Translate

pühapäev, 27. juuni 2021

1984 ja Valgevene

Eile oli Vanemuise suvelavastuse esietendus Kammivabriku sündmuskeskuses, Orwelli 1984 instseneering. Käisin vaatamas ja nägin, kes olid ennast selle sündmuse puhul näitama tulnud. Teema on ikka piisavalt kuum ja trendis, et meelitada ligi tähtsaid isikuid. Viimased jagunesid isikuteks ihukaitsjatega ja ilma. Ja ajakirjanikeks, kes vb toibuvad kunagi suvetrallarite ülevaadete koostamisest ja vahelduseks joogitopsiga ja erinevate sõrmemärkidega 100 foto galeriidele publitseerivad sündivate suvelavastuste arvustusi. (Kuna mul läks 30 sekundit, et meelde tuletada sõna "arvustus", siis ma ei püüa kelleltki seda leivatükki eest ära rabada. Vaid üldistatult märgin, et 1984 lavale toomine on õige ja hea; lavastus ise jäi aga kuidagi liiga ühtlaseks, vähekontrastseks, emotsiooni lainepikkus eriti ei kõikunud, üksikud kohad olid lavastatud traditsiooniliselt ekspressionistlikult (mitte et ma midagi teaks eesti teatri ajaloost vmt) ja osa kulges nagu laul Tuulevaikus meeskoori esituses ooperist Kihnu Jõnn  (mehed trümmis vaevaliselt sõudmas läbi udu) vmt.  Publik sai vaikselt kihistada vaid 1,3 korda.) 

Lõppude lõpuks - nii head raamatut ei filmiks ega võrdväärselt heaks lavaprojektiks ei ole võimalikki ümber vormistada. 

Eheda ja meeldejääva ning ereda elamuse saamiseks tuleb võtta 1984, eemaldada ja asendada kaaned, välja rebida esileht, sõita Valgevenesse ja elada kaasa sellele, kuidas luka kütab seal sõjaseisukorra meeleolu ja õpetab teisitimõtlejaid kahetsema, ülestunnistusi andma ja võimu armastama. 


Garanteeritud, te ei pettu. Ja ilmselt jääte vahele ka. Pole välistatud, et mõne kuu või aasta pärast jõuate tagasi Eestisse ja vaatate ringi värske ja heldinud pilguga. 

Lisatud pildil murtud endine võimukriitik tunnistab üles kõik enda ja teiste kuriteod Valgevene, selle rahva ja palavalt armastatud juhi vastu. Sellel tasemel õudust on väga keeruline lavastada ja näidelda. 

Jah, just see toimub 21. sajandil ja aastal 2021. "Oi kas tõesti?" reaktsioonide mängimise võib juba lõpetada.


teisipäev, 15. juuni 2021

Möödunud on 100 aastat

 1921. aasta näljahädast Venemaal. Üks näljahäda paljude hulgast, mis idanaabrit on tabanud.

Mõned väljavõtted 

Tallinna Teatajast (nr 232; 7. oktoober 1921)  ja Postimehest (nr 203; 8. september 1921)

 



Ja üleskutse (ei mäletagi millisest ajalehest just)

 Eesti Punase Risti president 

Hans Leesment


 

 

 

 

 

 


Ja välisministri ettepanek valitsusele (EW oli vist esimene riik ja valitsus, mis hakkas Venemaad sel ajal abistama)

Tore

  Ja otsus abistatavate nälgivate laste maksuta vedamisest rongidega Inglismaa poole


 Ja sarnast abi osutasid ka Läti ja Leedu.

 

Leedu abi, rong toiduainetega 



Kuidagi tuttava välimusega vagun, kas pole?

20 aastat hiljem vurasid sellised jälle ida poole ja viisid surmalaagritesse ja näljasurma vahistatud eesti, läti ja leedu mehed ja küüditatud naised-lapsed.  

Järeldused...

 

 


laupäev, 5. juuni 2021

Seen ja niisama leierdan

Miks puraviku pilt? Aga küsigem hoopis, kuidas on võimalik, et leidsin 2. juunil, rohust puraviku. 

Sireli õitsevad, kastanid õitsevad, aga puravik juba kasvab. 

Juba.

See on mingi ettekuulutus:

 nt et valitsus langetab septembris alkoholiaktsiisi;

või kerkib ootamatult rohujuuretasandilt vägev valitseja;

või on tulemas hea seeneaasta.

Kuid ärgem laskem seenel end hälvitada, vaid mingem kohe teemasse, millesse iga aktiivne kodanik peaks praegu panustama ja arutlegem, kuis õnnestuks leida üks täiuslik inime ja kes ehk milline tema on.   

 

Kõik juba arutlevad ja üldine nõutus kasvab.

Nimelt - 

Eesti otsib presidenti. Uut. Aga pole võtta. Meri oli selline rahvusvahelise läbilöögi võimega, Rüütel mõjus veenvalt suvistel rahvakogunemistel ja asulate ning külade lavadel, Ilves oli dj, teadis trende, käis punklaualupeol, oli väheke glämm, Kaljulaid on positiivset kaastunnet esile kutsuv igiebaküps püüdlik naabritüdruku tüüpi etleja, kelle puhul mõnd ehk valdab tunne, et parem osa publikust usub ja jagab ta tundlevaid siiraid puhanguid...;  selline "Pole artiste vaja, ma laulan teile parem ise!" "Jeee!" 

Kes oleks selles reas järgmine ja milline tegelane? 

15 minutit püüdsin selle üle juurelda, aga lõpetasin mõttega, et teeks võileiva. Miniröst Kodusai, õhemast õhem sink ja selle vahel kitsejuust - läks võileivamasinasse.       Hmmm...

Pole paha. 

Poliitilise sümboltegelase puudumine on senise erakondade ja valitsemise viimase ca 10 aasta arengute tulemus. Liiga kaua ja silmatorkavalt palju on riigi valitsemise juures olnud nomenklatuurset tühisust ja ülbust. Sellisel pinnal ei saa tekkida poliitikut või ühiskondlikku elu mõjutavat autoriteeti või kodanikuühiskonna liidrit, kellest saaks süsteemist üle ulatuv ja tunnustatud president. 

niisiismissiis... vahepeal... muidu...  Luka sigatses, korjas oma õhuruumist lennuki ära ja sai selle seest blogija kätte ja jagab seletusi, mille üle iga följetonist võiks uhke olla. 

Samas kõrval mordoris, nagu hiljuti taasoletasin, muutub olukord mistahes opositsiooni jaoks päevadega järjest lootusetumaks, ametlik propaganda on juba asunud "ajaloolist tõde jalule seadma" GULAGi osas, mis olla enamusele vangidest olnud hea elukeskkond ja väga soodne võimalus alustada sotsiaalse liftiga liikumist üles. Ja praktilise sammuna plaanitakse laagritest taaskujundada töölaagrid. 

Kuidas küll nii, jah, nagu polekski olemas Solženitsõni raamatuid ja Šalamovi jutte?! Pole orkide rahval mitte mingit kollektiivset ajaloolist kogemust. Mälu asemel on propaganda müüdid stalinlikust kuldajastust. Ammugi ei ole tekkinud üldist põlglikku suhtumist platnoidesse ja urkadesse-eliiti, kes röövib moskoovia varasid ja viimasel ajal on hakanud juba hulgaliselt vahistama ja ei näe mingit probleemi poliitiliste vastaste tapmises. 

(Kumb on ägedam kuju, kes määrab pikemaid karistusi ja rohkematele, kas luka või voldemar, pole veel lõplikult selge. Kas kõiksuse üle valitsev ja kõike korraldav printsiip lubab kaua eksiteerida kahel esteetiliselt ja eetiliselt sedavõrd eemaletõukaval tüübil, kui nad on tõsiselt hoogu läinud, on tõsine küsimus.)   

Tahaks tsiteerida Šalamovit (Ilona Martsoni heas tõlkes, vt Kolõma jutud): "Kuid platnoid - nemad ei ole inimesed. Nende moraal mõjutab laagrielu piiritult ja igakülgselt. Laager - see on terve täiega negatiivne elukool. Midagi kasulikku, vajalikku keegi sealt kaasa ei saa (...). Iga laagrielu minut on mürgitatud minut. Seal on palju sellist, mida inimene ei peaks teadma, ei peaks nägema, aga kui näeb - siis on parem ära surra. (...) Vabaks saades ta näeb, et pole laagriajal mitte üksnes jätnud edasi minemata, vaid et tema huvid on ahenenud, kesisemaks ja tahumatumaks muutunud. Moraalsed tõkked on kuskile eemale nihkunud. Tuleb välja, et on võimalik toimida alatult ja ikkagi edasi elada." jne,  jmt. 

Töölaagritega on aga selline probleem, et toodangut on ju vaja järjest rohkem anda ja seepärast on aina enam vaja uut tööjõudu ja kuna ettevõtted ja jõustruktuurid on tihedalt põimunud, siis viimased püüavad ka oma huvides sinna rohkem värsket inimmaterjali saata. Kõik nii sarnane kauni nliidu ajale, seega küllap meelepärane vanadele gebistidele ja laiemalt revanšistliku vaimustuse tõusulaine loomulik osa.