Gena potsatamine

 Läinud on päris mitu kuud 6. jaanuari postitusest, kus ma kuulutasin, et ega prigožin väga pikalt ei ela ja nüüd saigi tema särav tähelend lõpu. Primitiivset olendit nagu xyiloo on, juhivad hirm ja kättemaksuhimu. Lisaks veel aastatega välja kujunenud sarimõrvari käitumismuster. Tema lähikondsete ja st alluvate seas on tüübid, kelle vaimne võimekus piirneb üsna käpardlike mõrvade organiseerimisega ja sellega nad oma positsioonil püsimist õigustavadki. Sihuke jõuk, mis sobiks tegutsema kuhugi vangilaagri barakki või vene sõjaväe kasarmusse. Agressiivsed, julmad ja arad alaväärsuskompleksiga pätid. Kadunuke oli muidugi sama masti tegelane, mõnevõrra ehk ehedamgi ja pidi oma lõpu leidma nii Freudi kui Jungi järgi. Sest ega xyilool meelest ei läinud, kuidas ta wagnerlaste mässu ajal plagama pani ja kogu "õukonna" nähes lidus kord vasakule ja siis jälle paremale otsides ohutut peidupaika. Pole veel lugenud, mida eksperdid ja analüütikud sel teemal kirjutavad, aga vist ei viitsi ka. Kui orkid isekeskis erinevatel põhjustel üksteist jätkuvalt ja rohkem tapavad, siis mis saab kellelgi selle vastu olla.