Aeroplaanidest (aga mitte tähenduses "õhulossid")

Ärkan üles, joon kohvi, raadio mängib ja kohe sihuke pommuudis, et orkid pommitasid oma Belgorodi linna. Üks võimalus on, et pilootideks on täiendkoolituse läbinud trammijuhid; teine võimalus, et lendurid kardavad paaniliselt Ukraina kohal lennata ja viskavad pommid/tulistavad raketid välja piirist võimalikult kaugelt; kolmas võimalus on see, et põhjakoeralaste valmistatud tark pomm langetas otsuse iseseisvalt ja valis lähima sihtmärgi. Oh lennukeid... ja karjamaid ja laipu mööda triivivaid...   

Peksa omasid, et võõrad kardaksid, või?

Linnud hakkavad laulma ca kell 5 hommikul, ajal mil linn on veel väga vaikne. Päike alles tõusmas ja kuuldub ka nende lindude laulu, mida tunnikese pärast enam ei kosta ja päeval on lauluvalik hoopis kasin. 

Eile oli taevas veatult pilvitu ja päike paistis nagu hull ning minu läbiproovitud nipp teha tööd selle kirjutuslaua taga, kuhu  keskpäeval langeb kogu päikesevalgus, ei toiminud üldse. Tööhoogu ei olnud, läksin hoovi kõndima ja istuma, suitsetasin ning jõin väga asjalikult kohvi. Samuti vahtisin taevasse, kus tõepoolest "niipalju tühjust on näha". 

Kell 14.06 hakkasin kuulma mingit harjumatult kõlavat urinat, mis tuli kusagilt kõrgelt ja siis lendas üsna madalalt hoovi kohalt üle suur pontsakas lennuk. Madalalt - st ca 5000 m. Lendas põhja poolt lõuna poole. Lennukeid lendab viimastel aegadel väga hõredalt, seega läksin vaatama, et mida näitab Flightradar24, et kes siin üle mu hoovi lendab. Fr24 ei näidanud midagi. Ei mingit lennumasinat Tartu ümbruseski. 

Liikusin jätkuvalt väljas ringi, kiikasin ikka taevasse vahete-vahel ja ongi! 

 

 

kell 14.23 lendas märksa kõrgemal lennuk lõunast põhja, sellisel tavapärasel ca 10 km kõrgusel ja korraliku valge sabaga. 

Juba vilunud liigutusega avasin Fr24 kaardi ja seal oli ausalt kirjas, et meie kohal lendab Boeing RC - 135W Rivet Joint kutsungiga JAKE11, kuulub USA õhujõududele ja on luurelennuk.  

 

 

 

 

 

Tegi Tallinna lähistel 180 kraadi pöörde tagasi ja minutid hiljem kihutas juba sama teed lõuna poole tagasi. 

Kell 16.18 lendas urisev lennuk lõunast põhja poole.  

 

Mõtlesin siis uurida asja laiemalt ja vaadata suuremat pilti jne, no selline päev, päike paistab,  Jens Stoltenberg on  Kiievis ja paljugi mis.

Toredaid poognaid joonistas Eesti õhuvägi samaaegselt JAKE11 Tallinna lähistel, mitu USA õhujõudude lennukit tiirlesid Poolas Lublini ümber. Neist üks on kütuselaev  Boeing KC-135R Stratotanker, teine vist oli luurelennuk NORSE 61. 

Ja siis lülitas salapärane urisev lennuk oma transponderid Leedu kohal sisse ja selgus, et tegemist on rumeenlastele kingitud Lockheed C-130B Hercules registrinumbriga 6166. 

Peaks olema transpordilennuk. Tõsine tegelane. Muidugi ei lenda nii kõrgel nagu mõned teised.

Näiteks - kõiki neid eelneva ja käesoleva postituse vahele jäänud päevi meenutades - dirigent ja muusik

Mustonen, särav ning muidugi väljapaistev, käis mordoris tegemas kõrget helikunsti. "Ma elan kõrgemal ja lendan kõrgemalt," lausus oma tegu kommenteerides Mustonen. Mitte sugugi alandlikult ja tasaselt, üldse mitte kristliku tsivilisatsiooni baasväärtustele tugineva arenenud inimese moodi. 

Hersoni teatri peadirigent Juri Kerpatenko keeldus tegemast koostööd okupantidega ja lasti 28. septembri varahommikul 2022. aastal Hersonis oma korteri uksel moskoviitide poolt maha (automaadist!). Mustonen ei ole vist oma mordoris teenitud honorari ukrainlaste toetamiseks annetanud. 

Veel erutas kodupublikut üks eesti filli doktorant, kes sai mitu päeva kuulsust, sest uurides noorte keelekasutust oli nii väga palju raamatuid lugenud ja hoogsalt õppinud, et pole leidnud aega mõnede eesti keeles üsna tavaliste sõnade tähendusega tutvumiseks. Hull lugu selle lugemisega on, et kui väga palju ja üle oma võimete kogu aeg lugeda, siis ei pruugi mõtlemiseks aega jääda ja seda juhtub magistrantide ja doktorantidega paraku sagedamini kui võiks arvata. Noh, doktorant, mis tast' tahta, aga professor andis sel teemal ka oma vaadet ja see polnud just pettumus, aga vääriline jätk küll. 

ühel Kreeka saarel

 

Tartu Ülikooli eesti ja üldkeeleteaduse instituudi juhataja, tänapäeva eesti keele professor Liina Lindström teatas: Doktorantuuris loetakse tonnide kaupa erialast kirjandust, et olla rahvusvahelise teadusruumiga samal pulgal. Doktorantuuris tegeletakse ka väljendusoskuse arendamisega, aga seda ennekõike akadeemilise väljendusoskuse perspektiivist." "Keele üdi ja tuum on grammatika: see, kuidas sõnu ja lauseid kokku paneme. See osa keelest muutub väga aeglaselt. Ka eesti keeles ei ole mingeid olulisi muutusi keele grammatikas noortekeeles seni täheldatud." 

Mida ma pidevalt täheldan sellistes liigestest lahti ajalehetekstides?

 

Ameerika Ühendosakonnad, piibellikud tegelased, vaene Koljat oli relvastatud ainult oma usuga, aiaiai

aga lendamise juurde tagasi tulles, siis väidetav voldemar punkrirott puutin, tuntud ka kui xyiloo, olla ka lennanud lausa rindele, täpsemalt küll 130 km kaugusele rindejoonest, aga saavutus muidugi pani vaimustusest värisema kogu orkide propagandameedia, et liiderliku juhi kohalolek ja tema litutavad🔥 vestlused ja kõned kindralitega motiveerivad võitlejaid ja kogu moskoovia rahvast pealekauba uutele võitudele.   (vot seda lauset peaks vb uurima.)

 

(võiks olla küll) Tankid ja tankad

 Tänane hommik on sombune. Eile oli taevas selge ja ilm ilus;

 õhtupoolikul jalutasin tanki vaatama.

Tank oli treileri peal ja ei olnud pooltki nii silmatorkav kui võinuks arvata. Ja vähem põlenud. Mõned jupid olid siit ja sealt puudu, aga selleks pidi masinat hoolikalt vaatama ja isegi teksti lugema, muidu ei pruukinud seda tähelegi panna.  

Tean mõnd inimest, kes jalutas kaubamaja juurest läbi ning ei märganudki seda kehutavat 

pargitud tanki/targitud panki.

Ajalehtedes avaldatud lood, mis väidavad, et tank tekitab kellelgi  teravaid elamusi ja vastakaid tundeid ja võib lastele põhjustada üüratu trauma ja vajutab avalikule ruumile süngeima pitseri ja aiaiai oioioi, tunduvad tugevalt liialdatud. 

Olen isegi rahulolematu, et vaatamiseks välja pandud objekt on eksponeeritud tasemel NULL. Nii viletsalt ei tohiks midagi eksponeerida. See on ju kellegi egiidi all toimuv sündmus, mitte juhusliku treilerijuhi suvalise koormaga juhuslikus kohas parkimine. 

Lilledega tiblunne tanki juures ei olnud ja üldse oli kõik üsna argine ja rahulik.

Hulk ilusat valget lund ja sinine taevas ja tilkuvad räästad ja lindude rõõmus vidin ikka tekitavad minus tundeid ja nädala lõpus toimunud peol ei olnud ümbritsevaga suhestumiselgi mingeid tõrkeid - nii et ju mu tuim reaktsioon tolle tanki peale ei ole märk,  et olengi sihuke tundetu tükk vmt.

 

 

 

 

Märtsis on väga lihtne talve nautida, sest on loota selle peatset lõppu. 

Lumi ja palju valgust ning päikese soojendav jõud - palju toredam talv kui detsembris või jaanuaris. 

Lumega on mul alati rõõmus ja rahulik läbisaamine olnud. Parem kui vihmaga ja palju parem kui tuulega. Ehkki viimasega on nii ja naa, vahel on päris hea ringi jalutada just siis, kui pimedas pargis ähvardavad murduvad oksad pähe sadada. 

Aga lumi on rahulik. 

Lähemal vaatlusel on lumehelveste näol tegemist ikkagi hoomamatul hulgal maha sadanud ilu ja harmooniaga. 

Kui palju oskustöölisi oleks vaja, et inimjõul ühe korraliku lumehange jagu korralikke helbeid valmistada... 

Kui piisavalt sageli ja paljudega oma lumevaimustust jagada, siis muidugi kohtab ka selliseid reaktsioone, mis on hoopis vastupidised. Kuidas inimesed kannatavad lund koristades ja teid puhtaks lükates, kuidas nad massiliselt kukuvad ja luid murravad jne.

Ühesõnaga - valge surm.

Sombusel päeval tekib muidugi kiusatus kuhugi sõita, mis tähendab enamasti, et lennata. 

 

Ja hakkavad viirastuma igasugu lennumarsruudid, mida just alates selle kuu lõpust on Tallinnast märksa hõredamaks jäämas. 

 

Muidugi jääb Riia, mis on lähtekohana ja eriti tagasilennu sihtpunktina pisut tüütu.

Inime muutub ju järjest laisemaks ja mugavamaks sarnaselt kassile, kes pakutava toidu suhtes muutub aina  pirtsakamaks.

Just Lähis-Lõuna suunalt kaob ära mitu ühendust, kuhu oleks aprillis plaaninud lennata, nt Malta.

 

Kõik sihtpunktid, mis on kergesti kätte saadavad moskoviitidele, tuleb praegu muidugi kõrvale jätta, juba jõuavad Eestisse üsna tujutud kõned Taist jm, et neid maid on tabanud tõsine orkide üleküllus. 

 

Meenus teise värskusastme kultuuriuudis, et orkostanist võeti kunstinäituselt maha 1986. aastal valminud maal Madrusesärgi-päev, millel on kujutatud rahumeelseid mitjokke  rahumeelse loosungiga. 

Seepeale on avaldatud mõtteid, et 1984. aastal valminud teos Mitjokid saadavad Brežnevi Afganistaani kõnetab ka taas.

 Kell 11.00 ilmub korraks välja päike. 

Lipud lehvivad üsnagi uljalt.

 

 

Kiirelt lähenev 24. veebruar

24. veebruar muudkui läheneb. Vabariigi aastapäev ja aasta suuremahulise sõjalise kallaletungi algusest Ukrainas, teadagi. Samal päeval saab 70 aastat vanaks suurepärane filmilooja Ron Fricke, kelle dokumentaali Baraka ja tema ning Godfrey Reggio koostöös sündinud Koyaanisqatsi ja teisi Qatsi suurepäraseid dokumentaale kipun aja möödudes taas ja taas üle vaatama.

Ülestähendus reaalsusest - ühes hoovinurgas kirsi all on lumikellukesed üleeilse seisuga õitsema läinud. Kas eelkevad?

Näib, et tänasega algab nädal, mil mitmesugused poliitilised sündmused ja arengud toimuvad üksteisele kuhjudes ja olulised erinevate tasandite poliitlised ja sõjalised vektorid ristuvad. Täna algab Müncheni julgeolekukonverents, kus juba kesksete esinejate nimed viitavad, et plaanis on kooskõlastada seninägematult selge ja ühtne positsioon moskoovia suhtes. 

Konverentsi järel suundub USA president visiidile Poola. Samal ajal on kremli punkrirott voldemar taaskord lubanud pidada ühe vägeva kõne ja selle järel planeeritakse mordoris orkidele suurejoonelist miitingut ja kontserti jmt. Võib oletada, et huiloo kuulutab välja suure kevadise ja otsustava pealetungi alguse ja kontsertkogunemine on orkide raevuka rõõmu väljendus. Aga pole välistatud, et huiloo kuulutab välja suure võidu kogu fashistliku Lääne üle, sest mordoril õnnestus ennetada ja nurjata nende plaan mordorile kallale tungida ja see vallutada, aga nüüd vaat' hoopis kaitsevad ennast Ukrainas.

Võidu kuulutamine teeb mõned turbopatrioodid muidugi väga kurvaks ja pisut vihasekski, aga kindralid näevad selles lootuskiirt, et ehk enam ei nõuta nendelt võimatut; hullud telestuudiotes on nagunii oma hüsteeria viinud üle inimvõimete piiri ja peavad vahepeal puhkama. 

Milline taevani ulatuv pateetiline shõu staadionil lavastatakse, jääb ilmselt fantaasiale kättesaamatuks. nt tuuakse kohale mõne varjupaiga lapsed ja need esitavad ühisdeklamatsiooni ja kõlab orbude tõotus kätte maksta jmt. Kindlasti on Eesti tibladest märkimisväärne hulk lausa naelutatud ekraanide ette ja jälgivad seda püha üritust. 

Pealetungi võivad orkid senisest suuremas mahus ja laiematel rindelõikudel alustada, algus võib tunduda ilus, lennukid ja helikopterid ja vaakumpommid lähevad lisaks jalaväe massile käiku. Kui see hiljem päädib  kohutava lõpuga, siis sellest ei pruugi mordorstani elanikud mingeid põhjapanevaid järeldusi teha. Sest orkidel puuduvad mõtted, aga mõtlemise protsess on järelduste tegemise eeltingimuseks.

Kui Ukrainale vasupealetungi tarbeks antaks moodsaid lääne lennukeid/hävitajaid, siis juuni alguseks võiksid nende piloodid olla valmis nendega lahingusse minema. Õhuväe toetus on väga oluline jne. Küllap NATO ja liikmesriigid mõistavad seda ja asjad hakkavad neil päevil sinna poole liikuma. 

Nojah.