Translate

esmaspäev, 12. aprill 2021

Liblikad ✅ kevad ✅ sõda 😼

 Eilne päev täitis ootusi, harilikud kevadvaksikud 

👉
 

 


ja koerliblikad 

 👈

 

sebisid võsaservas, 

 

 

üks lapsuliblikas laperdas uimaselt ringi ja jäi kohe silma kahele metsikule jõmpsikale, kes kaotasid enda üle kontrolli ja meeletu jahikirega tõttasid õnnetut putukat püüdma. 👇


 

 

Liblikaga on mul mingi side, sest ehk olnuks huvi teda pildistada, aga nende lastega mul side puudub, ehkki tegin paar pilti noist väänikutest. 👎

 

 

 

 

Eelmises postituses andsin lubaduse midagi arvata orkide koondumisest Ukraina piirile ja viimast ähvardavast ohust; vahepeal on sel teemal kõikjal palju arvatud, pole neid arutlusi eriti jälginud; küllap on juba keeruline olla originaalne, aga sai lubatud, seega järgnevalt põgusalt puudutaks.

Suurte sõdade puhul on näha olnud, et sammud ja vastusammud, mida kõik pooled peavad vajalikuks heidutuse jaoks, võivad lõpuks viia nii kaugele, et enam tagasi keerata pole võimalik ja kõige lihtsam ongi kusagil natuke sõdida, misjärel peab muidugi veel sõdima jne kuni lõpuks ongi sõda kokku soperdatud. 

Samas on ka kogemusi, et järeleandmiste kaudu õnnestub suuremasse sõtta  tüürida. 

Antud juhul on kõige lihtsam oletus, et moskoviidid taovad trumme ja maksimaalselt viivad (poolsajandi suurima kriisi ähvardusel, tuumakonflikti võimalusel mängides) väed nn dnr-i ja lnr-i "rahvavabariikide" aladele. Samm sellel teel kaugemale oleks Krimmist edasi tungida (tuues ettekäändeks viimase varustamise veega).  Muidugi on see voldemari ja kremloidide jaoks sõda USA-ga, soov varakult näidata, et Biden pole Euroopa ega kellegi teise jaoks mingi julgeoleku garant. Sisepoliitiliselt on efekt muidugi nõrk, puhkev vaimustus moskoviitide juures jääb leigeks, aga raskel ajal asi seegi. Miks ma arvan, et kremloidid lisaks ähvardamisele ja vägede liigutamisele (krooniviiruse leviku pidurdamiseks on sõdurite paigutamine välilaagritesse muidugi mõistlik samm) üldse midagi teevad, põhineb sellel, et viimaste ümberpaigutuste käigus on voldemar kuberneride jm tähtsamate ametite peale nimetanud mitu kaitseministri klanni liiget ja järelikult on tal mingid soovid, mida šoigu peaks täitma. Samas võib tegeväes olla üsna palju neid komandöre, kes oskavad orkide tavarelvastuse ja sõdurite ettevalmistuse osas kainelt hinnangut anda ja nende jaoks ei pruugi lahingutegevusse astumine tunduda väga meelitav.  

Just saabus teade, et väljas olla 18 kraadi, seega siinkohal lõpetan. 😺



teisipäev, 6. aprill 2021

Madalrõhkkondmeeleolu

 Oli viljakas päev, täitsin tähtsaid pabereid ja pidasin ametnikuga kirjavahetust ja langetasin (väga piiratud hulgale inimestele) olulisi otsuseid. Samas olin mingis järjest edasi lükkuva, hommikust lõunasse, lõunast tööpäeva lõppu ja lõpuks homsesse töise aktsiooni ootuses ja sellest jäi tunne, et päev on kuidagi ebaõnnestunud. 


 

 

 

 

Täitsin neid ootustundide tühikuid lugedes erinevaid mälestusi, mitte kuulsuste omi, lugedes luuletusi, selliseid, mis varsti koos enamiku kirjandusklassikaga ära keelatakse, aga sellegi poolest ei ole piisavalt silmapaistvad, et avaldataks antoloogiates.


 Ma ei ole siin vist kunagi otsesõnu andnud mõnda lugemissoovitust, täna teen erandi ja soovitan 6. aprillist ja mõneti totralt kulgenud päevast ajendatuna lugemiseks neile, kel mingi huvi võiks olla 60ndate ja SF kontrakultuuri vastu ja tahaksid besuretowearsomeflowersinyourhair tilulilule vastukaaluks midagi paremat, lugeda Emmett Grogani Ringolevio't, mida seni pole viletsa tõlkega õnneks solgitud.   

Võiksin lisada veel mõned luuletused, mis ette sattusid (nt W.B.Yeats The Second Coming jmt), aga vaevalt sellest lõbusamaks läheb. 

Tahtsin täna-homme põgusalt kirjutada sellest, kuidas voldemar on plaaninud USA presidendile vingerpussi mängida ja saadab oma orke Ukraina piiri äärde, aga jääb mõneks teiseks korraks.  


Vormi ja sisu harmoonia nimel lõpetan hoopis täna avaldet Vasja Oblomovi uue looga.

neljapäev, 25. märts 2021

Algab Maarja-aasta ja tulevad Palmipuudepühad

Tänane päev on hea näide, kuis üks aeg võib mahutada palju vastuolulist, kuidas kokku langeb nii kurba kui rõõmsat. 

Maarja kuulutamise päev. Küüditamise mälestamise päev. Kevad on tulnud, Kuu on kasvufaasis.  Võiksime olla lootusrikkad, kuna juhtumisi või paratamatult on see ainus mõistlik valik. 
Alates esmaspäevast loobun laua taga töötamisest ja eneseisolatsioonist ning teen esimesed töösõidud, suur väljakutse või... Tartu on ju õdus ja hangunud olek hakkab juba harjumuspäraseks saama. Not responding signaali väljastamine on ka lihtne, peagi võiks olla juba refleks.


 Palmipuudepüha on mu lemmikpühi. Lapsepõlvest on udune mälestus üllatusest, et kord kevadel tõi ema koju mingid kahtlased valgete tuttidega oksad ja pani vaasi. Praegugi liigub jõe ääres inimesi, kelle ilme ja ekslev/otsiv pilk reedavad, et neil on plaanis jalutuskäigult tuppa viia peotäis noid oksi. 

Lugesin väikest raamatut, mida vahel ikka sirvin, see on Isa James E. Sullivan'i 

My Meditation on the Gospel.

Palmipuudepühaga seoses on selles häid mõtteid, mh juhib tähelepanu, et Jeesus teadis Jeruusalemma sisse sõites, et teda joovastunult tervitav rahvas vaid mõned päevad hiljem asub vaenajate poolele ning sestap' on JK eeskujuks, et inimesi tuleb sallida vaatamata sellele, et neil on vigu, nõrkusi, eksimusi jne.

Lihtsamalt väljendades - võta inimesi sellistena, nagu nad on, eksole. 

Ja teiseks, kui Jeesus ei ilmutanud erilist uhkust/vaimustust/rõõmu rahva hõiskamise üle, samuti ei teinud ta välja ka variseride poolt esitatud nõudmisest rahvast vaigistada. Tema ükskõiksus nende seisukoha suhtes on samuti heaks eeskujuks heale kristlasele. 

Let no fear of human respect cause me to move one inch from my convictions.

On 25. märts ja täna on seoses küüditamise mälestamise päevaga avaldatud päris huvitavaid õpilaste kirjatöid, omalt poolt sel teemal ei tahakski midagi lisada. (Hälbin. Seoses 30 aasta möödumisega iseseisvuse taastamisest on meedias viimastel kuudel avaldatud ka siukseid usutlusi ja kirjatükke, et tundub, nagu oleks plaanis viimastele kõbusatele kommunistidele/karjeristidele/kaasajooksikutele hakata EV ordeneid jagama nende panuse ja teenete eest, ennastsalgavuse, julguse  jne eest, käib  üle mõistuse. Sallimise proovikivi.)

(Hälbin edasi. Mõistuse vastu käib ka Mati Graf'i poolt uhkelt käibesse toodud mõiste "rahvuskommunistid".  (N liidu ajal võis ehk Leedu NSV juhtkonnas olla mõni, kes rahvuslike huvide eest mingil määral ja vahel seisis, aga ENSV-s kuni perestroika ajal toimunud ümberrivistumiseni ei olnud sest' õrna varjugi.) Jättes tähelepanuta, et "rahvuskommunistid" on üsna lähedal nimetusele "natsionaalsotsialistid" ja seega absurd kuubis igast küljest.) 

Täna on lisaks muule väike ja kandiline tähtpäev, mida peale minu tuletab meelde vb mõni üksik, või tähtpäevana keegi ei arvestagi. 1944. a 25. märtsil pühitseti  Isa Stanislaus Dobrovolskis Kaunases preestriks. Tema roll ühe väikese osa intellektuaalsemate eesti noorte vaimsuse allhoovuse kujundajana n okupatsiooni viimastel kümnenditel  väärib märkimist. 

(Hälbin taas. Leedu poole oli eesti mässumeelsematel noortel (ja eriti pärast 1972. a maikuud, mil end protestiks okupatsiooni vastu süütas Romas Kalanta ning selle järel toimunud demonstratsioone) 

                                                                  


 niikuinii eriline tõmme. Leedu KGB ja miilits püüdsid Kaunases ja Vilniuses  karvaseid terve 1972. aasta suve.) 

Ehk kannab Isa Stanislaus tänasel pidulikul päeval õndsate keskel eriti kirkalt säravat rüüd; aimdus... seletamatult, samas selgelt. Teema lõpetuseks üks tsitaadi temalt: "Mulle meeldivad rõõmsad inimesed." 

(Ütles ta ja loovutas pudeli konjakit leedu-eesti segaseltskonnale, kes juba kaks tundi oli püüdnud vestlust katkestavaid naerupahvakuid alla suruda, et majaperemeest mitte häirida, kuna Isa Stanislaus puhkas õhtupoolikul, enne kui vastu ööd hakkasid tema kiriku juurde saabuma autod/inimesed ("kommunistid" nagu neid nimetasid kohal viibivad leedulastest abilised), kes tulid salaja lapsi ristima.) 

Oma suure elukogemusega ja pärast aastate vältel kuuldud loendamatuid pihtimisi, oli tema inimestetundmine muidugi eriline. Sellistest inimestest on alati puudus, aga praegu on nad eriti nõutud.

pühapäev, 7. märts 2021

Veel kevadest ja vanadel teemadel

Möödunud nädalal oli päikest, mõned jalutamised selle paistel jalutatud. Emajõe ääres toimusid tuntavad muutused kord siia ja siis jälle sinna. Parimad vara-, eel- ja protosuve hetked nägid välja nii 👉

Isegi hakkasin korra pajatama, et "käisin Emajõe ääres ujumas..." ja taipasin, et läks valesti, parandasin siis, et käisin jalutamas ja kuulajad rahunesid. 

 Lisaks  kaasjalutajatele ja püsipartidele kedagi muud näha ei olnud, ju vastu kevadet on igasugu olevustel kõige mõnusam magamise aeg. Mõni konn teeb korraks ühe silma lahti ja siis mõtleb, et ei, magan veel paar nädalat. 

Ja ilus värske lumi tõelise kevade eel rõõmustab meid taas ja taas. 





Aga lindude elu käib teisiti ja aedporr omas loomulikus kepsakuses kihutas mööda puutüvesid ja küljelt on ta pisut paremini märgatav, selja muster sulab koorega üsna kokku (peitepilte tegin, ei hakka lisama). 👇


 Nagu eelmisel, nii ka sellel aastal, tuleb märtsi alguses pidada mõned sünnipäevad. Toredad asjad muidugi, aga praegu korraldatud  võimalikult hajutatult ja hõrendatult. Osa kutsutuidki vabandab ja loobub. Eelmisel aastal oli osalisi arvukalt ja mäletatavasti oli ka vahetult Põhja-Itaaliast naasnud külaline. Nüüd on Tallinn uus Põhja-Itaalia ja sealt tuleb kohe mitu inimest. 

Üsna kummaline on jälgida, kuidas reaalne olukord moondub mitmesuguste pseudoinitsiatiivide ja spinnide ning ebatõlgenduste ja kõverpeegelduste vahel ja läbi. President rivistas oma kaaskonna  seaninaks ja tormas vaktsineerima. Vaene naine peab ju aprillis sõitma Afganistaani. 

Ränk saatus, nagu eesti poistel 1980-1988.  

(Naistepäevaks sõidab Hispaaniasse ka. Vabatahtlikult abiks, nagu ennemuiste (1936-39).


Rääkima digipöördest. Kahjuks on hispaanlastel nüüd uus kuningas, Juan Carlos oleks vb vaikselt omaette porisenud  ¿Por qué no te callas? 

Igatahes hispaanlased on rõõmsad, et me proua president sel Eestile raskel ajal on pärast Vabariigi aastapäeva leidnud endas nii  palju jõudu, et saab külastada Madriidi.)  

First we fly to Spain, then we take Kabul.

Siit-sealt kõlab üleskutseid, et tähtsam osa bürokraatlikust ja kontoriplanktonist tuleks eelisjärjekorras vaktsineerida. Valitsuse liikmed muidugimõista. 

(Meenus  juhtum, kus kapten ajas kruiisilaeva Costa Concordia karile, sealt päästepaadis põgenes ja asus paadist enneolematu innuga päästetöid korraldama. (Karistuseks määras Itaalia kohus 16 aasta pikkuse vangistuse.))   

Koomiline on selle päästkuendkessuudab meeleolu levides muuseuminõukogu erakorralise ja laiendatud koosoleku pöördumine kultuuriministri poole, milles palutakse seoses krooniviirusega igasugu asju, mh ka vaktsineerimist kõrvu õpetajate ja muude haridustöötajatega. Muuseumidest on ammugi saanud kultuurihooned, nende kunagine mõte on unustatud ja käib aktiivne tegevus etenduste ja kontsertide korraldamisel. Sel ajal kui muuseumitöötajad krabistavad laudade taga ja püüavad meeleheitlikult oma tööd mitte ära teha. Saavutused fondide inventeerimise tempode vallas on rekordite raamatu väärilised.  Muuseumitöötajate põhimassi esmatähtis ülesanne on olemas olla, selleks, et vajalikele, ajutiselt ameti kaotanud olulistele isikutele, saaks luua muuseumi direktori ametiposte, à propos. 

Aga see kõik pole oluline.


 

 

Kuna planeedid olid õiges kohas, temperatuurid paigas, hõõrdetegur välja arvestatud, õige viskoossus määratud, liigutused sujuvad, meeled keskendunud, siis sai täna hommikul tehtud mitu tornaadoomletti.   

Ei teagi kohe, mis nüüd järgmiseks.
Kuidas seda saavutust ületada.


 






 

pühapäev, 28. veebruar 2021

Varakevadiselt ebakindel, muutumises

Hommikul püüdsin taaskord (st kolmandat korda) valmistada tornaadoomletti. Pool võitu, st kaotus, vähemalt tiiru oleks pidanud munaspiraalile veel lisama. Aga mind ei murra, varsti teen ära ja panen pildi ka. Tornaadoomleti väljakutsele võivad vastata vaid kõige profimad, tugevamad ja tasakaalukamad tegijad, kellel on ette näidata kuhjaga õnnestumisi töös ja eraelus, sest nõrku haarab panni, munade ja pulkadega abitult manipuleerides lootusetu meeleheide, enesehinnang kukub üle serva ja algavad pikad ning nutused kõned sõpradele ja sugulastele. 

 Varakevadised päevad. Veider segu ebaselgusest, pikalevenivast ajutisusest, haletsusväärsusest, mida koondkehastab laskuvas pimeduses mööda spordipargi suusarada kihutav viimane fanattsuusataja. Vähemalt korra nädalas heliseb telefon ja kellelgi on soov mind kuhugi teise linna meelitada, kellelgi on vaja töist abi. Olen nõutud, aga üldse ei tahaks praegu midagi kusagil kodust eemal ette võtta, majutuda, toituda, õhtuid veeta jmt. 
 


Erinevalt kõhklevast valitsusest näitas Ilmataat möödunud nädalal, et tal on nii otsustavust kui ka hea huumorimeel ja korraldas mõjusa lockdown'i - teedel ja tänavatel kiilasjää, lisaks veel katustelt kukkuv lumi ja jää; tähendab - pole vaja asjata ringi lööberdada. 

Kõige kangekaelsemad pandi kipsi. 

Aasta tagasi pöördusin Muutuste raamatu poole, sain sealt vastuse küsimusele, et mis see krooniviirus tegema hakkab, täna võtsin uuesti kollakaks tõmbunud raudrohu varred ja seoses teise lainega esitasin umbes sama küsimuse. Vastus erines eelmisest, aga tehniliselt oli väga huvitav, sest mingeid variatsioone ei pakkunud ja erinevaid tõlgendusvõimalusi ei jätnud. Ja omas lihtsuses tundub liigagi päevselge.   



Olukord on aluseid raputav ja täis ootamatusi. 

Tuleb olla visa ja tegutseda sihipärasel, jätta kõrvale isiklikud ambitsioonid ja mitte mõelda omakasule, lähtuda puhastest ideaalidest, valitseda elude hoidmise ja kõrgemate kultuuriliste väärtuste  vaimus.  

  雷神 👉

Saabub kevad koos äikesevihmadega, kõuekõminas taastärkab elu, algab kasvamine ja loomine. Kõik ärkav on kantud siirast usaldusest ja hingelisest täiusest.  

Mingid sellised sõnumid siis, kehvas tõlkes, üldjoonlises pildis. Kui kõhelda, siis vb peaks saadud ettekuulutust tõlgendama kui ühe perioodi lõppemist, isegi mastaapset kollapsit, mille järel on täiesti uus algus, aga isegi karm ja pessimistlik tõlgendus ei mõjuta kuidagi seda, millised on soovitused tegevuse ja käitumise jne osas.  Normaalsed juhised. Mitte segasemad kui need, mida ametlikult antakse.

Kõik ikka püsivalt muutumises nagu alati, hea seegi. 

neljapäev, 18. veebruar 2021

Korraks krooniviirusest ja krooniraskusest, mis rõhub valitsejate kaelu

Käisin kuu alguses põhjalikul osturingil Tartu turuhoones, ostsin vist seitsmest letist, liha siit, liha sealt, kala siit ja sealt ja siis veel kolmandast kalaletist, mingeid pagaritooteid kahest letist, maitserohelist ka. Noo, teeb kokku juba kaheksa letti. Ja mõned päevad hiljem lugesin lehest lakoonilist teadet, et Tartus levib krooniviirus turul. Võttis korraks mõtlema.

Küllap ma ei ole eriline paniköör ega (Lenini terminiga) intelligentsi hulgas leiduv hüsteerik, 2020. aasta kevadel reisisin pidevalt ühistranspordiga erinevate linnade vahel, ei katkestanud oma tavapärast tööd, liikusin väljas, suhtlesin töistes asjus vastavalt vajadusele jmt. Ehkki ma tunnen mõnda haigestunud inimest, pole hirm haiguse ees mind eriti mõjutanud. Kevadest hilissügiseni kestnud aktiivne tööperiood polnud asjata, praeguseks on ettevõttele loodud püsikulude katmiseks ca 2 aasta paksune "padi" ja pole põhjust nutta ega hädaldada.  Mõistagi ilmaigasugusegiriigipoolseabita. Hoopiski olen riigile pisut üksikisiku tulumaksu võlgu.

Nädal hiljem oli ostutuurilt toodud toidust kappi jäänud pisut sealiha ja otsustasin veelkord proovida grusiinide rooga, mida nad nimetavad odžahuriks (ოჯახური). Ma polnud senini taibanud, kuidas koos sealihaga ja sibulaga pannil praetud kartulid võiksid moodustada kellegi rahvusköögis hinnatud roa. Püüdsin seda uuesti valmistada igasugu täiendavate nippidega, aga tulemuseks oli ikkagi kartulid sealiha ja sibulaga. Mitte selline eriline pubi- või turva- ja kodutoit nagu nt fish & chips inglise eripäraselt, mille samuti vahepeal stabiilsel tasemel omandasin (eriti hea mereahvenast) või plov/ploff turkmeenipäraselt (õppisin valmistama turkmeenist kokalt ja jagan tema veendumust, et see toit peab olema nagu leib, mitte ülearuste lisanditega pidusöök).  

Novembri lõpus tõmbasin muud tööd kokku ja toimetan kodukontoris. Naudin talve. Aga tajun, et  viimaste päevade nakatumisnäit on mitteüllatavas kasvutrendis ja lõpuks haigestub enamik neist, kes vahel viibivad vähegi rahvarohkemates suletud ruumides. 

Võrreldes kevadiste meetmetega ja eriolukorraga on viimase kolme kuu vältel pandeemia leviku tõkestamise meetmed olnud lihtsalt kosmeetilised. "Ennetavad meetmed," "prognoosid" jmt sõnad peaksid ju küll poliitikutele ja ametnikele tuttavad olema. Neil sõnadel oli kunagi sisu ka. Kas puudus  julgust tõele näkku vaadata? Ja otsustavalt tegutseda. Põhihuvi oli, et nüüd hakkame valitsema populaarse valitsusena. Täna avaldatud nakatunute arv 996 jääb hästi meelde, aga on ka suuremaid arve, mis selle võivad peagi meelest pühkida.    

 Meedias oli veel eile palju valitsusepoolset sõnavahtu, millega püüti pandeemiat nullida. Propagandaga reaalsuse vastu minek on mittetoimivate valitsuste tavakäik, osaliselt ka sundvalik. Lugedes seda demagoogiat, mida isa ja tütar Kallas ajasid, tundus, et ainult kõige lihtsamad mõttekäigud võivad veel selles segaduses kuidagi inimesteni jõuda.

Esiteks - kui Eesti on otsustanud toimida sarnaselt sellele, kuidas kevadel toimis Rootsi, siis ülimalt tõenäoliselt kordame ebaõnnestunud rootsi kogemust - suur hulk nakatunuid ja palju surmasid. Kevadel Rootsi fännide Randpere jt kisa jäeti tähelepanuta, nüüd on nad tagatoas kõvad tegijad ja "liberaalne" "valgustatud" lähenemine ruulib. 

Teiseks - hiljemalt jaanuari alguses, aga kuu võrra varem olnuks parem, oleks olnud võimalus Virumaa ja Harjumaa osas kehtestada liikumispiirang ja sellega ülejäänud Eestit viiruse laiema leviku eest kaitsta. Kas eeskujusid sellise meetme rakendamisest on Euroopast liiga vähe? Ei sugugi. Kui keegi väidab, et see olnuks mingitpidi katastroof, siis kehva korralduse puhul ehk põhjustanuks ebamugavusi. Eks kriitilistel aegadel tulebki keskmisest taiplikumalt elu korraldada.

Teiseks/kolmandaks - novembris korrutas Tanel Kiik järjepidevalt, et "järgmised kaks nädalat on otsustavad," aga erilist otsustavust üles ei näidatud. Mõne nädala pärast said tallinlased omavahel kokku Tartu kohvikutes ja Pärnu spaades, pered Ida-Virust vurasid kaema Lõuna-Eesti vaatamisväärsusi. 

Neljandaks - olen viisakas ja kannan avalikes ruumides maski, ehkki tean, et selliselt kandes ma pigem suurendan kui vähendan enda nakatumisriski. Aga see on ka ainus meede, mis kuidagi tunnetatav on. Meelelahutus- ja toitlustusasutused töötavad, laulukoorid, võimlemisklubid, basseinid, lõdvestava naeru ringid jne tegutsesid, alles täna langetati otsus spaad ajutiselt sulgeda. Selle taustal kuulutada, et kolmandikul juhtudel ei ole teada, kuidas nakkus edasi kandub ja et kolmandikul juhtudel nakatutakse peresiseselt. Mis argument see on? Nõrgamõistuslikki peaks suutma mõista, et kusagilt tuli viirus perre  tuua?

Lõpetuseks kaks eilset pärli tütar ja isa Kallaste sulest ja kõnest. 

Ülaltoodu oli küll selge sõnum rahvale, jah? Matemaatika ja numbrite mõttest reaalsuse peegeldamisel ei ole Kaja ja Siim kumbki aru saanud nagu näha ka allpool ära toodud SK arvamusest numbrite teemal:

Reformierakond muretseb noorte perede ja väikeettevõtluse eest?! Karda taeva viha, Siim.  Reformarid hoolitsevad selliste ettevõtjate ja arendajate eest nagu Neinar Seli. Ja Neinar hoolitseb reformarite eest.

Ma olen nõus sellega, et praegu peaministri toolile saanud Kaja ägab selle koorma all, sest vb on ta tõusnud liiga palju kõrgemale oma kompetentsuse tasandist või on mingi psühholoogiline faktor (stress nt) mõjutamas tema mõtlemise ja otsustamise võimet. Vaene Kaja on reaalse olukorra tohutu surve all. Huvitav, kuidas see temaga küll juhtus. Kui peaminister hakkab käituma juhina, kes veeretab otsustamise ja vastutamise alluvate kaela ja mängib igas tõsisemas olukorras mängu, et hetkel on ta hõivatud mõne muu olulise teemaga ja tõttab toimekalt kuhugi peitu, siis on kogu valitsus ja suur osa riigiaparaadist paralüseeritud. 

Väga kahtlane on, et mai või juuni lihtsalt lahendavad olukorra ja viirus kaob sarnaselt eelmise aasta mai algusele. 

 


kolmapäev, 3. veebruar 2021

Vabad mõtisklused: kass, raha ja tsivilisatsioon

 Eile õhtul, kui olin järjekordselt kaotanud nädalapäevi kestnud väigikaikaveo oma kassiga, alla vandunud ja toonud poest mõned pakid kallimat konservi, hakkasin kausi juures askeldavat looma seirates poolhajameelselt arvutama, kuidas kujuneb lõplik summa, kui korrutada päevase ratsiooni hind kolmekümnega ja kuine väljaminek kaheteistkümnega ja saadud summa ca kolmeteistkümnega (lisades sinna veel veterinaarile kuluv, natuke liiva eest ja pisut ka kassihoidjale, kes teda lohutab, toidab jne siis kui kass on maha jäetud ja mindud kuhugi reisile jmt). No üsna ligilähedaselt, aga suurusjärgus siiski informatiivsena ja silmiavavana sain kokku 10 000.- 

Ei muidugi, kass on ju süütuse presumptsiooni elus kehastus loomariigis, kass on megapopstaar igas meedias ja terve tööstusharu toodab kassiallergikutele vahendeid, et need saaksid oma nina toppida nurruva kiisupalli karvadesse... aga isegi karmile tõele tasub vahel otsa vaadata ja uue pilguga vaadates nägin ma, et kassil on hinnasilt - püsikulud kokku: 10 000.-   

Kui te just ei toida oma kassi põlevkivituhast valmistatud kuivtoiduga või ei saada teda küttima hiiri, laululinde ja heasüdamlikke naabreid. 

Ja kujutlege nüüd, noor lihtsameelne spetsialist alustab oma iseseisvat elu, tasub õppelaenu, ostab pangalaenuga korteri ja teeb sellega kaasnevaid kulusid (pesumasin, külmutuskapp, potte-panne jmt) ning võtab mõnusaks äraolemiseks ühe väga toreda, tillukese, koheva karvaga, nii abitu, aga väga liikuva kassukese. (Kümme tuhat eurot kulusid lisaks.)  

Ma loodan, et koerad lähevad veel kallimaks. Vaatan nende omanikke nüüd teise, vist isegi tänuliku ja kaastundliku, pilguga. 

 

Mõneti hakkan mõistma hiirte vaatenurka kasside asjus.


(Kui õnnestuks kirjastada käsikiri 

Väike kass - suur siga

saaks heal juhul ja suure publikumenu korral ehk kuni viiendiku kassikogukulust kaetud.)


Olles kord juba primitiivsete arvutustega alustanud, tooksin lõpetuseks ära ka ühe lihtsa valemi, mis omas abituses on iseloomulik kogu teadusele, mis püüab kuidagi elu üht või teist aspekti käsitleda. Seega nagu ikka, on viide matemaatikale lihtsalt intuitiivse tunnetuse maskeerimiseks. Aga eelmise postituse, varem kasutatud analoogiate jmt ja eile toimunu järel püüdsin jõuda mingi arusaadava ja lihtsa mudelini. Ma ei arva, et elu oleks mäng, üldse mitte, aga mõttekäigu lihtsaks ja lühidaks vormistamiseks  sobib laenatud paralleel küll.


 

Niisiis: Navalnõi tegutseb järjest panuseid suurendades. See on sageli kasutatav strateegia, teha panus suuruses, mis on eelnevate kaotuste summast lähtuv, et lõpuks üks võit eeldatavalt kataks kaotuste kulu. Aga väga riskantne, sest võib juhtuda, et mäng saab enne seda võitu läbi. Enamasti nii juhtubki ja sellest tuleneb lihtne ja kõigile teada järeldus, et kokkuvõttes maja võidab alati. Aga kui õnnestub maja manööverdada mängija rolli, siis tekib võimalus, et (endine) maja kaotab. St kui Navalnõi vangistamisega muutub mäng kreml Lääne vastu, kujuneb teisel tasemel vastasseisuks, siis voldemar trussikute mürgitaja võib panustada ühel või teisel moel, peenrahas panuseid tehes kauem mängida, võimul/mängus püsimise nimel leppida pidevate kaotustega ja üksikute väikeste võitudega, aga ettemääratult võidab lõpuks ikkagi maja/tsiviliseeritud Lääs. Seepärast polnudki tehtud manööver Navalnõi seisukohast muud, kui ainus vähegi mõtet omav strateegiline pööre, et asetada voldemar kaotaja positsiooni. 

Pealikaudsel lugemisel võib eelnevast jääda mulje, et N enda huvides manipuleerib Lääne poliitikutega ja sel eesmärgil bluffib (enda seisukohast võetuna) kõrgelt. Samas on siiski taas tegemist olukorraga, mis meenutab N Liidu ja dissidentide vastasseisu aegu (analoogia voldemarile väga vastumeelt ehk polegi, sest NL-i osalinegi taastamine on temasse poliitgeneetiliselt programmeeritud). Konflikt kulgeb eraldusjoonel, kus on demokraatia ja tsivilisatsioon versus  barbaarne jõukultus ja rikkuse ebajumaldamine (koos veendumusega, et seadused ja õigus ning normid on ainult nõrkadele ja tõde on see, mis kehtestatakse jõuga). 

 

Tänavu möödub 55 aastat sellest, kui kommunistid kehtestasid NLiidus seaduse, mille kohaselt sai  osalemise eest mittelubatud meeleavaldusel kriminaalkorras karistada, maksimaalne määr oli 

3 aastat laagrit. Põhimõtteliselt on taoline paragrahv mordoris jõus ka käesoleval ajal.

teisipäev, 26. jaanuar 2021

Kümme päeva hiljem

 järjeks eelmisele

Kirjutatakse ja räägitakse meie massiteabevahendites Putini überhäärberist ja vahistatud Navalnõist ning äsjastest laupäevastest demonstratsioonidest, mis algasid Kaug-Ida linnadest, seejärel hõlmasid suuremaid Siberi  ja Uuralite linnu, Volga ääres paiknevaid ja Lõuna-Venemaa linnu, lõpuks ka Moskvat ja Peterburi. Mõned meie analüütikute ja poliitikute seisukohad ja vaated antud teemadereas on jäänud meelde kui kummalised. Esiteks (ma ei hakka kõiki konkreetseid tsitaate tooma ja pooled autorid jätan  ka nimetamata) muidugi vana hea mõttekäik, et Navalnõi on FSB või mõne taolise mordori asutuse projekt. Selliste väidete ajalugu pikk, aga konkreetselt tasuks silmas pidada, et väga populaarne oli taolise kahtluse külvamine KGB poolt dissidentide suunal. Levitatud kuuldused dissidentide tegevust lihtsamaks ei teinud, teisalt andis neile kavalatele, kes sisimas pidasid end suurteks, aga sügavalt konspireerunud riigivastasteks, hea vabanduse (kodus riigivastast vingu ajades) hoida avalikest teisitimõtlejatest maksimaalset distantsi. Sama autori tekstikeses oli ka sama kulunud väide, et FSB jt taolised organid omavad lausa haruldaselt head ja realistlikku ülevaadet ühiskonnas toimuvast. Väide oli teatud ringkondades populaarne ka KGB aegu. Tõestusi sellele väitele pole kunagi nähtud. Viiteid, et nt organeil olid ametis mingid sotsioloogid vm analüütikud, et neil oli sellise informatsiooniga midagi teha ja muu järelduv - seda ju pole. Umbmääraselt oskasid nad hinnata, mitu anekdooti keskmine kodanik nädala jooksul räägib või kuuleb, aga nimetatud tasemele enamasti jäigi. Müüti ühiskonda süvaanalüüsivast ja väga informeeritud salateenistusest levitati jõuliselt Andropovi lühikeseks jäänud valitsemise ajal. Eluvõõrad akadeemilised jutumehed neelasid selle konksu muidugi alla. (Sama veendunult, nagu need ringkonnad uskusid, et nõukogude süsteemis funktsioneerib kõige paremini armee.) 


Milliseid veel nõukogude mõttemallide vaimus arvamusid kuuldus... No eks ikka vihjeid, et küllap FBK rahastuses on midagi kahtlast, et nende poolt YT-s esitatavad materjalid on liiga hästi vormistatud jmt. Mis iseloomustab eelkõige taoliste hinnangute autorite võhiklikkust. Ei ole tänapäeval video monteerimine enam mingi pöörane ettevõtmine, samuti on piisavalt programme ja asjatundlikke tegijaid, kes suurema vaevata loovad 3D mudeleid ja visualiseerivad need üsna realistliku videona. 

 

 

Eriti kummalisi väiteid, mis omas rumaluses on osalt originaalsedki, kuid samas kristalselt  putini-meelsed, tõi kuuldavale üks Postimehe poolt soovitatud arvamuse autor, väites... no selle autori elektriliskeemiliste ajuprotsesside omapärase tulemuse lihtsalt peab tsitaadina esitama:


    Mis küll siis toimub Valgevenes, tahaks küsida. Mis toimusid tänavatel ja väljakutel Araabia kevade ajal? Nii umbes tosinas riigis. Oh, miks ma küll sellisele lollusele üldse reageerin.  

Oudekki peaks asju arutama RT Margarita Simonjaniga, saaksid teineteiselt oma seisukohtadele tuge ja teisalt aitaks see OL'il oma mõneti lõhenenud maailmavaadet korrastada:

Aga küllap OL on niigi RT  
või Sputniku vaataja (kahjuks ei tea, milline on tema keeleoskus).

Taavi Minnikule Päevalehest pidi Navalnõi staabi juht Volkov selgitama, et tasuks olla kursis, keda pidada moskoovias adekvaatseks ja nimetada politoloogiks, sest TMi poolt jutuks võetud Valeri Soloveid on tõepoolest viimasel ajal hakatud eesti lugejatele juba samasuguse entusiasmiga edastama, nagu seni on Postimehel kombeks olnud Vanga ennustusi publitseerida.  

Milliste näidetega seda teemat võiks vahekokkuvõtta... Olesja Lagašina suhteliselt kahvatu jutu peale, kus on viiteid ühele, teisele ja kolmandalegi, mis peaks N-i osas kahtlusi tekitama ja vaimustust jahutama, tahaks mainida, et mordoris õigupoolest polegi ühtegi venelast, alates Sergei Kovaljovist ja lõpetades Juri Sevtšukiga, kelle puhul me ei leiaks mõnda seisukohta, mida peaksime väga kahtlaseks, või otseselt pahatahtlikuks. Sest Eesti on Eesti ja mordor on mordor.  

Meelsasti oleksin selle teema jätnud meie valvevaatlejatele ja poliitikutele ja ajakirjanikele kirjutada, aga eelnimetatute retseptsioon mainitud tegelaste ja sündmuste käsitlemisel paneb kahtlema nende võimes. Mis on ju meie probleem. 

  

reede, 15. jaanuar 2021

Eksinud vene teemasse vist

Päike paistab, lumi sädeleb, tuli ahjus kütab. Kui heaks läks elu pärast seda, kui õpiti selgeks, et koopasse saab teha lõkke. Pime aeg sai läbi, ülimalt mõnus oli tule ääres külitada ja koopa seintele pilte maalida. Määratu ja üsna võrreldamatu hüpe inimkonna arengus. Hiliseimail aegadel loetud kõigi vigade emaks. Kogu jama algaski mikrokliima muutmisest, eksole. Selles valguses tuleb Prometheuse müüt uuesti üle vaadata.
 
Möödunud päevadel oli Jupiter vist Leoniidides või mingil muul põhjusel jäid mu teele vene ja isegi nõukogude filmid ja mingid uudised vene filmide kohta ning veel igasugu nipet-näpet, mis kuidagi seotud selle ajaga, mil Lenin oli veel nii noor ja Ansip oli noor ja Savisaar oli noor ja Brežnev ei olnud veel päris surnud... Mõni film on hilisemas ajast ka, vaatasin (üksinda, et ei peaks kaasvaatajaist hoolima) Kantemir Balagovi 2017. a valminud filmi Теснота (PÖFFil ja isegi kinos näidatud, aga olin selle mööda lasknud). Osatäitjad Darja Žovner ja Olga Dragunova mängisid väga hästi, filmi montaaž oli alguses ja lõpus mõneti erinev, ju Sokurov filmi kunstilise juhina oli lõpus omad liigutused teinud ja panuse andnud ja see võis filmile kasuks tullagi. Pean seda filmi väga heaks; 90ndate elu/olu/õhustikku Kaukaasia serval annab mõjusalt edasi. Ma ei loobu väitmast, et ei hinda kõrgelt oskust nt filmi kaudu vaatajat šokeerida või midagi inetut mällu tembeldada, antud filmis olid rabamiseks dokkaadrid inimeste hukkamisest, mis žanri reegleid muidugi rikkusid jne, aga see oli otseteena ja tollase reaalsuse osana küllap vajalik ja õigustatud. 
Muidugi ei tasu kõiki 90ndate kohta loodud müüte alati väga tõsiselt võtta. Ja selle vastu aitab muidugi nagu alati Monetochka

  Ja nüüd midagi hoopis erinevat 👏😺🙋
 (Tegelikult peaks minema ja tooma väljast puid... aga kannatab ehk veel ära, kohe lõpetan, ehk.)
Kuuldub, et hakatakse uuesti lavastama filmi, mis linastus N Liidus 40 aastat tagasi, aga muutus nõuk noorema publiku jaoks umbes samasuguseks kultusfilmiks nagu venelaste Kolm musketäri ja see film on 
Вам и не снилось. Esmapilgul lihtne megaarmas looke esimesest armastusest, Romeo ja Julia jmt, aga põhineb jutustusel, mille allhoovused on mingil (mõneti nuditud) moel ka filmi kandunud. Et noored ei hakkaks massiliselt enesetappe sooritama, kästi (kõrgema taseme juhi poolt) jutustuse lõpp muuta ja kõik noored armastajad jäid siiski (vist) filmi lõpus ellu. Eelmisest filmiloost erinevalt pajatas see tollasest olevikust ja mingit aimu selle perioodi kohta (ilustatult, kärbitult jmt muidugi) annab.  
 
No saab näha, kas kunagi meil Eestiski paos olnud noor vene stsenarist suudab teha võrdväärse uusversiooni. (Varjatult skeptiliselt.) 
 
Ja kas seal on ka see ilusas esituses 
Rabindranath Tagore poeemikatkele tehtud laul... 
 
 
 
 

 Kaks nii erinevat filmi. Kuidagi juhtusid siin kõrvuti. Maailm ongi ebaloogiline, pahatihti ei olegi võimalik järgnevaid arenguid loogiliselt konstrueerides ja eelneva põhjal järeldades ette näha. (Mis ei tähenda, et järjepidevalt ei püütaks ja mina selle vastu ka kohe järgnevalt ei eksiks.) (Kui kõik oleks lihtne ja labane nagu ... (täida ise lünk), siis poleks üldse huvitav.)  (Ikka veel pole puid tooma läinud ma.)

Lisaks sündmuste ja nähtuste üleloogilisele toimumisele on mõju ka isevaatenurkade eriloogikatel. Mille kontekstis jälgin (kui jutt juba lootusetult ekslema läks) sündmuste arengut ja Navalnõi poolt kuulutatud otsust 17. jaanuaril mordorisse naasta. Navalnõi käitumise põhjusi on võimalik mõista. Mingil määral lähtuvad need just 70ndate ja 80ndate dissidentide auväärsest traditsioonist (kus naljatati, et võimuvastased jagunevad dosidentõ, sidentõ ja otsidentõ, viimased aga on samas ka dosidentõ). Praegune olukord erineb kommunistide üleküpsenud süsteemi aastaist suurema julmuse poolest, kuna haige natsliidri teadlik kavatsus on poliitiliste mõrvade kaudu külvata hirmu nii mordoris, kui ka selle piiride taga. Seega ei ole Navalnõi naasmisel ainus oht mitte lihtsalt kohene vahistamine, mõeldavad on ka erinevad provokatsioonid, mõne kasuliku idioodi abil korraldatud lavastus vmt. (Kui midagi äärmuslikku juhtub, siis sellest räägitakse mõne nädala vältel, voldemar istub edasi oma punkris, nafta ja gaasi hind on OK, USA demokraadid on nagu alati väga põhimõttelised ja võtavad suurelt sõna, aga võrreldes vabariiklastega pole suuremad asjad tegutsejad jne. (Kui ilmad lähevad soojemaks ja Nord Stream 2 valmis ehitatakse, siis teemast pikemalt, jah?))  

Kokkuvõtvalt - Navalnõi ja kremloidide vahelise konflikti jooned näivad olevat juba sedavõrd maha märgitud, et vaevalt midagi enam muutub. Võim on otsustanud vastase kõrvaldada ja teeb seda. Navalnõi võib kõrgete panustega mängus loota, et aasta või kahe-kolme pärast õnnestub tal eelnevalt laotud aluselt võtta umbes sarnane positsioon, nagu kunagi perestroika aegadel oli akadeemik Sahharovil. Emigrandina jätkates sarnaneks see rohkem Solženitsõni positsiooniga ja oleks märksa nõrgem.

Selline mõttetera meenus (vb ebatäpne, mälu järgi) - "Te ei saa seda mängu võita, te ei saa isegi viiki mängida, hea, kui te olete saanud seda alustadagi." Tundub realistlik, kas optimistlik või pessimistlik, otsustab otsustaja ise. 

2020. aasta poliitiliste arengute järel Valgevenes ja Habarovskis on osa adekvaatsemaid vaatlejaid jõudnud järelduseni, et rahumeelsed protestid ei kõiguta mordoris ja sarnase süsteemiga naaberriigis võimu karvavõrdki ja pole autoritaarse juhtimisega riikides tõhusaks poliitiliste muutuste esilekutsumise meetodiks. Seni ei ole aga midagi etanooli, tõrva ja bensiini segust mõjusamat leiutatud.  

Aga nüüd puid tooma.


 
 
 
 
 
 
 

teisipäev, 5. jaanuar 2021

 Ja lõppeski aasta 2020.

Sai tehtud ja sai lõpetatud ühtkuiteist. Eile proovisin mitte midagi teha (et ei jätkaks tavatöid kohast, kus nad pooleli jäid), aga igavusest pääsemiseks pidin mingi aja siiski tööga täitma. Ehk umbes selline ongi üleminek ja pääsemise võimalus - vähehaaval töötsüklist väljuda, ainult äärmise nõutuse puhul sisustada mõnd tundi tööga. Proovin. 

Kuri kuu ERM'i kohal, 30. dets 2020

No mis tagasivaadet möödunud aastale... nt et vaene Tartu linn - aasta 2020 teoks valiti ralli 🏁korraldamine!? Äge, jah!? 

No ON...  Tänu pandeemiale avanes meil selline suurepärane võimalus. 😼 

Ray Bradbury, mis sa sellest arvad? ERM'ist sai Rally Estonia võistluskeskus... Täitsa unistus! 

Kuidas ralli Tartusse sattus, kes mahitas?  

 

 

Kitsamas sõprade ringis oli kokku lepitud, et pidulik koosviibimine jääb ära, aga õnneks ikkagi olid sõbrad, kes otsustasid aasta viimasel õhtul korraks sisse põigata ja tõid isegi kingituse, raamatu, autor ise ja raamat koos pühendusega, nii et võib aastavahetuse lugeda tähistatuks. Ontlikul moel ja viisil. Jaanihanso siidriga ja prantsuse šampanjaga. Kahe erineva seapraega.

(Jõulukingiks tuli üks autori pühenduse ja heade soovidega CD ka, niisiis võib autograafide saagi osas möödunud  aastaga rahul olla. Kaks kindlasti, aga vb ka kolm...)

Aasta lõppedes varitses trauma 2020 meie telekanalitel. ETV programm sarnanes 18. sajandi mõisateatriga, kuhu korjatud pärisorjad peavad juba mõnda aega palehigis ümber kehastuma kord humoristideks, siis mälumänguriteks, siis saatejuhtideks jne; aasta valituim ja keskseim meelelahutus oli justkui 1995. aasta vaimuvaeseima pulmaisa lavastatud algupärases šõus vaeste suguvõsale, etendatud halvasti varjatud põlgusega. Kokku vaatasin telerit ca 10 minutit. ERR-ilt tahaks raha tagasi. 

Peo lõpetuseks sobis Kusturica Must kass, valge kass päris kenasti. 

Aastavahetusel sai keskmisest rohkem filme vaadatud, väga erinevaid, aga valdavalt nö märgilisi. Eilse õhtu film (mille järel mitmed osalenuist/vaatajaskonnast vajasid aega mõtete kogumiseks) oli Русский ковчег Aleksander Sokurovilt. Ühe katkematu kaadrina Ermitaaži saalides filmitud, ligi 1,5 tundi vältav, Venemaa ca 200 aasta pikkust kultuuriajaloo lõiku kujutada püüdlev tugeva ambitsiooniga art film projekt oli minu arvates julge katse ja hea ebaõnnestumine. Markii de Custine, kes 1843. aastal publitseeris (oma reisil nähtu/kogetu alusel) silmapaistvalt läbinägeliku raamatu Venemaast (kus see kohe ka keelati), on filmi läbiv tegelane.

Aasta pakkus palju erinevate linnade vahel liikumist, suhtlemist ning tööd. Peaks natuke jahtuma, muidu võib veebruaris või märtsis tulla tagasilangus ja iga mõte tööst muutub piinavalt vastumeelseks.    

Head uut aastat!