(võiks olla küll) Tankid ja tankad

 Tänane hommik on sombune. Eile oli taevas selge ja ilm ilus;

 õhtupoolikul jalutasin tanki vaatama.

Tank oli treileri peal ja ei olnud pooltki nii silmatorkav kui võinuks arvata. Ja vähem põlenud. Mõned jupid olid siit ja sealt puudu, aga selleks pidi masinat hoolikalt vaatama ja isegi teksti lugema, muidu ei pruukinud seda tähelegi panna.  

Tean mõnd inimest, kes jalutas kaubamaja juurest läbi ning ei märganudki seda kehutavat 

pargitud tanki/targitud panki.

Ajalehtedes avaldatud lood, mis väidavad, et tank tekitab kellelgi  teravaid elamusi ja vastakaid tundeid ja võib lastele põhjustada üüratu trauma ja vajutab avalikule ruumile süngeima pitseri ja aiaiai oioioi, tunduvad tugevalt liialdatud. 

Olen isegi rahulolematu, et vaatamiseks välja pandud objekt on eksponeeritud tasemel NULL. Nii viletsalt ei tohiks midagi eksponeerida. See on ju kellegi egiidi all toimuv sündmus, mitte juhusliku treilerijuhi suvalise koormaga juhuslikus kohas parkimine. 

Lilledega tiblunne tanki juures ei olnud ja üldse oli kõik üsna argine ja rahulik.

Hulk ilusat valget lund ja sinine taevas ja tilkuvad räästad ja lindude rõõmus vidin ikka tekitavad minus tundeid ja nädala lõpus toimunud peol ei olnud ümbritsevaga suhestumiselgi mingeid tõrkeid - nii et ju mu tuim reaktsioon tolle tanki peale ei ole märk,  et olengi sihuke tundetu tükk vmt.

 

 

 

 

Märtsis on väga lihtne talve nautida, sest on loota selle peatset lõppu. 

Lumi ja palju valgust ning päikese soojendav jõud - palju toredam talv kui detsembris või jaanuaris. 

Lumega on mul alati rõõmus ja rahulik läbisaamine olnud. Parem kui vihmaga ja palju parem kui tuulega. Ehkki viimasega on nii ja naa, vahel on päris hea ringi jalutada just siis, kui pimedas pargis ähvardavad murduvad oksad pähe sadada. 

Aga lumi on rahulik. 

Lähemal vaatlusel on lumehelveste näol tegemist ikkagi hoomamatul hulgal maha sadanud ilu ja harmooniaga. 

Kui palju oskustöölisi oleks vaja, et inimjõul ühe korraliku lumehange jagu korralikke helbeid valmistada... 

Kui piisavalt sageli ja paljudega oma lumevaimustust jagada, siis muidugi kohtab ka selliseid reaktsioone, mis on hoopis vastupidised. Kuidas inimesed kannatavad lund koristades ja teid puhtaks lükates, kuidas nad massiliselt kukuvad ja luid murravad jne.

Ühesõnaga - valge surm.

Sombusel päeval tekib muidugi kiusatus kuhugi sõita, mis tähendab enamasti, et lennata. 

 

Ja hakkavad viirastuma igasugu lennumarsruudid, mida just alates selle kuu lõpust on Tallinnast märksa hõredamaks jäämas. 

 

Muidugi jääb Riia, mis on lähtekohana ja eriti tagasilennu sihtpunktina pisut tüütu.

Inime muutub ju järjest laisemaks ja mugavamaks sarnaselt kassile, kes pakutava toidu suhtes muutub aina  pirtsakamaks.

Just Lähis-Lõuna suunalt kaob ära mitu ühendust, kuhu oleks aprillis plaaninud lennata, nt Malta.

 

Kõik sihtpunktid, mis on kergesti kätte saadavad moskoviitidele, tuleb praegu muidugi kõrvale jätta, juba jõuavad Eestisse üsna tujutud kõned Taist jm, et neid maid on tabanud tõsine orkide üleküllus. 

 

Meenus teise värskusastme kultuuriuudis, et orkostanist võeti kunstinäituselt maha 1986. aastal valminud maal Madrusesärgi-päev, millel on kujutatud rahumeelseid mitjokke  rahumeelse loosungiga. 

Seepeale on avaldatud mõtteid, et 1984. aastal valminud teos Mitjokid saadavad Brežnevi Afganistaani kõnetab ka taas.

 Kell 11.00 ilmub korraks välja päike. 

Lipud lehvivad üsnagi uljalt.

 

 

Kiirelt lähenev 24. veebruar

24. veebruar muudkui läheneb. Vabariigi aastapäev ja aasta suuremahulise sõjalise kallaletungi algusest Ukrainas, teadagi. Samal päeval saab 70 aastat vanaks suurepärane filmilooja Ron Fricke, kelle dokumentaali Baraka ja tema ning Godfrey Reggio koostöös sündinud Koyaanisqatsi ja teisi Qatsi suurepäraseid dokumentaale kipun aja möödudes taas ja taas üle vaatama.

Ülestähendus reaalsusest - ühes hoovinurgas kirsi all on lumikellukesed üleeilse seisuga õitsema läinud. Kas eelkevad?

Näib, et tänasega algab nädal, mil mitmesugused poliitilised sündmused ja arengud toimuvad üksteisele kuhjudes ja olulised erinevate tasandite poliitlised ja sõjalised vektorid ristuvad. Täna algab Müncheni julgeolekukonverents, kus juba kesksete esinejate nimed viitavad, et plaanis on kooskõlastada seninägematult selge ja ühtne positsioon moskoovia suhtes. 

Konverentsi järel suundub USA president visiidile Poola. Samal ajal on kremli punkrirott voldemar taaskord lubanud pidada ühe vägeva kõne ja selle järel planeeritakse mordoris orkidele suurejoonelist miitingut ja kontserti jmt. Võib oletada, et huiloo kuulutab välja suure kevadise ja otsustava pealetungi alguse ja kontsertkogunemine on orkide raevuka rõõmu väljendus. Aga pole välistatud, et huiloo kuulutab välja suure võidu kogu fashistliku Lääne üle, sest mordoril õnnestus ennetada ja nurjata nende plaan mordorile kallale tungida ja see vallutada, aga nüüd vaat' hoopis kaitsevad ennast Ukrainas.

Võidu kuulutamine teeb mõned turbopatrioodid muidugi väga kurvaks ja pisut vihasekski, aga kindralid näevad selles lootuskiirt, et ehk enam ei nõuta nendelt võimatut; hullud telestuudiotes on nagunii oma hüsteeria viinud üle inimvõimete piiri ja peavad vahepeal puhkama. 

Milline taevani ulatuv pateetiline shõu staadionil lavastatakse, jääb ilmselt fantaasiale kättesaamatuks. nt tuuakse kohale mõne varjupaiga lapsed ja need esitavad ühisdeklamatsiooni ja kõlab orbude tõotus kätte maksta jmt. Kindlasti on Eesti tibladest märkimisväärne hulk lausa naelutatud ekraanide ette ja jälgivad seda püha üritust. 

Pealetungi võivad orkid senisest suuremas mahus ja laiematel rindelõikudel alustada, algus võib tunduda ilus, lennukid ja helikopterid ja vaakumpommid lähevad lisaks jalaväe massile käiku. Kui see hiljem päädib  kohutava lõpuga, siis sellest ei pruugi mordorstani elanikud mingeid põhjapanevaid järeldusi teha. Sest orkidel puuduvad mõtted, aga mõtlemise protsess on järelduste tegemise eeltingimuseks.

Kui Ukrainale vasupealetungi tarbeks antaks moodsaid lääne lennukeid/hävitajaid, siis juuni alguseks võiksid nende piloodid olla valmis nendega lahingusse minema. Õhuväe toetus on väga oluline jne. Küllap NATO ja liikmesriigid mõistavad seda ja asjad hakkavad neil päevil sinna poole liikuma. 

Nojah. 

  

experiment - kass (cat)

Postitan kohe alguses kassi pildi, vaatame, kas sel on mingit efekti. 

Kass ehk cat

 Peaks ju olema, inimesed tohutult tahavad näha kasside pilte. 😺 

Kelle pilte nad veel tahavad näha nädalas keskmiselt kaks korda kusagil ajalehes, seda teab muidugi iga lapski; ma tavaliselt ainult neid pilte näen, ühtki teksti nt Tänaku tegemistest ei ole elus lugenud. Piltide põhjal olen kursis, kes on Eesti staarid, aga pealkirjadest üle libisedes mõistan, et väga palju on juttu nende probleemidest ja traumadest jm. Aga igatahes püsivad pildil.

Ajalehtedes on muidugi harva ka mõned uudised ja kohati mõttearendused või arvamused.

Näiteks - juba mõnda aega kuulutatakse, et sport peab poliitikast lahus olema. Hiljuti lugesin ajalehest, et rahvusvahelise hokiliidu juht teatas, et sport on lahus ka moraalist. Loogiline jada. Kas saaks sporti veel millestki lahutada. Inimlikkusest? (vb ongi juba kohati lahutatud, aga ma ju väga vähe jälgin ägedamaid alasid.)

See on häda ja jama, et üsna hiljuti on väga paljud inimesed õppinud lugema ja ka kirjutama, aga palju targemaks ei ole saanud. Praegu ripub Postimehes üleval kellegi Külli Kapperi (välisuudiste toimetaja, mitte lihtsalt ajakirjanik, ei-ei) kirjatükk, kuidas tema tunneb kaasa Ukrainas langenud Vene sõdurite emadele. No sellega piirdubki. Võiks ju jätkata, et tunneb kaasa ka nende isadele, teistele lähisugulastele ja hõimlastele, sõpradele ja siis lõpuks kogu orkide rahvale, et nende sõdurid seal Ukrainas surevad. Ikka see idiootlik jutt, kuidas venelased kannatavad. Kui nad Eestile oleksid kallale tunginud ja elumaju pommitanud, lisaks veel ka varjendeid, mille juures on suurelt kiri LAPSED, siis oleks ka nende mõrvarite, vägistajate jne emadest kahju, kui need tüübid ära hävitatakse? 

Ma väidan, et tappa saanud ja nuttev ning halav pätt on ikkagi pätt ja kaastunnet mul jagub ainult agressori ohvrile. Ja meil, nõrkadel inimestel on võimete piir ja tegelikult mingit kaastunde ülejääki vabalt jagada ei ole.  Mul ei ole isegi kaastunnet Külli Kapperi vastu, tema küsimusele, kas ta on reetur siis, vastaksin, et ei ole, aga ta on idioot, kellel puudub elukogemusest tulenev tarkus ja elementaarne mõtlemisvõime. Mõni kõrgem toimetaja peaks hoolitsema selle eest, et tema "väga empaatilised" arvamused trükivalgust ei näeks. 

Eile käisime ukrainlaste välikohvikus/supikohvikus ja ostsime igasugu pirukaid, viskasime tippi nagu paljud teisedki, kes vahepeal päris külma tuule käes kannatlikult pikas järjekorras seisid. 

Tulu läheb rindele termopesu jmt soetamiseks. Hulk toredaid inimesi ei olnud pidanud paljuks üsna külmal päeval kohale tulla.   

Aga vahva, et jälle on talv ja lumi,

keskmiselt mitte just väga külm. Taevast langes vahepeal jääkristalle ja lumekruupe, aga korra tuli ka viisakamaid lumehelbeid.