Kuldalindu

 Täna hommikul tabas väike üllatus - kägu toas. Oli akna lahtisest poolest sisse lennanud ja jäänud kinniste aknapoolte vahele lõksu. Natuke rapsis seal, aga muidu oli temaga kõik korras. 

 

Tegin siis teise välimise aknapoole 

lahti

ja lasin linnu välja.

 

Ei ta jauranud miskit,

lendas mõne meetri

ja istus kivile.

 

Läksin korraks veel välja, et 

teeme koos selfit,

aga selle peale ta siiski

tõusis üsna vilunult lendu

ja maandus läheduses kasvava vana jalaka okstesse.

 

Kogu hommikupooliku olin otsinud soodsaid ja võimalikult kiiret ühendust pakkuvaid lennupileteid 13. oktoobriks (mis on reede) ja 23. oktoobriks (mis on esmaspäev) vastavalt edasi ja tagasi, aga nüüd tekkis väike kõhklus, et kas tegu oli mingi oomeniga või?

Muide, avastasin, et reisimine on muutunud kallimaks ja reisibüroodel näikse minevat hästi, paljud paketid on välja müüdud ja hindu on kohati üsna tuntavalt tõstetud. Miks Novatoursi aktsia ikka veel nii vilets siis on? 

 

 

 

 

 

 

 

 

Õnneks sai Tallink lõpuks nina vee peale, muidu oli minu portfell küll üsna samas seisus nagu Igor Maksimovi koolikott, kuhu ta oli kassi toppinud ja selle siis Anne kanalis vee alla surus. Aga see on vb hoopis teise suvelavastuse või seriaali teema (mille kallal ma ei tööta).

 

Gena potsatamine

 Läinud on päris mitu kuud 6. jaanuari postitusest, kus ma kuulutasin, et ega prigožin väga pikalt ei ela ja nüüd saigi tema särav tähelend lõpu. Primitiivset olendit nagu xyiloo on, juhivad hirm ja kättemaksuhimu. Lisaks veel aastatega välja kujunenud sarimõrvari käitumismuster. Tema lähikondsete ja st alluvate seas on tüübid, kelle vaimne võimekus piirneb üsna käpardlike mõrvade organiseerimisega ja sellega nad oma positsioonil püsimist õigustavadki. Sihuke jõuk, mis sobiks tegutsema kuhugi vangilaagri barakki või vene sõjaväe kasarmusse. Agressiivsed, julmad ja arad alaväärsuskompleksiga pätid. Kadunuke oli muidugi sama masti tegelane, mõnevõrra ehk ehedamgi ja pidi oma lõpu leidma nii Freudi kui Jungi järgi. Sest ega xyilool meelest ei läinud, kuidas ta wagnerlaste mässu ajal plagama pani ja kogu "õukonna" nähes lidus kord vasakule ja siis jälle paremale otsides ohutut peidupaika. Pole veel lugenud, mida eksperdid ja analüütikud sel teemal kirjutavad, aga vist ei viitsi ka. Kui orkid isekeskis erinevatel põhjustel üksteist jätkuvalt ja rohkem tapavad, siis mis saab kellelgi selle vastu olla.   

Aeg maha võetud

Lõpuks sain eelmisel suvel ostetud kummipaadi sel nädalavahetusel  vette lasta. Pumpamine võttis 20 minutit ja hiljem õhust tühjaks laskmine natuke vähem. Järvel triivida oli päris tore, isegi siis kui pisut sadas, vb aga eriti siis kui sadas. Vihm ikka langetab pinget ja maandab stressi, imho. 

 Tegin selle nädala kaks esimest  päeva tööd ja nüüd võtsin aja maha.

Viimaste kuudega olen kõik nipid, millega end vormis hoida ja püsida aktiivne ning töövõimeline ja ikka positiivne jne jne, ära kasutanud ja nüüd peab lihtsalt puhkama. Põrgusse see protestantlik tööeetika.

Võtsin reisikotist välja pooleli jäänud Dahli Minu onu Oswaldi, hakkan lugema ja ei liiguta enam lillegi. 

Lisaks on mul tuura steigid ja nende ainus õige valmistamisviis on kalasupp (või marineerimine, aga mõlemat võib teha üheaegselt). Niisiis teen täna EV parima uhhaa ja mingit poleemikat sel teemal ei tasu algatada. 

Kala, kartul, sibul ja maitseained. 

Ongi kõik. (Kui keegi arvab, et  porgandi lisamine muudab selle roa maitsvamaks, siis palun väga, minge ühiskondliku toitlustamise asutusse ja makske supi eest lisaks ülepakutud hinnale ka kõik maksud ja kaudsed kulud jmt ja head isu.) Reedan siiski ühe saladuse - ma praen sibulad enne supi sisse lisamist ära, sest keedetud sibulat ma eriti ei taha. Aga üldiselt uhhaa olemus seisneb selles, et kalamees läheb püüdma, võtab paar kartulit ja sibula kaasa, natuke soola pipart ka tasku, kes siis ikka keelab paari kartulit ja sibulat, eksole, püütud kaladelt lõikab pead maha, sisikonna viskab minema, paneb pead lõkkele potti, hiljem kartuli ja siis sibula,voilà.

Homme on Ukraina iseseisvuspäev. Võimalik, et selle tähistamiseks korraldavad nad Mordorile suurema droonirünnaku. Sihtmärke on ju küllaga.

 

Mis ise alla ei kuku, tuleb alla lasta; mis ise põlema ei lähe ja ei plahvata, tuleb õhku lasta ja põlema panna. 

Õnnistatud õunad ja asfaldi tükid

 

 Täna tähistatakse õigeusu kirikus Issanda Muutmise püha, mida Ukrainas rahvapäraselt nimetatakse ka

яблучний спас.
Ka Setumaal olla see õunapüha tuntud.

 

See tähendab, et valmivaid õunu õnnistatakse kirikus. Üsna populaarne püha, juured ulatuvad eelkristlikku aega. Traditsioonid, vastavad toidud, rahvas liigub rohkem ringi ja suundub kirikusse teenistusele jmt. Muidugi just sel hommikusel ajal ründasid orkid Tšernigivi keskväljakut ja teatrihoonet ja tapsid samas ühe lapse ja mujal linnades rünnakutega tsiviilelanike vastu veel mõned lapsed.  Mordor tuleb hävitada, mida varem see juhtub, seda parem, muidugi.

Hommikusöögi lõpetasin täna sajandimunaga. Sihukese üsna tumeda ja kohati ebamäärast rohekat värvi produktiga. Oleks lisaks veel leivale määrinud iiri soovõid, siis tulnuks meedia kohale kutsuda. 😃👇

Ajalehed muidugi saatnuks oma reporterid kohale küll, otsustades nende lugude põhjal, mida viimastel kuudel on agaralt avaldatud.

Munal oli üsna munalik maitse ja midagi natuke veel, aga mitte karmilt esiletükkivat, vb mõne seene maitset meenutav.

Töötajate nägudelt võis välja lugeda varjatud rõõmu märke, kui neljapäeval tegin ettepaneku, et võime reedel võtta vaba päeva ning kolm päeva jutti puhata. Keegi ei tahtnud kasutada võimalust, et tuleks ikka tööle ja teeniks raha. 

Huvitav on vaadata, kuidas inimesed erinevalt töötavad. On neid, kes väga hästi töötavad, aga mingi vihaga; on selliseid, kes võivad kaotada fookuse ja ise ei märkagi, kui nende toimekus langeb kuhugi poolmeditatiivse viilimiseni. Tööl jobutamine on minu arvates piinarikkam kui töötamine. Kui tuleb tunne, et kardan kella vaadata ja pettuda, aeg ei liigu ja veel peab x tundi mööda saatma enne kui võib ära koju minna.   

Korra käisin mere ääres, pilliroog sahises ja vesi loksus natuke, mingid väiksemad kalad põgenesid pisut suuremate eest;  ja olin paar päeva maal, mesilased sumisesid, lambad määgisid, päike paistis ja vahepeal oli äike; aga ikka tahaks umbes nädalaks kuhugi oja kaldale istuda ja ainult voolava vee vulinat kuulata.  

Õnne valem - palju tööd + remont. hehehe

 

Seinte värvimine, tapeedi kleepimine  ja uue kapi ostmine ja igasugu muutused ja mis kõik veel - võiks ju olla lahe ja tore, aga vahepeal tundub, et tegemist on katastroofipiirkonnaga ja juhitamatu kaosega; ja mitte keegi ei ole valmistanud sellist kappi, mida mul vaja oleks.

Ja soovitud tooni saab kahest erinevast poest ostetud rohelise värvi segamise tulemusena. 

Juba kuid väldanud protsessi käigus muidugi on ka  helgeid momente, aga tüdimus on tuntav. 

On kahte liiki inimesi - need kes kunagi ei alusta remonti ja need, kes iialgi ei lõpeta remonti. 

Homme pumpan paadi täis ja triivin kusagil järvel sihitult ringi.