Kultuur, poliitika, Eesti, maailm, inimesed, linnud, veidrused, minevik ja tänapäev ja homne - neist ja nende võimalike kombinatsioonide hulgast tehtud valik sõnas, pildis ja muus muusikas.
Jutt on akadeemik Valter Langi kirjutisest, mis PM ilmus rubriigis TEADLASE PILGUGA. Olen rabatud. Muidugi reedab juba pealkiri (valides suletuse, valime hääbumise), et tegemist on ideoloogiliselt laetud tekstiga, aga arutlus ja argumentatsioon on üle mõistuse abitud. Mina ei taha väita, et peaksime valima suletuse vmt, aga lp arheoloogia professori sulest pidanuks ikka adekvaatsem käsitlus tulema.
3000 aastat tagasi ja kammkeraamikute ning nöörkeraamikute juhtumi õppetund ja tulenevad järeldused... Oh kuidas küll need kaks neoliitilist kultuuri hukka said... täpselt nagu kõik teised neoliitilised kultuurid. Suletuse-avatusega pole sel mingit teaduslikult leitavat põhjuslikku seost. Kultuurid hääbusid. "Hääbusid" võib olla ka tähenduses "muutusid" jne. Aga kui kõnealuses artiklis pole selgeid definitsioone, siis minagi ei hakka siinses postituses, mille tahan valmis saada maks 15 minutiga, täpseid definitsioone sõnastama.
Ja siis tuhat aastat tagasi tulid teadagi sakslastest võõrvallutajad, neid tabas ka tänu lõimumatusele ... oot mis see oligi... "valinud tee vältimatule hääbumisele". Jee! Baltisakslased teadagi olid 1939-1940 sunnitud siit lahkuma ja mõne aja pärast taasassimileerusid oma emamaal. 1945 paigale jäänud küüditati Siberisse. Kuidas neid saab suletuse ja avatuse teemaga siduda ja midagi sel moel tõestada? Keskajast oleks võinud valida liivlaste saatuse, aga nende parem positsioon ühiskonnas jmt tõestab hoopis seda, et rahvas võib hajuda, keel kaduda ja lõpuks hävidagi.
Katalaanid, kellest osa elab Hispaanias ja teine osa Prantsusmaal, on samuti näide sellest, et esimeses on nad tugevad, hoiavad keelt ja kultuuri, teises aga tundsid nad märksa vähem pinget kooselus prantslastega ja sinna nad suuresti lahustusidki.
Oma teksti lõpuosas, õpetliku lugemise kokkuvõtteks, kasutades suhteliselt uusi sõnu/mõisteid nagu "sünergia", pakub õpetatud mees välja, et siinsel territooriumil peaks ikka uue terviku ära moodustama.
Ma nimetan seda uut moodustist nõukogude inimeseks. See unistus pole siis surnud, mõneks ajaks oli tõrjutud alateadvusse ja nüüd tegi väikese triki korras ahhhaa! ja hüppas akadeemiku sulest otse seitungi leheküljele.
Vahel on lihtne teha kokkuvõtteid, aga on ka korrad, kui pole joont vahel, et võiks liita ja loendada ja summani jõuda. Ütleme - tuleb sügis ja vaatame tagasi suvele. Samas tahaks veel natuke suve saada... mingisugust... et tomatid edasi valmiksid, saaks õhtul väljas istuda. Ja suveseened märatseksid hullunult samblas. Mõni liblikas veel lendaks.
Seeni pildistada nende loomulikus keskkonnas on keerulisem kui võib arvata.
Seega pilt on niijanaa.
Õhtul tõi hää inime otse koju kätte kastikese sirmikutega,
neid oli palju lihtsam pildile püüda.
Maitseomadustelt ei oska võrrelda, aga sirmikud on seda väärt, et korjata ja kohe pannile, nagu ütlevad paadunud seenefännid.
Suve hakul kuulsin siit-sealt, et küll olla palju liblikaid sel aastal. Ma nägin - palju valgeid liblikaid, need on siis apollod, kapsa- või naeriliblikad. Samas uusi liblikaid, mida juba eelmisel aastal poleks pildistanud, kohtasin harva/vähe. Väga varakult ja esimese liblikana nägin ja pildistasin harilikku kevadvaksikut
👉
keda varem ei olnud pildile saanud ja eks esimesel pildil läks teravus pigem aia taha, aga raskel ajal käib kehv kevadvaksiku pilt ka. Eksole.
Hiliskevadpäeval jäi silma kärbtiib, kes plaksutas hoiatavalt tiibu, kui tüütu päevapaabusilm püüdis talle läheneda.
👇
Siis suuremalt ette võetud loodusmatka ja jahi käigus sattus ette keegi silmik, üsna harilik, kuid eputavalt kartlik.
Hüperägedat pilti ei saanud.
Täiesti subjektiivselt - pole see aasta mulle palju liblikaid suve pakkunud.
👇
Suvi 2021 läheb ajalukku kui kõigi eesti tomatite lõhki kasvamise aasta, mis on muidugi parem, kui minu tomatite varremädaniku aasta 2020.
Olgu lõhki, aga vähemalt punased.
Laiemas plaanis kirjutatakse 2021 ajalukku kui aasta, mil Afganistanis lõppes USA ja liitlaste sõjaline missioon, Taliban võttis riigi üle ja mingi võimu seal kehtestab.
Kummalised on kommentaarid, justkui kremloididel olla nüüd põhjust muret tunda.
Ei ole.
Voldemar ja tema mordori kamp on ilmselt rõõmsad võimaluse üle minna Kesk-Aasiasse sõdima. Luua baase Usbekistani nt. Rohkem vägesid Tadžikistani. Midagi ehk ka Türkmenistani. Ja kui siis kusagil mordori oblastis lendaks mõni maja õhku, oleks täiega pidu. Mis viga valitseda, kui käib sõda. Võtta tarvitusele meetmeid ja kindlustada turvalisust, st kontrollida ühiskonda, luua õhkkond, kus riiklik terror on norm, erimeetmed ja vaenlase otsimine põhjendatud jne jmt.
Sõda lõunarindel oleks mordorile väärt kingitus. Kas mõne liblika tiivalöök selle valla päästab, vaevalt, aga hea tahtmise korral poleks ju keeruline kombineerida klassikaline intsident piiril.
Unistus tormata kirsades India ookeani randa jääb küll unistuseks, aga pikas perspektiivis sobib Aasia Indoneesiast Türkmenistaanini permanentseks sõjatandriks kõigile suurematele tegijatele. Orkidele sobiks hindufašiste pommitada, hiinlased nüpeldaks põlismoslemeid, kapistaanlased viskaksid tuumapommi hindudele, Vietnami ümber on naabritel palju asju klaarida, no ja P-Korea sõjavägi ootab juba kaua oma võimalust; Afganistanis oleks siis vb üsna rahulikki.
Ja lõpetuseks numbrimäng - näinud eilseid kogunemisi, taaskohtumisi ja rõõmsat massimelu pakun, et
10. septembril tuvastatakse meil 1000 uut nakatumist. Ma täpselt ei ole aru saanud, kas me pidime õppima sellega elama või ei pidanud, palun konkreetset infot.
Ma päriselt ei tea, kuidas siinsed postitused jagunevad, mitu protsenti on päevakajalist ja kui palju liblikatest, milline osa amatöörfilosoofiat, tundehõllandusi, maitseüllatusi jmt. Aga las olla kõike.
Olgu või tähtpäevajuttu, et kuidas möödub 30 aastat neist päevist, mil kremloidide paremik, kõik need kavalamatest kavalamad ja targemad ja võimukamad kokku tulid, tegid hea plaani N Liidu päästmiseks ja enneolematult lühikese ajaga keerasid kihva kogu Lenini, Stalini, Hruštsovi, Brežnevi ja Andropovi ürituse. Ja kõigi maade proletaarlastel kadus lõplikult tahtmine ühineda. Ja Eesti, Läti ja Leedu ütlesid, et Me läheme nüüd minema. Muidugi sai sellest tunduvalt parem. Ja sel pidulikul päeval ei tahaks mainida, et ilma peast segaste tibladeta oleks veelgi parem. Või sobiks Roosiaias osa kõnest pühendada sellele teemale?
Oh aegu, oh kombeid... või noh mis kombeid, see on midagi olulisemat kui kombed, aga sobivat sõna ei leia, oh tühisust - vb, aidaku mind muistse aja Postimehe ja Edasi keeletoimetaja Helju Vals keeletoimetajate taevavallast. Ehk pakuks oh aegu, oh sisutust? Kui Soomere rääkis ümmargust juttu, no oli, aga nüüd suudab järgmine kandidaadi kanditaat Karis rääkida täielikku NULLI.
0 sisu. Mis saab, kas palkab nõuandjad ja kõnede k00staja ning peab nõnda seda t0redat ammmetit?
A mis kasu tõuseb sest' riigile ja rahvale?
Juba neli-viis päeva on esilehtedel ja tagalehtedel Afganistaan-Afganistaan... Ikka samad kaadrid George Harrisoni välimusega võitlejatest, kes käivad sundimatult ringi kitarr automaadid käes.
Ja ega
meiegi maga, palju on seletamist, et milline õppetund see täiesti ootamatu ja kiire Talibani võit ja Afganistani riigi kokku kukkumine on.
Lisaks noortele on ka soliidsemaid talibani isasid, kes muidugi rahulikul toonil teatavad, et eks nende enesestmõistetav eesmärk on lõpuks islam kogu maailmas. Eks paistab, kas seda rõõmu levitatakse ka väljapoole Türkmenistani, Usbekistani ja Tadžikistani. Tere tulemast 21. sajandisse, fanaatilise ja ekstremistliku islami perioodi, hiljem hakatakse seda nimetama vb "rohepöördeks".
Möödapääsmatu ja kiire pööre.
Need vanemad juhid on pealtnäha üsna rahuliku olemisega, pole vist palju mööda mägesid turninud.
Nagu Demis Russos.
Kui jälle ei suutnud keegi ekspertidest sellist sündmuste käiku ette näha, siis kas ei peaks ekspertide kõrval kasutama mingi muu eriala inimesi, kes suudaksid suuri ja kiireid muutusi ette näha ja prognoosiksid sündmuste käiku lähtudes mingitest muudest märkidest kui eksperdid. Mida see sõna ekspert nüüd õigupoolest tähendab?
"Milliseid järeldusi me USA kaotusest teeme" jne arvamusartiklid ilmuvad
Ühesõnaga - Hiinajamoskooviapropagandapunktidruulivad. Igatsen taga seda imelist asja, mida nimetatakse tagantjärel tarkuseks. Aga ei paista kusagilt.
Karzai valitses Afganistani 2002-2014 ja seejärel seitse aastat valitses seal Ghani ja neil oli kogu tugi ja vägi ja abi... aga kui nad ei suutnud riiki ehitada, siis lõpuks on USA president süüdi. See on Afganistan, mitte Arizona. Seal on Hindu Kush, mitte Suur Kanjon. Ja tõsimeeli räägime, et USA-d ei tohi usaldada ja ei saa loota jne. Mis haiguse tüsistusena mõtlemise võime nende arvamusartiklite esitajatel ära kadunud on?
Kuid kui USA on edaspidigi kõiges süüdi, siis võime rahumeeli senisel moel oma riiki edasi juhtida ja Kaljulaidi tagasi valida või asendada Karisega, kelle valimine TÜ rektorikski oli piinlik. Eks mõni muuseumi direktor on praegugi pädevam kui hr Karis (või pr Karis, kellelt hr Karis oma vajalikud teadmised ja oskused muuseumi juhtimiseks omandanuvat). Alar Karis ütleb, et Eesti tulevikule on oluline tark ja haritud rahvas, muidugi, aga ise sümboliseerib seda, et teadmistepõhine tähendab meil, et oluline on, keda sa tead, kompetents ei vii inimest kuhugi, tuleb osata õigeid suhteid luua ja hoida. Isegi naljatada sel teemal on piinlik ja hale. Aga perekonnal on head suhted reformiparteiga, on nendega ju Tartus maid ja maju jagatud, Hanson pinginaaber, Jänes sõbrants, Rotary, viskisõbrad jne jmt.
President valmis. Pole vaja USA-st määrata ega Brüsselist saata, kui siis kremlist, eksole.
Nojah, 21. sajand ja ju paljugi varem võimatut saab tegelikkuseks.
Aga sel pidulikul päeval,
mu daamid ja härrad,
unustagem kõik hädad ja nautigem PIXIES't (kes samuti andis oma panuse, et saavutataks võit kommunistide ja okupantide üle. Kuidas nii? - selle üle, hea lugeja, mõtle ise).
