Translate

teisipäev, 13. juuli 2021

Piisavalt suvine

 Foto kahe põrnika ideaalsest pulmareisist pildistasin 8. juunil 

ja see oli palav päev. Aga läks veel kuumemaks. Maanteedele pandav asfalt ei tahku, puudelt langevad kuivanud lehed, börsil on labiilsed väikeinvestorid, kes punaseid numbreid nähes tormavad odavalt müüma, ametlik seisukoht viiruse leviku suhtes on fatalistlik ja neljapäeval kõrbes mu arvuti toiteplokk läbi. Vaatasin nurgas seisvasse doonorarvutisse ja võtsin mitmeks päevaks pausi, enne kui hakkasin raali lahti kruvima ja asendusjupi juhtmeid paika sättima. Aga...

kolme ja poole päevaga vaatasin ära kõik neli hooaega sarjast The Good Place. ! ! ! HA!

(Ausa ülestunnistusena pean lisama, et külastasin vahepeal ka Luunja Kultuuri- ja Vabaajakeskust ning vaatasin H.Visnapuu ja L.Otsa näidendit "Keisri usk". L.Otsalt tahaksin küsida, kas ta tõesti usub, et etenduse lõpus lavale rivistatud näitlejate poolt esitatav muistne rahvalaul tagab, et publik saab katarsise?  Kas seda ei ole juba liiga palju kordi tehtud? Aga muidu polnud vigagi.)

The Good Place on lahe sari. Seal on isegi paar prohvetlikku kohta (segatuna absurdiga, mis näitab uues valguses, millised kannatused võivad tabada inimkonda, kuna keegi oli otsustanud süüa nahkhiirt (nagu nad väidavad), (UWAGA! spoiler! - sarjas pajatab tegelane haiguspuhangust, mis puhkes, kuna ta suudles nahkhiirt - see on tegelikult väga tähtsusetu detail TGP-s). Lisaks mitmel tasandil huumorile ja pakutavatele algteadmistele moraalifilosoofiast, ports ebazen'i, paratamatud paralleelid Dantega (kelle surmast peagi möödub 700 aastat) jpm.



Ah et kõik peale minu olid seda juba vaadanud... Muidugi.

esmaspäev, 5. juuli 2021

Ei toidupost, ei reisipost

 Hea hommikune munapraadimislaul


Kõlbab nii hot dog'i jäljendava omleti 

 

 

(riivitud kartul üle panni laotada ja praadida kuldseks võrguks, lahti klopitud muna (antud juhul rohelise tilliga segatud, mõistagi pisut soola ja pipart) peale valada, hiljem puistata peale riivitud juust ja lisada juustuleht, siis viimaks praetud viiner/vorst  ja kokku rullida; viie minutiga jõuab küll, kui kasutada kahte panni)


kui ka œufs bénédictine või Eggs Benedict'i valmistamisel 

 
Käisin eile Piusal ja minust sai karjääriujuja (fotol veesilm karjääris). 
 



 
Sellist Piusa koobaste pilti on tehtud kindlasti sadu
 
 ja tuhandeid kordi, nüüd on minul ka isiklik pilt 
olemas.
 

Külmad koopad, värvilised liivad


ja liblikad (pildikeeles on lihtsam seda edasi anda ja hoiab ka ruumi kokku),




ning muud Mägi-Eesti lõputud võlud ja mõnud lisaks.





pühapäev, 27. juuni 2021

1984 ja Valgevene

Eile oli Vanemuise suvelavastuse esietendus Kammivabriku sündmuskeskuses, Orwelli 1984 instseneering. Käisin vaatamas ja nägin, kes olid ennast selle sündmuse puhul näitama tulnud. Teema on ikka piisavalt kuum ja trendis, et meelitada ligi tähtsaid isikuid. Viimased jagunesid isikuteks ihukaitsjatega ja ilma. Ja ajakirjanikeks, kes vb toibuvad kunagi suvetrallarite ülevaadete koostamisest ja vahelduseks joogitopsiga ja erinevate sõrmemärkidega 100 foto galeriidele publitseerivad sündivate suvelavastuste arvustusi. (Kuna mul läks 30 sekundit, et meelde tuletada sõna "arvustus", siis ma ei püüa kelleltki seda leivatükki eest ära rabada. Vaid üldistatult märgin, et 1984 lavale toomine on õige ja hea; lavastus ise jäi aga kuidagi liiga ühtlaseks, vähekontrastseks, emotsiooni lainepikkus eriti ei kõikunud, üksikud kohad olid lavastatud traditsiooniliselt ekspressionistlikult (mitte et ma midagi teaks eesti teatri ajaloost vmt) ja osa kulges nagu laul Tuulevaikus meeskoori esituses ooperist Kihnu Jõnn  (mehed trümmis vaevaliselt sõudmas läbi udu) vmt.  Publik sai vaikselt kihistada vaid 1,3 korda.) 

Lõppude lõpuks - nii head raamatut ei filmiks ega võrdväärselt heaks lavaprojektiks ei ole võimalikki ümber vormistada. 

Eheda ja meeldejääva ning ereda elamuse saamiseks tuleb võtta 1984, eemaldada ja asendada kaaned, välja rebida esileht, sõita Valgevenesse ja elada kaasa sellele, kuidas luka kütab seal sõjaseisukorra meeleolu ja õpetab teisitimõtlejaid kahetsema, ülestunnistusi andma ja võimu armastama. 


Garanteeritud, te ei pettu. Ja ilmselt jääte vahele ka. Pole välistatud, et mõne kuu või aasta pärast jõuate tagasi Eestisse ja vaatate ringi värske ja heldinud pilguga. 

Lisatud pildil murtud endine võimukriitik tunnistab üles kõik enda ja teiste kuriteod Valgevene, selle rahva ja palavalt armastatud juhi vastu. Sellel tasemel õudust on väga keeruline lavastada ja näidelda. 

Jah, just see toimub 21. sajandil ja aastal 2021. "Oi kas tõesti?" reaktsioonide mängimise võib juba lõpetada.