Kiirelt lähenev 24. veebruar

24. veebruar muudkui läheneb. Vabariigi aastapäev ja aasta suuremahulise sõjalise kallaletungi algusest Ukrainas, teadagi. Samal päeval saab 70 aastat vanaks suurepärane filmilooja Ron Fricke, kelle dokumentaali Baraka ja tema ning Godfrey Reggio koostöös sündinud Koyaanisqatsi ja teisi Qatsi suurepäraseid dokumentaale kipun aja möödudes taas ja taas üle vaatama.

Ülestähendus reaalsusest - ühes hoovinurgas kirsi all on lumikellukesed üleeilse seisuga õitsema läinud. Kas eelkevad?

Näib, et tänasega algab nädal, mil mitmesugused poliitilised sündmused ja arengud toimuvad üksteisele kuhjudes ja olulised erinevate tasandite poliitlised ja sõjalised vektorid ristuvad. Täna algab Müncheni julgeolekukonverents, kus juba kesksete esinejate nimed viitavad, et plaanis on kooskõlastada seninägematult selge ja ühtne positsioon moskoovia suhtes. 

Konverentsi järel suundub USA president visiidile Poola. Samal ajal on kremli punkrirott voldemar taaskord lubanud pidada ühe vägeva kõne ja selle järel planeeritakse mordoris orkidele suurejoonelist miitingut ja kontserti jmt. Võib oletada, et huiloo kuulutab välja suure kevadise ja otsustava pealetungi alguse ja kontsertkogunemine on orkide raevuka rõõmu väljendus. Aga pole välistatud, et huiloo kuulutab välja suure võidu kogu fashistliku Lääne üle, sest mordoril õnnestus ennetada ja nurjata nende plaan mordorile kallale tungida ja see vallutada, aga nüüd vaat' hoopis kaitsevad ennast Ukrainas.

Võidu kuulutamine teeb mõned turbopatrioodid muidugi väga kurvaks ja pisut vihasekski, aga kindralid näevad selles lootuskiirt, et ehk enam ei nõuta nendelt võimatut; hullud telestuudiotes on nagunii oma hüsteeria viinud üle inimvõimete piiri ja peavad vahepeal puhkama. 

Milline taevani ulatuv pateetiline shõu staadionil lavastatakse, jääb ilmselt fantaasiale kättesaamatuks. nt tuuakse kohale mõne varjupaiga lapsed ja need esitavad ühisdeklamatsiooni ja kõlab orbude tõotus kätte maksta jmt. Kindlasti on Eesti tibladest märkimisväärne hulk lausa naelutatud ekraanide ette ja jälgivad seda püha üritust. 

Pealetungi võivad orkid senisest suuremas mahus ja laiematel rindelõikudel alustada, algus võib tunduda ilus, lennukid ja helikopterid ja vaakumpommid lähevad lisaks jalaväe massile käiku. Kui see hiljem päädib  kohutava lõpuga, siis sellest ei pruugi mordorstani elanikud mingeid põhjapanevaid järeldusi teha. Sest orkidel puuduvad mõtted, aga mõtlemise protsess on järelduste tegemise eeltingimuseks.

Kui Ukrainale vasupealetungi tarbeks antaks moodsaid lääne lennukeid/hävitajaid, siis juuni alguseks võiksid nende piloodid olla valmis nendega lahingusse minema. Õhuväe toetus on väga oluline jne. Küllap NATO ja liikmesriigid mõistavad seda ja asjad hakkavad neil päevil sinna poole liikuma. 

Nojah. 

  

experiment - kass (cat)

Postitan kohe alguses kassi pildi, vaatame, kas sel on mingit efekti. 

Kass ehk cat

 Peaks ju olema, inimesed tohutult tahavad näha kasside pilte. 😺 

Kelle pilte nad veel tahavad näha nädalas keskmiselt kaks korda kusagil ajalehes, seda teab muidugi iga lapski; ma tavaliselt ainult neid pilte näen, ühtki teksti nt Tänaku tegemistest ei ole elus lugenud. Piltide põhjal olen kursis, kes on Eesti staarid, aga pealkirjadest üle libisedes mõistan, et väga palju on juttu nende probleemidest ja traumadest jm. Aga igatahes püsivad pildil.

Ajalehtedes on muidugi harva ka mõned uudised ja kohati mõttearendused või arvamused.

Näiteks - juba mõnda aega kuulutatakse, et sport peab poliitikast lahus olema. Hiljuti lugesin ajalehest, et rahvusvahelise hokiliidu juht teatas, et sport on lahus ka moraalist. Loogiline jada. Kas saaks sporti veel millestki lahutada. Inimlikkusest? (vb ongi juba kohati lahutatud, aga ma ju väga vähe jälgin ägedamaid alasid.)

See on häda ja jama, et üsna hiljuti on väga paljud inimesed õppinud lugema ja ka kirjutama, aga palju targemaks ei ole saanud. Praegu ripub Postimehes üleval kellegi Külli Kapperi (välisuudiste toimetaja, mitte lihtsalt ajakirjanik, ei-ei) kirjatükk, kuidas tema tunneb kaasa Ukrainas langenud Vene sõdurite emadele. No sellega piirdubki. Võiks ju jätkata, et tunneb kaasa ka nende isadele, teistele lähisugulastele ja hõimlastele, sõpradele ja siis lõpuks kogu orkide rahvale, et nende sõdurid seal Ukrainas surevad. Ikka see idiootlik jutt, kuidas venelased kannatavad. Kui nad Eestile oleksid kallale tunginud ja elumaju pommitanud, lisaks veel ka varjendeid, mille juures on suurelt kiri LAPSED, siis oleks ka nende mõrvarite, vägistajate jne emadest kahju, kui need tüübid ära hävitatakse? 

Ma väidan, et tappa saanud ja nuttev ning halav pätt on ikkagi pätt ja kaastunnet mul jagub ainult agressori ohvrile. Ja meil, nõrkadel inimestel on võimete piir ja tegelikult mingit kaastunde ülejääki vabalt jagada ei ole.  Mul ei ole isegi kaastunnet Külli Kapperi vastu, tema küsimusele, kas ta on reetur siis, vastaksin, et ei ole, aga ta on idioot, kellel puudub elukogemusest tulenev tarkus ja elementaarne mõtlemisvõime. Mõni kõrgem toimetaja peaks hoolitsema selle eest, et tema "väga empaatilised" arvamused trükivalgust ei näeks. 

Eile käisime ukrainlaste välikohvikus/supikohvikus ja ostsime igasugu pirukaid, viskasime tippi nagu paljud teisedki, kes vahepeal päris külma tuule käes kannatlikult pikas järjekorras seisid. 

Tulu läheb rindele termopesu jmt soetamiseks. Hulk toredaid inimesi ei olnud pidanud paljuks üsna külmal päeval kohale tulla.   

Aga vahva, et jälle on talv ja lumi,

keskmiselt mitte just väga külm. Taevast langes vahepeal jääkristalle ja lumekruupe, aga korra tuli ka viisakamaid lumehelbeid.

Vahe-error

 Juba mitu nädalat töötan, sest kuidagi peab ju aega mööda saatma. Seda aega, mida ma ei raiska vaadates Narcos't või online'is arvuti vastu malet mängides. 1500+ tasemepunktist alates. 

 Või püüdes valmistada Cepelinai. Mis näeksid välja siledad ja saledad ning ideaalse jumega.  

Korra sai nädalavahetusel tehtud ekspeditsioon. Plaan oli kaval - käia vanades mõisaparkides ja otsida talviseid seeni. Tulemuseks kaks viletsat seent, samas silmaringi sai avardatud, uusi kohti nähtud. On ju nii, et pigem läheks vaatama mõisa, aga kui hooned on hävinud, siis ainult parki vaatama, põhiliselt kände ja mahajäetust, märksa harvem. No igatahes sai nähtud palju rippuvat sammalt? samblikku? Lisaks avastasin enda jaoks Arnold Matteuse poolt projekteeritud supelmaja Kriimani mõisas, polnud sellest varem kuulnud. Eile tuli uudis, et Eesti maastikuarhitektide liidu aastapreemia pälvis uus Emajõe linnaujula. Mis asub samas, kus 1928. aastal Matteuse poolt projekteeritud ujula ja selle hoonetekompleks asus. Kuni see 1988. a lõplikult maha põletati. 

 Käesoleva sajandi alguses veel arutati selle kompleksi osalise taastamise üle, nüüd on muidugi lodjakoja ja mänguplatside, turnimispuude jm taoline võimalus nullitud. Tekib küsimus, kas me oleme alates 1991. aastast midagi ka taastanud? Käegakatsutavat, tähenduses ainelist, mõne ühiskondliku hoone või märgilise objekti? Ausambaid küll, paljud neist veel 90ndatel ja kohalike jõududega.

Mõned mõisahooned erakapitaliga, enamasti ettevõtluseks.

Kui vastuseks on kategooriline ja konkreetne EI, siis võiks sellest teha mõne järelduse. Kohalike võimude ja keskvõimu kohta, samuti teatava sideme ja järjepidevuse osas, arhitektide ja linnaplaneerijate tegevuses väljenduva järjekordse katkestuse ja traditsiooni hülgamise teemal. 

Ei olnud plaanis midagi kirjutada, aga kuna maletamise server oli maas, siis...