Kaks märksõna - töö ja remont. Nimetatud küll ei täida ära kogu aega, aga võtavad suure osa tähelepanust ja mõttejõust. Muidugi on siin paljugi suhtumise küsimus, sest mingis osas võib praegust tööd pidada isegi mugavaks ja remondimees on ka selline, kelle taga ei pea passima ja mingeid asju ette-taha ära tegema, ise ta möllab ja aega ei raiska.
Vaatasin Bruce Robinsoni filmi Withnail and I.
Siinkohal mainin, et Robinsoni The Rum Diary, mis on minu arvates ka üsna hea film, võttepaigad on, Johnny Depp on, atmosfäär on ja mingi lugu on ka, kujutab samuti palju suhtekstreemset joomaelu. Huvitaval kombel langes nende filmide (üle)vaatamine (The Rum Diary) samadele päevadele, mil Tartus avati väike mälestusmärk Hannes Varblasele. Avamise puhul valati pronksvarblase peale pudel viskit. Ja umbes samal ajal tekkis ühel õhtupoolikul arutelu, et ei tea, mis on üldse saanud Püssirohukeldrist. Sai välja pakutud, et seal vb hoitakse kinni soome purjus pensionäre jmt. Kunagi väga populaarne ja keskne koht on kaardilt kadunud. Ha-ha... läksimegi lõuna ajal vaatama, tundus töötavat tavarežiimil. Teenindus ebasõbralik, toidud kehvad. Mingit põhjust sinna kunagi veel minna ei ole.
Kui aga juba algust sai tehtud, siis järgmisel päeval läksime lõunatama Hõlma välikohvikusse. Teenindus märksa parem. Menüü oli sedavõrd sõu-sõu, et olin sunnitud tellima pasta, väga harva juhtub sihuke asi. No pasta ei olnud halb, aga ma ei kujuta ette, et pastat oleks põhjust toidublogida. Aga vb on see Eestis pealesunnitud, et valikunappuses jne jmt tuleb ka pastasid kuidagi kirjeldada ja analüüsida ja hinnata või ma ei tea.
Kui veel lõpetuseks sisetiiklikke ühiskondlik-poliitilisi meeleolusid ja teemasid põgusalt puudutada, siis tabasin end hirmsalt mõttelt, et tahaks sisepagulusse tõmbuda. Mida ma ei pea eetiliselt õigeks. No vabas Eesti Vabariigis ei tohiks seda teha. Valitsuse ja valitsevate parteide käitumine parlamendis ja üldises plaanis on minu jaoks tõstatanud kaks olulist küsimust.
Esiteks, kas demokraatiat kasutatakse praegu õigesti. Ajalugu on näidanud, et demokraatlike protseduuride ja struktuuride jne otsa võib vabalt rajada suuremal või maksimaalsel määral totalitaristliku korra ja valitsemise. Lihtsamast lihtne. Teiseks on näha, et plaanis on teha ülevalt alla kultuurirevolutsioon. See ei tundu ka olevat hea mõte, aga no sotsid muidugi varjavad oma võimetust ja sisutust selliste sammudega, mis püüavad inimesi vägisi õnnelikuks teha ja elu ümber korraldada võrdsemaks ja õiglasemaks ja ja ja. Mul oleks sotsidele ja Eesti 200 üks väike ülesanne. Öeldakse, et ühe vabadus lõpeb seal, kus algab teise vabadus. Kas oleks võimalik anda sarnane lihtne määratlus praegu esile tõstetud ja palju leierdatud võrdsuse mõistele. Kas ja kus see lõpeb?
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar