Häid Jõulupühi!

 

Lõpp halb, hea on alguses

 Vaatasin Scorsese Killers of the Flower Moon. Hea film, Scorsese, teadagi. Natuke vähem rõhuv, aga meenutas filmi Silence. Killers oli lavastatud ja mängitud ilma naturalismita, ilma liigse ja rõhutatud tundlemiseta, valdavalt hillitsetult. Osa sellest  illustreerib teesi, et rumalus on kuriteo toimepanemise üks eeltingimus, igatahes on kohtlasel tüübil lihtsam kuritegu/tapmist sooritada. Muidugi oli mängus ka targem ja salakavalam tegelane, kes jääb eelöeldust väljaspoole.  Igatahes pahad olid  mängitud väga meisterlikult ja üldistusjõuliselt. Erinevalt Silence'ist sai mõned korrad isegi naerda, sest eks nii ju ongi, et erinevad olukorrad või tegelased võivad mingil põhjusel või teatud nurga alt ühtäkki tunduda ka koomilistena. Rumalad ja tahumatud ja labased inimesed ju üldjuhul ongi koomilised, aga samas tüütud ja pahatihti kahjulikud, nii et tavaelus ajavad nad suht harva naerma. 

Või mis te arvate?

Meelelahutuseks ma eelistan Scorsese lõbusamatelegi filmidele ikkagi Woody Allenit. 

Aga WA-le ma kedagi teist vist ka ei eelista. 

Juhuslikult silmasin paari viimasel aastal moskoovias toodetud teleseriaali, millest muidugi vaatasin väikest murdosa, aga nende sündmustik toimus XX sajandi 70-80ndatel (siis kui Brežnev valitses). Ja mida ma nägin - moskoviidid, kes on 20 aastat tootnud filme ja seriaale, kus lakeerivad stalini aega, et kõik on 30ndatel ja 50ndatel trullalalaa ja koga on täitsa tore vunts, ning elu on idüll ja lill... siis nüüd äkki bresku aeg ja kohe ühiskorter ja 15 inimest koridoris peldiku/vannitoa sabas ja kõik nii kole ja kommunistid väga vastikud tüübid jne jmt. Ilmselgelt orkidel inimhingede insenerid töötavad selles suunas, et stalinism oli hea ja elu juhi valitsemise ajal helge, aga hiline nõuk periood, mida kindlasti keegi mordoris võiks hakata taga igatsema või siis kprf oma propagandas saaks kasutada, oli väga masendav (ja huiloo ajal on elu ikka väga tore! ja läheb aina toredamaks 😼).  

Filmide asjus veel seda, et leidsin sellise koopa, mille nimi on rarefilmm.com ja asusin seal kohe raskemate filmiloojate kallale, aga mitte suure eduga, ikka üleliia väsitav ja seepärast jäävad tiheda jutustaja tekstiga ja üle kolme tunni kestvad teosed praegu pooleli. 

Ja siis arvasin, et meelelahutuseks vaataks seda värsket Barbie filmi... VIGA

See ei ole mitte ainult väga halb film, see on ebaõnnestunud halb film. Ainus küsimus, mille selle hindamisel tuleks lahendada kõlab nii - kas Barbie film on veel nõmedam kui Peerupärdik? 

 

 

Taevas ja maal

Linnukaklus

Möödunud nädalal esimese suure lume päeval sammusin kodu poole, kui ühtäkki kostis mingite lindude arusaamatu kisavidinkädin. Jäin seisma ja nägin tänava ääres kasvava kuuse otsa lendamas hallvarest. Tema järel lendasid puu juurde kaks väiksemat lindu. Aga ei nad ajanud varest taga, nagu ma esmalt oletasin. Need kaks kaklesid omavahel. Ühel oli suur soov teist tagumikust näpistada, aga teine ei olnud ka alla vandunud ja nad pidasid puu juures maha ägeda õhuvõitluse, mille järel käis veel rüselemine okstel. Vares vaatas neid pea viltu nagu arutuid olendeid. Seejärel liikus kolmik edasi paarikümne meetri võrra järgmise puu juurde ja kõik kordus. Sain siiski kaht väiksemat lindu raagus kase okstel pisut paremini silmitseda ja üllatuseks need olid rähnid! Võitlevad rähnid. Sellise sündmuse tunnistajaks ma siis sattusin. Mis liiki need rähnid täpsemalt kuulusid, ei tea, aga nad olid nende väiksemate hulgast.  

 Teadusrubriigist leitud

Postimehe rubriik Teadus teavitas, et 30 aastat tagasi suri Frank Zappa. Loetleb üles, millega Zappa oma kireva elu jooksul kõik jõudis tegeleda ja poliitkorrektsuse tõttu jätab ühe valdkonna siiski mainimata. Zappa ise jutustas sellest küll. Päris naljakas on Frank ja Moon Zappa ülesastumine Lettermani šõus, YT olemas, kes väga huvitub, küllap leiab. Prahas antud kontserdi alguses tegi FZ väga toreda pöördumise publiku poole, mõni kõlanud mõte seal öeldust oleks tore ka praegu meeles pidada.   

Seitse kuud väldanud räige töö sai lõpuks tehtud. Lõpp venis iga uue komplikatsiooni järel aina edasi ja kaugemale ja valguse asemel oli seal kusagil hoopis mingi tunnel. Kolleeg, kes sooritas sarnase pingutuse, mis kestis kaks kuud, mainis, et jäi pärast pingelangust haigeks. Ma tean küll, mis võib stressijärgselt toimuma hakata, aga püüan kuidagi välja laveerida. Tegelikult mul ei ole mingeid salanippe, mida saaksin soovitada ja jagada. Pigem võib tunduda kummaline, et kuulan praegu põhiliselt The Pogues'i. Ikka muidugi seepärast, et Shane MacGowan äsja meie hulgast lahkus ja iirlased ja punkarid ja hea muusika sõbrad on praegu väheke kurvad. 

Postimehe kultuuritoimetus suutis sellega seoses avaldada lühikese+täieliku soperdise.

   Kultuuritoimetus suudaks muidugi tugevalt pingutades ka alkoholi ja narkootikume tarbida või jääda ilma hammasteta, aga vaevalt võiksid nad tänu oma andekusele kuulsaks saada. Ilmselt kogu toimetuse kollektiiv koos lähisugulastega ei ole võimelised ühise pingutuse tulemusena looma selliseid meloodiaid ja tekste, mis jõuaksid ligilähedale Shane MacGowani lauludele. 

Nüüd on Shane ja Kirsty taas koos ja Jõulude eel ühinenud taevase kooriga. Allolev video on vaid üks näide sellest, millist rõõmu Shane oma esinemistega ja loominguga ligimestele pakkus. 

Kuna ma töötasin nagu eesti hilisprotestant 19. sajandi lõpukümnenditel, siis ma muidugi kuhugi ei reisinud ja puhketundidel kartsin ennast isegi liigutada. Aga huvitaval kombel oli hetki, mil ma ikka püüdsin veel mingit plaani haududa. Esmalt mõtlesin Maroko peal (ja kohe järgnes maavärin Marrakechis, kuhu oleks tahtnud minna), seejärel mõlgutasin mõtteid, et Iisraelis on veel kohti, kus ei ole käinud (ja järgnes teadagi mis) ja siis enam edasi muudele kohtale mõelda ei julgenudki. 

Praegu on väljas särav lumi ja sinine taevas, lihtsalt tuleb saapad jalga panna ja uksest välja astuda ning oledki kohal.

Siis ja nüüd

Huvitav teadmine, et 1607. aastal, kui Rootsi vägi piiras Tartut ja poolakad ühel päeval piirajaid üllatasid ning nende laagrisse tungisid ja hulga vaenlast hävitasid ja ülejäänud minema peletasid, siis järgmisel päeval nõudis oldermann kõigi linnakodanike nimel raelt nende väljaselgitamist ja karistamist, kes väljasööstu ajal olid rootslaste laagris süütute naiste ja laste kallal koletuid mõrvu toime pannud. Ajastu arusaamade kohaselt kardeti, et kui süüdlased karistamata jätta, maksab taevane kohus sellise ennekuulmatu vägivallatsemise hiljem tervele linnale kätte. Nii on seda sündmust vahendanud Margus Laidre. Vot, 17. sajandi algus.

Eesti avaliku elu tegelaste üleeilne ühispöördumine hea tahtega inimeste poole seoses Iisraeli vastu toime pandud terroristliku rünnakuga ja järgnenud ning seni kestva vastureaktsiooniga sellele, oli väga vajalik. Olen Iisraeli puudutavas ilmselt erapoolik (juhin siiski tähelepanu, et minu esivanemate rassiline puhtus oli kontrollitud) ja tunnen selle riigi vastu selget sümpaatiat; võiksin isiklikust kogemusest tulenevalt natuke rääkida ka seal kohatud araablastest, kellega pisut põhjalikumalt suhtlesin, aga vist ei ole hetkel oluline. 

Üks tõdemus siiski. Liikudes araablase seltsis Petlemmas, tuli jutuks, kui paljusid oma sugulasi araablane teab ja tunneb. Ta nimetas lausa jahmatava arvu ja tõi näiteks, palju neid oli tema pulmas. Ja ma veendusin selle jutu suures tõepäras, kui ta tänaval hakkas järjest oma lähemaid ja kaugemaid sugulasi tervitama. (Kui mina tema küsimuse peale vastasin, et ju ma oma sugulasi nii umbes 30 kuni 40 tean/tunnen, ütles ta, et isegi päris suur number, kuna paljud mujalt tulnud inimesed nimetavat hoopis väiksemat arvu.)  

Arvamusartiklid, mis järgnesid eelnevalt avaldatud 134 isetegevuslase pöördumisele, olid üsna head. Kõige enam häirib mind infantiilsuse levimine ja selle jõudmine poliitilisele maastikule ja ülepakutud esindatus meediaväljal. Muidugi korjavad eneseupitajad "õigeid" ja "progressiivseid" seisukohti kusagilt võõrsilt ja püüavad neid siin esitades näida valgustatuimate ja moodsate jne jmt tegelastena. See ei tee neist veel mõtlemisvõimelisi inimesi. Aga infantiilsus ja ideoloogiline piiratus on tõsiseks ohuks demokraatliku ühiskonna toimimisele. Nagu kisa koosolekuruumis. 

Blaise Pascal nentis, et inimene on nõder olend kelle rahu ja mõtlemise võimet võib häirida isegi kärbes.Mul elab juba üle nädala köögis üks kärbes. Otsis vist kohta, kus üle talve magada, aga köögis on soe ja tore, ei ta kavatsegi uinuda. Samas mind ei sega ka. Pole tabanud teda kusagil suhkrutoosis jalutamas või minu taldrikule lähenemas. Toimetab vaikselt ja viisakalt. Mina hoian temaga rahumeelset ja neutraalset joont.

Aga muidugi räägin ma kärbsest vihjates sellele, et suurmees Jakob Hurt ütles, et Eestlased ei ole mitte kärbsed, kes täna sünnivad ja homme surevad, vaid üks vana ja visa rahva sugu, kes ammu juba maailmas on elanud ja ka pärast meid veel kaua kestma saab.

Kurb või mitte, aga tundub, et oma rahvast võõrduda tahtvad teatud tüüpi kosmopoliitsed aktivistid on ka loomult kuidagi ajutised ja sellised, kellest keegi eriti aru ei saa, kes nad on või olla tahavad.

Viimaste aegade mordoris viljeldud antisemiitlik propaganda on osutunud nii edukaks ja mõjuvaks, et mitmel pool on hiljuti toimunud täiesti juudipogrommide nägu aktsioonid, mis ei jää sugugi märkimisväärselt alla kunagistele sarnastele natsiaktsioonidele. Kõige verejanulisem juudijaht toimus muidugi Dagestanis, mis on väikese voldemari (tuntud ka kui huiloo) eriline lemmik, kuna seal hääletab tema poolt alati kogu elanikkond ja veel mõned protsendid lisaks ja seal käib ta valimatult suudlemas lapsi, vanureid, mehi ja naisi. Samas on voldemar taas teinud sellise triki, et oma valearvestuse ja loodetust vastupidise tulemusega tegevuse ajab ikka ameeriklaste kaela. Et USA ässitas dagestanlased juute jahtima?! Ja orkid võtavad lausa ahmides omaks seda laadi täiesti mõttetuid sõnumeid, kõiki ebaloogilisi konstruktsioone jne. Täiesti irratsionaalse maailmatunnetusega mass ja nende käitumist on juba praegu võimatu prognoosida.

Eestile oleks soovitav rohkem mõtteselgust ja kena oleks kui inimeste teadvuses vähem virvendaks mingisuguste blmng+jklivuskbdlm+  jura jutupunktid, fookused ja sõlmvastused. Need eksisteerivad kõrvuti veel sellise tüütusega, nagu on kohutavas projektliidis kõlavad pajatused planeeritavatest toredatest üritustest jmt. Seoses lõppenud remondiga otsustasin vabaneda hulgast kastidesse paigutatud paberitest ja süütan ahju toimunud projektide taotlus- jmt paberitega ja iga kord tabab mind nende põgusal silmamisel mõningane tõrge ja vastikustunne.

russki, kes ta on

Kui siin vaikses nurgakeses väheke geopoliitika asja vaadata ja Oswald Spengleri või Huntingtoni vaimus tsivilisatsioonide käekäigu ja piiride ja käitumise üle arutada, võiks kohe sissejuhatuseks mainida, et pole seal ida pool mingit õigeusklikku ega vene-siberi kultuuri ega tsivilisatsiooni, on  euroopa kultuuri ja lääne tsivilisatsiooni lähedust ja mõju nautinud parasiit. On mongolite valitsemisajast jäänud väikese ülemklassi ja arvuka õigusteta alamklasside vaheline valitsemise- ja allumissuhe ning lähikonnas analooge mitte omav kiratsev elulaad, mis kvaliteedi poolest kindlasti ei küüni Euroopa alamkeskmise tasemeni. On loodud pilt tsaarist ja isevalitsejast Peeter I, kes raiunuvat  moskooviale akna Euroopasse, mistõttu muide tekkis mitmesse kohta, k.a. Tartu keskaegse linna kohale, mõneks ajaks auk ja tühjus, aga orjade riigis jäid välised muutused ikkagi vaid matkimiseks. Suurt olemuslikku muutust ei toimunud ka Katariina II ega järgnevate valitsejate ja ministrite jt reformide järel. XX sajandi keskpaigas oli enamuse moskoovia elanike jaoks igapäevane tegelikkus seotud õigusetusega, vaesusega ning orjatööga, kelle jaoks laiemas tsoonis, kelle jaoks kitsamas ja karmima režiimiga tsoonis. Ja nende teadvuses püsib stalin senini kui "isake"...  vot selline mentaliteet.

Keegi ekspertidest meil lahkas mordori elanike iseloomu ja põhijooni ja leidis, et "venelased on fatalistid". Ilusasti ütles muidugi; tegelikult on nad aga apaatsed ja seda mitte lihtsalt apaatsed, vaid geneetiliselt, evolutsioonilise taandarengu tõttu. Nende ellujäämise strateegiad võivad kõrvalt vaadates tunduda väga kummalised, aga nende jaoks on need muutunud ainsateks teadaolevateks ja kättesaadavateks.

Kui jätta kõrvale moskooviaga liidetud ja kommunistide juhtimise alla sunnitud rahvad ja riigid Läänemerest kuni Kesk-Aasia ja Kaukaasiani, kellel on oma kultuur ja traditsioonid, siis ca 25 aastat (umbes kuni 1984), võis suhteliselt leebe ja mõnede õrnalt humanistlike joontega nõukogude valitsemisviis kolgaste ja äärealade elanikele olla isegi üsna sobiv, mingi kompromiss alamate ja ülemate vahel toimis. Riigilt varastamise eest karmilt ei karistatud, palk oli vilets, aga kes siis ikka tööd rabas, taoti kaarte ja lasti viinakest ja kuulati Ameerika Hääle saateid. Bulgaariasse lasti valitud seltsimehi, aga kohaliku jõe kaldal võis suvel volilt vedeleda. Ja eks muidugi ikka see Krimm või Batumi, klass, nädalaks ununes kodukoha talv ja külm välipeldik sootuks. Liha sai kaartide alusel teaduslikult põhjendatud ratsiooni piires, võid asendas tervislik tehniline-kunstlik margariin. Ja sugulased saatsid uue aasta vastu võtmiseks postipakiga Ukrainast Amuuri äärde hane (mis jõudis vahel kohale pisut enne töörahva püha, aga võis ka hoopis kuhugi kaduda).  

Seni on huiloo kambal kuidagi õnnestunud kanaliseerida sovetiaja nostalgia neostalinlikku sängi ja vältida, et igatsus leoniidi brežneviidi aja järele ei ole hakanud levima, lokkama ja meeli vallutama. Aga võib juhtuda, et pärast seda, kui kremloidid loobuvad katsetest olla nagu ühendriigid, võtavad nad eesmärgiks matkida hoopis Hiinat. Et vahelduseks teha hoopis edukat sotsialismi ehitamist ja tõmmata kogu süsteemi hoopis monoliitsemaks ja umbsemaks. 

Kremloidide jutus (kus on kohustusliku elemendina alati mõttekäikudesse kätketud vastuolud ja oluline on loogika, põhjuse ja tagajärje jt arenenud inimmõtte tunnuste puudumine) on juba aastaid korduv ja läbiv  all-tekst olnud, et miks nemad peaksid mängima reeglite järgi, mille lääneriigid on kehtestanud. Nende käitumine riigina ja üksikindiviididena lähtub sotsiobioloogilisest eripärast, kus kohtuvad toore jõu kultus ja reeglite puudumine.

Ja nüüd siis arvavad osad ja võib-olla väga suur osa meie Eesti Vabariigis elavatest orkidest, et nad võivad olla uhked selle üle, kes nad on. Ei või. Nad peaksid kaua ja väga kaua ja siis  veel mõnda aega vabandama kõige selle eest, mida nende rahvas ja riik on korda saatnud möödunud sajandite jooksul ja mida nad jätkuvalt korda saadavad just neil päevadel, tundidel ja minutitel. Kas keegi neist on avaldanud kahetsust ja palun vabandust, mõni neist Eestis elavatest nn "venelastest"?  

Mõte eriti ei swingi

 Kus oleks oktoobri keskel parim koht umbes nädala jagu või pisut pikemalt chillida?

 Mõni paik, kus ei ole veel käinud. 

Ümbrus võiks olla idülliline ja olemine harmooniline. Kohvikus lõõgastuks vetevulina saatel kohvi nautides. 

Nagu Kreetal Spili külas. 

Õhtul võiks kõige tühisematel teemadel vesteldes juua punast veini.

 

Ei mingeid programme ega plaane järgmiseks hommikuks.

Küll päev ise kujuneb. Võib lihtsalt jõlkuda. Võib molutada. 

Võib paigal istuda ja vaadata, kuidas inimesed ringi askeldavad.

Võib käia poodides ja otsida sobivat maitseaine purki. 

Või antiigipoodides sobrada vanakraamis. 

Aega surnuks lüües võib pildistada kaotatud mänguasju ja pargitud rollerite peeglite peegeldusi.

Kalaturu lettide uudistamine pole ka paha mõte.

Mulle tundub, et tänase päeva ma jobutasin maha. Millised saavutused oleks ette näidata?

Tegin kalaga ja krevettidega pajaroa a la Caldeirada de Peixe, aga mõneti rikkalikuma variandi, rohkem värskeid köögivilju ja maitseaineid, mitte lihtne kaluri toit, vaid pigem selline nädalavahetuse tähistamiseks värvilisem jmt.

  Kuskussiga.👉

(ma olen väga vilets toidufotograaf)

Siis vaatasin ära põhilised sõjauuudised.

Siis lugesin Prousti.

Siis korjasin tomateid, mis olid maha pudenenud, sest juba mitu päeva pole peenra juurde jõudnud.

Siis mängisin arvuti vastu kaks partiid malet ja sain mõlemad pähe.

Siis vaatasin Stanley Tucci Itaalia avastamise sarja ja lisaks mõnda  temaga tehtud usutlust. 

Enam-vähem kõik sai ausalt kirja. Eesti uudised vaatasin kiirkorras ja pealkirjadena üle.

Päris nii pole ka lahe, põnevust suht null.  

Viidan õhtupooliku otsides inspiratsiooni ja püüdes äratada intuitsiooni ning kasutan selleks videosid, kus Emeline Rochefeuille teeb improviseeritud tantsunumbreid.

Roald Dahli ja onu Oswaldi jälgedes

 Minu onu Oswaldi lugesin paari päevaga läbi (võib meelelahutuseks lugeda küll), aga natuke jäi ebaselgeks, miks ta erilise põhjalikkusega oli Marcel Prousti ette võtnud. Miks D.H. Lawrence´i kohta kirjutas, et selle sperma oli elutu, see on muidugi selge. Aga millega MP erikohtlemise on ära teeninud, ei oska päris kindlalt arvata. Et lihtsalt homo ja kogu lugu... liiga lihtne, siin võib olla midagi enamat. Ma ei ole leidnud, et keegi oleks seda teemat lahanud. Seepärast hakkasin lugema Prousti Taasleitud aega. Proust olla krooniviiruse aegu eriti moodi läinud ja trendis olla vist senini, aga minu huvi on küll praegu juhuslikult ligikaudu samasse aega sattunud.  

Hea inimene tõi mitu kotitäit sirmikuid ja nüüd ähvardab küll selline asi, et vb söön isu nendest täis. Kahetine värk. Muudest haruldustest - mul on nüüd kapis liitrine pudel Aasovi pataljoni ühe endise juhi poolt valmistatud puskarit, mille avan ja võtan pitsi ehk mõne Ukrainat puudutava eriliselt positiivse sündmuse tähistamiseks. Loodan, et üsna pea. 

Kuldalindu

 Täna hommikul tabas väike üllatus - kägu toas. Oli akna lahtisest poolest sisse lennanud ja jäänud kinniste aknapoolte vahele lõksu. Natuke rapsis seal, aga muidu oli temaga kõik korras. 

 

Tegin siis teise välimise aknapoole 

lahti

ja lasin linnu välja.

 

Ei ta jauranud miskit,

lendas mõne meetri

ja istus kivile.

 

Läksin korraks veel välja, et 

teeme koos selfit,

aga selle peale ta siiski

tõusis üsna vilunult lendu

ja maandus läheduses kasvava vana jalaka okstesse.

 

Kogu hommikupooliku olin otsinud soodsaid ja võimalikult kiiret ühendust pakkuvaid lennupileteid 13. oktoobriks (mis on reede) ja 23. oktoobriks (mis on esmaspäev) vastavalt edasi ja tagasi, aga nüüd tekkis väike kõhklus, et kas tegu oli mingi oomeniga või?

Muide, avastasin, et reisimine on muutunud kallimaks ja reisibüroodel näikse minevat hästi, paljud paketid on välja müüdud ja hindu on kohati üsna tuntavalt tõstetud. Miks Novatoursi aktsia ikka veel nii vilets siis on? 

 

 

 

 

 

 

 

 

Õnneks sai Tallink lõpuks nina vee peale, muidu oli minu portfell küll üsna samas seisus nagu Igor Maksimovi koolikott, kuhu ta oli kassi toppinud ja selle siis Anne kanalis vee alla surus. Aga see on vb hoopis teise suvelavastuse või seriaali teema (mille kallal ma ei tööta).

 

Gena potsatamine

 Läinud on päris mitu kuud 6. jaanuari postitusest, kus ma kuulutasin, et ega prigožin väga pikalt ei ela ja nüüd saigi tema särav tähelend lõpu. Primitiivset olendit nagu xyiloo on, juhivad hirm ja kättemaksuhimu. Lisaks veel aastatega välja kujunenud sarimõrvari käitumismuster. Tema lähikondsete ja st alluvate seas on tüübid, kelle vaimne võimekus piirneb üsna käpardlike mõrvade organiseerimisega ja sellega nad oma positsioonil püsimist õigustavadki. Sihuke jõuk, mis sobiks tegutsema kuhugi vangilaagri barakki või vene sõjaväe kasarmusse. Agressiivsed, julmad ja arad alaväärsuskompleksiga pätid. Kadunuke oli muidugi sama masti tegelane, mõnevõrra ehk ehedamgi ja pidi oma lõpu leidma nii Freudi kui Jungi järgi. Sest ega xyilool meelest ei läinud, kuidas ta wagnerlaste mässu ajal plagama pani ja kogu "õukonna" nähes lidus kord vasakule ja siis jälle paremale otsides ohutut peidupaika. Pole veel lugenud, mida eksperdid ja analüütikud sel teemal kirjutavad, aga vist ei viitsi ka. Kui orkid isekeskis erinevatel põhjustel üksteist jätkuvalt ja rohkem tapavad, siis mis saab kellelgi selle vastu olla.   

Aeg maha võetud

Lõpuks sain eelmisel suvel ostetud kummipaadi sel nädalavahetusel  vette lasta. Pumpamine võttis 20 minutit ja hiljem õhust tühjaks laskmine natuke vähem. Järvel triivida oli päris tore, isegi siis kui pisut sadas, vb aga eriti siis kui sadas. Vihm ikka langetab pinget ja maandab stressi, imho. 

 Tegin selle nädala kaks esimest  päeva tööd ja nüüd võtsin aja maha.

Viimaste kuudega olen kõik nipid, millega end vormis hoida ja püsida aktiivne ning töövõimeline ja ikka positiivne jne jne, ära kasutanud ja nüüd peab lihtsalt puhkama. Põrgusse see protestantlik tööeetika.

Võtsin reisikotist välja pooleli jäänud Dahli Minu onu Oswaldi, hakkan lugema ja ei liiguta enam lillegi. 

Lisaks on mul tuura steigid ja nende ainus õige valmistamisviis on kalasupp (või marineerimine, aga mõlemat võib teha üheaegselt). Niisiis teen täna EV parima uhhaa ja mingit poleemikat sel teemal ei tasu algatada. 

Kala, kartul, sibul ja maitseained. 

Ongi kõik. (Kui keegi arvab, et  porgandi lisamine muudab selle roa maitsvamaks, siis palun väga, minge ühiskondliku toitlustamise asutusse ja makske supi eest lisaks ülepakutud hinnale ka kõik maksud ja kaudsed kulud jmt ja head isu.) Reedan siiski ühe saladuse - ma praen sibulad enne supi sisse lisamist ära, sest keedetud sibulat ma eriti ei taha. Aga üldiselt uhhaa olemus seisneb selles, et kalamees läheb püüdma, võtab paar kartulit ja sibula kaasa, natuke soola pipart ka tasku, kes siis ikka keelab paari kartulit ja sibulat, eksole, püütud kaladelt lõikab pead maha, sisikonna viskab minema, paneb pead lõkkele potti, hiljem kartuli ja siis sibula,voilà.

Homme on Ukraina iseseisvuspäev. Võimalik, et selle tähistamiseks korraldavad nad Mordorile suurema droonirünnaku. Sihtmärke on ju küllaga.

 

Mis ise alla ei kuku, tuleb alla lasta; mis ise põlema ei lähe ja ei plahvata, tuleb õhku lasta ja põlema panna. 

Õnnistatud õunad ja asfaldi tükid

 

 Täna tähistatakse õigeusu kirikus Issanda Muutmise püha, mida Ukrainas rahvapäraselt nimetatakse ka

яблучний спас.
Ka Setumaal olla see õunapüha tuntud.

 

See tähendab, et valmivaid õunu õnnistatakse kirikus. Üsna populaarne püha, juured ulatuvad eelkristlikku aega. Traditsioonid, vastavad toidud, rahvas liigub rohkem ringi ja suundub kirikusse teenistusele jmt. Muidugi just sel hommikusel ajal ründasid orkid Tšernigivi keskväljakut ja teatrihoonet ja tapsid samas ühe lapse ja mujal linnades rünnakutega tsiviilelanike vastu veel mõned lapsed.  Mordor tuleb hävitada, mida varem see juhtub, seda parem, muidugi.

Hommikusöögi lõpetasin täna sajandimunaga. Sihukese üsna tumeda ja kohati ebamäärast rohekat värvi produktiga. Oleks lisaks veel leivale määrinud iiri soovõid, siis tulnuks meedia kohale kutsuda. 😃👇

Ajalehed muidugi saatnuks oma reporterid kohale küll, otsustades nende lugude põhjal, mida viimastel kuudel on agaralt avaldatud.

Munal oli üsna munalik maitse ja midagi natuke veel, aga mitte karmilt esiletükkivat, vb mõne seene maitset meenutav.

Töötajate nägudelt võis välja lugeda varjatud rõõmu märke, kui neljapäeval tegin ettepaneku, et võime reedel võtta vaba päeva ning kolm päeva jutti puhata. Keegi ei tahtnud kasutada võimalust, et tuleks ikka tööle ja teeniks raha. 

Huvitav on vaadata, kuidas inimesed erinevalt töötavad. On neid, kes väga hästi töötavad, aga mingi vihaga; on selliseid, kes võivad kaotada fookuse ja ise ei märkagi, kui nende toimekus langeb kuhugi poolmeditatiivse viilimiseni. Tööl jobutamine on minu arvates piinarikkam kui töötamine. Kui tuleb tunne, et kardan kella vaadata ja pettuda, aeg ei liigu ja veel peab x tundi mööda saatma enne kui võib ära koju minna.   

Korra käisin mere ääres, pilliroog sahises ja vesi loksus natuke, mingid väiksemad kalad põgenesid pisut suuremate eest;  ja olin paar päeva maal, mesilased sumisesid, lambad määgisid, päike paistis ja vahepeal oli äike; aga ikka tahaks umbes nädalaks kuhugi oja kaldale istuda ja ainult voolava vee vulinat kuulata.  

Õnne valem - palju tööd + remont. hehehe

 

Seinte värvimine, tapeedi kleepimine  ja uue kapi ostmine ja igasugu muutused ja mis kõik veel - võiks ju olla lahe ja tore, aga vahepeal tundub, et tegemist on katastroofipiirkonnaga ja juhitamatu kaosega; ja mitte keegi ei ole valmistanud sellist kappi, mida mul vaja oleks.

Ja soovitud tooni saab kahest erinevast poest ostetud rohelise värvi segamise tulemusena. 

Juba kuid väldanud protsessi käigus muidugi on ka  helgeid momente, aga tüdimus on tuntav. 

On kahte liiki inimesi - need kes kunagi ei alusta remonti ja need, kes iialgi ei lõpeta remonti. 

Homme pumpan paadi täis ja triivin kusagil järvel sihitult ringi.

Umbes jälle samal teemal

Eile vaatas üks tuttav mulle otsa ja ütles, et ta olla avastanud, et puhata on parem kui töötada.

Eelmises postituses olid riivamisi jutuks joovastavad joogid, eks sinna võinuks veel külge haakida erinevaid mõtteteri sel teemal aga (erinevalt tsitaatidest) ma mõtteteri eriti ei fänna, nojah. Tegelikult takerdus mu mõte ja mälu, väsinud aju keeldus meelde tuletamast filmi nime, kust pärineb tsitaat, vägagi populaarne, et siis kuidagi antud filmi mainida ja eelnenud teksti külge kleepida. Pikk liigne sissejuhatus jah. Aga hea näide sellest, kuivõrd kurnatud võib keegi inemine olla.

Aga siis ühel õhtul eksisid mulle haardeulatusse õiged inimesed, kellelt küsida, et vot selline stseen sellise tekstiga ja muidugi tuli kohe vastus. Fear and Loathing in Las Vegas. 

Nüüd te vist juba aimate, et tekst ise on 

We had two bags of grass, seventy-five pellets of mescaline, five sheets of high-powered blotter acid, a saltshaker half-full of cocaine, and a whole galaxy of multi-colored uppers, downers, laughers, screamers... Also, a quart of tequila, a quart of rum, a case of beer, a pint of raw ether, and two dozen amyls. Not that we needed all that for the trip, but once you get into locked a serious drug collection, the tendency is to push it as far as you can.

Sihuke tekst siis (ja tegelasedki osaliselt kattuvad juba viidatud postituses nimetatuiga). 

Aga kirjutan seda ikka veel sissejuhatuseks (mis saab küll pikem kui kõik järgnev, oh jama), et tunnistada - vaatasin tükati F&L in LA uuesti üle ja otse esimestel sekunditel oli seal hoopis teine mõjus tsitaat:

 

He who makes a beast of himself gets rid of the pain of being a man. - Dr Johnson

 

Mõte seletab ära mõndagi, mis praeguses lähimaailmas ja hetkeolukorras tundub kummastav. Pean muidugi silmas, et sel alusel orkide siseilma toimimine ja kõne- ja käitumismuster ju paljuski põhineb. Karm tõde, et tagasi inimeseks saada ei ole neil olevustel lihtne, vb on isegi võimatu. Tõenäoliselt. Ma reeglina väldin evolutsiooni teemat nii kitsamalt kui ka laiemalt, aga ridade vahel ta siin ikka on kohal.

 

Ja samal ajal ukrainlased, kes oma linnades ja asulates viibivad permanentselt ekstreemsetes oludes, puutuvad lähedalt kokku kõige eksistentsiaalsemate küsimustega jne jmt, nendes toimuvad isiksuse muutused ja arengud hoopis jõuliselt ja hoopis teises suunas. See rahvas on pärast sõja lõppu tark ja tugev, inimlikkusele orienteeritud ja valmis üles ehitama hoopis paremat uut riiki. Vot nii mulle tundub.

 

Tantsu- ja laulupeost on vist kõik juba kirjutanud ja jõudnud muljetada ning jutud käivad veel ümber  mingite vähetähtsate detailide. Ei märganud, et oleks mainitud midagi sarnast ühele minu väsinud peas tekkinud mõttele, et seda kogunemist ja pidu on meile sügavamal tasandil võetuna vaja mitte lihtsalt selleks, et ikka kultuur ja traditsioon jmt, vaid väga oluline on karja (heas! heas mõttes!! nagu me (kummalisel kombel küll) kasutame huntide kohta millegi pärast ka sõna kari (keegi võiks küll huntide puhul midagi uut/paremat pakkuda, et oleks teisiti kui lammastel ja lehmadel)) uued liikmed üle vaadata ja sellest siis rahu ja kindlust ammutada, et armasad ja toredad ja tugevad.     

Remondi ajal purunenud laualambi valguse puudumise tõttu siinkohal lõpetan.

 

Võrdsete võimaluste maale juhatab meid tratataa

 Kaks märksõna - töö ja remont. Nimetatud küll ei täida ära kogu aega, aga võtavad suure osa tähelepanust ja mõttejõust. Muidugi on siin paljugi suhtumise küsimus, sest mingis osas võib praegust tööd pidada isegi mugavaks ja remondimees on ka selline, kelle taga ei pea passima ja mingeid asju ette-taha ära tegema, ise ta möllab ja aega ei raiska. 

Vaatasin Bruce Robinsoni filmi Withnail and I.

See olla 90ndate alguses GB-s eriti üliõpilaste keskel saanud kultusfilmiks ja tundub mõistetav miks. Omalaadselt jõuline ja mõneti toores teos. Praegusel silmakirjaliku homovagaduse ajal muidugi jääks mõni ägedam stseen filmist välja. Üliõpilaste hulgas olla olnud kombeks ühisvaatamiste ajal kaasa teha kõik joomastseenid. 

Siinkohal mainin, et Robinsoni The Rum Diary, mis on minu arvates ka üsna hea film, võttepaigad on, Johnny Depp on, atmosfäär on ja mingi lugu on ka, kujutab samuti palju suhtekstreemset joomaelu. Huvitaval kombel langes nende filmide (üle)vaatamine (The Rum Diary) samadele päevadele, mil Tartus avati väike mälestusmärk Hannes Varblasele. Avamise puhul valati pronksvarblase peale pudel viskit. Ja umbes samal ajal tekkis ühel õhtupoolikul arutelu, et ei tea, mis on üldse saanud Püssirohukeldrist. Sai välja pakutud, et seal vb hoitakse kinni soome purjus pensionäre jmt. Kunagi väga populaarne ja keskne koht on kaardilt kadunud. Ha-ha... läksimegi lõuna ajal vaatama, tundus töötavat tavarežiimil. Teenindus ebasõbralik, toidud kehvad.  Mingit põhjust sinna kunagi veel minna ei ole. 

Kui aga juba algust sai tehtud, siis järgmisel päeval läksime lõunatama Hõlma välikohvikusse. Teenindus märksa parem. Menüü oli sedavõrd sõu-sõu, et olin sunnitud tellima pasta, väga harva juhtub sihuke asi. No pasta ei olnud halb, aga ma ei kujuta ette, et pastat oleks põhjust toidublogida. Aga vb on see Eestis pealesunnitud, et valikunappuses jne jmt tuleb ka pastasid kuidagi kirjeldada ja analüüsida ja hinnata või ma ei tea.

Kui veel lõpetuseks sisetiiklikke ühiskondlik-poliitilisi meeleolusid ja teemasid põgusalt puudutada, siis tabasin end hirmsalt mõttelt, et tahaks sisepagulusse tõmbuda. Mida ma ei pea eetiliselt õigeks. No vabas Eesti Vabariigis ei tohiks seda teha. Valitsuse ja valitsevate parteide käitumine parlamendis ja üldises plaanis on minu jaoks tõstatanud kaks olulist küsimust. 

Esiteks, kas demokraatiat kasutatakse praegu õigesti. Ajalugu on näidanud, et demokraatlike protseduuride ja struktuuride jne otsa võib vabalt rajada suuremal või maksimaalsel määral totalitaristliku korra ja valitsemise. Lihtsamast lihtne. Teiseks on näha, et plaanis on teha ülevalt alla kultuurirevolutsioon. See ei tundu ka olevat hea mõte, aga no sotsid muidugi varjavad oma võimetust ja sisutust selliste sammudega, mis püüavad inimesi vägisi õnnelikuks teha ja elu ümber korraldada võrdsemaks ja õiglasemaks ja ja ja. Mul oleks sotsidele ja Eesti 200 üks väike ülesanne. Öeldakse, et ühe vabadus lõpeb seal, kus algab teise vabadus. Kas oleks võimalik anda sarnane lihtne määratlus praegu esile tõstetud ja palju leierdatud võrdsuse mõistele. Kas ja kus see lõpeb?   

Õied ja hiljem viljad

 Täna tähistatakse Eestis ja mitmel pool mujalgi Lastekaitsepäeva. moskoovia orkidel läks sellel päeval korda raketirünnakuga tappa üks Ukraina ema ja laps. Kinnitatud andmetel on tapetud Ukraina laste arv ca 600. Lisaks teadagi veel tuhanded Ukrainast orkide sohu küüditatud lapsed, kellele tehakse  antitsivilisatsiooni vaimus ajupesu. Kujutledes, millised on need patrioodidputinistidpedagoogid, kes orke kasvatavad ja ukraina lapsi ümberkasvatada püüavad, siis ma ei taha midagi kuulda vene kultuurist, vene koolidest, integratsioonist jmt. 

Vahepeal on kevad olnud, aprilli lõpupoole õitses vilt-kirsipuu,

üks vanem härra ja proua läksid selle juurest mööda ja juhuslikult kuulsin läbi avatud akna osa nende dialoogist - proua ütles: "See on mingi dekoratiiv, need ei ole kirsi õied." Vot nii hästi õitses. Seejärel õitses mandlipuu

ja siis puhkes õide kõige ettevaatlikum Kanzan kirss, kes mõned külmemad päevad kannatlikult üle ootas.

Seejärel juhtusin Pakrile ja seal oli paekalda läheduses tõepoolest igasugu puid, mis pööraselt õitsesid. Sihuke võsalaadne paik ja palju erinevat liiki puid alates õunapuudest ja lõpetades aprikoosidega, ploomidega ja veel muudegagi.

Paekalda all oli tore kuulata kivide vahelt alla voolava vee häält.

Vulin ja mere lainete loks on minu lemmikud nr 1. 

Aktiivsuse ja puhkuse nimel jõudsin pikaks nädalavahetuseks ka välismaale, täpsemalt Lätti, veel täpsemalt Võndu. Väga chill linn.

Üsna suvalises asukohas ja suvalise väljanägemisega toidukohas pakuti väga head parti. Olgu sellele kohale siis tehtud ka tagasihoidlik reklaam. 👇

Ja lõpuks käisin ära Arvo Pärdi Keskuses. 

Mis on palju sisukam ja sümpaatsem koht kui paljud teised, mille kohta näiteid ei hakka tooma. Seal võiks nädalaid istuda ja lugeda. Ja muusikat kuulata. 

Kohalikud uudised on muidugi sellised nagu nad on. Abieluvõrdsuse asi jääb ikka väga poolele teele, ei tule polügaamiat, samuti ilmselt tabaks mind ebaedu, kui teeksin Signe Riisalole ettepaneku abielluda, mis ju tõestab, et kui tal on abikaasa (millest ma täpselt pole aru saanud), siis mingist võrdsest õigusest ministriga abielus olla ei ole juttugi, isegi kui oleksin nõus ka Tiit Riisaloga samas abielus olema jne jmt. Kuidas küll selles asjas võrdsus saavutada, ei tea. 

Slava Johanna-Maria Lehtme skandaal lahvatas, selle lainetuses üllitas Ilmar Raag mingi kirjutise laadis kahetsen, et kandsin afropatse. Muide, tahaks näha seda aega, kui tätoveeritud inimesed hakkavad polüneeslaste ees vabandama ja veel on paljugi, mida võiks laiahaardelise kahetsuse kampaaniaga haarata. Kahtlaselt kahetine värk see kahetsemine.

Aga lõpetuseks nagu ikka positivcik, 

sest neil päevil algab Ukraina pealetung ja ilmselt tuleb orkidel hakata tõsiselt maksma selle eest, mis nad on korda saatnud. Ja kui nad on korralikult peksa saanud, siis loodan, et see on alles algus.

 

Aeroplaanidest (aga mitte tähenduses "õhulossid")

Ärkan üles, joon kohvi, raadio mängib ja kohe sihuke pommuudis, et orkid pommitasid oma Belgorodi linna. Üks võimalus on, et pilootideks on täiendkoolituse läbinud trammijuhid; teine võimalus, et lendurid kardavad paaniliselt Ukraina kohal lennata ja viskavad pommid/tulistavad raketid välja piirist võimalikult kaugelt; kolmas võimalus on see, et põhjakoeralaste valmistatud tark pomm langetas otsuse iseseisvalt ja valis lähima sihtmärgi. Oh lennukeid... ja karjamaid ja laipu mööda triivivaid...   

Peksa omasid, et võõrad kardaksid, või?

Linnud hakkavad laulma ca kell 5 hommikul, ajal mil linn on veel väga vaikne. Päike alles tõusmas ja kuuldub ka nende lindude laulu, mida tunnikese pärast enam ei kosta ja päeval on lauluvalik hoopis kasin. 

Eile oli taevas veatult pilvitu ja päike paistis nagu hull ning minu läbiproovitud nipp teha tööd selle kirjutuslaua taga, kuhu  keskpäeval langeb kogu päikesevalgus, ei toiminud üldse. Tööhoogu ei olnud, läksin hoovi kõndima ja istuma, suitsetasin ning jõin väga asjalikult kohvi. Samuti vahtisin taevasse, kus tõepoolest "niipalju tühjust on näha". 

Kell 14.06 hakkasin kuulma mingit harjumatult kõlavat urinat, mis tuli kusagilt kõrgelt ja siis lendas üsna madalalt hoovi kohalt üle suur pontsakas lennuk. Madalalt - st ca 5000 m. Lendas põhja poolt lõuna poole. Lennukeid lendab viimastel aegadel väga hõredalt, seega läksin vaatama, et mida näitab Flightradar24, et kes siin üle mu hoovi lendab. Fr24 ei näidanud midagi. Ei mingit lennumasinat Tartu ümbruseski. 

Liikusin jätkuvalt väljas ringi, kiikasin ikka taevasse vahete-vahel ja ongi! 

 

 

kell 14.23 lendas märksa kõrgemal lennuk lõunast põhja, sellisel tavapärasel ca 10 km kõrgusel ja korraliku valge sabaga. 

Juba vilunud liigutusega avasin Fr24 kaardi ja seal oli ausalt kirjas, et meie kohal lendab Boeing RC - 135W Rivet Joint kutsungiga JAKE11, kuulub USA õhujõududele ja on luurelennuk.  

 

 

 

 

 

Tegi Tallinna lähistel 180 kraadi pöörde tagasi ja minutid hiljem kihutas juba sama teed lõuna poole tagasi. 

Kell 16.18 lendas urisev lennuk lõunast põhja poole.  

 

Mõtlesin siis uurida asja laiemalt ja vaadata suuremat pilti jne, no selline päev, päike paistab,  Jens Stoltenberg on  Kiievis ja paljugi mis.

Toredaid poognaid joonistas Eesti õhuvägi samaaegselt JAKE11 Tallinna lähistel, mitu USA õhujõudude lennukit tiirlesid Poolas Lublini ümber. Neist üks on kütuselaev  Boeing KC-135R Stratotanker, teine vist oli luurelennuk NORSE 61. 

Ja siis lülitas salapärane urisev lennuk oma transponderid Leedu kohal sisse ja selgus, et tegemist on rumeenlastele kingitud Lockheed C-130B Hercules registrinumbriga 6166. 

Peaks olema transpordilennuk. Tõsine tegelane. Muidugi ei lenda nii kõrgel nagu mõned teised.

Näiteks - kõiki neid eelneva ja käesoleva postituse vahele jäänud päevi meenutades - dirigent ja muusik

Mustonen, särav ning muidugi väljapaistev, käis mordoris tegemas kõrget helikunsti. "Ma elan kõrgemal ja lendan kõrgemalt," lausus oma tegu kommenteerides Mustonen. Mitte sugugi alandlikult ja tasaselt, üldse mitte kristliku tsivilisatsiooni baasväärtustele tugineva arenenud inimese moodi. 

Hersoni teatri peadirigent Juri Kerpatenko keeldus tegemast koostööd okupantidega ja lasti 28. septembri varahommikul 2022. aastal Hersonis oma korteri uksel moskoviitide poolt maha (automaadist!). Mustonen ei ole vist oma mordoris teenitud honorari ukrainlaste toetamiseks annetanud. 

Veel erutas kodupublikut üks eesti filli doktorant, kes sai mitu päeva kuulsust, sest uurides noorte keelekasutust oli nii väga palju raamatuid lugenud ja hoogsalt õppinud, et pole leidnud aega mõnede eesti keeles üsna tavaliste sõnade tähendusega tutvumiseks. Hull lugu selle lugemisega on, et kui väga palju ja üle oma võimete kogu aeg lugeda, siis ei pruugi mõtlemiseks aega jääda ja seda juhtub magistrantide ja doktorantidega paraku sagedamini kui võiks arvata. Noh, doktorant, mis tast' tahta, aga professor andis sel teemal ka oma vaadet ja see polnud just pettumus, aga vääriline jätk küll. 

ühel Kreeka saarel

 

Tartu Ülikooli eesti ja üldkeeleteaduse instituudi juhataja, tänapäeva eesti keele professor Liina Lindström teatas: Doktorantuuris loetakse tonnide kaupa erialast kirjandust, et olla rahvusvahelise teadusruumiga samal pulgal. Doktorantuuris tegeletakse ka väljendusoskuse arendamisega, aga seda ennekõike akadeemilise väljendusoskuse perspektiivist." "Keele üdi ja tuum on grammatika: see, kuidas sõnu ja lauseid kokku paneme. See osa keelest muutub väga aeglaselt. Ka eesti keeles ei ole mingeid olulisi muutusi keele grammatikas noortekeeles seni täheldatud." 

Mida ma pidevalt täheldan sellistes liigestest lahti ajalehetekstides?

 

Ameerika Ühendosakonnad, piibellikud tegelased, vaene Koljat oli relvastatud ainult oma usuga, aiaiai

aga lendamise juurde tagasi tulles, siis väidetav voldemar punkrirott puutin, tuntud ka kui xyiloo, olla ka lennanud lausa rindele, täpsemalt küll 130 km kaugusele rindejoonest, aga saavutus muidugi pani vaimustusest värisema kogu orkide propagandameedia, et liiderliku juhi kohalolek ja tema litutavad🔥 vestlused ja kõned kindralitega motiveerivad võitlejaid ja kogu moskoovia rahvast pealekauba uutele võitudele.   (vot seda lauset peaks vb uurima.)

 

(võiks olla küll) Tankid ja tankad

 Tänane hommik on sombune. Eile oli taevas selge ja ilm ilus;

 õhtupoolikul jalutasin tanki vaatama.

Tank oli treileri peal ja ei olnud pooltki nii silmatorkav kui võinuks arvata. Ja vähem põlenud. Mõned jupid olid siit ja sealt puudu, aga selleks pidi masinat hoolikalt vaatama ja isegi teksti lugema, muidu ei pruukinud seda tähelegi panna.  

Tean mõnd inimest, kes jalutas kaubamaja juurest läbi ning ei märganudki seda kehutavat 

pargitud tanki/targitud panki.

Ajalehtedes avaldatud lood, mis väidavad, et tank tekitab kellelgi  teravaid elamusi ja vastakaid tundeid ja võib lastele põhjustada üüratu trauma ja vajutab avalikule ruumile süngeima pitseri ja aiaiai oioioi, tunduvad tugevalt liialdatud. 

Olen isegi rahulolematu, et vaatamiseks välja pandud objekt on eksponeeritud tasemel NULL. Nii viletsalt ei tohiks midagi eksponeerida. See on ju kellegi egiidi all toimuv sündmus, mitte juhusliku treilerijuhi suvalise koormaga juhuslikus kohas parkimine. 

Lilledega tiblunne tanki juures ei olnud ja üldse oli kõik üsna argine ja rahulik.

Hulk ilusat valget lund ja sinine taevas ja tilkuvad räästad ja lindude rõõmus vidin ikka tekitavad minus tundeid ja nädala lõpus toimunud peol ei olnud ümbritsevaga suhestumiselgi mingeid tõrkeid - nii et ju mu tuim reaktsioon tolle tanki peale ei ole märk,  et olengi sihuke tundetu tükk vmt.

 

 

 

 

Märtsis on väga lihtne talve nautida, sest on loota selle peatset lõppu. 

Lumi ja palju valgust ning päikese soojendav jõud - palju toredam talv kui detsembris või jaanuaris. 

Lumega on mul alati rõõmus ja rahulik läbisaamine olnud. Parem kui vihmaga ja palju parem kui tuulega. Ehkki viimasega on nii ja naa, vahel on päris hea ringi jalutada just siis, kui pimedas pargis ähvardavad murduvad oksad pähe sadada. 

Aga lumi on rahulik. 

Lähemal vaatlusel on lumehelveste näol tegemist ikkagi hoomamatul hulgal maha sadanud ilu ja harmooniaga. 

Kui palju oskustöölisi oleks vaja, et inimjõul ühe korraliku lumehange jagu korralikke helbeid valmistada... 

Kui piisavalt sageli ja paljudega oma lumevaimustust jagada, siis muidugi kohtab ka selliseid reaktsioone, mis on hoopis vastupidised. Kuidas inimesed kannatavad lund koristades ja teid puhtaks lükates, kuidas nad massiliselt kukuvad ja luid murravad jne.

Ühesõnaga - valge surm.

Sombusel päeval tekib muidugi kiusatus kuhugi sõita, mis tähendab enamasti, et lennata. 

 

Ja hakkavad viirastuma igasugu lennumarsruudid, mida just alates selle kuu lõpust on Tallinnast märksa hõredamaks jäämas. 

 

Muidugi jääb Riia, mis on lähtekohana ja eriti tagasilennu sihtpunktina pisut tüütu.

Inime muutub ju järjest laisemaks ja mugavamaks sarnaselt kassile, kes pakutava toidu suhtes muutub aina  pirtsakamaks.

Just Lähis-Lõuna suunalt kaob ära mitu ühendust, kuhu oleks aprillis plaaninud lennata, nt Malta.

 

Kõik sihtpunktid, mis on kergesti kätte saadavad moskoviitidele, tuleb praegu muidugi kõrvale jätta, juba jõuavad Eestisse üsna tujutud kõned Taist jm, et neid maid on tabanud tõsine orkide üleküllus. 

 

Meenus teise värskusastme kultuuriuudis, et orkostanist võeti kunstinäituselt maha 1986. aastal valminud maal Madrusesärgi-päev, millel on kujutatud rahumeelseid mitjokke  rahumeelse loosungiga. 

Seepeale on avaldatud mõtteid, et 1984. aastal valminud teos Mitjokid saadavad Brežnevi Afganistaani kõnetab ka taas.

 Kell 11.00 ilmub korraks välja päike. 

Lipud lehvivad üsnagi uljalt.

 

 

Kiirelt lähenev 24. veebruar

24. veebruar muudkui läheneb. Vabariigi aastapäev ja aasta suuremahulise sõjalise kallaletungi algusest Ukrainas, teadagi. Samal päeval saab 70 aastat vanaks suurepärane filmilooja Ron Fricke, kelle dokumentaali Baraka ja tema ning Godfrey Reggio koostöös sündinud Koyaanisqatsi ja teisi Qatsi suurepäraseid dokumentaale kipun aja möödudes taas ja taas üle vaatama.

Ülestähendus reaalsusest - ühes hoovinurgas kirsi all on lumikellukesed üleeilse seisuga õitsema läinud. Kas eelkevad?

Näib, et tänasega algab nädal, mil mitmesugused poliitilised sündmused ja arengud toimuvad üksteisele kuhjudes ja olulised erinevate tasandite poliitlised ja sõjalised vektorid ristuvad. Täna algab Müncheni julgeolekukonverents, kus juba kesksete esinejate nimed viitavad, et plaanis on kooskõlastada seninägematult selge ja ühtne positsioon moskoovia suhtes. 

Konverentsi järel suundub USA president visiidile Poola. Samal ajal on kremli punkrirott voldemar taaskord lubanud pidada ühe vägeva kõne ja selle järel planeeritakse mordoris orkidele suurejoonelist miitingut ja kontserti jmt. Võib oletada, et huiloo kuulutab välja suure kevadise ja otsustava pealetungi alguse ja kontsertkogunemine on orkide raevuka rõõmu väljendus. Aga pole välistatud, et huiloo kuulutab välja suure võidu kogu fashistliku Lääne üle, sest mordoril õnnestus ennetada ja nurjata nende plaan mordorile kallale tungida ja see vallutada, aga nüüd vaat' hoopis kaitsevad ennast Ukrainas.

Võidu kuulutamine teeb mõned turbopatrioodid muidugi väga kurvaks ja pisut vihasekski, aga kindralid näevad selles lootuskiirt, et ehk enam ei nõuta nendelt võimatut; hullud telestuudiotes on nagunii oma hüsteeria viinud üle inimvõimete piiri ja peavad vahepeal puhkama. 

Milline taevani ulatuv pateetiline shõu staadionil lavastatakse, jääb ilmselt fantaasiale kättesaamatuks. nt tuuakse kohale mõne varjupaiga lapsed ja need esitavad ühisdeklamatsiooni ja kõlab orbude tõotus kätte maksta jmt. Kindlasti on Eesti tibladest märkimisväärne hulk lausa naelutatud ekraanide ette ja jälgivad seda püha üritust. 

Pealetungi võivad orkid senisest suuremas mahus ja laiematel rindelõikudel alustada, algus võib tunduda ilus, lennukid ja helikopterid ja vaakumpommid lähevad lisaks jalaväe massile käiku. Kui see hiljem päädib  kohutava lõpuga, siis sellest ei pruugi mordorstani elanikud mingeid põhjapanevaid järeldusi teha. Sest orkidel puuduvad mõtted, aga mõtlemise protsess on järelduste tegemise eeltingimuseks.

Kui Ukrainale vasupealetungi tarbeks antaks moodsaid lääne lennukeid/hävitajaid, siis juuni alguseks võiksid nende piloodid olla valmis nendega lahingusse minema. Õhuväe toetus on väga oluline jne. Küllap NATO ja liikmesriigid mõistavad seda ja asjad hakkavad neil päevil sinna poole liikuma. 

Nojah. 

  

experiment - kass (cat)

Postitan kohe alguses kassi pildi, vaatame, kas sel on mingit efekti. 

Kass ehk cat

 Peaks ju olema, inimesed tohutult tahavad näha kasside pilte. 😺 

Kelle pilte nad veel tahavad näha nädalas keskmiselt kaks korda kusagil ajalehes, seda teab muidugi iga lapski; ma tavaliselt ainult neid pilte näen, ühtki teksti nt Tänaku tegemistest ei ole elus lugenud. Piltide põhjal olen kursis, kes on Eesti staarid, aga pealkirjadest üle libisedes mõistan, et väga palju on juttu nende probleemidest ja traumadest jm. Aga igatahes püsivad pildil.

Ajalehtedes on muidugi harva ka mõned uudised ja kohati mõttearendused või arvamused.

Näiteks - juba mõnda aega kuulutatakse, et sport peab poliitikast lahus olema. Hiljuti lugesin ajalehest, et rahvusvahelise hokiliidu juht teatas, et sport on lahus ka moraalist. Loogiline jada. Kas saaks sporti veel millestki lahutada. Inimlikkusest? (vb ongi juba kohati lahutatud, aga ma ju väga vähe jälgin ägedamaid alasid.)

See on häda ja jama, et üsna hiljuti on väga paljud inimesed õppinud lugema ja ka kirjutama, aga palju targemaks ei ole saanud. Praegu ripub Postimehes üleval kellegi Külli Kapperi (välisuudiste toimetaja, mitte lihtsalt ajakirjanik, ei-ei) kirjatükk, kuidas tema tunneb kaasa Ukrainas langenud Vene sõdurite emadele. No sellega piirdubki. Võiks ju jätkata, et tunneb kaasa ka nende isadele, teistele lähisugulastele ja hõimlastele, sõpradele ja siis lõpuks kogu orkide rahvale, et nende sõdurid seal Ukrainas surevad. Ikka see idiootlik jutt, kuidas venelased kannatavad. Kui nad Eestile oleksid kallale tunginud ja elumaju pommitanud, lisaks veel ka varjendeid, mille juures on suurelt kiri LAPSED, siis oleks ka nende mõrvarite, vägistajate jne emadest kahju, kui need tüübid ära hävitatakse? 

Ma väidan, et tappa saanud ja nuttev ning halav pätt on ikkagi pätt ja kaastunnet mul jagub ainult agressori ohvrile. Ja meil, nõrkadel inimestel on võimete piir ja tegelikult mingit kaastunde ülejääki vabalt jagada ei ole.  Mul ei ole isegi kaastunnet Külli Kapperi vastu, tema küsimusele, kas ta on reetur siis, vastaksin, et ei ole, aga ta on idioot, kellel puudub elukogemusest tulenev tarkus ja elementaarne mõtlemisvõime. Mõni kõrgem toimetaja peaks hoolitsema selle eest, et tema "väga empaatilised" arvamused trükivalgust ei näeks. 

Eile käisime ukrainlaste välikohvikus/supikohvikus ja ostsime igasugu pirukaid, viskasime tippi nagu paljud teisedki, kes vahepeal päris külma tuule käes kannatlikult pikas järjekorras seisid. 

Tulu läheb rindele termopesu jmt soetamiseks. Hulk toredaid inimesi ei olnud pidanud paljuks üsna külmal päeval kohale tulla.   

Aga vahva, et jälle on talv ja lumi,

keskmiselt mitte just väga külm. Taevast langes vahepeal jääkristalle ja lumekruupe, aga korra tuli ka viisakamaid lumehelbeid.

Vahe-error

 Juba mitu nädalat töötan, sest kuidagi peab ju aega mööda saatma. Seda aega, mida ma ei raiska vaadates Narcos't või online'is arvuti vastu malet mängides. 1500+ tasemepunktist alates. 

 Või püüdes valmistada Cepelinai. Mis näeksid välja siledad ja saledad ning ideaalse jumega.  

Korra sai nädalavahetusel tehtud ekspeditsioon. Plaan oli kaval - käia vanades mõisaparkides ja otsida talviseid seeni. Tulemuseks kaks viletsat seent, samas silmaringi sai avardatud, uusi kohti nähtud. On ju nii, et pigem läheks vaatama mõisa, aga kui hooned on hävinud, siis ainult parki vaatama, põhiliselt kände ja mahajäetust, märksa harvem. No igatahes sai nähtud palju rippuvat sammalt? samblikku? Lisaks avastasin enda jaoks Arnold Matteuse poolt projekteeritud supelmaja Kriimani mõisas, polnud sellest varem kuulnud. Eile tuli uudis, et Eesti maastikuarhitektide liidu aastapreemia pälvis uus Emajõe linnaujula. Mis asub samas, kus 1928. aastal Matteuse poolt projekteeritud ujula ja selle hoonetekompleks asus. Kuni see 1988. a lõplikult maha põletati. 

 Käesoleva sajandi alguses veel arutati selle kompleksi osalise taastamise üle, nüüd on muidugi lodjakoja ja mänguplatside, turnimispuude jm taoline võimalus nullitud. Tekib küsimus, kas me oleme alates 1991. aastast midagi ka taastanud? Käegakatsutavat, tähenduses ainelist, mõne ühiskondliku hoone või märgilise objekti? Ausambaid küll, paljud neist veel 90ndatel ja kohalike jõududega.

Mõned mõisahooned erakapitaliga, enamasti ettevõtluseks.

Kui vastuseks on kategooriline ja konkreetne EI, siis võiks sellest teha mõne järelduse. Kohalike võimude ja keskvõimu kohta, samuti teatava sideme ja järjepidevuse osas, arhitektide ja linnaplaneerijate tegevuses väljenduva järjekordse katkestuse ja traditsiooni hülgamise teemal. 

Ei olnud plaanis midagi kirjutada, aga kuna maletamise server oli maas, siis...

Seenelugu

(isegi ei tea, kuidas jälle juhtub, et kirjutan midagi seente teemal... loodetavasti ei kujune sellest mingi maine)

Mälu järgi tsiteerides, siis ühel läti kirjanikul oli umbes selline lause: Kui surengi ära, siis vähemalt olen seent maitsnud. Alati ma sellest ei juhindu, aga praegu tuli küll umbes nii välja. Ehkki väikest eeltööd siiski tegin. Äsjase seenesöömisega lõppenud lugu hakkas hargnema nädalavahetusel suure sula haripunktis.

Läksin pühapäeval välja, lihtsalt hoovi, vihma sadas, taevas hall, muru oli kohati juba porine ja jalajäljed vett täis valgunud; siin-seal oli räpast lund ning üksikuid jäiseid laike, varesed tegid tuulega võideldes taevas  sööstlende. Vaatasin seda lohutut halli pilti ja peas kumises mõte, et midagi tähelepanuväärset ja meeleolu tõstvat võiks kõige selle kiuste ja keskel leiduda. Ja ühtäkki märkasin maasikapeenra servas miskit eredat kollakat laiku, mis lähemal uurimisel osutus seenekolooniaks. 

Järgnevalt määrasin need seened oma kasinate oskuste kohaselt ära ja leidsid nad olevat puidu-sametkõrges (Flammulina velutipes), mis on talvine seen ja kuulub šampinjonilaadsete söögiseente hulka. 

Võtsin vastu põhimõttelise otsuse, et need seened peaks (mahus üks-kaks seenekübarat) ikkagi ära maitsma. Ma ei ole selle poolt, et süüa putukaid või vegan kotlette, aga üldiselt olen ikka valmis proovima igasugu kraami. 

 

 

 

 

Korjasin täna mõned neist silmailu pakkuvaist seentest ära, eemaldasin jalad, pesin kübarad puhtaks, praadisin soola ja võiga kergelt ära ja asusin maitsma. 

 

 

Ei õnnestunud pärast esimest kahte seent pidada ettevaatuspausi ja ärevalt jälgida enesetunnet. 

 

Sõin kohe kõik järjest ära. Väga maitsvad seened. Paigutan otse kitsemamplite kõrvale ja natuke veel ettepoole. Subjektiivne hinnang seenesööjalt, kellele eriti ei maitse kukeseened ja puravikud jätavad ka üsna ükskõikseks. Sirmikud - vot on maitsvad seened. Vabalt võib arvata ka teisiti, ei vaidle. 

Noppeid ja pudemeid orkidest ja mordorist

Täna on päikest, palju sinist taevast ja tuntavaid külmakraade. Kõigest -13, aga üks veetoru siiski külmus ära. Ei osanud kahtlustadagi sellist ohtu. Ootame siis sula.

Jõuludeks sain kingituseks Innocentius III Inimolu viletsusest ja nüüd loen. Seoses püha Franciscusega ja mingitest muudest raamatutest meenuvad XII sajandi elu-olu kirjeldused, kus on juttu tolle sajandi pöörasest kombelõtvusest jmt. Eks üldvaates oligi see periood ehk kontrastsem ja värvikam kui üldiselt arvatakse. Igatahes tekst on üsna karm ja lööv. 

 Tahaks kirja panna mõned tähelepanekud ja killukesed orkide maailmapildi alustest ja kõrgemast võimukorraldusest ning selle korralduse silmnähtavast lagunemisest... ja siis selle nähtuse mõneks ajaks unustada. Ei tea, miks on meie ajalehed hakanud tsiteerima igasugu möla, nagu nt postalkohoolse sündroomi all kannatava dimoni säutsud jmt. Järgnev on seega vabastav kirjapanek, teadvuse vulin ja teraapia. Kõige lätetele ning toimuva algusesse ajas tagasi rännata ei tahaks, siis kuluks tohutult vaeva ja aega (kõik need allveelaeva uppumisega seotud seigad ja õhitud elumajad ja taasalanud sõda Itškeerias ja pantvangikriisid jne jne). 

Alustaks sellest, et on saal, kus istuvad kõige värvikamad, sihukesed rollimudeli orkid, duumorkid, ja nende esiork kuulutas, et kui on huiloo, siis on mordor, ja kui huilood ei ole, pole ka mordorit. 

Mingis osas sellele vastu vaielda ei saagi. Kui see alusteadmine on omandatud, et mordor see on huiloo, siis on selge, et Za rodinu, tähendab "huiloo eest". Ja huiloo ise väitis, et 99% orkidest on valmis kõik rodina eest ära andma. Võib ka nõustuda. Eriti kuna orkidel palju miskit anda ju polegi. Peale oma elu. 

Kõik teavad, ametlikud telekanalid ja isikud kinnitavad samuti, et nende elu on sedavõrd närune, et ei omagi erilist väärtust. Isegi nende kirikus kuulutatakse sõnumit, et valik on põhiliselt kas surra enda oksesse lämbudes või saada tapetud sõjaväljal. Päris lihtne valik. Ja kui juba see vaim on kogu karjale sisse läinud, siis täiesti loomulikult ilmuvad välja organiseeritud "sõdurite lesed", kes kutsuvad üles, et sõtta saadetaks kõik mehed, muidugi ilmse alasõnumiga, et surma saamise võimalus tuleb anda kõigile. Ja kuristiku poole see seakari sööstabki. Selline ongi orkide baasharidus.

Inimesed, kes on pikemat aega olnud tegevad sõduriemade organisatsioonis, ütlevad, et nad ei saa praegu mingeid murelikke signaale sõtta saadetute emadelt, orkid on täiesti apaatsed ja leppinud sellega, et inimesed on täielikult riigi jaoks ja meelevallas ja võim võib nende elu ja surma üle otsustada.

Kogu selle surmahulluse bakhanaali keskel toimub erilisi sündmusi ja liigub väljapaistvalt värdjalikke tegelasi. Populaarsust kogub huiloo kokaks nimetatud prigožin, kes äsja jalutas laibakottide vahel ja kuulutas, et need juba lähevad koju, ja mitte vähem värdjalik rogozin, vat enam-vähem olekski oma koti saanud, aga natuke läks mööda. On neid, kes arvavad, et rogožin teatas ukrainlastele prigozini asukoha. 

😹 EI, IKKA VASUPIDI. krt - prigozin-rogožinini

Mainitud prigožin, kes õigupoolest ju karistust kandnud vana pätt ehk urka, kelle palgasõdurid pole ikka veel märkimisväärsete sõjaliste saavutusteni küündinud, sõimab avalikult mordori kunagist presidenti medvedevit, praegust kaitseministrit ja kindralstaabi ülemat ja keda aga heaks arvab, v.a. huilood.

Kas tal on vähemalt lõbus?

Pisut meenutab ta tegelast Patriarhi sügisest (José Ignacio Saenz de la Barra), kes küll mõnda aega valitsejat teenides hulga väidetavate reeturite ja vandenõulaste päid maha raius, aga mõne aja pärast kurva lõpu leidis. Millegi pärast arvan, et progožin kõrge vanaduseni ei ela, vaatamata heale tervisele võib kõngeda isegi varem kui huiloo või siis vahetult selle järel.

Kõige mustasajalisemaid tüüpe, kes tavatsevad flirtida üheaegselt ja läbisegi stalinismi ja õigeusuga, on muidugi palju, neile näib, et huiloo on kindlalt nende paadis ja samas aeg-ajalt nende tiibu ikkagi kärbitakse ja mõni raevukas koguni võib elust ilma jääda.

(Või on peremees nii lahke ja laseb poolhullunud vanamehe asemel õhkida hoopis selle tütre. Matustel õhkus kadunukese isast kergendustunnet ja rahulolu, kohati märgatav rõõmuvirvendus näol näis olevat siiras.)  

Mordori erinevad neonatsid, marurahvuslased ja impeeriumiiharad on novorossia fännide kallid seltsimehed. FSB-l ja mordori natsidel on ammune koostöö ja sidemed. 

 (Mis  eksperimentidena algasid juba KGB aegadel 80ndate esimesel poolel.)       

Kui on sõda, siis paratamatult on keskmes sõjaväelased. 

Osa nendest on muidugi lootusetud karjeristid ja lurjused, väike osa on professionaalid,  tühisel osal on midagi ohvitseri aukoodeksist. Valdavale enamusel neist pole seda sõda vaja. Kõige enam võidavad toimuvast need, kes kusagil piisavalt ohutus kohas saavad 6 kuulise "osavõtu" eest kõrgemad pagunid, palgalisa ja suurema pensioni. Sihukesi argu lurjuseid on moskoovia armees nigu kirjusid koeri. Seni said nad koos muu isikkoosseisuga tegeleda varastamise ja hangeldamisega, nüüd tahaks end ehtida sõdalase ja kangelase oreooliga. 

Õnneks ei ole võimalik konstrueerida orkide hordile sellist juhtimisahelat, kus alates ülemjuhatajast kuni 5-6 astet allapoole oleksid igal tasandil adekvaatsed komandörid. Varastena olid nad suurepäraselt organiseeritud ja kõik töötas stabiilselt, aga pole ju võimalik, et säärane bande tuleks toime millegi asjalikuga.
 

Piisab vaid neile näkku vaatamisest, et hinnata tüüpide taset.    

 

 

Valitsus ja kremloidne administratsioon ei ole mingi "kollektiivne puutin", valdavalt on nad peremehe ees värisevad teenrid, kes poliitika kujundamisel ei mängi mainimisväärset rolli. Lahendavad vastavalt oma võimetele tehnilisi küsimusi.

Muidugi ei kanna väike arg voldemar kuidagi välja stalini rolli. Sestap on ka julgeolekuteenistused muutunud (keskmiselt käpardlikeks) erinevatele salamõrvadele spetsialiseerunud brigaadideks. On asjatundjad mürgitamise alal (silma paistnud ja laia tuntust kogunud korduvate ebaõnnestumistega), on kirve ja noaga tapjad, aknast välja viskajad, poojad, õhkijad jt.  Viimasel ajal jääb mulje, et need üksused on viidud isemajandamisele ja teenivad omatulu nn oligarhide tellimusel. 

 

Muidugi, ajad on rasked, lisaks veel segased ning parem on enne suuremat taplust kõik kõigi vastu leida õige jõuk ja võimekas pealik, kus on rohkem lootust ellu jääda. 

Seni aga võitlevad FSB ja armee teineteisega läbi intriigide, sabotaaži, propaganda ja muude hübriidsete võtete. Kes veel selles võitluses liitlasena või oma huvides kaasa lööb või lähiajal sekkub, pole veel selge, aga järjest enam hakatakse otsima ebaedu ja läbikukkumiste süüdlasi, reetureid ja äraandjaid ja läheb tõeliseks tantsuks.