Sügis, lehed ja leheküljed

Tänasega näib oktoober olevat alanud.

Enne seda oli kaheksa päikeselist päeva järjest! Palju ainet potentsiaalse kliimahüsteeria ägenemiseks.

 

 Ei viitsinud midagi teha, isegi mitte mõnda neist lõbusamatest asjadest ja lõin  nädala surnuks. Aga siis  saatsid toimetajad  tagasi minu artikli teksti, millest kõik retsensendid ja eeltoimetajad ja keeletoimetajad olid hoolega üle käinud ja palusid selle viie päeva pärast parandustega ja kohendustega jmt tagasi saata. Selline päästerõngas, et peaksin ikka midagi tegema, midagi jätkama ja lõpetama ning tagasi pöörduma millegi juurde, mis mõnda aega enam meeldegi ei tulnud. Selle asemel, et igavleda ja püüda miskit uut välja mõelda või leida. 

Esmalt lugesin korra artikli teksti koos pakutud parandustega ja ümbersõnastustega ja hulga ameerika ingl keele asendustega va oxfordiga pealiskaudselt; järgmisel päeval võtsin teksti uuesti ette ja tegin pool esimest ringi peale niguniuhti. 

Kuni reedeni  kestnud pusimine artikli kallal ei lubanud mul piisava põhjalikkusega lahti seletada ja kirjeldada, kui äge oli, et ühel õhtul lendas ühtäkki köögis ringi liblikas, mitte ööliblikas ja mitte vaksik (keda mõnes keeles sisuliselt lihtsalt koiks nimetatakse), ei midagi karvast ega koledat, vaid suur laperdav päevaliblikas. 

Liblika kavatsused said üsna pea selgeks, kui ta sättis ennast seinale magama. Umbes sinna, kuhu veekeetja aur pahatihti ulatub. Väga hooletu temast. Võtsin ta hellalt maha ja viisin esikusse, kus on rattad, kummipaat ja miljon varjulist kohta, kuhu pugeda ja magada kuni maini. Tema eelistab ikkagi magada keset lagedat seina ja seinalambi vahetus naabruses. Kessee liblika pähe näeb, eksole... miks talle just seal meeldib... või oli ta nii väsinud, et oleks võinud ka keset raekoja platsi purskkaevu serva peale magama jääda...

A' muidugi on oluline, mis konkreetne liblikas see siis on. Näikse olevat kas valgetähn-pajuliblikas või koguni kollatähn-pajuliblikas. Kuna tal on tiivad siivsalt seljale kokku pandud, nagu seisus kohustab, siis näen ainult nende alumist külge ja määrata on pisut keeruline.  

 

Elu on lühike, aga Ulysses on paks; sain kingituseks äsja ilmunud tõlke ja hakkasin nüüd lugema. Hea sügisene ajaviide.

Ma muidugi tean neid inimesi, kes väga intellektuaalideks pürgides on jutu sisse poetanud, et lugesid Ulyssest jmt. Kui on suur soov mind ka nende hulka arvata, siis palun väga, aga no keegi ju peab sellise tõlkija töö ja vaeva peale ikka raamatut lugema ka. Arvasin lugemist alustades ja esimese tosina lehekülje muljele toetudes, et Joyce oli tubli õllejooja, aga väidetavalt ta küll purjutas, aga eelistas veine.  Tekib küsimus, kas teha raamatule keskmise põhjalikkusega taustauuring, mõne autoriteedi arvamusega tutvuda vmt, või olla nagu tavalugeja sel ajal, mil see teos alles ilmus... dilemma.  

Plaanitu

 st et mul ei ole mingeid lähipäevi puudutavaid plaane. Kuna mingeid plaane ei ole, siis ei oska arvatagi, kui kauaks neid ei ole. Oli mul eelnev plaan palju töid teha, sain tehtud ka, on veelgi mida teha, aga päris hullult ei tahaks rabada, kui igavus just ei sunni. 

Oli plaan mängida 2000 tasemega arvuti vastu malet. Tegin plaani teoks, sain oma tulemused. 

Oli plaan olla natuke aega Apuulias ja olingi. Internetti kasutasin ainult bronnimisteks, lendudele registreerumiseks jmt, telerit ei vaadanud ja lehti ei lugenud. Et Nasrallah vastavalt populaarsele räpiloole (ja sellest ärgitatud minu 2 kuu taguse postituse väitele) leidis Iisraeli lennuväe käe läbi oma lõpu, on vaid üks näide selle kohta, et maailma asjad kulgesid mööda ettearvatavaid radu. Sellest uudisest sain teada tänu mulle edastatud teavitusele ja kajastusi, reageeringuid jmt meedias pole näinud.

 Kui Tukla võtmes Hamsunit etelda, siis peaks 

Apuuliast rääkides
kirjeldama selili lebavat kuusirpi kirikute katuste ja tornide kõrval ja malbeid madonnasid jmt. 

 

Bornhöhe vaimus võiks kirjeldada proosalisemalt ekslemisi ja inimesi.

Lugematu arvu literaatide sarnaselt võib pajatada toitudest ja veinidest. 

Mulle meeldivad kõige enam väikesed naljakad seigad ja juhtumised, kus on olulisel kohal need detailid, mida on raske edasi anda.

Vot võtame järgneva loo. 

Istume kohvikus Lecce vanalinna väravate juures, kus õnneks ei ole nägemisulatuses ühtegi ülepakutud fassaadiga barokk-kirikut ega paleed. Üks mitteturisti välikohvik. Tellime ühe cappuccino ja kaks americanot. Ettekandja küsib, et kas toob vett ka, meie sellega nõus. Varsti saabuvadki kohvid ja veeklaasid lauda, vaatan kahte tassi, kus paari sõrme jagu kohvi ja vaatan ettekandjat ja ütlen siis, et ikka americanot vaja, mitte espressot. Ettekandja vaatab mind kerge muigega, võtab laualt tasside ja veeklaaside ja tuhatoosi ja salvrättide hoidja ja suhkrukorvi vahelt väikese klaasist veekannu ja valab tassidesse kuuma vett juurde. Ise ütleb mustkunstniku maneeris:"Espresso - americano." Mina ei suuda muud ütelda kui et Miracolo! 

Mis on sellest loost puudu... väga palju. Esiteks eriline tundlik taju, mis on itaallastel arenenud pilkkontaktide osas.

Kohtuvad pilgud, vähemärgatavad ilmed ja reaktsioonid, omanäoline ätitjuud ja kerge huumorivirve. Aga olen nõus, kui ütlete, et see polnud eriline lugu, ja-jah, ei-ei.

Olen kindlasti juba varem kirjutanud, et espresso topelt veega on sageli minu eelistatuim kohv, aga selle valmistamine on eesti kohvikutes seni enamasti olnud ületamatult keeruline ülesanne. 

Kuna Lecce katedraali fassaad oli kinni kaetud ja kirikut restaureeriti, siis oma peamise elamuse sain kohalikust barokist istudes kohvikus, mis asub Püha Risti basiilika ees. Ma ei suutnud sellest korralikku pilti teha, huvi korral guugeldage Basilica di Santa Croce Lecce. Tõepoolest, barokk-linnad ei ole minu lemmikud nr 1. Saan aru, et taotlus on jõuda nii lähedale ekstaatilistele hallutsinatsioonidele kui võimalik, aga lõpuks on üledoos terve linna näol ikka pisut liiast. Teine sarnane linn, kus kunagi ühe päeva veetsin, on läheduses paiknev Noto Sitsiilias. Õnneks neelavad sellised linnad põhimassi turiste endasse ja väiksemad linnad, nt Barletta või Monopoli on päris kenad ringi jalutada ja vanemaid kirikuid vmt silmitseda. 

Muidugi on mere ääres kõige targem isu täis vaadata 

sinisest taevast ja veel sinisemast merest ja nende lõputust teineteise peegeldamisest.

Ja seal nii palju tühjust on näha. 

Ja igast sadamalinnast võiks teha akvarelli ja sellest meisterdada pusle. 

Seletamatul põhjusel oli mitmes linnas näha esinduslikesse hoonetesse paigutatud fotonäituseid. Tundusid enamasti olevat mingid suuremad projektid ja ühistööd jmt. Aga ma täpsemalt ei uurinud seda teemat. Oli ka suurte fotograafide ülevaatenäitusi, ikka ei tea, mis kampaania see oli.

 Roby Otel mängis kitarri just nagu lisatud videol ikka sama vaateplatvormi juures ja mingi tunde see ikka tekitas, päris liftimuusikat ta ei esitanud.

Ülestähendus

Läbipõlemise teema läks juba ammu moest, ATH hakkab ka juba ammenduma, mis küll köidab saabunud nädalal publiku tähelepanu ja meeli?

Mul on praegu 30 minutit täiesti vaba aega. Kui midagi vahele ei tule. Tuleb siis mingi vahekokkuvõte teha. Viimasest ligi kolmest nädalast.

Tegin kaks ja pool nädalat tööd harvaesineva pingega (ikka kodus ja arvutis ja üleslaadimistega netis selles süsteemis, mille on kutseka poiste firma vähempakkumise korras riigile ehitanud); mõneti vist igavuse peletamiseks. Samal ajal olid minu juures korteris piltlikult öeldes ühes toas hiired, merisead ja kanad ning teised püütonid ja boad; aeg-ajalt said nad keskel kokku, sest meister, kes igal tööpäeval mõned tunnid akend restaureeris, ei viitsinud uksi sulgeda; selle kõige keskel toimus veel üks suhteliselt külalisterohke pidu ja kõik eeltoodu lõppes krooniviiruse põdemisega. Tundub küll, et võtsin selle viiruse vastu üsna külalislahkelt. Tegin restardi.

Krooniviirus käib veel nüüdki umbes korra päevas läbi, tervitab 37.kolmega ja kaob jälle kuhugi.

Töö puhul oli kõige tüütum, et mul oli asutusest, mille töötajaid loetakse kultuuritöötajateks, tarvis saada ühte arvu, kolmest numbrist koosnevat arvu. Ja ootasin seda kolm päeva. Teise meeldetuletuse järel lõpuks saadeti. Kas nad kogu selle aja ootasid palgatõusu või pidasid ametiühingu koosolekuid? Kunagi arvutasin sellise asutuse töötajate tööplaanidele toetudes välja, kuivõrd mina sarnaseid kohustusi täites olen kiirem ehk efektiivsem. Kui ma saadud arvu põhjal võtaksin aluseks kulttöötaja miinimumpalga ja neid arve korrutaks, siis näeksin...   aga rahas pole asi. 

Kui vahepeal pea tundus selge ja mõte näis vabalt voolavat, kirjutasin pika meili ühe raamatu kohta, mille selle tõlke autor mulle enne ilmumist saatis. Sai meili kohta päris palju sõnu ritta, vist 4 või äkki koguni 5 mõtet ka (kui tähelepanekuid mõteteks ei loe, siis vist 3 mõtet). Tõlkija nägi selles kiirelt antud tagasisides osakest tulevikus ilmuvast arvustusest. Mida ma võtan muidugi komplimendina, aga teos on suhteliselt minule lähedasel teemal ja võiks ju proovida, kas saaks teha arvustuse, mis on  raamatust natuke huvitavam. Sama autori üht teost olen varem arvustanud, seega võiksin hakata ennast sel kitsal alal eksperdiks pidama, või mis?

Tööga tõmbasin oma ajukeskused kuidagi tööle ja äratasin üles ja kaudset tulu tõusis sellest nii palju, et ma annan korrapäraselt pähe 1800 punktisele malebotile. Ise ka ei suuda uskuda, et peaks hakkama harjutama 2000 tasemel arvuti vastu. 

Kogu eelnev hooplemine palun kanda krooniviiruse järelmõjude ja tagajärgede arvele.