Võrdsete võimaluste maale juhatab meid tratataa

 Kaks märksõna - töö ja remont. Nimetatud küll ei täida ära kogu aega, aga võtavad suure osa tähelepanust ja mõttejõust. Muidugi on siin paljugi suhtumise küsimus, sest mingis osas võib praegust tööd pidada isegi mugavaks ja remondimees on ka selline, kelle taga ei pea passima ja mingeid asju ette-taha ära tegema, ise ta möllab ja aega ei raiska. 

Vaatasin Bruce Robinsoni filmi Withnail and I.

See olla 90ndate alguses GB-s eriti üliõpilaste keskel saanud kultusfilmiks ja tundub mõistetav miks. Omalaadselt jõuline ja mõneti toores teos. Praegusel silmakirjaliku homovagaduse ajal muidugi jääks mõni ägedam stseen filmist välja. Üliõpilaste hulgas olla olnud kombeks ühisvaatamiste ajal kaasa teha kõik joomastseenid. 

Siinkohal mainin, et Robinsoni The Rum Diary, mis on minu arvates ka üsna hea film, võttepaigad on, Johnny Depp on, atmosfäär on ja mingi lugu on ka, kujutab samuti palju suhtekstreemset joomaelu. Huvitaval kombel langes nende filmide (üle)vaatamine (The Rum Diary) samadele päevadele, mil Tartus avati väike mälestusmärk Hannes Varblasele. Avamise puhul valati pronksvarblase peale pudel viskit. Ja umbes samal ajal tekkis ühel õhtupoolikul arutelu, et ei tea, mis on üldse saanud Püssirohukeldrist. Sai välja pakutud, et seal vb hoitakse kinni soome purjus pensionäre jmt. Kunagi väga populaarne ja keskne koht on kaardilt kadunud. Ha-ha... läksimegi lõuna ajal vaatama, tundus töötavat tavarežiimil. Teenindus ebasõbralik, toidud kehvad.  Mingit põhjust sinna kunagi veel minna ei ole. 

Kui aga juba algust sai tehtud, siis järgmisel päeval läksime lõunatama Hõlma välikohvikusse. Teenindus märksa parem. Menüü oli sedavõrd sõu-sõu, et olin sunnitud tellima pasta, väga harva juhtub sihuke asi. No pasta ei olnud halb, aga ma ei kujuta ette, et pastat oleks põhjust toidublogida. Aga vb on see Eestis pealesunnitud, et valikunappuses jne jmt tuleb ka pastasid kuidagi kirjeldada ja analüüsida ja hinnata või ma ei tea.

Kui veel lõpetuseks sisetiiklikke ühiskondlik-poliitilisi meeleolusid ja teemasid põgusalt puudutada, siis tabasin end hirmsalt mõttelt, et tahaks sisepagulusse tõmbuda. Mida ma ei pea eetiliselt õigeks. No vabas Eesti Vabariigis ei tohiks seda teha. Valitsuse ja valitsevate parteide käitumine parlamendis ja üldises plaanis on minu jaoks tõstatanud kaks olulist küsimust. 

Esiteks, kas demokraatiat kasutatakse praegu õigesti. Ajalugu on näidanud, et demokraatlike protseduuride ja struktuuride jne otsa võib vabalt rajada suuremal või maksimaalsel määral totalitaristliku korra ja valitsemise. Lihtsamast lihtne. Teiseks on näha, et plaanis on teha ülevalt alla kultuurirevolutsioon. See ei tundu ka olevat hea mõte, aga no sotsid muidugi varjavad oma võimetust ja sisutust selliste sammudega, mis püüavad inimesi vägisi õnnelikuks teha ja elu ümber korraldada võrdsemaks ja õiglasemaks ja ja ja. Mul oleks sotsidele ja Eesti 200 üks väike ülesanne. Öeldakse, et ühe vabadus lõpeb seal, kus algab teise vabadus. Kas oleks võimalik anda sarnane lihtne määratlus praegu esile tõstetud ja palju leierdatud võrdsuse mõistele. Kas ja kus see lõpeb?   

Õied ja hiljem viljad

 Täna tähistatakse Eestis ja mitmel pool mujalgi Lastekaitsepäeva. moskoovia orkidel läks sellel päeval korda raketirünnakuga tappa üks Ukraina ema ja laps. Kinnitatud andmetel on tapetud Ukraina laste arv ca 600. Lisaks teadagi veel tuhanded Ukrainast orkide sohu küüditatud lapsed, kellele tehakse  antitsivilisatsiooni vaimus ajupesu. Kujutledes, millised on need patrioodidputinistidpedagoogid, kes orke kasvatavad ja ukraina lapsi ümberkasvatada püüavad, siis ma ei taha midagi kuulda vene kultuurist, vene koolidest, integratsioonist jmt. 

Vahepeal on kevad olnud, aprilli lõpupoole õitses vilt-kirsipuu,

üks vanem härra ja proua läksid selle juurest mööda ja juhuslikult kuulsin läbi avatud akna osa nende dialoogist - proua ütles: "See on mingi dekoratiiv, need ei ole kirsi õied." Vot nii hästi õitses. Seejärel õitses mandlipuu

ja siis puhkes õide kõige ettevaatlikum Kanzan kirss, kes mõned külmemad päevad kannatlikult üle ootas.

Seejärel juhtusin Pakrile ja seal oli paekalda läheduses tõepoolest igasugu puid, mis pööraselt õitsesid. Sihuke võsalaadne paik ja palju erinevat liiki puid alates õunapuudest ja lõpetades aprikoosidega, ploomidega ja veel muudegagi.

Paekalda all oli tore kuulata kivide vahelt alla voolava vee häält.

Vulin ja mere lainete loks on minu lemmikud nr 1. 

Aktiivsuse ja puhkuse nimel jõudsin pikaks nädalavahetuseks ka välismaale, täpsemalt Lätti, veel täpsemalt Võndu. Väga chill linn.

Üsna suvalises asukohas ja suvalise väljanägemisega toidukohas pakuti väga head parti. Olgu sellele kohale siis tehtud ka tagasihoidlik reklaam. 👇

Ja lõpuks käisin ära Arvo Pärdi Keskuses. 

Mis on palju sisukam ja sümpaatsem koht kui paljud teised, mille kohta näiteid ei hakka tooma. Seal võiks nädalaid istuda ja lugeda. Ja muusikat kuulata. 

Kohalikud uudised on muidugi sellised nagu nad on. Abieluvõrdsuse asi jääb ikka väga poolele teele, ei tule polügaamiat, samuti ilmselt tabaks mind ebaedu, kui teeksin Signe Riisalole ettepaneku abielluda, mis ju tõestab, et kui tal on abikaasa (millest ma täpselt pole aru saanud), siis mingist võrdsest õigusest ministriga abielus olla ei ole juttugi, isegi kui oleksin nõus ka Tiit Riisaloga samas abielus olema jne jmt. Kuidas küll selles asjas võrdsus saavutada, ei tea. 

Slava Johanna-Maria Lehtme skandaal lahvatas, selle lainetuses üllitas Ilmar Raag mingi kirjutise laadis kahetsen, et kandsin afropatse. Muide, tahaks näha seda aega, kui tätoveeritud inimesed hakkavad polüneeslaste ees vabandama ja veel on paljugi, mida võiks laiahaardelise kahetsuse kampaaniaga haarata. Kahtlaselt kahetine värk see kahetsemine.

Aga lõpetuseks nagu ikka positivcik, 

sest neil päevil algab Ukraina pealetung ja ilmselt tuleb orkidel hakata tõsiselt maksma selle eest, mis nad on korda saatnud. Ja kui nad on korralikult peksa saanud, siis loodan, et see on alles algus.