süKu kju ku

Kirsid puhkesid õide eelmise nädala algul, just vahetult enne kui ilmad läksid väga tuuliseks ja õied pudenesid juba neljandal või viiendal päeval. Aga Kanzan kirss hakkas õitsema alles paari päeva eest. Kirss õitseb ja vihma sajab. Pudel saket ootab kapi peal. 

Vaatasin Gija Kantšeli intervjuusid ja kuulasid mõnd tema teost. Ja sel moel jõudsin filmini 

Kin-dza-dza!, mida ei olnudki varem vaadanud. 

Film tekitas kummalisi assotsiatsioone/seoseid. 

Esmalt muidugi planeet Pljuk, mis on tühi kõrb; teiseks kohalik keel, milles on umbes kaheksa sõna (tikk, nina külge kinnituv rõngas kellukesega, kosmoselaev,  koslaeva üks detail, võimuesindaja, kast vangi hoidmiseks, ropp sõna ja viimaseks - sõna "ku", mis asendab kõiki ülejäänud sõnu).

Kuku, KuMu, süKu. Jajajaa!

(süKU - kaks korrust parkimismaja ja selle selga raamatukogu ja muuseum ühendatuna. Kju!)

Miks mitte ehitada uus Estonia teater sama valemiga, nt kolm korrust parkimismaja ja teater selle otsa.   Hea kui sellega seoses saaks maha võtta ka puid ja likvideerida mõne pargi. Sest pargid on meil nii inetud, et need polegi õigupoolest pargi nime väärt. Kju! Vähem koledaid parke!

CUR NON?

 

Päev-paar läks mööda ja elu pakkus taas midagi tuttavat düstoopiliselt ja antiutoopiliselt planeedilt Pljuk.

Orkestrite likvideerimine. Nagu ütles filmis üks asjalik tegelane А Скрипач не нужен, родной.

    Eile hilisõhtul hakkasin selle uudise peale kuuldavalt oma mõtteid jagama, lahkasin seda fenomeni, kuidas reformaritel ei ole kunagi raha ja alati näevad nad võimalusi vaestelt raha ära võtta, kuidas suures plaanis saavad kannatada need põhiväärtused, mille nimel meil on vaja Eesti Vabariiki pidada jne  jmt  ja taas ja aina öeldi mulle, et 

loe mida kirjutab Pärt Tarvas Ekspressis.

 

Lugesin täna...  nojah, pole mul vaja hakata vaeva nägema, mõtted on nii kattuvad. siin 

 

Lõpetuseks Gija Kantšeli väike teos,

 Giorgi Daneliale pühendet. 

Me oleme...

 Ülikooli botaanikaaia jõepoolse müüri taga on taas õide puhkenud kaks Sahhalini kirsipuud. 

Kuna nad on sealt Kaug-Ida poolt, siis õitsevad tavaliselt ka varem kui muud kirsid. Vaatasin neid kaugemalt ja lähemalt. 

Ja seejärel suundusin Oa tänavale ja laveerisin kraavi ja piirete ja masinate vahelt kuni kaevetööde alani, kus puhastatakse välja Tartu piiramise ja ründamise aegu tublide linnakodanikest linnakaitsjate poolt teise ilma saadetud moskoovia sõdurite skelette.

Ühishaudades, viies-kuues kihis üksteise peal. Elu on üürike ja kõik on kaduv, aga neil, kel on olnud õnnetus olla moskoovia soldat, on elu ikka hoopis üürike ja väga kaduv.

                                                    

Kohe-kohe on käes 9. ja siis tähistavad kohalikud moskooviameelsed oma võidupüha ja ametlikult tähistatakse Euroopa päeva, vägagi olemuslik segadus. Millest mõteldes kerkib mul meelde tänastest uudistest, et endine EV kaitseväe juht, kõrge ohvitser ja praegune eurosaadik Terras olla kaotanud vaimse tasakaalu ja lärmanud Tallinna lennujaamas ning mõni tund hiljem oma käitumist kommenteerides suutis veel kirsikeseks tordile ütelda (tsiteerin Delfis toodut): 

Terras nendib: "Eestlased, midagi pole teha."

 

Vaevalt ta oskab selles lauses väljendatut kahetseda ja häbeneda. Aga kui ta kuidagi vormi täiteks otsustakski endale kuuli pähe lasta, siis vaevalt seal leiduks mingit elutähtsat organit, läbi kolba, läbi tühjuse ja jälle läbi kolba välja. 

Aga tõsisemate teemade juurde. Seoses Teise Ilmasõjaga ja moskoviitide lugematute ohvritega "võidu sepistamisel" jmt, võiks Eesti vene koolides olla soovitavaks lugemiseks (mis mul viga soovitada, kes seda ikka kuuleb/kuulda võtab, eksole) Н.Никулин: Воспоминания о войне. Raamat on ka netis mitmel saidil kättesaadav, vt nt https://bessmertnybarak.ru/article/nikulin_vospominaniya_o_voyne/ .

Väga valgustav ja kainestav raamat. 

Ma usun, et seis on palju parem, kui Iggy Pop alljärgnevas loos pajatab, võetagu seda siis pigem hoiatusena ja lootkem, et see pole prohvetlik nägemus.