Kaose veerel moodsas ajas ja oma nurgas

 Eile hommikul hakkas langema räitsakaid ja lumepuru ning tulin mõttele, et nüüd sajabki lumi maha ja katab maa. Teine mõte, järjeks eelmisele, oli et puidu-sametkõrgesed jäävad lume alla ja peaks nad enne ära korjama. Väljas nägin, et vähene lumi sulab maapinnal kohe ära, aga juba olin seente korjamise pähe võtnud ja tegingi seenelõikuse teoks. Pole hea lasta neil ka üle kasvada. Kahjuks on nad nii tihedalt üksteise kõrval, et suuremaid lõigates tuleb paratamatult ka väikesi kaasa. 

Igatahes läksid need väga maitsvad seened omleti peale. Ikka lahe, et talvisel ajal sellised seened kasvavad ja koguni mu peenras. Privileeg.

Reaalsete ja konkreetsete privileegide vastu ei ole mul midagi. Muidugi kui need on minul. Ja vähemalt ei ole ma ka mingi privilegeeritute jahtija, kes tõsimeeli on valmis kõigile tõestama, et pea kõik teda ümbritsevad inimesed on privilegeeritud ja seega tuleks neil oma süütuse tõestamiseks sooritada katse, mis lõpeb kas nt uppumissurma või süüdi tunnistamisega.

Privileegide teema on hetkel pisut vaibunud ja näib kergelt vanamoodne. Nagu enam ei avaldata ka fotosid pisarais näitlejannadest ja seltskonnastaaridest, keda on haaranud kahetsus minevikus kantud afropatside pärast. Neil päevil muutub hooajaliselt akuutseks erinevatest vaatenurkadest antav kriitika Jõulude pihta. Ühed leiavad, et need sunnivad inimesi ostma ja tarbima, teised vastased jällegi arvab, et ilma jõuludeta ja muidugi ka kristliku kirikuta, oleks maailm palju parem paik. 

Minge põrgusse, nagu ütles vanarahvas. 

Üldise ja laieneva kaose tingimustes

on loomulik areng, et suur osa sellest, mis näis häirivana, muutub juba  koomiliseks. Rein Veidemann, kes  aastakümneid osavalt loovis  kommunistliku korra karide vahel, kaotas korraks valvsuse ja

 põrkas kokku tasakaalustatuse põhimõtte innukate kandjatega.

 Isiklikel põhjustel, kuna Veidemann kunagi ühe paberiga osutas mulle märkimisväärse teene, ei tunne ma sugugi mingit kahjurõõmu seoses RV tühistamisega. Enamusega (mingis mikronõukogus?!) tehti vähemusele väidetavalt liiga teinud ja sallimatust ilmutanud Veidemannile ära.  

Täna tegin ahjus lamba sadulat, täidisega, kondivaba. Kõrvale porrulaugu koorekaste Karksi siidriga. Muidugi polnud range paastutoit. Eks olen ebajärjekindel ja kõigun - kord püüan jälgide vanamoodsat paastu, kord jälle otsustan moodsa lähenemise kasuks ja püüan harjutada muid loobumisi. Kukun vist läbi mõlemas ja vb milleski veel. Rullis lamba eest sain komplimente ja kiita ning tänusõnu; peaks veel paar korda seda tegema, siis ehk oskaks juba päriselt.    

AI ja uus väärtusruum

 Ei ole märganud, et maailmas oleks olnud suur puudus ebaintelligentsusest ja andetusest. Aga nüüd toimus ajalooline murranguline pööre ja mis kõik veel ning AI on pandud tootma tunde ja tunde jõululaule. Ise komponeerib, ise esitab meloodia ja laulab, ise on sõnadki teinud. Langevad lumehelbed, jõulukuusk, õhtu, tuled, kellad, laste naer, kaaslane jne. Kohutavalt keskpärane ja üheülbaline. Muidugi, ega sisendiks ei olnud ka võtta teab kui palju imelisi estraaditeoseid ja poeese. 

Samas vb on AI targem kui ma arvan, aga lihtsalt väga sarkastiline. Kas pole 1984 ka kirjas, et proledele tehti mingeid nõretavaid laulukesi vastavas osakonnas ja vist mingi masinaga?  

Kunagi üks mu tuttav, muusik-instrumentalist ja mingi tantsuklubi liige, kellel oli huvitav, kergelt skisoidne huumorimeel, mõtles välja tantsu Sulle polegi paremat vaja. Ehk on AI laulukesed ka umbes taolisel tõdemusel põhinev formaat? 

Samal moel võiks mõni väljaanne hakata ka tuntud megaeksponeeritud seltskonnastaaride ja mõjuisikute kohta avaldama AI koostatud nt horoskoobil põhinevaid tuleviku-uudiseid. Ja ERR-i programmi leiaks haige huumorimeelega ja kammitsate piiratusest prii AI kindlasti huvitavaid lahendusi ja külalisi erinevate tähtpäevade aegu. Igatahes rakendust, perspektiivi, uudset lähenemist ja säravaid visioone oleks kuhjaga.