Õied ja hiljem viljad

 Täna tähistatakse Eestis ja mitmel pool mujalgi Lastekaitsepäeva. moskoovia orkidel läks sellel päeval korda raketirünnakuga tappa üks Ukraina ema ja laps. Kinnitatud andmetel on tapetud Ukraina laste arv ca 600. Lisaks teadagi veel tuhanded Ukrainast orkide sohu küüditatud lapsed, kellele tehakse  antitsivilisatsiooni vaimus ajupesu. Kujutledes, millised on need patrioodidputinistidpedagoogid, kes orke kasvatavad ja ukraina lapsi ümberkasvatada püüavad, siis ma ei taha midagi kuulda vene kultuurist, vene koolidest, integratsioonist jmt. 

Vahepeal on kevad olnud, aprilli lõpupoole õitses vilt-kirsipuu,

üks vanem härra ja proua läksid selle juurest mööda ja juhuslikult kuulsin läbi avatud akna osa nende dialoogist - proua ütles: "See on mingi dekoratiiv, need ei ole kirsi õied." Vot nii hästi õitses. Seejärel õitses mandlipuu

ja siis puhkes õide kõige ettevaatlikum Kanzan kirss, kes mõned külmemad päevad kannatlikult üle ootas.

Seejärel juhtusin Pakrile ja seal oli paekalda läheduses tõepoolest igasugu puid, mis pööraselt õitsesid. Sihuke võsalaadne paik ja palju erinevat liiki puid alates õunapuudest ja lõpetades aprikoosidega, ploomidega ja veel muudegagi.

Paekalda all oli tore kuulata kivide vahelt alla voolava vee häält.

Vulin ja mere lainete loks on minu lemmikud nr 1. 

Aktiivsuse ja puhkuse nimel jõudsin pikaks nädalavahetuseks ka välismaale, täpsemalt Lätti, veel täpsemalt Võndu. Väga chill linn.

Üsna suvalises asukohas ja suvalise väljanägemisega toidukohas pakuti väga head parti. Olgu sellele kohale siis tehtud ka tagasihoidlik reklaam. 👇

Ja lõpuks käisin ära Arvo Pärdi Keskuses. 

Mis on palju sisukam ja sümpaatsem koht kui paljud teised, mille kohta näiteid ei hakka tooma. Seal võiks nädalaid istuda ja lugeda. Ja muusikat kuulata. 

Kohalikud uudised on muidugi sellised nagu nad on. Abieluvõrdsuse asi jääb ikka väga poolele teele, ei tule polügaamiat, samuti ilmselt tabaks mind ebaedu, kui teeksin Signe Riisalole ettepaneku abielluda, mis ju tõestab, et kui tal on abikaasa (millest ma täpselt pole aru saanud), siis mingist võrdsest õigusest ministriga abielus olla ei ole juttugi, isegi kui oleksin nõus ka Tiit Riisaloga samas abielus olema jne jmt. Kuidas küll selles asjas võrdsus saavutada, ei tea. 

Slava Johanna-Maria Lehtme skandaal lahvatas, selle lainetuses üllitas Ilmar Raag mingi kirjutise laadis kahetsen, et kandsin afropatse. Muide, tahaks näha seda aega, kui tätoveeritud inimesed hakkavad polüneeslaste ees vabandama ja veel on paljugi, mida võiks laiahaardelise kahetsuse kampaaniaga haarata. Kahtlaselt kahetine värk see kahetsemine.

Aga lõpetuseks nagu ikka positivcik, 

sest neil päevil algab Ukraina pealetung ja ilmselt tuleb orkidel hakata tõsiselt maksma selle eest, mis nad on korda saatnud. Ja kui nad on korralikult peksa saanud, siis loodan, et see on alles algus.

 

Aeroplaanidest (aga mitte tähenduses "õhulossid")

Ärkan üles, joon kohvi, raadio mängib ja kohe sihuke pommuudis, et orkid pommitasid oma Belgorodi linna. Üks võimalus on, et pilootideks on täiendkoolituse läbinud trammijuhid; teine võimalus, et lendurid kardavad paaniliselt Ukraina kohal lennata ja viskavad pommid/tulistavad raketid välja piirist võimalikult kaugelt; kolmas võimalus on see, et põhjakoeralaste valmistatud tark pomm langetas otsuse iseseisvalt ja valis lähima sihtmärgi. Oh lennukeid... ja karjamaid ja laipu mööda triivivaid...   

Peksa omasid, et võõrad kardaksid, või?

Linnud hakkavad laulma ca kell 5 hommikul, ajal mil linn on veel väga vaikne. Päike alles tõusmas ja kuuldub ka nende lindude laulu, mida tunnikese pärast enam ei kosta ja päeval on lauluvalik hoopis kasin. 

Eile oli taevas veatult pilvitu ja päike paistis nagu hull ning minu läbiproovitud nipp teha tööd selle kirjutuslaua taga, kuhu  keskpäeval langeb kogu päikesevalgus, ei toiminud üldse. Tööhoogu ei olnud, läksin hoovi kõndima ja istuma, suitsetasin ning jõin väga asjalikult kohvi. Samuti vahtisin taevasse, kus tõepoolest "niipalju tühjust on näha". 

Kell 14.06 hakkasin kuulma mingit harjumatult kõlavat urinat, mis tuli kusagilt kõrgelt ja siis lendas üsna madalalt hoovi kohalt üle suur pontsakas lennuk. Madalalt - st ca 5000 m. Lendas põhja poolt lõuna poole. Lennukeid lendab viimastel aegadel väga hõredalt, seega läksin vaatama, et mida näitab Flightradar24, et kes siin üle mu hoovi lendab. Fr24 ei näidanud midagi. Ei mingit lennumasinat Tartu ümbruseski. 

Liikusin jätkuvalt väljas ringi, kiikasin ikka taevasse vahete-vahel ja ongi! 

 

 

kell 14.23 lendas märksa kõrgemal lennuk lõunast põhja, sellisel tavapärasel ca 10 km kõrgusel ja korraliku valge sabaga. 

Juba vilunud liigutusega avasin Fr24 kaardi ja seal oli ausalt kirjas, et meie kohal lendab Boeing RC - 135W Rivet Joint kutsungiga JAKE11, kuulub USA õhujõududele ja on luurelennuk.  

 

 

 

 

 

Tegi Tallinna lähistel 180 kraadi pöörde tagasi ja minutid hiljem kihutas juba sama teed lõuna poole tagasi. 

Kell 16.18 lendas urisev lennuk lõunast põhja poole.  

 

Mõtlesin siis uurida asja laiemalt ja vaadata suuremat pilti jne, no selline päev, päike paistab,  Jens Stoltenberg on  Kiievis ja paljugi mis.

Toredaid poognaid joonistas Eesti õhuvägi samaaegselt JAKE11 Tallinna lähistel, mitu USA õhujõudude lennukit tiirlesid Poolas Lublini ümber. Neist üks on kütuselaev  Boeing KC-135R Stratotanker, teine vist oli luurelennuk NORSE 61. 

Ja siis lülitas salapärane urisev lennuk oma transponderid Leedu kohal sisse ja selgus, et tegemist on rumeenlastele kingitud Lockheed C-130B Hercules registrinumbriga 6166. 

Peaks olema transpordilennuk. Tõsine tegelane. Muidugi ei lenda nii kõrgel nagu mõned teised.

Näiteks - kõiki neid eelneva ja käesoleva postituse vahele jäänud päevi meenutades - dirigent ja muusik

Mustonen, särav ning muidugi väljapaistev, käis mordoris tegemas kõrget helikunsti. "Ma elan kõrgemal ja lendan kõrgemalt," lausus oma tegu kommenteerides Mustonen. Mitte sugugi alandlikult ja tasaselt, üldse mitte kristliku tsivilisatsiooni baasväärtustele tugineva arenenud inimese moodi. 

Hersoni teatri peadirigent Juri Kerpatenko keeldus tegemast koostööd okupantidega ja lasti 28. septembri varahommikul 2022. aastal Hersonis oma korteri uksel moskoviitide poolt maha (automaadist!). Mustonen ei ole vist oma mordoris teenitud honorari ukrainlaste toetamiseks annetanud. 

Veel erutas kodupublikut üks eesti filli doktorant, kes sai mitu päeva kuulsust, sest uurides noorte keelekasutust oli nii väga palju raamatuid lugenud ja hoogsalt õppinud, et pole leidnud aega mõnede eesti keeles üsna tavaliste sõnade tähendusega tutvumiseks. Hull lugu selle lugemisega on, et kui väga palju ja üle oma võimete kogu aeg lugeda, siis ei pruugi mõtlemiseks aega jääda ja seda juhtub magistrantide ja doktorantidega paraku sagedamini kui võiks arvata. Noh, doktorant, mis tast' tahta, aga professor andis sel teemal ka oma vaadet ja see polnud just pettumus, aga vääriline jätk küll. 

ühel Kreeka saarel

 

Tartu Ülikooli eesti ja üldkeeleteaduse instituudi juhataja, tänapäeva eesti keele professor Liina Lindström teatas: Doktorantuuris loetakse tonnide kaupa erialast kirjandust, et olla rahvusvahelise teadusruumiga samal pulgal. Doktorantuuris tegeletakse ka väljendusoskuse arendamisega, aga seda ennekõike akadeemilise väljendusoskuse perspektiivist." "Keele üdi ja tuum on grammatika: see, kuidas sõnu ja lauseid kokku paneme. See osa keelest muutub väga aeglaselt. Ka eesti keeles ei ole mingeid olulisi muutusi keele grammatikas noortekeeles seni täheldatud." 

Mida ma pidevalt täheldan sellistes liigestest lahti ajalehetekstides?

 

Ameerika Ühendosakonnad, piibellikud tegelased, vaene Koljat oli relvastatud ainult oma usuga, aiaiai

aga lendamise juurde tagasi tulles, siis väidetav voldemar punkrirott puutin, tuntud ka kui xyiloo, olla ka lennanud lausa rindele, täpsemalt küll 130 km kaugusele rindejoonest, aga saavutus muidugi pani vaimustusest värisema kogu orkide propagandameedia, et liiderliku juhi kohalolek ja tema litutavad🔥 vestlused ja kõned kindralitega motiveerivad võitlejaid ja kogu moskoovia rahvast pealekauba uutele võitudele.   (vot seda lauset peaks vb uurima.)

 

(võiks olla küll) Tankid ja tankad

 Tänane hommik on sombune. Eile oli taevas selge ja ilm ilus;

 õhtupoolikul jalutasin tanki vaatama.

Tank oli treileri peal ja ei olnud pooltki nii silmatorkav kui võinuks arvata. Ja vähem põlenud. Mõned jupid olid siit ja sealt puudu, aga selleks pidi masinat hoolikalt vaatama ja isegi teksti lugema, muidu ei pruukinud seda tähelegi panna.  

Tean mõnd inimest, kes jalutas kaubamaja juurest läbi ning ei märganudki seda kehutavat 

pargitud tanki/targitud panki.

Ajalehtedes avaldatud lood, mis väidavad, et tank tekitab kellelgi  teravaid elamusi ja vastakaid tundeid ja võib lastele põhjustada üüratu trauma ja vajutab avalikule ruumile süngeima pitseri ja aiaiai oioioi, tunduvad tugevalt liialdatud. 

Olen isegi rahulolematu, et vaatamiseks välja pandud objekt on eksponeeritud tasemel NULL. Nii viletsalt ei tohiks midagi eksponeerida. See on ju kellegi egiidi all toimuv sündmus, mitte juhusliku treilerijuhi suvalise koormaga juhuslikus kohas parkimine. 

Lilledega tiblunne tanki juures ei olnud ja üldse oli kõik üsna argine ja rahulik.

Hulk ilusat valget lund ja sinine taevas ja tilkuvad räästad ja lindude rõõmus vidin ikka tekitavad minus tundeid ja nädala lõpus toimunud peol ei olnud ümbritsevaga suhestumiselgi mingeid tõrkeid - nii et ju mu tuim reaktsioon tolle tanki peale ei ole märk,  et olengi sihuke tundetu tükk vmt.

 

 

 

 

Märtsis on väga lihtne talve nautida, sest on loota selle peatset lõppu. 

Lumi ja palju valgust ning päikese soojendav jõud - palju toredam talv kui detsembris või jaanuaris. 

Lumega on mul alati rõõmus ja rahulik läbisaamine olnud. Parem kui vihmaga ja palju parem kui tuulega. Ehkki viimasega on nii ja naa, vahel on päris hea ringi jalutada just siis, kui pimedas pargis ähvardavad murduvad oksad pähe sadada. 

Aga lumi on rahulik. 

Lähemal vaatlusel on lumehelveste näol tegemist ikkagi hoomamatul hulgal maha sadanud ilu ja harmooniaga. 

Kui palju oskustöölisi oleks vaja, et inimjõul ühe korraliku lumehange jagu korralikke helbeid valmistada... 

Kui piisavalt sageli ja paljudega oma lumevaimustust jagada, siis muidugi kohtab ka selliseid reaktsioone, mis on hoopis vastupidised. Kuidas inimesed kannatavad lund koristades ja teid puhtaks lükates, kuidas nad massiliselt kukuvad ja luid murravad jne.

Ühesõnaga - valge surm.

Sombusel päeval tekib muidugi kiusatus kuhugi sõita, mis tähendab enamasti, et lennata. 

 

Ja hakkavad viirastuma igasugu lennumarsruudid, mida just alates selle kuu lõpust on Tallinnast märksa hõredamaks jäämas. 

 

Muidugi jääb Riia, mis on lähtekohana ja eriti tagasilennu sihtpunktina pisut tüütu.

Inime muutub ju järjest laisemaks ja mugavamaks sarnaselt kassile, kes pakutava toidu suhtes muutub aina  pirtsakamaks.

Just Lähis-Lõuna suunalt kaob ära mitu ühendust, kuhu oleks aprillis plaaninud lennata, nt Malta.

 

Kõik sihtpunktid, mis on kergesti kätte saadavad moskoviitidele, tuleb praegu muidugi kõrvale jätta, juba jõuavad Eestisse üsna tujutud kõned Taist jm, et neid maid on tabanud tõsine orkide üleküllus. 

 

Meenus teise värskusastme kultuuriuudis, et orkostanist võeti kunstinäituselt maha 1986. aastal valminud maal Madrusesärgi-päev, millel on kujutatud rahumeelseid mitjokke  rahumeelse loosungiga. 

Seepeale on avaldatud mõtteid, et 1984. aastal valminud teos Mitjokid saadavad Brežnevi Afganistaani kõnetab ka taas.

 Kell 11.00 ilmub korraks välja päike. 

Lipud lehvivad üsnagi uljalt.

 

 

Kiirelt lähenev 24. veebruar

24. veebruar muudkui läheneb. Vabariigi aastapäev ja aasta suuremahulise sõjalise kallaletungi algusest Ukrainas, teadagi. Samal päeval saab 70 aastat vanaks suurepärane filmilooja Ron Fricke, kelle dokumentaali Baraka ja tema ning Godfrey Reggio koostöös sündinud Koyaanisqatsi ja teisi Qatsi suurepäraseid dokumentaale kipun aja möödudes taas ja taas üle vaatama.

Ülestähendus reaalsusest - ühes hoovinurgas kirsi all on lumikellukesed üleeilse seisuga õitsema läinud. Kas eelkevad?

Näib, et tänasega algab nädal, mil mitmesugused poliitilised sündmused ja arengud toimuvad üksteisele kuhjudes ja olulised erinevate tasandite poliitlised ja sõjalised vektorid ristuvad. Täna algab Müncheni julgeolekukonverents, kus juba kesksete esinejate nimed viitavad, et plaanis on kooskõlastada seninägematult selge ja ühtne positsioon moskoovia suhtes. 

Konverentsi järel suundub USA president visiidile Poola. Samal ajal on kremli punkrirott voldemar taaskord lubanud pidada ühe vägeva kõne ja selle järel planeeritakse mordoris orkidele suurejoonelist miitingut ja kontserti jmt. Võib oletada, et huiloo kuulutab välja suure kevadise ja otsustava pealetungi alguse ja kontsertkogunemine on orkide raevuka rõõmu väljendus. Aga pole välistatud, et huiloo kuulutab välja suure võidu kogu fashistliku Lääne üle, sest mordoril õnnestus ennetada ja nurjata nende plaan mordorile kallale tungida ja see vallutada, aga nüüd vaat' hoopis kaitsevad ennast Ukrainas.

Võidu kuulutamine teeb mõned turbopatrioodid muidugi väga kurvaks ja pisut vihasekski, aga kindralid näevad selles lootuskiirt, et ehk enam ei nõuta nendelt võimatut; hullud telestuudiotes on nagunii oma hüsteeria viinud üle inimvõimete piiri ja peavad vahepeal puhkama. 

Milline taevani ulatuv pateetiline shõu staadionil lavastatakse, jääb ilmselt fantaasiale kättesaamatuks. nt tuuakse kohale mõne varjupaiga lapsed ja need esitavad ühisdeklamatsiooni ja kõlab orbude tõotus kätte maksta jmt. Kindlasti on Eesti tibladest märkimisväärne hulk lausa naelutatud ekraanide ette ja jälgivad seda püha üritust. 

Pealetungi võivad orkid senisest suuremas mahus ja laiematel rindelõikudel alustada, algus võib tunduda ilus, lennukid ja helikopterid ja vaakumpommid lähevad lisaks jalaväe massile käiku. Kui see hiljem päädib  kohutava lõpuga, siis sellest ei pruugi mordorstani elanikud mingeid põhjapanevaid järeldusi teha. Sest orkidel puuduvad mõtted, aga mõtlemise protsess on järelduste tegemise eeltingimuseks.

Kui Ukrainale vasupealetungi tarbeks antaks moodsaid lääne lennukeid/hävitajaid, siis juuni alguseks võiksid nende piloodid olla valmis nendega lahingusse minema. Õhuväe toetus on väga oluline jne. Küllap NATO ja liikmesriigid mõistavad seda ja asjad hakkavad neil päevil sinna poole liikuma. 

Nojah. 

  

experiment - kass (cat)

Postitan kohe alguses kassi pildi, vaatame, kas sel on mingit efekti. 

Kass ehk cat

 Peaks ju olema, inimesed tohutult tahavad näha kasside pilte. 😺 

Kelle pilte nad veel tahavad näha nädalas keskmiselt kaks korda kusagil ajalehes, seda teab muidugi iga lapski; ma tavaliselt ainult neid pilte näen, ühtki teksti nt Tänaku tegemistest ei ole elus lugenud. Piltide põhjal olen kursis, kes on Eesti staarid, aga pealkirjadest üle libisedes mõistan, et väga palju on juttu nende probleemidest ja traumadest jm. Aga igatahes püsivad pildil.

Ajalehtedes on muidugi harva ka mõned uudised ja kohati mõttearendused või arvamused.

Näiteks - juba mõnda aega kuulutatakse, et sport peab poliitikast lahus olema. Hiljuti lugesin ajalehest, et rahvusvahelise hokiliidu juht teatas, et sport on lahus ka moraalist. Loogiline jada. Kas saaks sporti veel millestki lahutada. Inimlikkusest? (vb ongi juba kohati lahutatud, aga ma ju väga vähe jälgin ägedamaid alasid.)

See on häda ja jama, et üsna hiljuti on väga paljud inimesed õppinud lugema ja ka kirjutama, aga palju targemaks ei ole saanud. Praegu ripub Postimehes üleval kellegi Külli Kapperi (välisuudiste toimetaja, mitte lihtsalt ajakirjanik, ei-ei) kirjatükk, kuidas tema tunneb kaasa Ukrainas langenud Vene sõdurite emadele. No sellega piirdubki. Võiks ju jätkata, et tunneb kaasa ka nende isadele, teistele lähisugulastele ja hõimlastele, sõpradele ja siis lõpuks kogu orkide rahvale, et nende sõdurid seal Ukrainas surevad. Ikka see idiootlik jutt, kuidas venelased kannatavad. Kui nad Eestile oleksid kallale tunginud ja elumaju pommitanud, lisaks veel ka varjendeid, mille juures on suurelt kiri LAPSED, siis oleks ka nende mõrvarite, vägistajate jne emadest kahju, kui need tüübid ära hävitatakse? 

Ma väidan, et tappa saanud ja nuttev ning halav pätt on ikkagi pätt ja kaastunnet mul jagub ainult agressori ohvrile. Ja meil, nõrkadel inimestel on võimete piir ja tegelikult mingit kaastunde ülejääki vabalt jagada ei ole.  Mul ei ole isegi kaastunnet Külli Kapperi vastu, tema küsimusele, kas ta on reetur siis, vastaksin, et ei ole, aga ta on idioot, kellel puudub elukogemusest tulenev tarkus ja elementaarne mõtlemisvõime. Mõni kõrgem toimetaja peaks hoolitsema selle eest, et tema "väga empaatilised" arvamused trükivalgust ei näeks. 

Eile käisime ukrainlaste välikohvikus/supikohvikus ja ostsime igasugu pirukaid, viskasime tippi nagu paljud teisedki, kes vahepeal päris külma tuule käes kannatlikult pikas järjekorras seisid. 

Tulu läheb rindele termopesu jmt soetamiseks. Hulk toredaid inimesi ei olnud pidanud paljuks üsna külmal päeval kohale tulla.   

Aga vahva, et jälle on talv ja lumi,

keskmiselt mitte just väga külm. Taevast langes vahepeal jääkristalle ja lumekruupe, aga korra tuli ka viisakamaid lumehelbeid.

Vahe-error

 Juba mitu nädalat töötan, sest kuidagi peab ju aega mööda saatma. Seda aega, mida ma ei raiska vaadates Narcos't või online'is arvuti vastu malet mängides. 1500+ tasemepunktist alates. 

 Või püüdes valmistada Cepelinai. Mis näeksid välja siledad ja saledad ning ideaalse jumega.  

Korra sai nädalavahetusel tehtud ekspeditsioon. Plaan oli kaval - käia vanades mõisaparkides ja otsida talviseid seeni. Tulemuseks kaks viletsat seent, samas silmaringi sai avardatud, uusi kohti nähtud. On ju nii, et pigem läheks vaatama mõisa, aga kui hooned on hävinud, siis ainult parki vaatama, põhiliselt kände ja mahajäetust, märksa harvem. No igatahes sai nähtud palju rippuvat sammalt? samblikku? Lisaks avastasin enda jaoks Arnold Matteuse poolt projekteeritud supelmaja Kriimani mõisas, polnud sellest varem kuulnud. Eile tuli uudis, et Eesti maastikuarhitektide liidu aastapreemia pälvis uus Emajõe linnaujula. Mis asub samas, kus 1928. aastal Matteuse poolt projekteeritud ujula ja selle hoonetekompleks asus. Kuni see 1988. a lõplikult maha põletati. 

 Käesoleva sajandi alguses veel arutati selle kompleksi osalise taastamise üle, nüüd on muidugi lodjakoja ja mänguplatside, turnimispuude jm taoline võimalus nullitud. Tekib küsimus, kas me oleme alates 1991. aastast midagi ka taastanud? Käegakatsutavat, tähenduses ainelist, mõne ühiskondliku hoone või märgilise objekti? Ausambaid küll, paljud neist veel 90ndatel ja kohalike jõududega.

Mõned mõisahooned erakapitaliga, enamasti ettevõtluseks.

Kui vastuseks on kategooriline ja konkreetne EI, siis võiks sellest teha mõne järelduse. Kohalike võimude ja keskvõimu kohta, samuti teatava sideme ja järjepidevuse osas, arhitektide ja linnaplaneerijate tegevuses väljenduva järjekordse katkestuse ja traditsiooni hülgamise teemal. 

Ei olnud plaanis midagi kirjutada, aga kuna maletamise server oli maas, siis...

Seenelugu

(isegi ei tea, kuidas jälle juhtub, et kirjutan midagi seente teemal... loodetavasti ei kujune sellest mingi maine)

Mälu järgi tsiteerides, siis ühel läti kirjanikul oli umbes selline lause: Kui surengi ära, siis vähemalt olen seent maitsnud. Alati ma sellest ei juhindu, aga praegu tuli küll umbes nii välja. Ehkki väikest eeltööd siiski tegin. Äsjase seenesöömisega lõppenud lugu hakkas hargnema nädalavahetusel suure sula haripunktis.

Läksin pühapäeval välja, lihtsalt hoovi, vihma sadas, taevas hall, muru oli kohati juba porine ja jalajäljed vett täis valgunud; siin-seal oli räpast lund ning üksikuid jäiseid laike, varesed tegid tuulega võideldes taevas  sööstlende. Vaatasin seda lohutut halli pilti ja peas kumises mõte, et midagi tähelepanuväärset ja meeleolu tõstvat võiks kõige selle kiuste ja keskel leiduda. Ja ühtäkki märkasin maasikapeenra servas miskit eredat kollakat laiku, mis lähemal uurimisel osutus seenekolooniaks. 

Järgnevalt määrasin need seened oma kasinate oskuste kohaselt ära ja leidsid nad olevat puidu-sametkõrges (Flammulina velutipes), mis on talvine seen ja kuulub šampinjonilaadsete söögiseente hulka. 

Võtsin vastu põhimõttelise otsuse, et need seened peaks (mahus üks-kaks seenekübarat) ikkagi ära maitsma. Ma ei ole selle poolt, et süüa putukaid või vegan kotlette, aga üldiselt olen ikka valmis proovima igasugu kraami. 

 

 

 

 

Korjasin täna mõned neist silmailu pakkuvaist seentest ära, eemaldasin jalad, pesin kübarad puhtaks, praadisin soola ja võiga kergelt ära ja asusin maitsma. 

 

 

Ei õnnestunud pärast esimest kahte seent pidada ettevaatuspausi ja ärevalt jälgida enesetunnet. 

 

Sõin kohe kõik järjest ära. Väga maitsvad seened. Paigutan otse kitsemamplite kõrvale ja natuke veel ettepoole. Subjektiivne hinnang seenesööjalt, kellele eriti ei maitse kukeseened ja puravikud jätavad ka üsna ükskõikseks. Sirmikud - vot on maitsvad seened. Vabalt võib arvata ka teisiti, ei vaidle. 

Noppeid ja pudemeid orkidest ja mordorist

Täna on päikest, palju sinist taevast ja tuntavaid külmakraade. Kõigest -13, aga üks veetoru siiski külmus ära. Ei osanud kahtlustadagi sellist ohtu. Ootame siis sula.

Jõuludeks sain kingituseks Innocentius III Inimolu viletsusest ja nüüd loen. Seoses püha Franciscusega ja mingitest muudest raamatutest meenuvad XII sajandi elu-olu kirjeldused, kus on juttu tolle sajandi pöörasest kombelõtvusest jmt. Eks üldvaates oligi see periood ehk kontrastsem ja värvikam kui üldiselt arvatakse. Igatahes tekst on üsna karm ja lööv. 

 Tahaks kirja panna mõned tähelepanekud ja killukesed orkide maailmapildi alustest ja kõrgemast võimukorraldusest ning selle korralduse silmnähtavast lagunemisest... ja siis selle nähtuse mõneks ajaks unustada. Ei tea, miks on meie ajalehed hakanud tsiteerima igasugu möla, nagu nt postalkohoolse sündroomi all kannatava dimoni säutsud jmt. Järgnev on seega vabastav kirjapanek, teadvuse vulin ja teraapia. Kõige lätetele ning toimuva algusesse ajas tagasi rännata ei tahaks, siis kuluks tohutult vaeva ja aega (kõik need allveelaeva uppumisega seotud seigad ja õhitud elumajad ja taasalanud sõda Itškeerias ja pantvangikriisid jne jne). 

Alustaks sellest, et on saal, kus istuvad kõige värvikamad, sihukesed rollimudeli orkid, duumorkid, ja nende esiork kuulutas, et kui on huiloo, siis on mordor, ja kui huilood ei ole, pole ka mordorit. 

Mingis osas sellele vastu vaielda ei saagi. Kui see alusteadmine on omandatud, et mordor see on huiloo, siis on selge, et Za rodinu, tähendab "huiloo eest". Ja huiloo ise väitis, et 99% orkidest on valmis kõik rodina eest ära andma. Võib ka nõustuda. Eriti kuna orkidel palju miskit anda ju polegi. Peale oma elu. 

Kõik teavad, ametlikud telekanalid ja isikud kinnitavad samuti, et nende elu on sedavõrd närune, et ei omagi erilist väärtust. Isegi nende kirikus kuulutatakse sõnumit, et valik on põhiliselt kas surra enda oksesse lämbudes või saada tapetud sõjaväljal. Päris lihtne valik. Ja kui juba see vaim on kogu karjale sisse läinud, siis täiesti loomulikult ilmuvad välja organiseeritud "sõdurite lesed", kes kutsuvad üles, et sõtta saadetaks kõik mehed, muidugi ilmse alasõnumiga, et surma saamise võimalus tuleb anda kõigile. Ja kuristiku poole see seakari sööstabki. Selline ongi orkide baasharidus.

Inimesed, kes on pikemat aega olnud tegevad sõduriemade organisatsioonis, ütlevad, et nad ei saa praegu mingeid murelikke signaale sõtta saadetute emadelt, orkid on täiesti apaatsed ja leppinud sellega, et inimesed on täielikult riigi jaoks ja meelevallas ja võim võib nende elu ja surma üle otsustada.

Kogu selle surmahulluse bakhanaali keskel toimub erilisi sündmusi ja liigub väljapaistvalt värdjalikke tegelasi. Populaarsust kogub huiloo kokaks nimetatud prigožin, kes äsja jalutas laibakottide vahel ja kuulutas, et need juba lähevad koju, ja mitte vähem värdjalik rogozin, vat enam-vähem olekski oma koti saanud, aga natuke läks mööda. On neid, kes arvavad, et rogožin teatas ukrainlastele prigozini asukoha. 

😹 EI, IKKA VASUPIDI. krt - prigozin-rogožinini

Mainitud prigožin, kes õigupoolest ju karistust kandnud vana pätt ehk urka, kelle palgasõdurid pole ikka veel märkimisväärsete sõjaliste saavutusteni küündinud, sõimab avalikult mordori kunagist presidenti medvedevit, praegust kaitseministrit ja kindralstaabi ülemat ja keda aga heaks arvab, v.a. huilood.

Kas tal on vähemalt lõbus?

Pisut meenutab ta tegelast Patriarhi sügisest (José Ignacio Saenz de la Barra), kes küll mõnda aega valitsejat teenides hulga väidetavate reeturite ja vandenõulaste päid maha raius, aga mõne aja pärast kurva lõpu leidis. Millegi pärast arvan, et progožin kõrge vanaduseni ei ela, vaatamata heale tervisele võib kõngeda isegi varem kui huiloo või siis vahetult selle järel.

Kõige mustasajalisemaid tüüpe, kes tavatsevad flirtida üheaegselt ja läbisegi stalinismi ja õigeusuga, on muidugi palju, neile näib, et huiloo on kindlalt nende paadis ja samas aeg-ajalt nende tiibu ikkagi kärbitakse ja mõni raevukas koguni võib elust ilma jääda.

(Või on peremees nii lahke ja laseb poolhullunud vanamehe asemel õhkida hoopis selle tütre. Matustel õhkus kadunukese isast kergendustunnet ja rahulolu, kohati märgatav rõõmuvirvendus näol näis olevat siiras.)  

Mordori erinevad neonatsid, marurahvuslased ja impeeriumiiharad on novorossia fännide kallid seltsimehed. FSB-l ja mordori natsidel on ammune koostöö ja sidemed. 

 (Mis  eksperimentidena algasid juba KGB aegadel 80ndate esimesel poolel.)       

Kui on sõda, siis paratamatult on keskmes sõjaväelased. 

Osa nendest on muidugi lootusetud karjeristid ja lurjused, väike osa on professionaalid,  tühisel osal on midagi ohvitseri aukoodeksist. Valdavale enamusel neist pole seda sõda vaja. Kõige enam võidavad toimuvast need, kes kusagil piisavalt ohutus kohas saavad 6 kuulise "osavõtu" eest kõrgemad pagunid, palgalisa ja suurema pensioni. Sihukesi argu lurjuseid on moskoovia armees nigu kirjusid koeri. Seni said nad koos muu isikkoosseisuga tegeleda varastamise ja hangeldamisega, nüüd tahaks end ehtida sõdalase ja kangelase oreooliga. 

Õnneks ei ole võimalik konstrueerida orkide hordile sellist juhtimisahelat, kus alates ülemjuhatajast kuni 5-6 astet allapoole oleksid igal tasandil adekvaatsed komandörid. Varastena olid nad suurepäraselt organiseeritud ja kõik töötas stabiilselt, aga pole ju võimalik, et säärane bande tuleks toime millegi asjalikuga.
 

Piisab vaid neile näkku vaatamisest, et hinnata tüüpide taset.    

 

 

Valitsus ja kremloidne administratsioon ei ole mingi "kollektiivne puutin", valdavalt on nad peremehe ees värisevad teenrid, kes poliitika kujundamisel ei mängi mainimisväärset rolli. Lahendavad vastavalt oma võimetele tehnilisi küsimusi.

Muidugi ei kanna väike arg voldemar kuidagi välja stalini rolli. Sestap on ka julgeolekuteenistused muutunud (keskmiselt käpardlikeks) erinevatele salamõrvadele spetsialiseerunud brigaadideks. On asjatundjad mürgitamise alal (silma paistnud ja laia tuntust kogunud korduvate ebaõnnestumistega), on kirve ja noaga tapjad, aknast välja viskajad, poojad, õhkijad jt.  Viimasel ajal jääb mulje, et need üksused on viidud isemajandamisele ja teenivad omatulu nn oligarhide tellimusel. 

 

Muidugi, ajad on rasked, lisaks veel segased ning parem on enne suuremat taplust kõik kõigi vastu leida õige jõuk ja võimekas pealik, kus on rohkem lootust ellu jääda. 

Seni aga võitlevad FSB ja armee teineteisega läbi intriigide, sabotaaži, propaganda ja muude hübriidsete võtete. Kes veel selles võitluses liitlasena või oma huvides kaasa lööb või lähiajal sekkub, pole veel selge, aga järjest enam hakatakse otsima ebaedu ja läbikukkumiste süüdlasi, reetureid ja äraandjaid ja läheb tõeliseks tantsuks.