Häid Jõulupühi!

 

Lõpp halb, hea on alguses

 Vaatasin Scorsese Killers of the Flower Moon. Hea film, Scorsese, teadagi. Natuke vähem rõhuv, aga meenutas filmi Silence. Killers oli lavastatud ja mängitud ilma naturalismita, ilma liigse ja rõhutatud tundlemiseta, valdavalt hillitsetult. Osa sellest  illustreerib teesi, et rumalus on kuriteo toimepanemise üks eeltingimus, igatahes on kohtlasel tüübil lihtsam kuritegu/tapmist sooritada. Muidugi oli mängus ka targem ja salakavalam tegelane, kes jääb eelöeldust väljaspoole.  Igatahes pahad olid  mängitud väga meisterlikult ja üldistusjõuliselt. Erinevalt Silence'ist sai mõned korrad isegi naerda, sest eks nii ju ongi, et erinevad olukorrad või tegelased võivad mingil põhjusel või teatud nurga alt ühtäkki tunduda ka koomilistena. Rumalad ja tahumatud ja labased inimesed ju üldjuhul ongi koomilised, aga samas tüütud ja pahatihti kahjulikud, nii et tavaelus ajavad nad suht harva naerma. 

Või mis te arvate?

Meelelahutuseks ma eelistan Scorsese lõbusamatelegi filmidele ikkagi Woody Allenit. 

Aga WA-le ma kedagi teist vist ka ei eelista. 

Juhuslikult silmasin paari viimasel aastal moskoovias toodetud teleseriaali, millest muidugi vaatasin väikest murdosa, aga nende sündmustik toimus XX sajandi 70-80ndatel (siis kui Brežnev valitses). Ja mida ma nägin - moskoviidid, kes on 20 aastat tootnud filme ja seriaale, kus lakeerivad stalini aega, et kõik on 30ndatel ja 50ndatel trullalalaa ja koga on täitsa tore vunts, ning elu on idüll ja lill... siis nüüd äkki bresku aeg ja kohe ühiskorter ja 15 inimest koridoris peldiku/vannitoa sabas ja kõik nii kole ja kommunistid väga vastikud tüübid jne jmt. Ilmselgelt orkidel inimhingede insenerid töötavad selles suunas, et stalinism oli hea ja elu juhi valitsemise ajal helge, aga hiline nõuk periood, mida kindlasti keegi mordoris võiks hakata taga igatsema või siis kprf oma propagandas saaks kasutada, oli väga masendav (ja huiloo ajal on elu ikka väga tore! ja läheb aina toredamaks 😼).  

Filmide asjus veel seda, et leidsin sellise koopa, mille nimi on rarefilmm.com ja asusin seal kohe raskemate filmiloojate kallale, aga mitte suure eduga, ikka üleliia väsitav ja seepärast jäävad tiheda jutustaja tekstiga ja üle kolme tunni kestvad teosed praegu pooleli. 

Ja siis arvasin, et meelelahutuseks vaataks seda värsket Barbie filmi... VIGA

See ei ole mitte ainult väga halb film, see on ebaõnnestunud halb film. Ainus küsimus, mille selle hindamisel tuleks lahendada kõlab nii - kas Barbie film on veel nõmedam kui Peerupärdik? 

 

 

Taevas ja maal

Linnukaklus

Möödunud nädalal esimese suure lume päeval sammusin kodu poole, kui ühtäkki kostis mingite lindude arusaamatu kisavidinkädin. Jäin seisma ja nägin tänava ääres kasvava kuuse otsa lendamas hallvarest. Tema järel lendasid puu juurde kaks väiksemat lindu. Aga ei nad ajanud varest taga, nagu ma esmalt oletasin. Need kaks kaklesid omavahel. Ühel oli suur soov teist tagumikust näpistada, aga teine ei olnud ka alla vandunud ja nad pidasid puu juures maha ägeda õhuvõitluse, mille järel käis veel rüselemine okstel. Vares vaatas neid pea viltu nagu arutuid olendeid. Seejärel liikus kolmik edasi paarikümne meetri võrra järgmise puu juurde ja kõik kordus. Sain siiski kaht väiksemat lindu raagus kase okstel pisut paremini silmitseda ja üllatuseks need olid rähnid! Võitlevad rähnid. Sellise sündmuse tunnistajaks ma siis sattusin. Mis liiki need rähnid täpsemalt kuulusid, ei tea, aga nad olid nende väiksemate hulgast.  

 Teadusrubriigist leitud

Postimehe rubriik Teadus teavitas, et 30 aastat tagasi suri Frank Zappa. Loetleb üles, millega Zappa oma kireva elu jooksul kõik jõudis tegeleda ja poliitkorrektsuse tõttu jätab ühe valdkonna siiski mainimata. Zappa ise jutustas sellest küll. Päris naljakas on Frank ja Moon Zappa ülesastumine Lettermani šõus, YT olemas, kes väga huvitub, küllap leiab. Prahas antud kontserdi alguses tegi FZ väga toreda pöördumise publiku poole, mõni kõlanud mõte seal öeldust oleks tore ka praegu meeles pidada.   

Seitse kuud väldanud räige töö sai lõpuks tehtud. Lõpp venis iga uue komplikatsiooni järel aina edasi ja kaugemale ja valguse asemel oli seal kusagil hoopis mingi tunnel. Kolleeg, kes sooritas sarnase pingutuse, mis kestis kaks kuud, mainis, et jäi pärast pingelangust haigeks. Ma tean küll, mis võib stressijärgselt toimuma hakata, aga püüan kuidagi välja laveerida. Tegelikult mul ei ole mingeid salanippe, mida saaksin soovitada ja jagada. Pigem võib tunduda kummaline, et kuulan praegu põhiliselt The Pogues'i. Ikka muidugi seepärast, et Shane MacGowan äsja meie hulgast lahkus ja iirlased ja punkarid ja hea muusika sõbrad on praegu väheke kurvad. 

Postimehe kultuuritoimetus suutis sellega seoses avaldada lühikese+täieliku soperdise.

   Kultuuritoimetus suudaks muidugi tugevalt pingutades ka alkoholi ja narkootikume tarbida või jääda ilma hammasteta, aga vaevalt võiksid nad tänu oma andekusele kuulsaks saada. Ilmselt kogu toimetuse kollektiiv koos lähisugulastega ei ole võimelised ühise pingutuse tulemusena looma selliseid meloodiaid ja tekste, mis jõuaksid ligilähedale Shane MacGowani lauludele. 

Nüüd on Shane ja Kirsty taas koos ja Jõulude eel ühinenud taevase kooriga. Allolev video on vaid üks näide sellest, millist rõõmu Shane oma esinemistega ja loominguga ligimestele pakkus. 

Kuna ma töötasin nagu eesti hilisprotestant 19. sajandi lõpukümnenditel, siis ma muidugi kuhugi ei reisinud ja puhketundidel kartsin ennast isegi liigutada. Aga huvitaval kombel oli hetki, mil ma ikka püüdsin veel mingit plaani haududa. Esmalt mõtlesin Maroko peal (ja kohe järgnes maavärin Marrakechis, kuhu oleks tahtnud minna), seejärel mõlgutasin mõtteid, et Iisraelis on veel kohti, kus ei ole käinud (ja järgnes teadagi mis) ja siis enam edasi muudele kohtale mõelda ei julgenudki. 

Praegu on väljas särav lumi ja sinine taevas, lihtsalt tuleb saapad jalga panna ja uksest välja astuda ning oledki kohal.