Täna ei tohi enam head uut aastat soovida, kolmekuningapäev ju möödas. Aga samas... tegelikult ikka tahan soovida, otsest keeldu ju ei ole... seega - Head Uut Aastat!
Nii, hästi. Aastavahetusel kell 00.00 sai pokaale kõlistada ja ERR lasi vist hümnigi. Seejärel muidugi tuli minna tänavale ja nagu ikka, vaadata palju siis ilutulestikku näha. Vähe, palju tühjust ja pimedust ning väga harvad värvilised plahvatused ja tuled. Linn ametlikult muidugi juba mitmendat aastat saluuti ei korralda, ettevõtted ka enam ei riski ega panusta, jäänud on vaid üksiktegijad. Üsna hästi on õnnestunud see toss ja paugutamine ära kaotada. Seisime siis oma maja ees tänaval ja vahtisime taevasse ja siis vaatasime tänavale ja esimest korda nägin, et kell 00.05 esimese jaanuari ööl, uusaasta ööl, ei ole tänaval mitte kedagi. Tühjus. Ei hingelistki. Tühi nagu tühisuse sisemus. 0. Vaakum.
Ja-ja-jaa; pole ilutulestikku ja taevast vaatemängu, milleks siis tänavale minna, kuuse juurde platsile või mõne silla peale või Toome nõlvale vmt. Tühjal platsil vaevalt kohtad sõpru ja tuttavaid, üksi silla peal ka nõme vahuveini avada; pole kedagi, kes tuleks tänaval vastu ning saaks vastastikku kaaslinlastega uue aasta häid soove hõikuda. Nõrganärviliste koerte ja kasside ja lindude hüvanguks on see pidu ära lõpetatud. Nüüd võiks veel aastalõpu kõnes presidendilt kuulda, et kodus üksteist pühade ajal peksta pole ilus, aga miks te ikka peksate, siis oleks kombo täiuslikult koos.
Kes võitleb puhtuse eest, kes koristab, eksole. Kui pole põhjust välja minna, ega siis palju mindagi. Otsitakse kodus tegevust.
Tavaliselt ma ei kajastaks, et vot tabas mind miski jne, aga kroonika huvides fikseerin, et 31.12.2025 õnnestus küll paar korda tunda, et väljas on üsna külm ja riietus on vale ja liiga kaua seisan ühel kohal jmt; seega oli küllalt põhjust, et teisel jaanuaril ärgata klassikalises KNKH seisundis (muidugi Köha-Nohu-Kurk-Haige).
Eile oli juba pisut parem ja rohkem tahtmist midagi teha,
Täna hilisel hommikul tegin brantšiks seentega omletti.
Eelnev on loodetavasti piisavalt olmeproosaline ja maine. Seente foto on minu jaoks tüüpiliselt vilets. Järjepidevus seegi.
Mõte vahel ikka eksleb mentaliteediajaloo radadel ja üks haru kulgeb mööda klassikuteks liigitatud kirjanike teoste tegelasi. Täpsemalt - mõtlen, et millisel ajajärgul millised peategelased olid moes. Tuleb meelde, et XX sajandi teisel poolel olid moes neurootilised kangelased, osaliselt kattus see aeg ka paranoilisele kirjandusele omaste olude ja kujudega. Kohati selle perioodi kestel ja lõpu poole ilmus välja ka skisoidseid tüüpe ja mitte alati ebameeldivaid. Sürr ja skisofreenia, kes neid suudaks lahuta. Ma pooldan RD Laing'i mõnda seletust skisofreenia kohta. Põhimõtteliselt umbes selliseid, et tegemist on vaimse arengu protsessi ajutise häirega, kus inimlike loomulike eksistentsiaalsete probleemide ja objektiivse reaalsuse tajuga seotud või subjektiivse taju lagunemise protsessid hakkavad kulgema natuke isevoolu ja kontrolli ning tahte alt väljas, vb ka liiga intensiivselt. Üldiselt arenguks vajalikud protsessid, aga võivad liiga ägedalt kujul inimese segadusse ja endast välja viia.
Maagilise realismi puhul ma ei oskagi muud arvata, kui et inimesed on seal kujutatud maagiliste ja realistlikena... või kuidas täpsemalt sellega on?
Aga mis oli veel varem?
Peab meelde tuletama, mis oli moes enne neuroosi. Kas I MS eel ja järel oli moes (kitsamalt eristades) neurasteenia, isikliku ja mastaapse ning üldise kokku varisemise tunnetus, mida väljendas T.S. Eliot oma Waste Land'is? Freud oli moes, võiks ju arvata, et tema poolt kirjeldatud juhtumid olid samuti trendis. Esimese suure sõja eelset vaimuseisu hilisemalt kirjeldas (tasa)kaalukas Th. Mann Võlumäes. (Kahjuks Egiptuses ei toodeta enam ilusaid paberosse ja nende sigarettide tubakas pole miskit erilist.) Paar aastat hiljem ilmutas Hesse Stepihundi. (Peenemate hipide hilisem lemmiklektüür ja väga profroid ja neurootilises vaimus.)
Realistidel olid tegelased kes koledad ja alatud, teised aga naiivsed, noored, algajad, ärakasutatavad, petetud jne, üldiselt natuke igav.
Sellest varem oli populaarne suur õnnetu armastus, õilis verevaegus, minestamine, murtud südamed ning meeleheide ja vahel ikka ka uhked enesetapud.
Kas enne seda olid moes ooperid, duellid ja vene rulett ja põgenemine tõllas koos porutšikuga?? Viimaseid võib pidada suhteliselt süütuteks nähtusteks. Ehkki muidugi need romantikute ja nende eel käinud sentimentalistide omavahelised võitlused terariistadega või püstolitega võisid vahel olla ka ränkade tagajärgedega. (Vene rulett praktiliselt hääbus siis, kui revolvrite konstruktsioon muutus paremaks ja kvaliteetsemaks ning enam ei olnud võimalik kuulmisega eristada, kas padrun sattus pessa või mitte.)
Tunnistan, et mulle on kunagi meeldinud sellised Bulwer Lyttoni poolt loodud tüübid nagu Kenelm Chillingly koos samas (Kenelm Chillingly, his adventures and opinions) kujutatud mõnede muude tegelastega ja Henry Pelham (Pelham), ehe dändide värk ja hulk irooniat ja stiili. (Pole välistatud, et olen midagi sellest varem siia kirjutanud ja igaks juhuks rohkem ei lisa.)
Praegu on väga rahvademokraatlik aeg ja natuke aitab moodne olla ATH, bipolaarsus (vist juba vanamoodne), depressioon, lisaks ka ületöötamine ning läbipõlemine (2 viimast on ausad talupoja haigused). Ei mäleta, kas lapsepõlvetraumad olid moes või oli nendega see häda, et meil ei olnud palju tahtjaid, kes olnuks valmis nendega poosetama ja nautima meediaekshibitsionismi.
Vaatasin Terrence Malick'i The Tree of Life. Film täis kujundeid ja eksistentsiaalset ängi. Just see, mida mul praegu vaja ei ole. Mingi seaduspära alusel juhtuvad nüüd raskemad ja traagilised filmid ette. Nimetatud film pole ehk laiemale publikule, aga kohati meeldivalt meditatiivne ja samas ka kujunemise film ja üldiselt Malick'i lemmikteema, aja kuluga seotud jmt.
Oleks keegi püüdnud siinse blogi oletatavat koodi lugeda ja murda, olnuks lihtne märgata, et ju pean Golshifteh Farahani't heaks näitlejaks. Usun, et meie publik märkas teda Paterson'is, mis on (minu arvates (- kas peab alati lisama?)) tasemel film. Või siis Leonardo DiCaprio kõrval Body of Lies'is. Hiljuti vaatasin üsna juhuslikult Iraani filmi About Elly kus Golshifteh oli kandvas osas; film oli huvitav ning hästi tehtud. Farahani't on tunnustatud rolli eest filmis The Patience Stone, aga see vist läheks juba liiale kui vaataksin kohe veel ühe depressiivse filmi. Aga seoses päevakajaliste sündmustega tasub mainida, et Farahani väljendas sotsmeedias toetust Iraani mässule. Loodetavasti lõpeb see sel korral islamiriigi kokku varisemisega. Tõmbaks kaasa ka hezbollah ja hamasi ja üht ja teist veel.
Korraks moes oleva juurde naastes; leidsin suht juhuslikult, et USA-s on paras jama ühe seltskonnaga, keda nimetatakse zizians. Soovi korral leiab nende kohta piisavalt infot. Iseloomulik on, et sel nooremal seltskonnal ongi õnnestunud sünteesida tugevad teadmised IT-st, hipsterlus, looduskaitse, veganlus, loomade õigused, transsoolisus ja veel ühte ja teist. Neist mitmeidki peeti võimekateks, olid kunagi rakendatud NASA-s ja Räniorus ja börsil jne jmt, olid õppinud parimates ülikoolides. Samas korraldasid nad oma elu ja tegevust täiesti jabural ja arutul moel. Mis neile endile ja mitmetele kõrvalistele isikutele lõppes kurvalt ja mõttetult. Kunagi kasutatakse seda materjali filmide ja raamatute loomisel. Selles peegeldub kontsentreeritult käesoleva aja eripärast mentaliteeti ja selle avaldumise iseloomulikke jooni. Tegevustiku tarvis piisavalt palju mõttetuid tapmisi, mida pole keeruline põnevikuks vormida; samas on ka väga nihkes koomikat, vb rohkemgi kui seni mõned vennad on suutnud filmidesse panna. Ja nalja tuleb veel lisaks, sest kohtud alles hakkavad tööle ja istungite käigus kuuleb ja näeb kindlasti mõndagi.