Translate

pühapäev, 25. juuli 2021

Suvine taas

 Olin sel nädalal Võrumaal ja eemal  netist, nutist, uudistest ja  tüütust plärast. Leebed ilmad, ilus loodus ja kenad inimesed. Järvel sõidetud, kalagi püütud, ujutud. Ei teinud sellest idüllist ühtegi pilti. Siiski -  mõned suvised pildid on sellest, kuidas noort piiritajat lendama tuleb õpetada. 


No mis teha, kui leiad abitu linnupoja sõidutee servas väga kohmakalt mööda maad liikumas. Õnneks olid tiivad terved,  lind korras, vaja vaid kärbseid ja parme püüda ning väikese harjutamise tulemusena hakkas  taipama, et noka otsa torgatud putukas tuleb alla neelata. Nüüd on lind headesse kätesse usaldatud ja küll ta elu pärast üht õnnetut päeva jälle lustiliselt ja lennates  edasi läheb. 

 

(Piiritajale lendamise õpetamiseks tuleb tema peopesale võtta (kummikinnas peaks käes olema!) ja kätt üsna kiiresti ülevalt alla tõmbama, mistõttu tema tiivad füüsika toimel laiali lähevad, instinkt juhatab õigeid liigutusi tegema jne.) 


Tulin sellest nö isolatsioonist tagasi ja infoväljale kappama ja midagi pööraselt rõõmustavat ei leidnud. Uus tselluloosi tehase plaan. Mula rohepöördest võib ju ajada, aga metsa peaks ikka korralikult raiuma, eksole. Ja vee läbi tehase laskma, muidu voolab niisama. Kui siis metsa enam ees ei ole, on tuhamäed ka kaugemale näha. Ja väike mereveereostus Sillamäel käib hea elu juurde.

Vabadusvõitleja Enn Tarto lahkus siit ilmast. Poliitikutest oli ärasaatmisel näha Ratast ja Lotmani ning mõnda inimest endistest konservatiividest, Tartu linnapea oli kohal, Mart Niklus, Lagle Parek ja Eve Pärnaste muidugi. Seoses Nikluse ja Tartoga meenub lugu, kuidas Tarto saabus vangilaagrisse, kus varem oli istunud Niklus,  juhtkond ja valvurkond olid mures, et läheb jälle suureks jamaks, tuleb ülitülikas eestlane jne. Aga rahunesid maha, sest Tarto oli väga stoiline ja rahulik poliitvang, kes ei kuulutanud pidevalt välja näljastreike ja ei kirjutanud kaebusi.  

Uut presidenti pole ikka veel leitud ja istuv vana president korraldas praamiõnnetuse ja pani ühendusele  Saaremaa ja Hiiumaa ning mandri vahel punni ette.  Muidugi ta ei ole süüdi, ma tean. 


Igapäevased numbrid kasvavad, peagi on kolletel ka ilusamad nimed kui eelmistel, punk ja rock kolle, folkkolle, ooperikolle, koguperekolle jne. Kolmas laine tuleb meeleolukalt, aga neljas laine novembris saab olema üsna nõme - uus tüvi, kolmandad süstid jmt, selge see, pole vaja bussijaama mustlaseidel ennustadagi lasta.

Aga jupp suve on veel ees, tomatidki puha rohelised, liblikaid ei ole veel viitsinud pildile püüda ...

 

Ühe Võrumaa liblika pildi siiski tegin, olgu see lootuse ja muutuse, lõputute võimaluste ja täiustumise sümbolina hea enesetunde nimel siia lõppu lisatud. 

 


teisipäev, 13. juuli 2021

Piisavalt suvine

 Foto kahe põrnika ideaalsest pulmareisist pildistasin 8. juunil 

ja see oli palav päev. Aga läks veel kuumemaks. Maanteedele pandav asfalt ei tahku, puudelt langevad kuivanud lehed, börsil on labiilsed väikeinvestorid, kes punaseid numbreid nähes tormavad odavalt müüma, ametlik seisukoht viiruse leviku suhtes on fatalistlik ja neljapäeval kõrbes mu arvuti toiteplokk läbi. Vaatasin nurgas seisvasse doonorarvutisse ja võtsin mitmeks päevaks pausi, enne kui hakkasin raali lahti kruvima ja asendusjupi juhtmeid paika sättima. Aga...

kolme ja poole päevaga vaatasin ära kõik neli hooaega sarjast The Good Place. ! ! ! HA!

(Ausa ülestunnistusena pean lisama, et külastasin vahepeal ka Luunja Kultuuri- ja Vabaajakeskust ning vaatasin H.Visnapuu ja L.Otsa näidendit "Keisri usk". L.Otsalt tahaksin küsida, kas ta tõesti usub, et etenduse lõpus lavale rivistatud näitlejate poolt esitatav muistne rahvalaul tagab, et publik saab katarsise?  Kas seda ei ole juba liiga palju kordi tehtud? Aga muidu polnud vigagi.)

The Good Place on lahe sari. Seal on isegi paar prohvetlikku kohta (segatuna absurdiga, mis näitab uues valguses, millised kannatused võivad tabada inimkonda, kuna keegi oli otsustanud süüa nahkhiirt (nagu nad väidavad), (UWAGA! spoiler! - sarjas pajatab tegelane haiguspuhangust, mis puhkes, kuna ta suudles nahkhiirt - see on tegelikult väga tähtsusetu detail TGP-s). Lisaks mitmel tasandil huumorile ja pakutavatele algteadmistele moraalifilosoofiast, ports ebazen'i, paratamatud paralleelid Dantega (kelle surmast peagi möödub 700 aastat) jpm.



Ah et kõik peale minu olid seda juba vaadanud... Muidugi.

esmaspäev, 5. juuli 2021

Ei toidupost, ei reisipost

 Hea hommikune munapraadimislaul


Kõlbab nii hot dog'i jäljendava omleti 

 

 

(riivitud kartul üle panni laotada ja praadida kuldseks võrguks, lahti klopitud muna (antud juhul rohelise tilliga segatud, mõistagi pisut soola ja pipart) peale valada, hiljem puistata peale riivitud juust ja lisada juustuleht, siis viimaks praetud viiner/vorst  ja kokku rullida; viie minutiga jõuab küll, kui kasutada kahte panni)


kui ka œufs bénédictine või Eggs Benedict'i valmistamisel 

 
Käisin eile Piusal ja minust sai karjääriujuja (fotol veesilm karjääris). 
 



 
Sellist Piusa koobaste pilti on tehtud kindlasti sadu
 
 ja tuhandeid kordi, nüüd on minul ka isiklik pilt 
olemas.
 

Külmad koopad, värvilised liivad


ja liblikad (pildikeeles on lihtsam seda edasi anda ja hoiab ka ruumi kokku),




ning muud Mägi-Eesti lõputud võlud ja mõnud lisaks.





pühapäev, 27. juuni 2021

1984 ja Valgevene

Eile oli Vanemuise suvelavastuse esietendus Kammivabriku sündmuskeskuses, Orwelli 1984 instseneering. Käisin vaatamas ja nägin, kes olid ennast selle sündmuse puhul näitama tulnud. Teema on ikka piisavalt kuum ja trendis, et meelitada ligi tähtsaid isikuid. Viimased jagunesid isikuteks ihukaitsjatega ja ilma. Ja ajakirjanikeks, kes vb toibuvad kunagi suvetrallarite ülevaadete koostamisest ja vahelduseks joogitopsiga ja erinevate sõrmemärkidega 100 foto galeriidele publitseerivad sündivate suvelavastuste arvustusi. (Kuna mul läks 30 sekundit, et meelde tuletada sõna "arvustus", siis ma ei püüa kelleltki seda leivatükki eest ära rabada. Vaid üldistatult märgin, et 1984 lavale toomine on õige ja hea; lavastus ise jäi aga kuidagi liiga ühtlaseks, vähekontrastseks, emotsiooni lainepikkus eriti ei kõikunud, üksikud kohad olid lavastatud traditsiooniliselt ekspressionistlikult (mitte et ma midagi teaks eesti teatri ajaloost vmt) ja osa kulges nagu laul Tuulevaikus meeskoori esituses ooperist Kihnu Jõnn  (mehed trümmis vaevaliselt sõudmas läbi udu) vmt.  Publik sai vaikselt kihistada vaid 1,3 korda.) 

Lõppude lõpuks - nii head raamatut ei filmiks ega võrdväärselt heaks lavaprojektiks ei ole võimalikki ümber vormistada. 

Eheda ja meeldejääva ning ereda elamuse saamiseks tuleb võtta 1984, eemaldada ja asendada kaaned, välja rebida esileht, sõita Valgevenesse ja elada kaasa sellele, kuidas luka kütab seal sõjaseisukorra meeleolu ja õpetab teisitimõtlejaid kahetsema, ülestunnistusi andma ja võimu armastama. 


Garanteeritud, te ei pettu. Ja ilmselt jääte vahele ka. Pole välistatud, et mõne kuu või aasta pärast jõuate tagasi Eestisse ja vaatate ringi värske ja heldinud pilguga. 

Lisatud pildil murtud endine võimukriitik tunnistab üles kõik enda ja teiste kuriteod Valgevene, selle rahva ja palavalt armastatud juhi vastu. Sellel tasemel õudust on väga keeruline lavastada ja näidelda. 

Jah, just see toimub 21. sajandil ja aastal 2021. "Oi kas tõesti?" reaktsioonide mängimise võib juba lõpetada.


teisipäev, 15. juuni 2021

Möödunud on 100 aastat

 1921. aasta näljahädast Venemaal. Üks näljahäda paljude hulgast, mis idanaabrit on tabanud.

Mõned väljavõtted 

Tallinna Teatajast (nr 232; 7. oktoober 1921)  ja Postimehest (nr 203; 8. september 1921)

 



Ja üleskutse (ei mäletagi millisest ajalehest just)

 Eesti Punase Risti president 

Hans Leesment


 

 

 

 

 

 


Ja välisministri ettepanek valitsusele (EW oli vist esimene riik ja valitsus, mis hakkas Venemaad sel ajal abistama)

Tore

  Ja otsus abistatavate nälgivate laste maksuta vedamisest rongidega Inglismaa poole


 Ja sarnast abi osutasid ka Läti ja Leedu.

 

Leedu abi, rong toiduainetega 



Kuidagi tuttava välimusega vagun, kas pole?

20 aastat hiljem vurasid sellised jälle ida poole ja viisid surmalaagritesse ja näljasurma vahistatud eesti, läti ja leedu mehed ja küüditatud naised-lapsed.  

Järeldused...

 

 


laupäev, 5. juuni 2021

Seen ja niisama leierdan

Miks puraviku pilt? Aga küsigem hoopis, kuidas on võimalik, et leidsin 2. juunil, rohust puraviku. 

Sireli õitsevad, kastanid õitsevad, aga puravik juba kasvab. 

Juba.

See on mingi ettekuulutus:

 nt et valitsus langetab septembris alkoholiaktsiisi;

või kerkib ootamatult rohujuuretasandilt vägev valitseja;

või on tulemas hea seeneaasta.

Kuid ärgem laskem seenel end hälvitada, vaid mingem kohe teemasse, millesse iga aktiivne kodanik peaks praegu panustama ja arutlegem, kuis õnnestuks leida üks täiuslik inime ja kes ehk milline tema on.   

 

Kõik juba arutlevad ja üldine nõutus kasvab.

Nimelt - 

Eesti otsib presidenti. Uut. Aga pole võtta. Meri oli selline rahvusvahelise läbilöögi võimega, Rüütel mõjus veenvalt suvistel rahvakogunemistel ja asulate ning külade lavadel, Ilves oli dj, teadis trende, käis punklaualupeol, oli väheke glämm, Kaljulaid on positiivset kaastunnet esile kutsuv igiebaküps püüdlik naabritüdruku tüüpi etleja, kelle puhul mõnd ehk valdab tunne, et parem osa publikust usub ja jagab ta tundlevaid siiraid puhanguid...;  selline "Pole artiste vaja, ma laulan teile parem ise!" "Jeee!" 

Kes oleks selles reas järgmine ja milline tegelane? 

15 minutit püüdsin selle üle juurelda, aga lõpetasin mõttega, et teeks võileiva. Miniröst Kodusai, õhemast õhem sink ja selle vahel kitsejuust - läks võileivamasinasse.       Hmmm...

Pole paha. 

Poliitilise sümboltegelase puudumine on senise erakondade ja valitsemise viimase ca 10 aasta arengute tulemus. Liiga kaua ja silmatorkavalt palju on riigi valitsemise juures olnud nomenklatuurset tühisust ja ülbust. Sellisel pinnal ei saa tekkida poliitikut või ühiskondlikku elu mõjutavat autoriteeti või kodanikuühiskonna liidrit, kellest saaks süsteemist üle ulatuv ja tunnustatud president. 

niisiismissiis... vahepeal... muidu...  Luka sigatses, korjas oma õhuruumist lennuki ära ja sai selle seest blogija kätte ja jagab seletusi, mille üle iga följetonist võiks uhke olla. 

Samas kõrval mordoris, nagu hiljuti taasoletasin, muutub olukord mistahes opositsiooni jaoks päevadega järjest lootusetumaks, ametlik propaganda on juba asunud "ajaloolist tõde jalule seadma" GULAGi osas, mis olla enamusele vangidest olnud hea elukeskkond ja väga soodne võimalus alustada sotsiaalse liftiga liikumist üles. Ja praktilise sammuna plaanitakse laagritest taaskujundada töölaagrid. 

Kuidas küll nii, jah, nagu polekski olemas Solženitsõni raamatuid ja Šalamovi jutte?! Pole orkide rahval mitte mingit kollektiivset ajaloolist kogemust. Mälu asemel on propaganda müüdid stalinlikust kuldajastust. Ammugi ei ole tekkinud üldist põlglikku suhtumist platnoidesse ja urkadesse-eliiti, kes röövib moskoovia varasid ja viimasel ajal on hakanud juba hulgaliselt vahistama ja ei näe mingit probleemi poliitiliste vastaste tapmises. 

(Kumb on ägedam kuju, kes määrab pikemaid karistusi ja rohkematele, kas luka või voldemar, pole veel lõplikult selge. Kas kõiksuse üle valitsev ja kõike korraldav printsiip lubab kaua eksiteerida kahel esteetiliselt ja eetiliselt sedavõrd eemaletõukaval tüübil, kui nad on tõsiselt hoogu läinud, on tõsine küsimus.)   

Tahaks tsiteerida Šalamovit (Ilona Martsoni heas tõlkes, vt Kolõma jutud): "Kuid platnoid - nemad ei ole inimesed. Nende moraal mõjutab laagrielu piiritult ja igakülgselt. Laager - see on terve täiega negatiivne elukool. Midagi kasulikku, vajalikku keegi sealt kaasa ei saa (...). Iga laagrielu minut on mürgitatud minut. Seal on palju sellist, mida inimene ei peaks teadma, ei peaks nägema, aga kui näeb - siis on parem ära surra. (...) Vabaks saades ta näeb, et pole laagriajal mitte üksnes jätnud edasi minemata, vaid et tema huvid on ahenenud, kesisemaks ja tahumatumaks muutunud. Moraalsed tõkked on kuskile eemale nihkunud. Tuleb välja, et on võimalik toimida alatult ja ikkagi edasi elada." jne,  jmt. 

Töölaagritega on aga selline probleem, et toodangut on ju vaja järjest rohkem anda ja seepärast on aina enam vaja uut tööjõudu ja kuna ettevõtted ja jõustruktuurid on tihedalt põimunud, siis viimased püüavad ka oma huvides sinna rohkem värsket inimmaterjali saata. Kõik nii sarnane kauni nliidu ajale, seega küllap meelepärane vanadele gebistidele ja laiemalt revanšistliku vaimustuse tõusulaine loomulik osa.

kolmapäev, 19. mai 2021

süKu kju ku

Kirsid puhkesid õide eelmise nädala algul, just vahetult enne kui ilmad läksid väga tuuliseks ja õied pudenesid juba neljandal või viiendal päeval. Aga Kanzan kirss hakkas õitsema alles paari päeva eest. Kirss õitseb ja vihma sajab. Pudel saket ootab kapi peal. 


Vaatasin Gija Kantšeli intervjuusid ja kuulasid mõnd tema teost. Ja sel moel jõudsin filmini 

Kin-dza-dza!, mida ei olnudki varem vaadanud. 

Film tekitas kummalisi assotsiatsioone/seoseid. 

Esmalt muidugi planeet Pljuk, mis on tühi kõrb; teiseks kohalik keel, milles on umbes kaheksa sõna (tikk, nina külge kinnituv rõngas kellukesega, kosmoselaev,  koslaeva üks detail, võimuesindaja, kast vangi hoidmiseks, ropp sõna ja viimaseks - sõna "ku", mis asendab kõiki ülejäänud sõnu).

Kuku, KuMu, süKu. Jajajaa!

(süKU - kaks korrust parkimismaja ja selle selga raamatukogu ja muuseum ühendatuna. Kju!)

Miks mitte ehitada uus Estonia teater sama valemiga, nt kolm korrust parkimismaja ja teater selle otsa.   Hea kui sellega seoses saaks maha võtta ka puid ja likvideerida mõne pargi. Sest pargid on meil nii inetud, et need polegi õigupoolest pargi nime väärt. Kju! Vähem koledaid parke!

CUR NON?


 

Päev-paar läks mööda ja elu pakkus taas midagi tuttavat düstoopiliselt ja antiutoopiliselt planeedilt Pljuk.

Orkestrite likvideerimine. Nagu ütles filmis üks asjalik tegelane А Скрипач не нужен, родной.

    Eile hilisõhtul hakkasin selle uudise peale kuuldavalt oma mõtteid jagama, lahkasin seda fenomeni, kuidas reformaritel ei ole kunagi raha ja alati näevad nad võimalusi vaestelt raha ära võtta, kuidas suures plaanis saavad kannatada need põhiväärtused, mille nimel meil on vaja Eesti Vabariiki pidada jne  jmt  ja taas ja aina öeldi mulle, et 
loe mida kirjutab Pärt Tarvas Ekspressis.
 
Lugesin täna...  nojah, pole mul vaja hakata vaeva nägema, mõtted on nii kattuvad. siin 
 
Lõpetuseks Gija Kantšeli väike teos,
 Giorgi Daneliale pühendet. 






laupäev, 8. mai 2021

Me oleme...

 Ülikooli botaanikaaia jõepoolse müüri taga on taas õide puhkenud kaks Sahhalini kirsipuud. 


Kuna nad on sealt Kaug-Ida poolt, siis õitsevad tavaliselt ka varem kui muud kirsid. Vaatasin neid kaugemalt ja lähemalt. 


Ja seejärel suundusin Oa tänavale ja laveerisin kraavi ja piirete ja masinate vahelt kuni kaevetööde alani, kus puhastatakse välja Tartu piiramise ja ründamise aegu tublide linnakodanikest linnakaitsjate poolt teise ilma saadetud moskoovia sõdurite skelette.

Ühishaudades, viies-kuues kihis üksteise peal. Elu on üürike ja kõik on kaduv, aga neil, kel on olnud õnnetus olla moskoovia soldat, on elu ikka hoopis üürike ja väga kaduv.

                                                    


Kohe-kohe on käes 9. ja siis tähistavad kohalikud moskooviameelsed oma võidupüha ja ametlikult tähistatakse Euroopa päeva, vägagi olemuslik segadus. Millest mõteldes kerkib mul meelde tänastest uudistest, et endine EV kaitseväe juht, kõrge ohvitser ja praegune eurosaadik Terras olla kaotanud vaimse tasakaalu ja lärmanud Tallinna lennujaamas ning mõni tund hiljem oma käitumist kommenteerides suutis veel kirsikeseks tordile ütelda (tsiteerin Delfis toodut): 

Terras nendib: "Eestlased, midagi pole teha."

 

Vaevalt ta oskab selles lauses väljendatut kahetseda ja häbeneda. Aga kui ta kuidagi vormi täiteks otsustakski endale kuuli pähe lasta, siis vaevalt seal leiduks mingit elutähtsat organit, läbi kolba, läbi tühjuse ja jälle läbi kolba välja. 

Aga tõsisemate teemade juurde. Seoses Teise Ilmasõjaga ja moskoviitide lugematute ohvritega "võidu sepistamisel" jmt, võiks Eesti vene koolides olla soovitavaks lugemiseks (mis mul viga soovitada, kes seda ikka kuuleb/kuulda võtab, eksole) Н.Никулин: Воспоминания о войне. Raamat on ka netis mitmel saidil kättesaadav, vt nt https://bessmertnybarak.ru/article/nikulin_vospominaniya_o_voyne/ .

Väga valgustav ja kainestav raamat. 

Ma usun, et seis on palju parem, kui Iggy Pop alljärgnevas loos pajatab, võetagu seda siis pigem hoiatusena ja lootkem, et see pole prohvetlik nägemus.



 



teisipäev, 20. aprill 2021

20. ja 21. paralleelid

Ma loodan, et nädala lõpus hakkab esimene kirss õitsema. Juhul kui ilm väga jahedaks ei pööra. Muidugi lubatakse, et pöörab. Aga olen nii optimistlik. 

Juhtusin pealiskaudselt uurima, et mis siis toimub turgudel tähenduses aktsiad, fondid, börsid jmt. Ning  jäi mulje, et osa väärtpaberitega toimuvast ja turgude hea seis tulenevad sellest, et optimistlikud ja seiklushimulised inimesed, kes ju massiliselt kodus peavad istuma, on hakanud väikeinvestoriteks ja kauplevad järjest suurema õhinaga. Seepeale võtsin jälle riiulist Marxi raamatu Groucho and me (The Autobiography of Groucho Marx by (of all people) Groucho Marx). Ja lugesin esmalt neid peatükke, kus kirjeldatakse suurt börsipalavikku ja sellele järgnenut ca 100 aastat tagasi. Seal oli ka mõistlik mõttetera, et kui väärtpaberitest hakatakse kirjutama esilehtedel, on aeg börsilt jalga lasta. Kui praegune olukord kestab kuni sügiseni, mil osa pensionide rahast inimeste kätte jõuab, siis ehk saame näha mõnda aega kestvat hoogsat investeerimispidu. 

Ja kui pandeemia saab läbi ja kõik tüved on langenud nagu RMK lageraie järel, kas siis kordame 21. sajandil veel kord ka möirgavaid 20ndaid?

Jälgin harjumuspäraselt moskoovias toimuvat, eesti analüütikute ja poliitikute seisukohti ja arvamusi sel teemal eiran, aga mõni ikka puutub kätte ja olgu toodud üks üsna tüüpiline näide:

Indrek Kiisler ja EV istuv välisminister arutavad ERR-is:

"Venemaa ja Nõukogude Liidu ajaloost teame üsna palju samme, kus dissidendid või riigile mittesobivad isikud saadetakse riigist lihtsalt minema. Kas Eesti oleks põhimõtteliselt valmis andma Aleksei Navalõile varjupaika? Kui ta seda ise sooviks?

Ma usun, et Eesti kaaluks seda tõsiselt. Kuid Aleksei Navalnõi on see, kes otsustab, et millisesse riiki ta sooviks pöörduda, kui Venemaa teda välja lubab. See oleks loomulikult väga tervitatav, kui Venemaa pakuks sellist võimalust härra Navalnõile." Tsitaadi lõpp.

Esiteks võiks teada, et erinevalt n liidust, kus tõepoolest võeti teisitimõtlejatelt mõnel korral (kuni perestroikani oli neid kordi väga üksikuid ja enamasti seotud emigreeruda soovivate juutidega)  kodakondsus ja saadeti riigist välja, moskoovias praegu seaduse järgi ei ole võimalik sündinud moskoovia kodanikuga seda teha. Teiseks võiks aru saada, et praegu ei ole vähimatki põhjust arutada selle üle, et AN tahaks kuhugi teise riiki suunduda, kogu loo iva on otse vastupidine. Ja mida välmin väga tervitatavaks peab? Arusaamatu hoiak, et "Venemaa teda välja lubab" ja "pakuks sellist võimalust". Nagu mingi kooliõpilane/lapsuke avaldaks omi mõtteid. 

Samal ajal liigub lehekene prokuratuurist kohtu poole, et Navalnõi Korruptsioonivastase Võitluse Fond kuulutada mordoris ekstremistlikuks organisatsiooniks. Mis tähendab, et kõikvõimalik jälitamine ja repressioonid võivad tabada sadu ja tuhandeid Navalnõi vabatahtlikke abilisi, kuna selle sammu eesmärk on kogu antud liikumise likvideerimine. Sel on mingi ajalooline paralleel Helsingi gruppide likvideerimisega eelmise sajandi 70ndate ja 80ndate vahetusel, kuid antud juhul on mordor märksa barbaarsem kui Brežnevi aegne nn kommunistide võim, ehkki ka see oli hull küllalt. Kas kõik liigub mordoris tuntaval suletuma ühiskonna poole, kus kaovad viimasedki võimalused poliitiliste erimeelsuste väljendamiseks ja voldemar muutub autoritaarsest juhist täiemõõduliseks ja tuntavalt hullumeelseks diktaatoriks, seda vb mõjutab homseks planeeritud demonstratsioonide ulatus. Kui suuremate linnade tänavatele tuleb rohkem kui pool miljonit protesteerijat, siis on väike lootus; kui vähem, siis langeb lähipäevil mordori peale pilkane pimedus vähemalt kümneks aastaks. 


 

Et siis korduvad 1930ndad? "Võime korrata," ütlevad orkid.

Hr Toomas Ilves säutsus kurjalt, et peaks kõik moskoovia kodanikud panema raudse eesriide taha, mis on esmapilgul muidugi selline siiras ja julge jne seisukoht, aga ega TI vist tea, et voldemari sõpradel ja nende pereliikmetel ja teistel suurtel sulidel seal on juba ammu mitu kodakondsust ja neid lihtmoskoovlaste probleemid selles osas ei taba.  

Kogu kordamise ja ajalooliste paralleelide sekka tasub mainida, et asjatu oleks loota, et mordor võiks kokku vajuda nagu n liit, see ei päde, sest majanduslik alus on põhimõtteliselt erinev ja midagi "teaduslikult korraldatud" plaanimajanduse kollapsi sarnast kahjuks korduda ei saa.


 

esmaspäev, 12. aprill 2021

Liblikad ✅ kevad ✅ sõda 😼

 Eilne päev täitis ootusi, harilikud kevadvaksikud 

👉
 

 


ja koerliblikad 

 👈

 

sebisid võsaservas, 

 

 

üks lapsuliblikas laperdas uimaselt ringi ja jäi kohe silma kahele metsikule jõmpsikale, kes kaotasid enda üle kontrolli ja meeletu jahikirega tõttasid õnnetut putukat püüdma. 👇


 

 

Liblikaga on mul mingi side, sest ehk olnuks huvi teda pildistada, aga nende lastega mul side puudub, ehkki tegin paar pilti noist väänikutest. 👎

 

 

 

 

Eelmises postituses andsin lubaduse midagi arvata orkide koondumisest Ukraina piirile ja viimast ähvardavast ohust; vahepeal on sel teemal kõikjal palju arvatud, pole neid arutlusi eriti jälginud; küllap on juba keeruline olla originaalne, aga sai lubatud, seega järgnevalt põgusalt puudutaks.

Suurte sõdade puhul on näha olnud, et sammud ja vastusammud, mida kõik pooled peavad vajalikuks heidutuse jaoks, võivad lõpuks viia nii kaugele, et enam tagasi keerata pole võimalik ja kõige lihtsam ongi kusagil natuke sõdida, misjärel peab muidugi veel sõdima jne kuni lõpuks ongi sõda kokku soperdatud. 

Samas on ka kogemusi, et järeleandmiste kaudu õnnestub suuremasse sõtta  tüürida. 

Antud juhul on kõige lihtsam oletus, et moskoviidid taovad trumme ja maksimaalselt viivad (poolsajandi suurima kriisi ähvardusel, tuumakonflikti võimalusel mängides) väed nn dnr-i ja lnr-i "rahvavabariikide" aladele. Samm sellel teel kaugemale oleks Krimmist edasi tungida (tuues ettekäändeks viimase varustamise veega).  Muidugi on see voldemari ja kremloidide jaoks sõda USA-ga, soov varakult näidata, et Biden pole Euroopa ega kellegi teise jaoks mingi julgeoleku garant. Sisepoliitiliselt on efekt muidugi nõrk, puhkev vaimustus moskoviitide juures jääb leigeks, aga raskel ajal asi seegi. Miks ma arvan, et kremloidid lisaks ähvardamisele ja vägede liigutamisele (krooniviiruse leviku pidurdamiseks on sõdurite paigutamine välilaagritesse muidugi mõistlik samm) üldse midagi teevad, põhineb sellel, et viimaste ümberpaigutuste käigus on voldemar kuberneride jm tähtsamate ametite peale nimetanud mitu kaitseministri klanni liiget ja järelikult on tal mingid soovid, mida šoigu peaks täitma. Samas võib tegeväes olla üsna palju neid komandöre, kes oskavad orkide tavarelvastuse ja sõdurite ettevalmistuse osas kainelt hinnangut anda ja nende jaoks ei pruugi lahingutegevusse astumine tunduda väga meelitav.  

Just saabus teade, et väljas olla 18 kraadi, seega siinkohal lõpetan. 😺



teisipäev, 6. aprill 2021

Madalrõhkkondmeeleolu

 Oli viljakas päev, täitsin tähtsaid pabereid ja pidasin ametnikuga kirjavahetust ja langetasin (väga piiratud hulgale inimestele) olulisi otsuseid. Samas olin mingis järjest edasi lükkuva, hommikust lõunasse, lõunast tööpäeva lõppu ja lõpuks homsesse töise aktsiooni ootuses ja sellest jäi tunne, et päev on kuidagi ebaõnnestunud. 


 

 

 

 

Täitsin neid ootustundide tühikuid lugedes erinevaid mälestusi, mitte kuulsuste omi, lugedes luuletusi, selliseid, mis varsti koos enamiku kirjandusklassikaga ära keelatakse, aga sellegi poolest ei ole piisavalt silmapaistvad, et avaldataks antoloogiates.


 Ma ei ole siin vist kunagi otsesõnu andnud mõnda lugemissoovitust, täna teen erandi ja soovitan 6. aprillist ja mõneti totralt kulgenud päevast ajendatuna lugemiseks neile, kel mingi huvi võiks olla 60ndate ja SF kontrakultuuri vastu ja tahaksid besuretowearsomeflowersinyourhair tilulilule vastukaaluks midagi paremat, lugeda Emmett Grogani Ringolevio't, mida seni pole viletsa tõlkega õnneks solgitud.   

Võiksin lisada veel mõned luuletused, mis ette sattusid (nt W.B.Yeats The Second Coming jmt), aga vaevalt sellest lõbusamaks läheb. 

Tahtsin täna-homme põgusalt kirjutada sellest, kuidas voldemar on plaaninud USA presidendile vingerpussi mängida ja saadab oma orke Ukraina piiri äärde, aga jääb mõneks teiseks korraks.  


Vormi ja sisu harmoonia nimel lõpetan hoopis täna avaldet Vasja Oblomovi uue looga.

neljapäev, 25. märts 2021

Algab Maarja-aasta ja tulevad Palmipuudepühad

Tänane päev on hea näide, kuis üks aeg võib mahutada palju vastuolulist, kuidas kokku langeb nii kurba kui rõõmsat. 

Maarja kuulutamise päev. Küüditamise mälestamise päev. Kevad on tulnud, Kuu on kasvufaasis.  Võiksime olla lootusrikkad, kuna juhtumisi või paratamatult on see ainus mõistlik valik. 
Alates esmaspäevast loobun laua taga töötamisest ja eneseisolatsioonist ning teen esimesed töösõidud, suur väljakutse või... Tartu on ju õdus ja hangunud olek hakkab juba harjumuspäraseks saama. Not responding signaali väljastamine on ka lihtne, peagi võiks olla juba refleks.


 Palmipuudepüha on mu lemmikpühi. Lapsepõlvest on udune mälestus üllatusest, et kord kevadel tõi ema koju mingid kahtlased valgete tuttidega oksad ja pani vaasi. Praegugi liigub jõe ääres inimesi, kelle ilme ja ekslev/otsiv pilk reedavad, et neil on plaanis jalutuskäigult tuppa viia peotäis noid oksi. 

Lugesin väikest raamatut, mida vahel ikka sirvin, see on Isa James E. Sullivan'i 

My Meditation on the Gospel.

Palmipuudepühaga seoses on selles häid mõtteid, mh juhib tähelepanu, et Jeesus teadis Jeruusalemma sisse sõites, et teda joovastunult tervitav rahvas vaid mõned päevad hiljem asub vaenajate poolele ning sestap' on JK eeskujuks, et inimesi tuleb sallida vaatamata sellele, et neil on vigu, nõrkusi, eksimusi jne.

Lihtsamalt väljendades - võta inimesi sellistena, nagu nad on, eksole. 

Ja teiseks, kui Jeesus ei ilmutanud erilist uhkust/vaimustust/rõõmu rahva hõiskamise üle, samuti ei teinud ta välja ka variseride poolt esitatud nõudmisest rahvast vaigistada. Tema ükskõiksus nende seisukoha suhtes on samuti heaks eeskujuks heale kristlasele. 

Let no fear of human respect cause me to move one inch from my convictions.

On 25. märts ja täna on seoses küüditamise mälestamise päevaga avaldatud päris huvitavaid õpilaste kirjatöid, omalt poolt sel teemal ei tahakski midagi lisada. (Hälbin. Seoses 30 aasta möödumisega iseseisvuse taastamisest on meedias viimastel kuudel avaldatud ka siukseid usutlusi ja kirjatükke, et tundub, nagu oleks plaanis viimastele kõbusatele kommunistidele/karjeristidele/kaasajooksikutele hakata EV ordeneid jagama nende panuse ja teenete eest, ennastsalgavuse, julguse  jne eest, käib  üle mõistuse. Sallimise proovikivi.)

(Hälbin edasi. Mõistuse vastu käib ka Mati Graf'i poolt uhkelt käibesse toodud mõiste "rahvuskommunistid".  (N liidu ajal võis ehk Leedu NSV juhtkonnas olla mõni, kes rahvuslike huvide eest mingil määral ja vahel seisis, aga ENSV-s kuni perestroika ajal toimunud ümberrivistumiseni ei olnud sest' õrna varjugi.) Jättes tähelepanuta, et "rahvuskommunistid" on üsna lähedal nimetusele "natsionaalsotsialistid" ja seega absurd kuubis igast küljest.) 

Täna on lisaks muule väike ja kandiline tähtpäev, mida peale minu tuletab meelde vb mõni üksik, või tähtpäevana keegi ei arvestagi. 1944. a 25. märtsil pühitseti  Isa Stanislaus Dobrovolskis Kaunases preestriks. Tema roll ühe väikese osa intellektuaalsemate eesti noorte vaimsuse allhoovuse kujundajana n okupatsiooni viimastel kümnenditel  väärib märkimist. 

(Hälbin taas. Leedu poole oli eesti mässumeelsematel noortel (ja eriti pärast 1972. a maikuud, mil end protestiks okupatsiooni vastu süütas Romas Kalanta ning selle järel toimunud demonstratsioone) 

                                                                  


 niikuinii eriline tõmme. Leedu KGB ja miilits püüdsid Kaunases ja Vilniuses  karvaseid terve 1972. aasta suve.) 

Ehk kannab Isa Stanislaus tänasel pidulikul päeval õndsate keskel eriti kirkalt säravat rüüd; aimdus... seletamatult, samas selgelt. Teema lõpetuseks üks tsitaadi temalt: "Mulle meeldivad rõõmsad inimesed." 

(Ütles ta ja loovutas pudeli konjakit leedu-eesti segaseltskonnale, kes juba kaks tundi oli püüdnud vestlust katkestavaid naerupahvakuid alla suruda, et majaperemeest mitte häirida, kuna Isa Stanislaus puhkas õhtupoolikul, enne kui vastu ööd hakkasid tema kiriku juurde saabuma autod/inimesed ("kommunistid" nagu neid nimetasid kohal viibivad leedulastest abilised), kes tulid salaja lapsi ristima.) 

Oma suure elukogemusega ja pärast aastate vältel kuuldud loendamatuid pihtimisi, oli tema inimestetundmine muidugi eriline. Sellistest inimestest on alati puudus, aga praegu on nad eriti nõutud.

pühapäev, 7. märts 2021

Veel kevadest ja vanadel teemadel

Möödunud nädalal oli päikest, mõned jalutamised selle paistel jalutatud. Emajõe ääres toimusid tuntavad muutused kord siia ja siis jälle sinna. Parimad vara-, eel- ja protosuve hetked nägid välja nii 👉

Isegi hakkasin korra pajatama, et "käisin Emajõe ääres ujumas..." ja taipasin, et läks valesti, parandasin siis, et käisin jalutamas ja kuulajad rahunesid. 

 Lisaks  kaasjalutajatele ja püsipartidele kedagi muud näha ei olnud, ju vastu kevadet on igasugu olevustel kõige mõnusam magamise aeg. Mõni konn teeb korraks ühe silma lahti ja siis mõtleb, et ei, magan veel paar nädalat. 

Ja ilus värske lumi tõelise kevade eel rõõmustab meid taas ja taas. 





Aga lindude elu käib teisiti ja aedporr omas loomulikus kepsakuses kihutas mööda puutüvesid ja küljelt on ta pisut paremini märgatav, selja muster sulab koorega üsna kokku (peitepilte tegin, ei hakka lisama). 👇


 Nagu eelmisel, nii ka sellel aastal, tuleb märtsi alguses pidada mõned sünnipäevad. Toredad asjad muidugi, aga praegu korraldatud  võimalikult hajutatult ja hõrendatult. Osa kutsutuidki vabandab ja loobub. Eelmisel aastal oli osalisi arvukalt ja mäletatavasti oli ka vahetult Põhja-Itaaliast naasnud külaline. Nüüd on Tallinn uus Põhja-Itaalia ja sealt tuleb kohe mitu inimest. 

Üsna kummaline on jälgida, kuidas reaalne olukord moondub mitmesuguste pseudoinitsiatiivide ja spinnide ning ebatõlgenduste ja kõverpeegelduste vahel ja läbi. President rivistas oma kaaskonna  seaninaks ja tormas vaktsineerima. Vaene naine peab ju aprillis sõitma Afganistaani. 

Ränk saatus, nagu eesti poistel 1980-1988.  

(Naistepäevaks sõidab Hispaaniasse ka. Vabatahtlikult abiks, nagu ennemuiste (1936-39).


Rääkima digipöördest. Kahjuks on hispaanlastel nüüd uus kuningas, Juan Carlos oleks vb vaikselt omaette porisenud  ¿Por qué no te callas? 

Igatahes hispaanlased on rõõmsad, et me proua president sel Eestile raskel ajal on pärast Vabariigi aastapäeva leidnud endas nii  palju jõudu, et saab külastada Madriidi.)  

First we fly to Spain, then we take Kabul.

Siit-sealt kõlab üleskutseid, et tähtsam osa bürokraatlikust ja kontoriplanktonist tuleks eelisjärjekorras vaktsineerida. Valitsuse liikmed muidugimõista. 

(Meenus  juhtum, kus kapten ajas kruiisilaeva Costa Concordia karile, sealt päästepaadis põgenes ja asus paadist enneolematu innuga päästetöid korraldama. (Karistuseks määras Itaalia kohus 16 aasta pikkuse vangistuse.))   

Koomiline on selle päästkuendkessuudab meeleolu levides muuseuminõukogu erakorralise ja laiendatud koosoleku pöördumine kultuuriministri poole, milles palutakse seoses krooniviirusega igasugu asju, mh ka vaktsineerimist kõrvu õpetajate ja muude haridustöötajatega. Muuseumidest on ammugi saanud kultuurihooned, nende kunagine mõte on unustatud ja käib aktiivne tegevus etenduste ja kontsertide korraldamisel. Sel ajal kui muuseumitöötajad krabistavad laudade taga ja püüavad meeleheitlikult oma tööd mitte ära teha. Saavutused fondide inventeerimise tempode vallas on rekordite raamatu väärilised.  Muuseumitöötajate põhimassi esmatähtis ülesanne on olemas olla, selleks, et vajalikele, ajutiselt ameti kaotanud olulistele isikutele, saaks luua muuseumi direktori ametiposte, à propos. 

Aga see kõik pole oluline.


 

 

Kuna planeedid olid õiges kohas, temperatuurid paigas, hõõrdetegur välja arvestatud, õige viskoossus määratud, liigutused sujuvad, meeled keskendunud, siis sai täna hommikul tehtud mitu tornaadoomletti.   

Ei teagi kohe, mis nüüd järgmiseks.
Kuidas seda saavutust ületada.


 






 

pühapäev, 28. veebruar 2021

Varakevadiselt ebakindel, muutumises

Hommikul püüdsin taaskord (st kolmandat korda) valmistada tornaadoomletti. Pool võitu, st kaotus, vähemalt tiiru oleks pidanud munaspiraalile veel lisama. Aga mind ei murra, varsti teen ära ja panen pildi ka. Tornaadoomleti väljakutsele võivad vastata vaid kõige profimad, tugevamad ja tasakaalukamad tegijad, kellel on ette näidata kuhjaga õnnestumisi töös ja eraelus, sest nõrku haarab panni, munade ja pulkadega abitult manipuleerides lootusetu meeleheide, enesehinnang kukub üle serva ja algavad pikad ning nutused kõned sõpradele ja sugulastele. 

 Varakevadised päevad. Veider segu ebaselgusest, pikalevenivast ajutisusest, haletsusväärsusest, mida koondkehastab laskuvas pimeduses mööda spordipargi suusarada kihutav viimane fanattsuusataja. Vähemalt korra nädalas heliseb telefon ja kellelgi on soov mind kuhugi teise linna meelitada, kellelgi on vaja töist abi. Olen nõutud, aga üldse ei tahaks praegu midagi kusagil kodust eemal ette võtta, majutuda, toituda, õhtuid veeta jmt. 
 


Erinevalt kõhklevast valitsusest näitas Ilmataat möödunud nädalal, et tal on nii otsustavust kui ka hea huumorimeel ja korraldas mõjusa lockdown'i - teedel ja tänavatel kiilasjää, lisaks veel katustelt kukkuv lumi ja jää; tähendab - pole vaja asjata ringi lööberdada. 

Kõige kangekaelsemad pandi kipsi. 

Aasta tagasi pöördusin Muutuste raamatu poole, sain sealt vastuse küsimusele, et mis see krooniviirus tegema hakkab, täna võtsin uuesti kollakaks tõmbunud raudrohu varred ja seoses teise lainega esitasin umbes sama küsimuse. Vastus erines eelmisest, aga tehniliselt oli väga huvitav, sest mingeid variatsioone ei pakkunud ja erinevaid tõlgendusvõimalusi ei jätnud. Ja omas lihtsuses tundub liigagi päevselge.   



Olukord on aluseid raputav ja täis ootamatusi. 

Tuleb olla visa ja tegutseda sihipärasel, jätta kõrvale isiklikud ambitsioonid ja mitte mõelda omakasule, lähtuda puhastest ideaalidest, valitseda elude hoidmise ja kõrgemate kultuuriliste väärtuste  vaimus.  

  雷神 👉

Saabub kevad koos äikesevihmadega, kõuekõminas taastärkab elu, algab kasvamine ja loomine. Kõik ärkav on kantud siirast usaldusest ja hingelisest täiusest.  

Mingid sellised sõnumid siis, kehvas tõlkes, üldjoonlises pildis. Kui kõhelda, siis vb peaks saadud ettekuulutust tõlgendama kui ühe perioodi lõppemist, isegi mastaapset kollapsit, mille järel on täiesti uus algus, aga isegi karm ja pessimistlik tõlgendus ei mõjuta kuidagi seda, millised on soovitused tegevuse ja käitumise jne osas.  Normaalsed juhised. Mitte segasemad kui need, mida ametlikult antakse.

Kõik ikka püsivalt muutumises nagu alati, hea seegi. 

neljapäev, 18. veebruar 2021

Korraks krooniviirusest ja krooniraskusest, mis rõhub valitsejate kaelu

Käisin kuu alguses põhjalikul osturingil Tartu turuhoones, ostsin vist seitsmest letist, liha siit, liha sealt, kala siit ja sealt ja siis veel kolmandast kalaletist, mingeid pagaritooteid kahest letist, maitserohelist ka. Noo, teeb kokku juba kaheksa letti. Ja mõned päevad hiljem lugesin lehest lakoonilist teadet, et Tartus levib krooniviirus turul. Võttis korraks mõtlema.

Küllap ma ei ole eriline paniköör ega (Lenini terminiga) intelligentsi hulgas leiduv hüsteerik, 2020. aasta kevadel reisisin pidevalt ühistranspordiga erinevate linnade vahel, ei katkestanud oma tavapärast tööd, liikusin väljas, suhtlesin töistes asjus vastavalt vajadusele jmt. Ehkki ma tunnen mõnda haigestunud inimest, pole hirm haiguse ees mind eriti mõjutanud. Kevadest hilissügiseni kestnud aktiivne tööperiood polnud asjata, praeguseks on ettevõttele loodud püsikulude katmiseks ca 2 aasta paksune "padi" ja pole põhjust nutta ega hädaldada.  Mõistagi ilmaigasugusegiriigipoolseabita. Hoopiski olen riigile pisut üksikisiku tulumaksu võlgu.

Nädal hiljem oli ostutuurilt toodud toidust kappi jäänud pisut sealiha ja otsustasin veelkord proovida grusiinide rooga, mida nad nimetavad odžahuriks (ოჯახური). Ma polnud senini taibanud, kuidas koos sealihaga ja sibulaga pannil praetud kartulid võiksid moodustada kellegi rahvusköögis hinnatud roa. Püüdsin seda uuesti valmistada igasugu täiendavate nippidega, aga tulemuseks oli ikkagi kartulid sealiha ja sibulaga. Mitte selline eriline pubi- või turva- ja kodutoit nagu nt fish & chips inglise eripäraselt, mille samuti vahepeal stabiilsel tasemel omandasin (eriti hea mereahvenast) või plov/ploff turkmeenipäraselt (õppisin valmistama turkmeenist kokalt ja jagan tema veendumust, et see toit peab olema nagu leib, mitte ülearuste lisanditega pidusöök).  

Novembri lõpus tõmbasin muud tööd kokku ja toimetan kodukontoris. Naudin talve. Aga tajun, et  viimaste päevade nakatumisnäit on mitteüllatavas kasvutrendis ja lõpuks haigestub enamik neist, kes vahel viibivad vähegi rahvarohkemates suletud ruumides. 

Võrreldes kevadiste meetmetega ja eriolukorraga on viimase kolme kuu vältel pandeemia leviku tõkestamise meetmed olnud lihtsalt kosmeetilised. "Ennetavad meetmed," "prognoosid" jmt sõnad peaksid ju küll poliitikutele ja ametnikele tuttavad olema. Neil sõnadel oli kunagi sisu ka. Kas puudus  julgust tõele näkku vaadata? Ja otsustavalt tegutseda. Põhihuvi oli, et nüüd hakkame valitsema populaarse valitsusena. Täna avaldatud nakatunute arv 996 jääb hästi meelde, aga on ka suuremaid arve, mis selle võivad peagi meelest pühkida.    

 Meedias oli veel eile palju valitsusepoolset sõnavahtu, millega püüti pandeemiat nullida. Propagandaga reaalsuse vastu minek on mittetoimivate valitsuste tavakäik, osaliselt ka sundvalik. Lugedes seda demagoogiat, mida isa ja tütar Kallas ajasid, tundus, et ainult kõige lihtsamad mõttekäigud võivad veel selles segaduses kuidagi inimesteni jõuda.

Esiteks - kui Eesti on otsustanud toimida sarnaselt sellele, kuidas kevadel toimis Rootsi, siis ülimalt tõenäoliselt kordame ebaõnnestunud rootsi kogemust - suur hulk nakatunuid ja palju surmasid. Kevadel Rootsi fännide Randpere jt kisa jäeti tähelepanuta, nüüd on nad tagatoas kõvad tegijad ja "liberaalne" "valgustatud" lähenemine ruulib. 

Teiseks - hiljemalt jaanuari alguses, aga kuu võrra varem olnuks parem, oleks olnud võimalus Virumaa ja Harjumaa osas kehtestada liikumispiirang ja sellega ülejäänud Eestit viiruse laiema leviku eest kaitsta. Kas eeskujusid sellise meetme rakendamisest on Euroopast liiga vähe? Ei sugugi. Kui keegi väidab, et see olnuks mingitpidi katastroof, siis kehva korralduse puhul ehk põhjustanuks ebamugavusi. Eks kriitilistel aegadel tulebki keskmisest taiplikumalt elu korraldada.

Teiseks/kolmandaks - novembris korrutas Tanel Kiik järjepidevalt, et "järgmised kaks nädalat on otsustavad," aga erilist otsustavust üles ei näidatud. Mõne nädala pärast said tallinlased omavahel kokku Tartu kohvikutes ja Pärnu spaades, pered Ida-Virust vurasid kaema Lõuna-Eesti vaatamisväärsusi. 

Neljandaks - olen viisakas ja kannan avalikes ruumides maski, ehkki tean, et selliselt kandes ma pigem suurendan kui vähendan enda nakatumisriski. Aga see on ka ainus meede, mis kuidagi tunnetatav on. Meelelahutus- ja toitlustusasutused töötavad, laulukoorid, võimlemisklubid, basseinid, lõdvestava naeru ringid jne tegutsesid, alles täna langetati otsus spaad ajutiselt sulgeda. Selle taustal kuulutada, et kolmandikul juhtudel ei ole teada, kuidas nakkus edasi kandub ja et kolmandikul juhtudel nakatutakse peresiseselt. Mis argument see on? Nõrgamõistuslikki peaks suutma mõista, et kusagilt tuli viirus perre  tuua?

Lõpetuseks kaks eilset pärli tütar ja isa Kallaste sulest ja kõnest. 

Ülaltoodu oli küll selge sõnum rahvale, jah? Matemaatika ja numbrite mõttest reaalsuse peegeldamisel ei ole Kaja ja Siim kumbki aru saanud nagu näha ka allpool ära toodud SK arvamusest numbrite teemal:

Reformierakond muretseb noorte perede ja väikeettevõtluse eest?! Karda taeva viha, Siim.  Reformarid hoolitsevad selliste ettevõtjate ja arendajate eest nagu Neinar Seli. Ja Neinar hoolitseb reformarite eest.

Ma olen nõus sellega, et praegu peaministri toolile saanud Kaja ägab selle koorma all, sest vb on ta tõusnud liiga palju kõrgemale oma kompetentsuse tasandist või on mingi psühholoogiline faktor (stress nt) mõjutamas tema mõtlemise ja otsustamise võimet. Vaene Kaja on reaalse olukorra tohutu surve all. Huvitav, kuidas see temaga küll juhtus. Kui peaminister hakkab käituma juhina, kes veeretab otsustamise ja vastutamise alluvate kaela ja mängib igas tõsisemas olukorras mängu, et hetkel on ta hõivatud mõne muu olulise teemaga ja tõttab toimekalt kuhugi peitu, siis on kogu valitsus ja suur osa riigiaparaadist paralüseeritud. 

Väga kahtlane on, et mai või juuni lihtsalt lahendavad olukorra ja viirus kaob sarnaselt eelmise aasta mai algusele. 

 


kolmapäev, 3. veebruar 2021

Vabad mõtisklused: kass, raha ja tsivilisatsioon

 Eile õhtul, kui olin järjekordselt kaotanud nädalapäevi kestnud väigikaikaveo oma kassiga, alla vandunud ja toonud poest mõned pakid kallimat konservi, hakkasin kausi juures askeldavat looma seirates poolhajameelselt arvutama, kuidas kujuneb lõplik summa, kui korrutada päevase ratsiooni hind kolmekümnega ja kuine väljaminek kaheteistkümnega ja saadud summa ca kolmeteistkümnega (lisades sinna veel veterinaarile kuluv, natuke liiva eest ja pisut ka kassihoidjale, kes teda lohutab, toidab jne siis kui kass on maha jäetud ja mindud kuhugi reisile jmt). No üsna ligilähedaselt, aga suurusjärgus siiski informatiivsena ja silmiavavana sain kokku 10 000.- 

Ei muidugi, kass on ju süütuse presumptsiooni elus kehastus loomariigis, kass on megapopstaar igas meedias ja terve tööstusharu toodab kassiallergikutele vahendeid, et need saaksid oma nina toppida nurruva kiisupalli karvadesse... aga isegi karmile tõele tasub vahel otsa vaadata ja uue pilguga vaadates nägin ma, et kassil on hinnasilt - püsikulud kokku: 10 000.-   

Kui te just ei toida oma kassi põlevkivituhast valmistatud kuivtoiduga või ei saada teda küttima hiiri, laululinde ja heasüdamlikke naabreid. 

Ja kujutlege nüüd, noor lihtsameelne spetsialist alustab oma iseseisvat elu, tasub õppelaenu, ostab pangalaenuga korteri ja teeb sellega kaasnevaid kulusid (pesumasin, külmutuskapp, potte-panne jmt) ning võtab mõnusaks äraolemiseks ühe väga toreda, tillukese, koheva karvaga, nii abitu, aga väga liikuva kassukese. (Kümme tuhat eurot kulusid lisaks.)  

Ma loodan, et koerad lähevad veel kallimaks. Vaatan nende omanikke nüüd teise, vist isegi tänuliku ja kaastundliku, pilguga. 

 

Mõneti hakkan mõistma hiirte vaatenurka kasside asjus.


(Kui õnnestuks kirjastada käsikiri 

Väike kass - suur siga

saaks heal juhul ja suure publikumenu korral ehk kuni viiendiku kassikogukulust kaetud.)


Olles kord juba primitiivsete arvutustega alustanud, tooksin lõpetuseks ära ka ühe lihtsa valemi, mis omas abituses on iseloomulik kogu teadusele, mis püüab kuidagi elu üht või teist aspekti käsitleda. Seega nagu ikka, on viide matemaatikale lihtsalt intuitiivse tunnetuse maskeerimiseks. Aga eelmise postituse, varem kasutatud analoogiate jmt ja eile toimunu järel püüdsin jõuda mingi arusaadava ja lihtsa mudelini. Ma ei arva, et elu oleks mäng, üldse mitte, aga mõttekäigu lihtsaks ja lühidaks vormistamiseks  sobib laenatud paralleel küll.


 

Niisiis: Navalnõi tegutseb järjest panuseid suurendades. See on sageli kasutatav strateegia, teha panus suuruses, mis on eelnevate kaotuste summast lähtuv, et lõpuks üks võit eeldatavalt kataks kaotuste kulu. Aga väga riskantne, sest võib juhtuda, et mäng saab enne seda võitu läbi. Enamasti nii juhtubki ja sellest tuleneb lihtne ja kõigile teada järeldus, et kokkuvõttes maja võidab alati. Aga kui õnnestub maja manööverdada mängija rolli, siis tekib võimalus, et (endine) maja kaotab. St kui Navalnõi vangistamisega muutub mäng kreml Lääne vastu, kujuneb teisel tasemel vastasseisuks, siis voldemar trussikute mürgitaja võib panustada ühel või teisel moel, peenrahas panuseid tehes kauem mängida, võimul/mängus püsimise nimel leppida pidevate kaotustega ja üksikute väikeste võitudega, aga ettemääratult võidab lõpuks ikkagi maja/tsiviliseeritud Lääs. Seepärast polnudki tehtud manööver Navalnõi seisukohast muud, kui ainus vähegi mõtet omav strateegiline pööre, et asetada voldemar kaotaja positsiooni. 

Pealikaudsel lugemisel võib eelnevast jääda mulje, et N enda huvides manipuleerib Lääne poliitikutega ja sel eesmärgil bluffib (enda seisukohast võetuna) kõrgelt. Samas on siiski taas tegemist olukorraga, mis meenutab N Liidu ja dissidentide vastasseisu aegu (analoogia voldemarile väga vastumeelt ehk polegi, sest NL-i osalinegi taastamine on temasse poliitgeneetiliselt programmeeritud). Konflikt kulgeb eraldusjoonel, kus on demokraatia ja tsivilisatsioon versus  barbaarne jõukultus ja rikkuse ebajumaldamine (koos veendumusega, et seadused ja õigus ning normid on ainult nõrkadele ja tõde on see, mis kehtestatakse jõuga). 

 

Tänavu möödub 55 aastat sellest, kui kommunistid kehtestasid NLiidus seaduse, mille kohaselt sai  osalemise eest mittelubatud meeleavaldusel kriminaalkorras karistada, maksimaalne määr oli 

3 aastat laagrit. Põhimõtteliselt on taoline paragrahv mordoris jõus ka käesoleval ajal.