma pigem suurendan kui vähendan enda nakatumisriski. Aga see on ka ainus meede, mis kuidagi tunnetatav on. Meelelahutus- ja toitlustusasutused töötavad, laulukoorid, võimlemisklubid, basseinid, lõdvestava naeru ringid jne tegutsesid, alles täna langetati otsus spaad ajutiselt sulgeda. Selle taustal kuulutada, et kolmandikul juhtudel ei ole teada, kuidas nakkus edasi kandub ja et kolmandikul juhtudel nakatutakse peresiseselt. Mis argument see on? Nõrgamõistuslikki peaks suutma mõista, et kusagilt tuli viirus perre  tuua?

Lõpetuseks kaks eilset pärli tütar ja isa Kallaste sulest ja kõnest. 

Ülaltoodu oli küll selge sõnum rahvale, jah? Matemaatika ja numbrite mõttest reaalsuse peegeldamisel ei ole Kaja ja Siim kumbki aru saanud nagu näha ka allpool ära toodud SK arvamusest numbrite teemal:

Reformierakond muretseb noorte perede ja väikeettevõtluse eest?! Karda taeva viha, Siim.  Reformarid hoolitsevad selliste ettevõtjate ja arendajate eest nagu Neinar Seli. Ja Neinar hoolitseb reformarite eest.

Ma olen nõus sellega, et praegu peaministri toolile saanud Kaja ägab selle koorma all, sest vb on ta tõusnud liiga palju kõrgemale oma kompetentsuse tasandist või on mingi psühholoogiline faktor (stress nt) mõjutamas tema mõtlemise ja otsustamise võimet. Vaene Kaja on reaalse olukorra tohutu surve all. Huvitav, kuidas see temaga küll juhtus. Kui peaminister hakkab käituma juhina, kes veeretab otsustamise ja vastutamise alluvate kaela ja mängib igas tõsisemas olukorras mängu, et hetkel on ta hõivatud mõne muu olulise teemaga ja tõttab toimekalt kuhugi peitu, siis on kogu valitsus ja suur osa riigiaparaadist paralüseeritud. 

Väga kahtlane on, et mai või juuni lihtsalt lahendavad olukorra ja viirus kaob sarnaselt eelmise aasta mai algusele.