Õnnistatud õunad ja asfaldi tükid

 

 Täna tähistatakse õigeusu kirikus Issanda Muutmise püha, mida Ukrainas rahvapäraselt nimetatakse ka

яблучний спас.
Ka Setumaal olla see õunapüha tuntud.

 

See tähendab, et valmivaid õunu õnnistatakse kirikus. Üsna populaarne püha, juured ulatuvad eelkristlikku aega. Traditsioonid, vastavad toidud, rahvas liigub rohkem ringi ja suundub kirikusse teenistusele jmt. Muidugi just sel hommikusel ajal ründasid orkid Tšernigivi keskväljakut ja teatrihoonet ja tapsid samas ühe lapse ja mujal linnades rünnakutega tsiviilelanike vastu veel mõned lapsed.  Mordor tuleb hävitada, mida varem see juhtub, seda parem, muidugi.

Hommikusöögi lõpetasin täna sajandimunaga. Sihukese üsna tumeda ja kohati ebamäärast rohekat värvi produktiga. Oleks lisaks veel leivale määrinud iiri soovõid, siis tulnuks meedia kohale kutsuda. 😃👇

Ajalehed muidugi saatnuks oma reporterid kohale küll, otsustades nende lugude põhjal, mida viimastel kuudel on agaralt avaldatud.

Munal oli üsna munalik maitse ja midagi natuke veel, aga mitte karmilt esiletükkivat, vb mõne seene maitset meenutav.

Töötajate nägudelt võis välja lugeda varjatud rõõmu märke, kui neljapäeval tegin ettepaneku, et võime reedel võtta vaba päeva ning kolm päeva jutti puhata. Keegi ei tahtnud kasutada võimalust, et tuleks ikka tööle ja teeniks raha. 

Huvitav on vaadata, kuidas inimesed erinevalt töötavad. On neid, kes väga hästi töötavad, aga mingi vihaga; on selliseid, kes võivad kaotada fookuse ja ise ei märkagi, kui nende toimekus langeb kuhugi poolmeditatiivse viilimiseni. Tööl jobutamine on minu arvates piinarikkam kui töötamine. Kui tuleb tunne, et kardan kella vaadata ja pettuda, aeg ei liigu ja veel peab x tundi mööda saatma enne kui võib ära koju minna.   

Korra käisin mere ääres, pilliroog sahises ja vesi loksus natuke, mingid väiksemad kalad põgenesid pisut suuremate eest;  ja olin paar päeva maal, mesilased sumisesid, lambad määgisid, päike paistis ja vahepeal oli äike; aga ikka tahaks umbes nädalaks kuhugi oja kaldale istuda ja ainult voolava vee vulinat kuulata.  

Õnne valem - palju tööd + remont. hehehe

 

Seinte värvimine, tapeedi kleepimine  ja uue kapi ostmine ja igasugu muutused ja mis kõik veel - võiks ju olla lahe ja tore, aga vahepeal tundub, et tegemist on katastroofipiirkonnaga ja juhitamatu kaosega; ja mitte keegi ei ole valmistanud sellist kappi, mida mul vaja oleks.

Ja soovitud tooni saab kahest erinevast poest ostetud rohelise värvi segamise tulemusena. 

Juba kuid väldanud protsessi käigus muidugi on ka  helgeid momente, aga tüdimus on tuntav. 

On kahte liiki inimesi - need kes kunagi ei alusta remonti ja need, kes iialgi ei lõpeta remonti. 

Homme pumpan paadi täis ja triivin kusagil järvel sihitult ringi.